Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Selgitused:

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

saatis OÜ Unired kostjale kirja, milles teatas, et kasutab õigust nõuda lepingus fikseeritud suuruses leppetrahvi. 20. märtsil 2009. a. loovutas OÜ Unired 17. oktoobri 2006. a. lepingust tuleneva leppetrahvinõude kostja vastu hagejale. Leppetrahvi summa lepingu hinna ja viivitatud päevade arvu põhjal on: 0, 025 x 2.681.850 : 100 = 670, 50 krooni päevas x 276 päeva = 185.058 krooni.

kirjas märkis kostja, et lepingus ettenähtud tööd on teostatud 4. aprillil 2008. a. ning kasutusloa taotlus on menetlemisel kohalikus omavalitsuses. Samas teatatakse ka OÜ Jaotusvõrk tegevusest tingitud elektrivõrgu paigaldamise venimisest. Kostja poolt esitatud andmed ei olnud tõesed. Veevarustuse, kanalisatsiooni ja drenaažitorustiku kasutusloa taotlus oli Tallinna Linnaplaneerimisametile esitatud alles

kostja vastuväite saamisel esitama tõendid selle kohta, et hagile juurdelisatud leppetrahvi nõue oli tähtkirja sisuks. See asjaolu on tõendamata ja kohtu poolt analüüsimata. Seega on maakohus hinnanud ebaõigesti tõendeid ja jaganud tõendamiskoormuse valesti, asudes seisukohale, et hagiavaldusele juurdelisatud tähitud kirja kviitung tõendab leppetrahvi nõude kui tahteavalduse kättetoimetamist kostjale ja vastupidist peaks tõendama kostja. Riigikohtu lahendi kohaselt piisab kostja vastuväiteist, kuni hageja ei tõenda tahteavalduse üleandmist. Kohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ja leidnud, et kirja saatmist tõendava kviitungiga on tõendatud ka leppetrahvi teatavakstegemine. Sellega on ebaõigesti kohaldatud TsÜS § 69. Hageja ei ole ka tõendanud, et leppetrahvi teatis kui tahteavaldus oleks allkirjastatud ühist esindusõigust omavate isikute poolt. OÜ Unired registriandmetest nähtuvalt oli OÜ-l Unired 26. augustil 2007. a. ühine esindusõigus juhatuse liikmetel Peeter Poolakesel ja Lembitu-Aeg Arbeiteril. Nimetatud asjaolu suhtes ei ole ka pooltel vaidlust. Kostja esitas hagile muuhulgas vastuväite, et leppetrahvi teatis ei ole allkirjastatud mõlema juhatuse liikme poolt, mistõttu see ei ole kehtiv ega saa kaasa tuua õiguslikke tagajärgi. Maakohus jättis selle vastuväite analüüsimata. Leppetrahvi nõudmise teatis kui tahteavaldus tuli allkirjastada mõlema ühist esindusõigust omava juhatuse liikme poolt. Juhatuse koosoleku protokoll, milles on juhatus otsustanud teavitada OÜ-d Mergante leppetrahvi nõudest, ei tõenda, et lepingupartnerile saadetud tahteavaldus oleks olnud allkirjastatud mõlema juhatuse liikme poolt. Nimetatud protokoll on äriühingu sisedokument, millega saab tõendada äriühingu siseringi suhteid, mitte seda, et OÜ Unired juhatus oleks OÜ-le Mergante saadetud tahteavalduse ühiselt allkirjastanud. Leppetrahvi nõudeõigus on minetatud VÕS § 159 lg. 2 kohaselt. Hageja apellatsioonkaebusele vaidleb kostja vastu. Hageja Exinvest OÜ apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, jättes uue otsusega kõik kulud kostja kanda. Maakohus ei ole täitnud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, märkides otsuses üksnes seda, et peab põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kui hagi rahuldatakse osaliselt, siis võib kohus küll TsMS § 163 lg. 1 järgi kaaluda, millises ulatuses kumbki pool vastaspoole menetluskulud kannab, kuid ka menetluskulude jaotuse hindamisel tuleb kaaluda hagi aluseks olevaid asjaolusid, s. h. kummagi poole käitumist oma õiguste teostamisel, samuti kohtusse pöördumise põhjuseid jne. Kohus tuvastas, et kostja ei olnud täitnud oma kohustusi terve aasta vältel, mis tähendab, et leppetrahvi nõudmine oli igati põhjendatud. Selles valguses jääb arusaamatuks, miks pidas kohus vajalikuks hagi rahuldamisest hoolimata menetluskulud poolte endi kanda jätta. Leppetrahvisumma vähendamine ei õigusta kulude poolte kanda jätmist ega menetluskulude võrdset jaotust, kuna kohtusse pöördumise ning sellega seoses olulise esmase kulu kandmise tingis kostja tegemata jätmine ja seda olenemata nõude summast või selle formaalsetel alustel vähendamisest. Kui õigusabi kulude suurus võib sõltuda kummagi poole enda valikutest, siis riigilõivu summa on seadusega ette nähtud ning kohtu kaudu oma õiguste eest seisev pool ei saa valida, kas või kui palju ta asjas menetluse alustamiseks tasub. Seetõttu on põhjendatud selle asjaoluga ka hagi osalise rahuldamise korral arvestada, vastasel juhul tuleks juba otsuse tegemisel sisuliselt kohtuotsusega väljamõistetud summat hageja tasutud riigilõivu võrra vähendada, kuna selle kulu on hageja niikuinii kandnud. Kostja apellatsioonkaebusele vaidleb hageja vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebused ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohus tuvastas otsuses, et OÜ Unired ja OÜ Mergante vahel sõlmitud lepingu kohaselt kohustus kostja hiljemalt 1. augustiks 2007. a. rajama lepingu esemeks oleva ja

Tallinnas Vana-Umboja 14 asuva kinnistu piirini kanalisatsiooni- ja drenaažitrassid ning hiljemalt 1. septembriks 2007. a. tagama elektrivõrgu paigaldamise kinnistu piirile. Maakohus tuvastas ka, et kostja oma kohustust lepingus ettenähtud tähtaja jooksul ei täitnud, vaid viivitas selle täitmisega veevarustuse ja kanalisatsioonitrassi osas 6. oktoobrini 2008. a. ning drenaažitorustiku osas 7. oktoobrini 2008. a. Maakohtu otsuse kohaselt oli kostja oma kohustuse täitmisega viivitusega 432 päeva. Neid asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Maakohtu otsuse kohaselt oli lepingus kokku lepitud leppetrahv 0, 025% ostuhinnast iga eespool nimetatud tööde teostamisega viivitatud päeva eest ning arvestades viivituse kestust 432 päeva ning ostuhinda 2.681.850 krooni, moodustaks lepingukohane leppetrahv 289.656 krooni. Leppetrahvi nõude loovutas OÜ Unired hagejale 20. märtsi 2009. a. lepinguga. Ka neid asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Maakohus vähendas leppetrahvi VÕS § 162 lg. 1 alusel mõistliku suuruseni, milleks kohtu hinnangul on 150.000 krooni. Ka leppetrahvi vähendamist iseenesest ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Apellatsioonimenetluses on kostja vaidlustanud maakohtu otsuse osas, millega kohus tuvastas, et OÜ Unired teavitas kostjat kavatsusest nõuda leppetrahvi 26. augusti 2007. a. kirjaga (kd. I, tl. 13), mille saatis kostjale Eesti Posti kaudu 27. augustil 2007. a. (tähitud kirja kviitung – kd. I, tl. 14). Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, et kohtule esitatud tähtkirja sisuks oli 27. augusti 2007. a. teade, aga samuti, et see teade oleks talle üle antud või teatavaks tehtud. Lisaks leidis kostja, et teadet ei ole allkirjastanud ühist esindusõigust omavad isikud ning ühe juhatuse liikme poolt allkirjastatud teade ei saa kaasa tuua õiguslikke tagajärgi. Sellest järeldas kostja, et hageja on leppetrahvi nõudmise õiguse kaotanud. Kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väidetega ei nõustu. OÜ Unired 26. augusti 2007. a. kiri on lepinguga seotud tahteavaldus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg. 3 lause 1 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega ei ole osundatud sätte kohaselt oluline, kas või millal tahteavalduse saaja tegelikult tahteavaldusest või selle sisust teada sai: oluline on, et tahteavalduse saajal oli mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Tahteavalduse saatmise kohta on hageja esitanud kohtule tähtkirja kviitungi, millel on adressaadiks märgitud OÜ Mergante ja tema aadress Tehnika 24/3, Tallinn (kd. I, tl. 14). Selle üle, kas tahteavaldus on saadetud TsÜS § 69 lg. 3 lauses 1 märgitud kohta, ei ole vaidlust tõstatatud. Kostja ei ole ka sõnaselgelt väitnud, et tahteavaldus temani ei jõudnud: kostja on esitanud vaid väite, et hageja ei ole tõendanud, et tahteavaldus oleks talle kätte toimetatud. Kui eeldada, et seeläbi eitab kostja tahteavalduse kättesaamist, tuleb lugeda tahteavaldus kaotsi läinuks ja kohaldada tuleb TsÜS § 70, mille kohaselt juhul, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Vaidlusaluse tahteavalduse näol on tegemist lepingulise kohustuse rikkumise kohta tehtud tahtevaldusega; hageja on esitanud kohtule kostja lepingupartneri kirja (kd. I, tl. 13), milles tahteavaldus sisaldub, seega on see väljendatud; kirja edastamine posti vahendusel tähitud kirjaga on mõistlik viis. Seega on TsÜS § 70 kohaldamise eeldused täidetud. „Eesti Posti“ kodulehel avalikult kättesaadava teabe kohaselt oleks tavaliste asjaolude kohaselt tähitud kiri jõudnud adressaadini postitamise päevale ülejärgneval tööpäeval ehk kolmapäeval, 29. augustil 2007. a. Seega tuleb kostja lugeda sel päeval tahteavalduse kätte saanuks.

Asjaolu, et tegelikult saadeti talle lepingurikkumisest teavitava tahteavalduse asemel mingi muu kiri või dokument, pidi põhjendama ja tõendama kostja. Kostja ei ole väitnud, nagu oleks ta OÜ Unired poolt 27. augustil 2007. a. postile kostjale edasitoimetamiseks üle antud tahteavalduse asemel saanud mingi muu kirja, selle väite põhistamisest ja tõendamisest rääkimata. Lahendis 3-2-1-137-07, millele kostja oma apellatsioonkaebuses viitab, on Riigikohus käsitlenud üldist tõendamiskoormise jaotust poolte vahel, sellest lähtudes tulebki aga kostjal pärast seda, kui hageja on esitanud kohtule kostjale adresseeritud lepingurikkumisega seotud tahteavalduse ja tõendanud kostjale tähitud kirja saatmist, põhjendada ja tõendada, et tegelikult sai ta OÜ-lt Unired muu saadetise. Kostja ei ole seda teinud. Nõustuda ei saa kostjaga ka selles, mis puudutab lepingurikkumisega seoses tehtud tahteavalduse allkirjastamist ühe juhatuse liikme poolt olukorras, kus juhatuse liikmetel on ühine esindusõigus. Kolleegium leiab, et ühise esindusõiguse korral saab üks esindajatest volitada teist esindajat konkreetsete tehingute või tahteavalduste tegemiseks, kusjuures taoliseks volituseks ei ole vorminõudeid kehtestatud. Asjaolu, et OÜ Unired ühist esindusõigust omavad juhatuse liikmed olid kostjale leppetrahvi nõudmisest teatamise osas ühel meelel, nähtub OÜ Unired juhatuse 26. augusti 2007. a. otsusest (kd. I, tl. 207). Sellest järeldub ka ühe esindaja poolt teise volitamine kostjat leppetrahvi nõudest teavitama. Niisugustel asjaoludel ei saa kerkida küsimust leppetrahvi nõudmise kavatsusest teatamiseks tehtud tahteavalduse tühisusest. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas, taotledes jätta hageja menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kolleegium leiab, et menetluskulude hageja poolt taotletud viisil jaotamiseks ei ole alust. Kummagi poole menetluskulusid tema enda kanda jättes juhindus maakohus TsMS § 163 lõikest 1, mille kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Et hagi rahuldatakse osaliselt, on kummagi poole menetluskulude tema enda kanda jätmine osundatud sätte kohaselt iseenesest võimalik. Samas ei võimalda osundatud norm jätta hagi osalise rahuldamise korral hageja menetluskulusid täielikult kostja kanda, nagu hageja on soovinud. Hageja oli esitanud kostja vastu rahalise nõude, mille õiguslikuks sisuks oli leppetrahvi nõue. Menetluse kestel suurendas hageja oma rahalist nõuet, taotledes kostjalt lõpptulemusena 289.656 krooni väljamõistmist. Maakohus rahuldas hagi 150.000 krooni ehk ligilähedaselt pooles ulatuses. Hagi rahuldamise proportsiooni arvestades on kummagi poole menetluskulude tema enda kanda jätmisega ühtlasi järgitud menetluskulude hagi rahuldamise ulatusega võrdelise jaotamise põhimõtet. Hageja poolt esiletoodud asjaolud ei anna alust jaotada menetluskulusid poolte vahel teisiti. Lisaks eespooltoodule, mille kohaselt hageja menetluskulude jätmine kostja kanda ei oleks juba iseenesest kooskõlas TsMS § 163 lõikes 1 sätestatuga, on leppetrahvi nõude rahuldamise ulatuse üle otsustamisel juba arvestatud seda, milliseid kohustusi ja millise ajavahemiku jooksul kostja ei täitnud, selle tulemusena ei ole hageja nõuet täies ulatuses rahuldatud. Kohtus edu saavutamise eelduseks on alati mingi vastaspoole rikkumine, seega ei saa see juba iseenesest olla asjaolu, millega võiks hagi osalise rahuldamise korral õigustada hageja menetluskulude täielikku vastaspoole kanda jätmist. Vastuseks hageja vastuses kostja apellatsioonkaebusele esitatud seisukohale, nagu tuleks kostja apellatsioonkaebus jätta läbi vaatamata, leiab kolleegium, et selleks ei ole alust. Ringkonnakohus andis kostjale apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks 10 päeva määruse kättetoimetamisest ja see tähtaeg möödus tõepoolest 27. jaanuaril 2011. a. Arvestades aga asjaolu, et riigilõivu summa arvestamisel kostja apellatsioonkaebuselt oli kohus eksinud ja tegelikult tasuda tulnud lõiv oli väiksem kui esialgselt küsitud, täpsustas ringkonnakohus lõivu suurust ja vältimaks kostja õiguste rikkumist, võimaldas tal tasuda lõivu täpsustatud

suuruses 958, 67 eurot hiljemalt 2. veebruariks 2011. a. Sel päeval tasus kostja lõivu 950, 67 eurot. Seega tuleb lugeda, et kohus on kostjale antud tähtaega pikendanud, kostja on aga lõivu pikendatud tähtaja jooksul valdavas osas tasunud. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks ei olnud seega alust ja kohus ei saa ka kostja kaebust jätta läbi vaatamata. Küll tuleb kostjalt vastavalt TsMS § 179 lõikele 1 mõista riigituludesse välja apellatsioonkaebuselt vähem tasutud riigilõiv 8 eurot. Et mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, tuleb kummagi apellandi apellatsioonimenetluse menetluskulud vastavalt TsMS § 171 lõikele 1 jätta tema enda kanda.

Margo Klaar

Ele Liiv

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.