Võlaõigus › Võõrandamislepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Vastuväidete kohaselt soovis AS Stahlhut 2008 alguses tarnida OÜ-lt Umbusi Agro kuni 1000 tonni I-sordi nisu (tuntud ka kui E-sordi nisu), mille turuväärtuseks oli tol hetkel ca 4100 krooni/tonn. Tegemist oli AS Stahlhut optsiooniga ehk õigusega, mitte aga kohustusega. Pooltel puudus kokkulepe AS Stahlhut kohustuse kohta osta 1000 tonni vilja. Esimesed tarned teostati nõuetekohaselt ning nende osas on kostja hageja arved tasunud (arved nr 2007008 ja 2007010). 17.03.2008 ja 18.03.2008 tarnis aga hageja kostjale hoopis III sordi nisu (tuntud ka kui B-sordi nisu), mille tarnimises pooled ei olnud kokku leppinud ja kostja keeldus selle tellimuse aktsepteerimisest ning palus tarne välja vahetada, hoiustades seni OÜ Umbusi Agro tarnitud vilja oma laos. Kuivõrd OÜ Umbusi Agro ei soovinud tarnitud vilja tagasi võtta, sattusid pooled ummikseisu, millest üritati läbirääkimiste teel väljapääs leida. Esitades hagejale nõude tellimata vili tagasi võtta, taganes kostja oma tellimusest. Kostja taganes lepingust hagejale 09.04.2008 saadetud e-kirjaga. AS Stahlhut informeeris hagejat kvaliteediprobleemist õigeaegset. Kuna vaidlusalune vili oli hageja enda saak, siis tuleb hageja teadmist nisu kvaliteedist VÕS § 221 lg 1 alusel eeldada. OÜ Umbusi Agro on tarninud AS-le Stahlhut kaupa, mida viimane ei ole tellinud ja mille vastuvõtmisest on ta põhjendatult keeldunud. Seetõttu ei ole AS-l Stahlhut ka vastava kauba osas mingit maksekohustust ega viiviste tasumise kohustust. Alusetu on OÜ Umbusi Agro kahjunõue. Olukorras, kus OÜ Umbusi Agro tarnis AS-le Stahlhut kokkuleppele mittevastavat vilja, peatas AS Stahlhut täiesti põhjendatult edasised tarned, kuna edasiste tarnete eelduseks oli mõistetavalt vaidlusaluste kvaliteediprobleemide lahendamine. Võimalikust turuhinna kõikumisest tulenev riisiko jääb igal juhul müüja kanda.

tulenevalt oli mõistlik teatamisaeg 3 päeva pärast kauba vastuvõtmist. Hageja esitas oma pretensioone hilinemisega ning seetõttu ei saa ta VÕS § 220 lg 3 alusel kauba mittevastavusele tugineda. Samuti oli AS Stahlhut käitumine vastuoluline - olles kontrollinud enda väidete kohaselt 18.03.2008 kauba kvaliteeti ja avastanud puudused, siis soovis ta veel 09.04.2008 saada järgmist kaubapartiid ja alles seejärel, kui OÜ Umbusi Agro keeldus talle viitega tasumata arvetele järgmist kaubapartiid väljastamast, edastas ta müüjale samal päeval kvaliteedipretensioonid. AS Stahlhut ei ole esitanud lepingust taganemise avaldust, mistõttu on müügileping endiselt kehtiv ja ostja peab tasuma talle tarnetud kauba eest. AS Stahlhut kahjunõue, mis tuleneb AS-il Stahlhut kolmandale isikule leppetrahvi maksmise kohustusest, on alusetu. OÜ Umbusi Agro on pankroavaldust esitades kasutanud oma seadusest tulenevat õigust. AS-il Stahlhut tekkinud leppetrahvi maksmise kohustus ei kuulu hüvitamisele OÜ Umbusi Agro poolt, kuna ta ei saanud nimetatud kahju ette näha. Samuti ei ole AS Stahlhut põhjendanud kahju olemasolu ega seda, et ta oleks kahju reaalselt kandnud. AS-i Stahlhut kahjunõue seoses väidetavalt tekkinud vilja hoiustamisest tulenevate kuludega ei ole põhjendatud, kuivõrd ei ole täidetud VÕS § 1018 eeldused. Poolte vahel kehtib müügileping. Vili on AS Stahlhut valduses ja ta ei ole selle eest tasunud ega müüjale tagastanud ning lepingust taganenud. Seega vili on AS Stahlhut juures hoiul põhjusel, et viimane on keeldunud oma lepingujärgsetest kohustuste täitmisest, kuid samas ei ole lepingut lõpetanud. Seega ei ole õige käsitleda AS Stahlhut käitumist käsundita asjaajamisena. Samuti ei ole õige käsitleda kauba hoiule võtmise ajama 18.03.2008, kuivõrd viidatud kuupäeval võeti kaup vastu. AS Stahlhut poolt esitati esimesed pretensioonid alles 09.04.2008. AS Stahlhut esitatud kauba hoiustamise hinnakiri on subjektiivne.

MAAKOHTU LAHEND

Kohus leidis lepingut VÕS § 29 alusel tõlgendades, et pooled on sõlminud müügilepingu, mille kohaselt kostja kohustus ostma hagejalt ca 1000 tonni nisu hinnaga 4,1 krooni/kg. Pole tõendatud poolte tahe sõlmida optsioonileping. Optsioonilepingu üheks oluliseks tunnuseks on optsiooni hind. Käesoleval juhul puuduvad tõendid, et pooled oleksid optsiooni hinnas kokku leppinud. Asjas ei ole vaidlust, et pooltevahelised majandussuhted on kestnud pikka aega ja hageja väitel on sel ajal sõlmitud just teravilja müügilepinguid, mitte optsioonilepinguid. Kostja ei ole hageja väidet ümber lükanud. Kostja on saanud vaidlustatud kvaliteediga nisu kätte oma transpordiga 17.03.2008 - 19.03.2008. Kostja on kohtule esitanud neli tooraine analüüsi protokolli, mis on dateeritud 17.03.200819.03.2010. Analüüsi läbiviijaks oli kostja töötaja M.M. . Kostja ei edastanud protokolle hagejale enne hagi esitamist. Kostja ei esitanud hagejale ühtegi pretensiooni või teadet nisu kvaliteedi kohta. Kostja ei ole ümber lükanud hageja juhatuse liikme J.T. väidet, et lepingutingimustele mittevastavat vilja hageja esindajat kostja juurde üle vaatama ei kutsutud. Kostja 09.04.2008 ja 10.04.2008 e-kirju hageja juhatuse liikmele S.K. ei saa pidada VÕS § 220 lg-tele 1 ja 2 vastavaks teatiseks asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta. Nimetatud e-kirjades puudub asja lepingutingimustele mittevastavuse kirjeldus. Asjas on tunnistajana üle kuulatud Tartu Mill AS (endine AS Tartu Veski) ostujuht L.D. , kes kirjeldas viljaveo ja kvaliteedianalüüsi tavasid, mis kehtivad kõigi suuremate vilja kokkuostjate juures Eestis. Labor teeb igast viljakoormast, mis tuleb kokkuostja juurde, proovi, niikaua jääb auto koos koormaga ootele. Kui koorma kvaliteet ei vasta eelnevale kokkuleppele, siis teatab ostja kohe vilja tarnijale ja üritatakse saavutada kompromiss, kui kompromissi ei saavutata, siis saadetakse auto koos koormaga põllumehele tagasi ja kokkuostja koormat vastu ei võta. TsÜS § 2 lg 1 kohaselt on lisaks seadusele tsiviilõiguse allikaks ka tava. TsÜS § 2 lg 2 kohaselt tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Tava ei saa muuta seadust. Kohus leiab, et tunnistaja L.D. i ütlustega on tõendatud, milline tava kehtib vilja (sh toidunisu) ostja poolt ülevaatamisel ja asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale teatamisel. Kostja ei ole tõendanud, et selline tava ei kehti või, et pooled oleksid leppinud kokku vilja vastuvõtmiseks tavast erineva korra. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et M.M. laborist helistas kohe hageja esindajale ja ka kostja juhatuse liige M. Stahlhut helistas ise seoses kvaliteediprobleemiga hagejale 20.03.2008. M. Stahlhuti esitatud kõneeristused ei tõenda, millest pooled omavahel rääkisid. Mõistlik aeg teatada tarnitud nisuga seotud kvaliteediprobleemidest oleks olnud 3 päeva tarnest. Kuna kostja ei ole teatanud nisu mittevastavusest lepingutingimustele müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama ja ei ole ka lepingutingimustele mittevastavust hagejale piisavalt täpselt kirjeldanud, siis on kostja vastavalt VÕS §-le 220 lg 3 kaotanud õiguse tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele. Kostja ei ole usaldusväärselt tõendanud oma väiteid, et tarnitud nisu ei vastanud lepingutingimustele, kuna ainsaks tõendiks selle kohta on kostja enda poolt koostatud analüüs. Tunnistaja L.D. i ütluste kohaselt tarnis ka Tartu Veski samal ajal hagejalt toidunisu ja selle kvaliteet vastas eliitnisu kvaliteedile. Asjas ei kohaldu VÕS § 221 lg 2, sest kuigi hageja on ise vilja kasvatanud, ei omanud ega pidanudki hageja omama laboriseadmeid vilja kvaliteedi hindamiseks. Asjas on tõendatud, et vastavalt poolte kokkuleppele ja ka üldisele tavale võttis nisu kvaliteediproovid enne lepingu sõlmimist kokkuostja, st kostja. Kostja poolt enne kokkuleppe sõlmimist ja viljaveo alustamist võetud proovid tõendasid nisu kõrget kvaliteeti, mistõttu hageja müüjana ei teadnud ega pidanudki teadma, et asi lepingutingimustele ei vasta. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et kauba kvaliteet ei ole muutunud lepingu oluliseks tingimuseks. Kohus leidis, et kui pooled ei ole kirjalikult fikseerinud otseselt nõuet nisu kvaliteedile, väljendub kvaliteedinõue nisu kokkulepitud hinnas. Kokkulepitud hind aga vastab kõige kõrgema kvaliteediga nisu hinnale, millise kvaliteediga nisu pidigi hageja kostjale müüma.

Kohus asus seisukohale, et hageja on täitnud oma lepingulised kohustused ja on tarninud kostjale 156 tonni lepingutingimustele vastavat toidunisu kokkulepitud hinnaga 4,1 krooni /kg, mille eest tuleb kostjal hagejale tasuda lepingus kokkulepitud tasu. Nõue on muutunud sissenõutavaks. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 156 tonni nisu eest 754 728 krooni. Kuna kohus on tuvastanud, et kostjale on hageja poolt üle antud müügilepingu alusel lepingutingimustele vastav toidunisu, mille eest kostjal on kohustus tasuda, siis puudub kostjal igasugune õiguslik alus nõuda sama vilja eest hagejalt hoiustamistasu alusetu rikastumise sätete alusel. Kohus jättis vastuhagi alusetu rikastumise nõudes rahuldamata. Hageja taotles kostjalt ka müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju 617 560 krooni välja mõistmist. Hageja väidetav kahju seisnes saamata jäänud tulus, kuna hageja pidi vilja, mida kostja ei ostnud, müüma madalama hinnaga. Asja materjalidest nähtub, et vilja tarned peatas hageja ise, kuna kostja ei tasunud esimese osa nisu eest. Samas oli kostjal endal soov lepingut selles osas täita ja vilja vastu võtta. Kohus leidis, et hagejal puudus alus keelduda lepingu täitmisest ja vilja jätkuvatest tarnetest kostjale. Antud juhul ei saanud lepingu täitmisest keeldumise aluseks olla varasemate arvete tähtaegne mittetasumine. Juhul, kui hageja ei soovinud pärast seda, kui kostja jättis juba saadud vilja eest tähtaegselt tasumata, lepingut jätkata, oleks tal olnud õigus lepingust taganemise kaudu võlasuhe lõpetada (VÕS § 116 ja § 188 jj). Eelnevalt oleks hageja pidanud andma kostjale täiendava tähtaja kohustuse (arvete tasumine) täitmiseks (VÕS § 114). Antud juhul ei ole hageja lepingust taganenud, mistõttu tal oli kohustus jätkata lepingu täitmist. Kostja ei ole seoses asja mittevastuvõtmisega lepingut rikkunud ja ei saa olla seoses sellega põhjustanud ka hagejale kahju saamata jäänud tulu näol. Hagi kahjunõudes 617 560 krooni tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõuab viivise väljamõistmist. Arve nr 2007011 tasumise tähtaeg oli 18.04.2008. Arve nr 2007018 tasumise tähtaeg oli 11.06.2008. Kostja on olnud arve nr 20007011 tasumisega viivituses kuni 30.12.2008 257 päeva (30.12.2008 seisuga viivis 257 päeva eest 36 300.22 krooni) ja arve nr 2007018 tasumisega 203 päeva (viivis 203 päeva eest 10 563.71 krooni). Kokku viivis seisuga 30.12.2008 46 863.93 krooni. 28.02.2010 seisuga viivis lisaks 424 päeva eest – 70 491 krooni (hagejal on arvutusviga, õige on 70 401 krooni). 01.03.2010 – 13.05.2010 (kohtuotsuse kuupäev) lisandub 74 päeva, seega lisandub viivis 754 728 kroonilt 0,022 % päevas st 1 66.04 krooni päevas – 12 286.96 krooni. Kokku tuleb kostjalt välja mõista arvete nr 2007011 ja nr 2007018 alusel 754 728 krooni tasumisega viivitamise eest seisuga 13.05.2010 viivis (46 863.93 + 70 401 + 12 286.96) 129 551.89 krooni. Käsitledes OÜ Umbusi Agro väidetavalt alusetu pankrotiavalduse esitamist AS-i Stahlhut vastu leidis kohus, et pankrotiavalduse rahuldamata jätmine ei tähenda, et võlausaldaja nõudel, mis oli pankrotiavalduse aluseks, puudus pankrotiavalduse esitamise ajal õiguslik alus. Käesolevas asja on kohus leidnud, et OÜ Umbusi Agro nõue, mis oli ka pankrotiavalduse esitamise aluseks, on põhjendatud 754 728 krooni ulatuses. Pankrotimenetluse algatamata jätmine kohtu poolt ei anna veel alust taotleda kahju hüvitamist PankrS § 10 lg 6 alusel. OÜ-l Umbusi Agro oli nõue AS Stahlhut vastu, mida viimane ei soovinud täita. Ja kuna ka pärast pankrotihoiatuse esitamist AS Stahlhut ei täitnud kohustust, oligi OÜ-l Umbusi Agro õiguslik alus esitada AS Stahlhut vastu pankrotiavaldus. PankrS 15 lg 2 p 2 kohaselt pidi kohus jätma pankrotimenetluse algatamata, kui võlausaldaja nõue on pandiga täielikult tagatud. Asjas ei ole vaidlust, et pankrotiavalduse esitamise ajal oli võlausaldaja nõue tagatud kohtuliku hüpoteegiga kokku summas 754 728 krooni. Võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue oli kokku 1 419 151.93 krooni. Seega ei olnud kogu pankrotiavalduse aluseks olev võlausaldaja nõue pankrotiavalduse esitamise ajal kohtuliku hüpoteegiga tagatud. Antud juhul oli hageja võlausaldajana üksnes hagi esitanud, hagejal puudus pankrotiavalduse esitamise ajal kohtuotsuse alusel rahuldatud nõue. Kui kohus oleks hageja pankrotiavalduse alusel kostja pankroti välja kuulutanud, oleks tulenevalt PankrS § 43 lg-st 2 käesolev hagi jäetud kohtu poolt hagimenetluses

läbi vaatamata, mis oleks kaasa toonud ka hagi tagamise tühistamise (TsMS § 386 lg 4). TsMS § 388 lg 6 kohaselt hagi tagamise tühistamise korral omandab hüpoteegi kinnisasja, laeva või õhusõiduki omanik. Nimetatust tulenevalt on väär AS Stahlhut väide, et OÜ Umbusi Agro esitas pankrotiavalduse olukorras, kus kogu tema nõue oli pandiga täielikult tagatud. Täiendava hüpoteegi seadmise pakkumine tuli OÜ-le Umbusi Agro juba pärast pankrotiavalduse esitamist ning ta on ka põhjendanud, miks ta ei olnud nõus pankrotimenetluse ajal täiendava hüpoteegi seadmisega enda kasuks. Kuna asjas ei leidnud tuvastamist, et OÜ Umbusi Agro pankrotiavalduse esitamisel teadis või pidi teadma selle esitamiseks aluse puudumisest, siis õigusvastase teo puudumisel ei saanud AS-il Stahlhut tekkida ka sellest teost kahju, mille hüvitamist ta nõuab. Kohus jättis AS Stahlhut vastuhagi täielikult rahuldamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

müüja poolt. Kui aga transport on ostjapoolne, siis iga seisutund maksab ja ostja ei saa oma veokil lasta lõputult oma hoovis seista. L.D. i selgituste kohaselt on ka seda juhtunud, et sellises olukorras on vili tagasi veetud ja põllumehe hoovis maha valatud. Käesoleval juhul oli vilja transport tagatud AS Stahlhut pool. Kuivõrd pooltel ei õnnestunud koheselt kompromissi saavutada ning hageja keeldus vilja tagasivõtmisest, ei tulnud vilja tagasisaatmine kõne alla ning kostja ei saanud oma veokit ka lõputult koorma all kinni hoida. Seetõttu hoiustas kostja hageja ebakvaliteetse vilja oma laos. Seejuures tunnistaja soovitus viia vili põllumehele tagasi ja kallata maha, on selges vastuolus VÕS §-ga 229; 3) on kohus leidnud, et kostja ei ole usaldusväärselt tõendanud, et tarnitud nisu ei vastanud lepingutingimustele, kuna ainsaks tõendiks selle kohta on kostja enda poolt koostatud analüüs. Ainuüksi asjaolu, et analüüsi teostanud labor kuulub kostjale, ei tee analüüsi tulemust kõlbmatuks TsMS mõttes. Kostja esitas omalt poolt dokumentaalsed nisu kvaliteedianalüüsi tõendid, millest selgub, et perioodil 17.03.2008-19.03.2008 hagejalt tarnitud nisu kvaliteet ei vastanud poolte kokkulepitule. Hageja ei ole esitanud omalt poolt ühtegi tõendit, mis vastupidist tõendaks. Tunnistaja väide, et hageja poolt AS-le Tartu Veski tarnitud vili oli kvaliteetne ei tõenda, et kostjale saadetud koormad vastasid kokku lepitud kvaliteedinõuetele. Samuti on alusetu kohtu väide, et kostja pidanuks tellima sõltumatu analüüsi; 4) on kohus VÕS § 221 lg 1 p 2 sisustamisel lähtunud ebaõigetest eeldustest. Õigusteoorias on asutud seisukohale, et asja tootja puhul eeldatakse tema teadlikust asja lepingutingimustele mittevastavusest. Kohus jättis tähelepanuta hageja enda tunnistaja ütluse, et erinevates koormates võib vilja kvaliteet küll kõikuda, kuid reeglina mitte üle 1 ühiku. Kui kõikumine on suurem, siis ei ole koorem võetud samast kohast, kust võeti viljaproov. Antud juhul oli kõikumine 8-9 ühikut, mistõttu kostja algselt tehtud proov ja hilisemalt tarnitud vili oli võetud erinevast viljast. Kostja laost algse proovi võtmise ja tarne vahele jäi ca 1 kuu. Hageja pidi olema VÕS § 221 lg 1 p 2 mõistes teadlik, et kostjale algselt antud proov ja hiljem veoautole laaditud koorem ei pärinenud samast viljast; 5) leiab kostja, et kui hageja põhinõue jääb rahuldamata, tuleb jätta ka tema viivisenõue täies ulatuses rahuldamata.

esinenud, mistõttu ei kaalunud OÜ Umbusi Agro olukorras, mil AS Stahlhut edastas korduvaid lubadusi raha tasumiseks, võimalust lepingust kui tervikust taganeda. Väär on ka kohtu seisukoht, et kuivõrd OÜ Umbusi Agro lepingust ei taganenud, oli tal kohustus jätkata lepingu täitmist. Nimelt võimaldab VÕS § 110 hagejal antud juhul lisaks keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni kostja on rahuldanud hageja sissenõutavaks muutunud nõude kostja vastu; 3) on hageja ja kostja kohustuse vahel nõutav seos. VÕS § 110 lg 1 teise lause kohaselt on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Antud tingimused on käesoleval juhul täidetud. Osapoolte vahel on tegemist ühe ja sama õigussuhtega, mis on tekkinud konkreetse ostu-müügi lepingu osadena täitmisest nii hageja kui ka kostja poolelt, kusjuures poolte vahel oli kokkulepe nii kauba üleandmiseks osade kaupa kui ka kauba eest tasumiseks teatud tähtaja jooksul pärast iga kaubapartii kättesaamist. Õige ei ole kohtu seisukoht, et kostja ei ole vilja vastu võtmata jättes lepingut rikkunud ega sellega hagejale kahju tekitanud. Kostja on avaldanud ise soovi vaidlusaluse viljakoguse ostmiseks, siis aga asunud selle kvaliteedi osas esitama pretensioone, keeldunud tasumast ja pole soovinud vilja tarneid jätkata.

võetud just tema poolt müüdud nisukoormast, tehtud korrektse mõõteseadmetega ja ei ole ostja töötaja poolt tahtlikult ostja kasuks moonutatud. Kostja spekulatsioonid, et hageja vahetas perioodil vilja kontrollimisest kuni vilja äraveoni vilja madalamakvaliteedilisema vilja vastu, ei ole usutavad, kuivõrd viljaproovid võeti kogu hageja 2007 viljasaagist; 4) ei kohaldu käesolevas asjas VÕS § 221 lg 1 p 2. Kostja ei ole tõendanud, et hageja teadis või pidi teadma kauba mittevastavusest kokkulepitud tingimustele. Samuti ei ole tõendatud, et esitatud proovid on võetud hageja poolt müüdud kauba koormast. Ühikute kõikumine ei tõenda, et hageja pidi olema teadlik, et tarnitud vili ei vasta kvaliteedile. Samuti puudusid hagejal laboriseadmed vilja kvaliteedi hindamiseks. Olukorras, mil hagejal puudusid kvaliteedi mõõtmise seadmed, kostja ise on võtnud enne kauba ostu kaubast kvaliteediproovid, on kostja poolt alusetu asuda süüdistama hagejat, et ta teadis või pidi teadma kauba kvaliteedile mittevastavusest.

Samuti ei ole OÜ Umbusi Agro kahjunõude rahuldamine võimalik, sest ta ei teinud vastavalt VÕS §-le 139 ise midagi kahju ärahoidmiseks. Kui OÜ Umbusi Agro ei oleks vilja müügiga terve 2008 aprilli ja maikuu viivitanud, ei oleks talle tema väidetavat kahju tekkinud. OÜ Umbusi Agro ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et talle tema väidetav kahju on üldse tekkinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

nisu ja saanud B-sordi nisu, ei saa käsitleda nõutava puuduse piisavalt täpse kirjeldusena. Õige on siinkohal hageja vastuväide, et kostja oleks pidanud välja tooma konkreetsed näitajad (analüüsi tulemused), millele ta kauba puudustele osundades tugineb. Lähtudes eeltoodust on õige maakohtu seisukoht, et kostja on vastavalt VÕS §-le 220 lg 3 kaotanud õiguse tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja ise peatas vilja tarned kostjale. Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole seoses kauba mittevastuvõtmisega lepingut rikkunud ja seega on OÜ Umbusi Agro kahjunõue summas 617 560 krooni põhjendamatu. Nähtuvalt asja materjalidest ei ole kostja keeldunud vilja vastu võtmisest. Kuna kostja ei olnud hagejale tasunud samast müügilepingust tulenevaid sissenõutavaks muutunud arveid, siis oli hagejal VÕS § 110 lg 1 alusel küll õigus keelduda vilja tarnimisest, kuid samas ei ole hageja poolt esitatud väidetav kahjunõue põhjuslikus seoses kostja poolt arvete mittetasumisega, vaid hageja enda käitumisega (tarnete peatamisega). Vastavalt VÕS § 127 lg-le 4 peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Antud juhul kostja poolt arvete mittetasumine ei ole põhjustanud hageja poolt nõutavat kahju.

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.