Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMISE KORD

1(9)

2-10-24742 Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgi. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hagiavaldus ja hageja väited Hagiavalduse kohaselt on kostja ja V L vahel sõlmitud suuline leping kolmanda isiku, hageja kasuks ning mille alusel kohustus kostja tasuma hagejale 125 000 krooni. Hageja selgitab, et eelnimetatud leping on seotud V L Hageja väitel oli lepingu tingimusteks, y tehtud kinkelepinguga, mille alusel sai kostja kingiks kinnistu XXX. et kostjal tekib hagejale 125 000 krooni maksmise kohustus ajast, mil kostja saab kinnistu XXX omanikuks ja V L annab kohustuse täitmiseks oma nõusoleku. V L ja hageja ning hageja lepingulise esindaja poolt on 05. veebruaril 2010 allkirjastatud nõude 125 000 krooni tasumiseks, mis sisaldas ka V L tagasivõetamatut nõusolekut ja nõuet kostja suhtes 125 000 krooni tasumiseks hagejale. Kostja ei ole lepingus sätestatud sissenõutavat kohustust käesoleva ajani hageja ees täitnud. Hageja on seisukohal, et tegemist on „ehtsa“ lepinguga, (s.o pooled on kokku leppinud, et hagejal on õigus nõuda lepingu täitmist) hageja kasuks ja seega võib hageja nõuda lepingu täitmist. Hageja ei nõustu, et hageja nõue oleks aegunud. Hageja on seisukohal, et nõue muutus sissenõutavaks alates 05. veebruarist 2010, s.o peale V L poolt nõusoleku andmist, mis oli lepingu täitmise üheks tingimuseks. Et hagi on esitatud 25. mail 2010, s.o vähem kui seaduses sätestatud aegumistähtaeg, ei ole hageja nõue aegunud. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega, et V L ja kostja oleks lepingu poolte kokkuleppel lõpetanud või et V L oleks lepingust taganenud. Kostja ei ole neid asjaolusid tõendanud. Samuti ei ole tõendatud lepingu tühisus või et leping oleks tunnistatud kehtetuks. Asjaolu, et V L on 05. veebruaril 2010 isiklikult allkirjastanud nõusoleku vaidlusaluse summa tasumiseks, kinnitab, et lepingut ei ole lõpetatud. Hageja väitel on kostja ka ise kinkelepingu tühistamise kohtuasjas nr 208-8347 kinnitanud, et lepingu tingimuseks oli V L nõusolek, peale mille saamist pidi kostja tasuma hagejale 125 000 krooni. Hageja leiab, et vastavalt VÕS § 113 lg 1 sätestatule võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõue kostja vastu muutus sissenõutavaks alates 05. 2(9)

2-10-24742 veebruarist 2010 V L poolt kirjaliku nõusoleku andmisega. Kuna Lepingus ei olnud viivises kokku lepitud, siis tuleb kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivise määr. Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks 125 000 krooni ning viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemääras alates 05. veebruarist 2010 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ja edasiulatuvalt kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on oma väidete kinnitamiseks esitanud kohtule järgmised tõendid: 05. veebruari 2010 nõue (t.l.-5); postikviitung ja ümbriku koopia (t.l.-6); ts asja nr 2-08-8347 materjal (t.l.-7-8); kinkelepingust taganemise avaldus (t.l.-75-78). Kostja vastus ja vastuväited Kostja hagi ei tunnista täies ulatuses. Kostja nõustub hageja väitega, et V L ja kostja vahel oli sõlmitud suuline kokkulepe selle kohta, et kostja kohustus tasuma hagejale 125 000 krooni. Kostja võttis kohtuistungil omaks, et oli suuline leping, lepingu poolteks olid A ja V L ja leping oli hageja kasuks, kostja kohustus tasuma hagejale 125 000 krooni, kui kostja saab kinnistu XXX omanikuks, tähtaeg saabus kinnistusraamatusse kande tegemisega, kostja on käesoleval ajal selle kinnistu omanik. Kostja ei eita, et kunagi, enne kostja kasuks kinkelepingu tegemist 02. mail 2006 (notari ametitoimingute raamatu registri number 5368), oli kostjal V L jutuajamine, et juhul, kui kostja vanemad, V ja M L kingivad maja aadressil XXX kostjale, maksab kostja hagejale summa 125 000 krooni (hageja on kostja õde ja V ja M L tütar). Kohe peale kinkelepingu sõlmimist 02. mail 2006, helistas hageja M L ja teatas, et temal ei ole enam vanemaid, tema ei taha vanematelt midagi ja ta ütleb nendest üldse lahti. Kui kostja isa, V L sai emalt sellest kõnest teada, läks ta marru ja karjus, et ta ei taha enam näha oma tütart ja ta ei anna temale ühtegi kopikat ja ütles kostjale, et ka tema midagi hagejale üle ei kannaks. See on samuti suuline leping, millega tühistati eelmine suuline leping. M L suri XXX. Mõne kuu möödudes peale M L surma hakkas V L kokku elama teise naisterahvaga ja arvatavasti tema mõju all esitas 05. märtsil 2008 kohtule hagiavalduse kinkelepingust taganemiseks. Selle suhtes on olemas Viru Maakohtu 12. mai 2009 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-08-8347 ja Tartu Ringkonnakohtu

3(9)

2-10-24742 Kostja on oma väidete kinnitamiseks esitanud järgmised tõendid: V L arvamus (t.l.-35), surma tõend (t.l.-81,94); matusekulu arved (t.l.-95-97,99); tasulise tervishoiuteenuse leping ja arve (t.l.98,100-104); tunnistaja G G ütlused (t.l.-144). Kohus ei arvesta kostja poolt esitatud V L arvamust (t.l.-35) tõendina. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 1 ja lg 2 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. V L ei ole menetlusosaline ning seetõttu saab tema selgitusi tõendina kasutada vaid tunnistaja ütluste vormis. V L on esitanud arvamuse ilma, et kohus oleks selgitanud V L, et teda võidakse kirjalikule ütlusele vaatamata kutsuda kohtuistungile suuliselt ütlusi andma. V L ei ole selgitatud TsMS §-de 256–259 sisu ning tunnistaja kohustust rääkida tõtt ega hoiatatud ütluste andmisest põhjendamatu keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest ega kohustatud teda allkirjastama ütluste ja hoiatuse teksti. Seega ei ole V L arvamus esitatud seaduses tunnistaja ütluste kohta sätestatud protsessivormis ning arvamuse kasutamine A L ütlustena ei ole võimalik. Kohus arvestab V L arvamust kui dokumentaalset tõendit.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt hageja kasuks V L ja kostja vahelisest hageja kasuks sõlmitud lepingust tulenev võlgnevus 125 000 krooni ning viivis seaduses sätestatud määras. Kostja hagi õigeks ei võta ja vaidleb hagile vastu. Kohus tuvastas, et V L ja kostja vahel oli sõlmitud suuline leping hageja kasuks, mille kohaselt kostja kohustus tasuma hagejale 125 000 krooni, kui kostja saab kinnistu XXX omanikuks. Kostja on käesoleval ajal selle kinnistu omanik. Nimetatud asjaolude osas vaidlus puudub. Aegumine Kostja esitas vastuväite, et hageja nõue on aegunud; kostja palus kohaldada aegumist. Kostja leiab, et vastavalt lepingu tingimustele tekkis kostjal raha maksmise kohustus ja seega muutus ka hageja nõue sissenõutavaks alates kostja poolt kinnistu XXX omanikuks saamisega. Kostja sai kinnistu omanikuks 22. maist 2006. Hagiavaldus on esitatud kohtule 25. mail 2010, s.o enam kui kolm aastat kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Hageja ei nõustu kostja vastuväitega aegumise kohta. Hageja väitel oli V L ja kostja vahel kokkulepe, et hageja võib nõuda kohustuse täitmist kui on täidetud kaks tingimust – kostja saab kinnistu XXX omanikuks ja V L annab kostjale nõusoleku hagejale raha maksmiseks. Hageja nõustub, et kostja on kinnistu omanik alates 22. maist 2006. Hageja teatab, et V L andis oma nõusoleku kostjale 05. veebruaril 2010. Hageja on seisukohal, et hageja nõue muutus sissenõutavaks lepingu teise tingimuse saabumisega, s.o V L poolt nõusoleku andmisega. Kuna hagi on esitatud 25. mail 2010, mis on vähem kui kolme aastane aegumistähtaeg, ei ole hageja nõue aegunud. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et hageja nõue on aegunud. 4(9)

2-10-24742 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ning vastavalt TsÜS § 147 lg 1, lg 2 ja lg 3, aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Hageja tõendist – 05. veebruari 2010 nõue (t.l.-5) – selgub, et V L on 05. veebruaril 2010 andnud kostjale nõusoleku hagejale 125 000 krooni maksmiseks vastavalt V L ja kostja vahel sõlmitud suulisele lepingule; ts asja nr 2-08-8347 materjalist (t.l.-7) selgub, et kostja on vastanud kohtule ja teatanud, et on nõus tasuma selle summa juhul, kui isa annab nõusoleku selleks, et ma maksaksin õele selle summa. Vastus on esitatud kohtule 2008. aastal. Vastuse esitamise ajani V L (isa) ei ole kostjale nõusolekut andnud. Kohtuistungil teatas kostja, et ts asja nr 2-08-8347 vastuses esitatud seisukoht vastab tõele (t.l.-111,112). Kostja ei ole tõendanud oma vastuväidet, et V L ja kostja lepingu tingimuseks oli raha maksmise kohustuse tekkimine alates kostja poolt kinnistu XXX omanikuks saamisega ja kohustuse täitmiseks loa andmine ei olnud kokku lepitud. Kohus loeb hageja väite tõendatuks. V L ja kostja vahel sõlmitud suulise lepingu tingimuseks oli, et hageja võib nõuda kohustuse täitmist kui on täidetud kaks tingimust – kostja saab kinnistu XXX omanikuks ja V L annab kostjale nõusoleku hagejale raha maksmiseks. V L poolt nõusoleku andmine toimus 02. veebruaril 2010 ja kokku oli lepitud konkreetse rahasumma 125 000 krooni maksmine. Vastavalt 05. veebruari 2010 nõudele (t.l.-5) andis hageja kostjale kohustuse täitmiseks tähtaja kuni 28. veebruarini 2010. Hageja väitel oli kostja nõusolek ja täiendav tähtaeg kostjale teatavaks tehtud 05. veebruaril 2010 saadetud liht- ja tähitud kirjadega. Kostja esitas vastuväite, et kostja ei ole kirju kätte saanud. Lähtuvalt TsÜS § 102 lg 2, tehing on tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust (edasilükkav tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu ning vastavalt TsÜS § 105 lg 1, edasilükkava tingimusega tehtud tehingu puhul tekivad tehinguga kindlaksmääratud õigused ja kohustused tingimuse saabumisel. VÕS § 82 lg 1, lg 2 ja lg 7 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Hageja esitatud 05. veebruari 2010 nõudest (t.l.-5) selgub, et V L poolt nõusoleku andmisel ja kohustuse täitmise täiendava tähtaja andmise juures kostja ei viibinud, dokumendil on vaid V L, hageja ja hageja esindaja allkirjad. V L ja kostja vahel suulise lepingu sõlmimisel määrati kohustuse täitmise tähtaeg kahe tingimusega – kostja saab kinnistu XXX omanikuks ja V L annab 5(9)

2-10-24742 kostjale nõusoleku lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks. Hageja tõenditest - postikviitung ja ümbriku koopia (t.l.-6) – selgub, et 15. veebruaril 2010 saadetud tähitud kiri on tagastatud 08. märtsil 2010, tavakirja kätteandmise kohta tõendeid esitatud ei ole. Kohus jõuab järeldusele, et V L nõusolekust kohustuse täitmiseks ja hageja antud mõistlikust tähtajast sai kostja teada hagi kostjale kättetoimetamisest 20. juunil 2010 (t.l.-21). Kuna 05. veebruari 2010 nõudes oli hageja andnud kostjale kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja 05. veebruarist 2010 kuni 28. veebruarini 2010, s.o 23 päeva, siis kohus loeb mõistlikuks tähtajaks, mil kostja pidi kohustuse täitma, 23 päeva peale V L nõusolekust kohustuse täitmiseks ja hageja kohustuse täitmise nõudest teadasaamist, s.o kuni 13. juulini 2010. Kohustus muutus sissenõutavaks alates 13. juulist 2010. Kohus järeldab, et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 13. juulist 2010 ja nõude aegumistähtaeg algas selle aasta lõppemisest, mil nõue muutus sissenõutavaks, s.o alates 01. jaanuarist 2011. Hagi esitamise ajaks 25. mail 2010 ei olnud aegumistähtaeg veel saabunud. Hageja nõude osas ei saa kohaldada aegumist. Hageja õigus nõuda lepingu täitmist Hageja on seisukohal, et tegemist on „ehtsa“ lepinguga, (s.o pooled on kokku leppinud, et hagejal on õigus nõuda lepingu täitmist) hageja kasuks ja seega võib hageja nõuda lepingu täitmist. Kostja selles osas vastuväiteid ei esitanud. Vastavalt VÕS § 80 lg 1 ja lg 2 võib lepingus ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks) ja kolmas isik võib nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Hageja tõendist – 05. veebruari 2010 nõue (t.l.-5) – selgub, et V L on 05. veebruaril 2010 allkirjastanud nõusoleku, et hageja võib nõuda kostjalt lepingu täitmist ning 125 000 krooni tasumist hageja pangakontole hiljemalt 28. veebruaril 2010. Sellega on V L kinnitanud, et hagejal on õigus nõuda lepingu täitmist. Kostja ei ole tõendanud, et sellist kokkulepet ei olnud. Kohus jõuab järeldusele, et V L ja kostja vahel oli sõlmitud leping hageja kasuks 125 000 krooni tasumiseks tingimusel, et hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Hageja väide, et lepingu täitmise nõude õigus tuleb seadusest vastavalt VÕS § 80 lg 3, kuna tegemist on kinkelepinguga, ei ole põhjendatud. V L ja kostja vahel sõlmitud suulist lepingut ei saa tõlgendada kinkelepinguna. Kinkeleping on ühepoolne tehing. V L ja kostja vahel sõlmitud leping oli mitmepoolne tehing. Lepingu eesmärgiks ei olnud kinkimine, vaid V L poolt eelnevalt tehtud kinkelepingu tulemusel tekkinud tagajärje muutmine. Samuti ei ole vaidlusalune leping formaalselt kinkelepingu osa, vaid iseseisev leping. Seega ei tulene hageja õigus nõuda lepingu täitmist seadusest. Lepingu lõpetamine Kostja väitel oli kostja ja V L vahel suuline kokkulepe, et nad lõpetavad lepingu ja kostja ei pea hagejale raha maksma. See toimus peale maid kuni oktoobri kuu alguseni 2006. Hageja väitel on leping lõpetamata. Samuti ei ole lepingust taganetud. 6(9)

2-10-24742 Vastavalt VÕS § 13 lg 1, lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel. Kostja tõendist - tunnistaja G G ütlustest (t.l.-114) selgub, et lepingu lõpetamisest räägiti iga päev 2006. aastal. V L kirjalikust arvamusest (t.l.-35) selgub, et peale kinkelepingu sõlmimist 02. mail 2005 ja enne abikaasa surma XXX ütles V L pojale, s.o kostjale, et kostja ei maksaks hagejale raha. V L oli seisukohal, et sellega ta tühistas suulise lepingu. V L avaldab arvamust, et seda seisukohta ei ole ta muutnud kuni arvamuse esitamiseni. Hageja tõendist - 05. veebruari 2010 nõudest (t.l.-5) selgub, et V L annab nõusoleku kostjale suulisest lepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kinnitab hageja õigust nõuda lepingu täitmist; ts asja nr 2-08-8347 materjalidest, kostja vastusest selles asjas (t.l.-7-8) selgub, et 2008. aasta suvel on kostja kinnitanud, et V L ja kostja vahel on suuline leping hagejale 125 000 krooni tasumiseks peale kinkelepingu sõlmimist ning kostja väitel ei saa ta nimetatud summat tasuda, kuna V L ei ole selleks nõusolekut andnud. Kinkelepingust taganemise avaldusest (t.l.-75-78) selgub, et V L on soovinud taganeda kostja kasuks tehtud kinkelepingust, mille tegemise tagajärjel sõlmiti ka V L ja kostja vahel suuline leping hageja kasuks. Kinkelepingust taganemine vaidlustati kohtus ts asjas nr 2-08-8347. Kostja väitel on olemas Viru Maakohtu 12. mai 2009 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-08-8347 ja Tartu Ringkonnakohtu 07. detsembri 2009 kohtuotsus tsiviilasjas nr 208-8347, millega jäeti V L hagiavaldus ja apellatsioonkaebus rahuldamata ja kinkeleping tühistamata. Käesoleva ajani on kostja kinkelepingu esemeks oleva kinnistu omanik. Vaatamata kinkelepingu vaidlustamisele on V L 05. veebruari 2010 nõudes (t.l.-5) kinnitanud hageja õigust nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kuigi tunnistaja ütluste kohaselt V L ja kostja pidevalt rääkisid lepingu tühistamisest (lõpetamisest), ei ole veenvalt tõendatud, et V L ja kostja oleks jõudnud kokkuleppele lepingu lõpetamises. Kohus pöörab tähelepanu asjaolule, et lepingupooled on peale 2006 aastat erinevatel aegadel kinnitanud kohustuse olemasolu. Kohus jõuab järeldusele, et kostja ei ole tõendanud, et lepingupooled oleks lepingu lõpetamises kokku leppinud. Lepingust taganemise osas ei ole kohtule esitatud asjaolusid ega tõendeid, millest saaks järeldada lepingust taganemise formaalsete ja materiaalsete aluste olemasolu. Samuti ei tuvastanud kohus lepingu tühisust. Hageja väide, et V L ja kostja ei saanud lepingut lõpetada ilma hageja nõusolekuta, ei ole asjakohane, kuna kohus tuvastas, et V L ja kostja lepingu lõpetamises kokku ei leppinud. Hagi põhinõude rahuldamine Kohus tuvastas, et V L ja kostja vahel oli 2006. aastal sõlmitud suuline leping hageja kasuks, mille kohaselt kostja kohustus tasuma hagejale 125 000 krooni, kui kostja saab kinnistu XXX omanikuks ja V L annab raha maksmiseks loa. Kostja on kinnistu omanik alates 22. maist 2006, V L andis loa hagejale 125 000 krooni maksmiseks 05. veebruari 2010. Leping on kehtiv. Kostja kohustus on muutunud sissenõutavaks alates 13. juulist 2010. Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kostja lepingust tulenevat raha maksmise kohustust täitnud ei ole. Hageja nõue ei ole aegunud. Lähtuvalt VÕS § 76 lg 1, kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 7(9)

2-10-24742 Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada ja kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks põhivõlg 125 000 krooni (7988,96 eurot). Kostja tõendid - surma tõend (t.l.-81,94); matusekulu arved (t.l.-95-97,99) ja tasulise tervishoiuteenuse leping ja arve (t.l.-98,100-104) – ei ole asjassepuutuvad, kuna ei kajasta vaidlusaluse lepingu asjaolusid. Viivis Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud viivisemääras alates 05. veebruarist 2010 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ja edasiulatuvalt kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni. Kostja viivise osas vastuväiteid ei esitanud. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Lähtuvalt § 113 lg 1, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus tuvastas, et kostja on rikkunud raha maksmise kohustust. Kohustus muutus sissenõutavaks alates 13. juulist 2010. Kuni kohtuotsuse tegemiseni 19. mail 2011 on kostja olnud maksmisega viivituses 310 päeva. Pooled viivise osas kokku ei leppinud ja seega tuleb viivise määrale kohaldada seaduses sätestatud suurust. Vastavalt VÕS § 94 lg 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 367 kohaselt, viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja on rikkunud raha maksmise kohustust ning kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks viivis põhinõudelt 125 000 krooni 310 päeva eest määras 8% aastas, s.o 125 000 x 8% / 365 x 310 = 8493,15 krooni (542,81 eurot) ning viivis tagastamata põhivõla summalt, mis seisuga 19. mai 2011 moodustab 125 000 krooni (7988,96 eurot) alates 19. maist 2011 kuni põhivõla täieliku tasumiseni viivisemääras poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub 7% aastas. Hagi hind Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlg 125 000 krooni.

8(9)

2-10-24742 TsMS § 124 lg 1 kohaselt, raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga. Hagihind on 125 000 krooni (7988,96 eurot). Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi ning seega tuleb kõik menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda. Kohus selgitab, et lähtuvalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Aarne Lõhmus Kohtunik

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.