Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

maksta. Mingist hetkest hakkas kostja seaduslik esindaja hageja telefonikõnesid vältima, samuti ei olnud temaga enam võimalik e-posti teel kontakti saada. 10.08.2009 loovutas hageja nõude kostja vastu PIOÜ-le, kellel ei õnnestunud kostjaga kontakti saada. 04.03.2010 loovutas PIOÜ nõude kostja vastu täies ulatuses hagejale tagasi. PIOÜ esitas kostja vastu hageja volitusel maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mis võeti Pärnu Maakohtu menetlusse. Maksekäsu kiirmenetluse avaldusele esitas kostja vastuväite, et arve on tasutud sularahas. PI teenus oli tasuline ning hageja maksis selle eest 1560 krooni ning hageja taotleb antud kulutuste kostjalt välja mõistmist. Hageja on teinud kõik temast oleneva, et lahendada vaidlus poolte kokkuleppel. Alates arve esitamisest kuni hagi esitamiseni ei ole kostjal olnud sisulisi vastuväiteid arvel märgitud summa ega teenuse osutamise suhtes. Maksekäsu kiirmenetluses esitatud kostja põhjendusest võib välja lugeda asjaolu, et kostja tunnistab arvet ning tal ei olnud arve suhtes mingeid vastuväiteid. Hageja nõude materiaalõiguslik alus on VÕS § 8 lg 2, 23 lg 1, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 100, § 101 lg 1, § 113 lg 1, § 635. Viivise arvestamisel lähtub hageja VÕS § 113 lg-st 1. Viivise arvestus algab 01.01.2009, võttes arvesse kostja palvet tasuda arve arvel märgitud maksetähtajast hiljem. Kostja on olnud aastal 2009 viivituses 365 päeva ja aastal 2010 333 päeva. Hageja taotleb viivise väljamõistmist kindla summana 1462 krooni. Hageja taotleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg summas 610,87 eurot (9558 krooni) ja viivis alates 01.01.2009 kuni 29.11.2010 summas 93,44 eurot (1462 krooni); samuti välja mõista võla sissenõudmiseks tehtud kulutused summas 99,70 eurot (1560 krooni); menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hageja nõuetele vastu. Kostja väidete kohaselt rääkis kostja hagejaga juba enne tööde teostamist hinna langetamisest hinnale 100 krooni lehekülg, mis teeb kokku 6000 krooni, koos käibemaksuga 7080 krooni. Majanduslangus oli alanud ning kõikjal langetati nii palku kui teenuste hindu. Hageja esitas kostjale arve siiski vanas hinnaskaalas. Kostja leiab, et hagi on alusetu. Kostja ei ole nõus hageja poolt nõutavate intressidega, kuna nende tasumine ei olnud kokkulepitud, vaid hageja nõuab neid tagant järgi. Kostja leiab, et menetluskulud tuleks jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega ja tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud töövõtuleping ajakirja küljendamise teenuse osutamiseks ning hageja vastavat teenust ka osutas, kuid kostja ei nõustu hageja poolt nõutava teenuse hinna ning intresside suurusega.

Esmalt lahendab kohus küsimuse sellest, kas hageja poolt nõutav põhivõlg 610,87 euro (9558 krooni) ulatuses on põhjendatud. Nähtuvalt hageja poolt esitatud tõenditest on hageja väljastanud 16.12.2008 kostjale arve nr 73 (tlk 6), mille kohaselt on hageja osutanud kostjale ajakirja Interjöör küljendamise teenust koguses 60 hinnaga 135 krooni tükk, millest tulenevalt on nõutav summa koos käibemaksuga 9558 krooni. Arvel on märgitud maksetähtaeg 7 päeva. Arve on edastatud kostja seaduslikule esindajale 16.12.2008 (tlk 7). Kostja seaduslik esindaja on hageja

seaduslikule esindajale vastanud e-posti teel samal päeval ning palunud hagejalt 14 päevast maksetähtaega (tlk 8). Kostja esindaja e-kirja kohaselt on kostja tõstatanud küsimuse sellest, kas arvel märgitud kogus - 60 lehekülge - on õige, kuid kostja esindaja ei ole esitanud ühtegi vastuväidet seoses arvel nimetatud teenuse hinnaga - 135 krooni lehekülg. 17.12.2008 on hageja esindaja selgitanud kostja esindajale e-kirjaga (tlk 9), millest tuleneb töö maht 60 lk ning kostja esindaja on samal päeval saadetud vastuses kostja esindaja selgitust aktsepteerinud (tlk 10). Tulenevalt eeltoodust on asjasse puutumatud kostja poolt 24.03.2011 hagile vastates esitatud väited, et kostja rääkis hagejaga juba enne tööde teostamist hinna langetamisest hinnale 100 krooni lehekülg, mis teeb kokku 6000 krooni, koos käibemaksuga 7080 krooni. Majanduslangus oli alanud ning kõikjal langetati nii palku kui teenuste hindu. Hageja esitas kostjale arve siiski vanas hinnaskaalas. Kohus leiab, et vastavate väidete esitamine alles hagiavaldusele vastamisel, s.o rohkem kui kaks aastat pärast esialgse arve saamist, ei ole kooskõlas VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega, mille kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Juhul, kui kostja ei nõustunud hageja poolt küsitava teenuse hinnaga, oli tal võimalus esitada vastavasisuline vastuväide arve kättesaamisel ning sellega tutvumisel 16.12.2008, kuid nähtuvalt kostja esindaja vastustest hageja esindajale on kostja hageja poolt nõutavat hinda aktsepteerinud (tlk 8,10). Samuti ei ole kostja viidanud ühelegi asjaolule, mille kohaselt ei oleks hageja poolt pakutu näol olnud tegemist kohase täitmisega, mis võimaldaks kostjal tugineda VÕS §-s 112 sätestatud hinna alandamise instituudile. Seega ei esine alust hageja poolt nõutava põhivõlgnevuse summa vähendamiseks. Kostja on esitanud vastuväite, et ta ei nõustu hageja poolt nõutavate intressidega, kuna nende tasumine ei olnud kokkulepitud ja hageja nõuab neid tagant järgi. Kohus selgitab, et nähtuvalt hagiavalduse sisust taotleb hageja kostjalt VÕS § 113 lg 1 alusel viivise väljamõistmist, mitte lepingujärgset intressi. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise nõude esitamiseks ei pea vastav alus olema lepingus kokkulepitud, vaid hageja vastava nõude esitamise õiguslik alus tulenebki eelnimetatud sättest. Seoses viivise nõudega osundab kohus Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-66-05 tulenevale seisukohale, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Alles olukorras, kus võlgnik nõuab põhivõlast suuremas ulatuses viivise väljamõistmist, lasub põhjendamiskoormus võlausaldajal. Antud juhul taotleb hageja viivise väljamõistmist summas, mis on väiksem kui hagetav põhivõlg, mistõttu puudub ka alus viivise suuruse vähendamiseks. Kohus peab vajalikuks analüüsida ka küsimust, kas hageja poolt viivisenõude esmakordne esitamine alles maksekäsu kiirmenetluses 2010. aastal, s.o enam kui aasta pärast kostja poolt kohustuse täitmisega viivitusse jäämist, võib tähendada, et hageja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu hageja on kaotanud õiguse vastava nõude esitamiseks. Riigikohus on asunud korduvalt seisukohale (lahendid 3-2-1-70-03, 3-2-1-100-07), et kuigi pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult erandlikud asjaolud. Erandlikuks asjaoluks on Riigikohus muuhulgas lugenud saldoteatiste esitamise ilma viiviseta pikema aja jooksul, mis hilisema viivisenõude esitamise korral viitab hageja vastuolulisele käitumisele. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks esitanud kostjale korduvalt arveid või võlateatisi sellisel kujul, et sinna ei ole viivisenõuet peale märgitud. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et üritas pärast seda, kui kostja kohustuse täitmisega viivitusse jäi, kostjaga veel korduvalt kontakti võtta, kuid kostja ei vastanud enam tema telefonikõnedele ega e-kirjadele. Seejärel loovutas hageja nõude PIOÜ-le, kellel ei õnnestunud kostjaga samuti kontakti saada (tlk 16). Järgnevalt pöördus hageja PIOÜ vahendusel maksekäsu kiirmenetluse avaldusega Pärnu Maakohtu poole ning esitas kostja vastu nõude 10688,71 krooni ulatuses (tlk 19). Seega ei olnud

hagejal võimalik enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostjale kätte toimetamist kostjat teavitada asjaolust, et hageja taotleb kostjalt lisaks põhinõudele ka kõrvalnõuete tasumist. Kohus leiab, et tulenevalt eeltoodust ei ole hageja käitumine olnud hea usu põhimõttega vastuolus ning puudub alus asuda seisukohale, et viivise nõude esitamine hageja poolt on lubamatu. Hageja taotleb kostjalt ka 1560 krooni ulatuses võla sissenõudmiseks tehtud kulutuste väljamõistmist. VÕS § 113 lg 5 2.lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist. Antud juhul on kostja kasutanud võlgnevuse sissenõudmiseks PIOÜ teenust ning tasunud selle eest 1560 krooni (tlk). Kohus leiab, et hageja poolt nõutav summa on mõistlik ning vastava kulu kandmine hageja poolt tõendatud. Samuti oli hageja poolt vastavate kulutuste tegemine vajalik, kuna hagejal endal ei olnud võimalik kostjaga enam kontakti saada. Seetõttu on põhjendatud kostjalt VÕS § 113 lg 5 alusel hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmiseks tehtud kulutused 99,70 euro (1560 krooni) ulatuses. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Eeltoodust nähtuvalt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtuleping, mida kostja tähtaegselt täitnud ei ole, kuna talle 16.12.2008 esitatud arve, mille tasumise tähtaega hageja pikendas 14 päevani, s.o kuni 30.12.2008, on seni tasumata. Võlakohustuse täitmata jätmisega on kostja VÕS §-st 100 tulenevalt kohustust rikkunud ning hagejal on VÕS § 101 lg 1 punkti 1, § 635 lg 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist. Seega tuleb hageja ja kostja vahelise töövõtupingu alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 610,87 eurot (9558 krooni). VÕS § 101 lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab võlgnetavalt summalt viivist seaduses sätestatud määras. Kostja jäi töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmisel võlgnevusse alates 01.01.2009, s.o 16.12.2008 esitatud arve maksetähtaja möödumisele järgneval päeval. 29.11.2010 seisuga taotleb hageja viivise väljamõistmist summas 93,44 eurot (1462 krooni). Juhindudes VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS §-st 113 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 93,44 eurot (1462 krooni). Ülaltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada ja kostjalt välja mõista põhivõlg summas 610,87 eurot (9558 krooni) hageja kasuks. Samuti tuleb kostjalt mõista viiviseid summas 93,44 eurot (1462 krooni) ja hageja poolt tehtud kulutused summas 99,70 eurot (1560 krooni). Kokku 804,01 eurot (12 580 krooni). Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1 on hagi hind 610,87 eurot. Hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu 127,82 eurot. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega jätta menetluskulud kostja

kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.