2-09-25152/10 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

6.Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 24.07.2008 pöördus kostja hageja autoremonditöökotta oma auto Mitsubishi Pajero Wagon remontimiseks. Hageja võttis auto töökotta, puhastas salongi, vahetas kohe tehnohoolduse raames õlid jms ning vastavalt diagnostikas avastatud suurematele vigadele (rattalaager kulunud, šarniirid kulunud, stabilisaatori ots kulunud jne) teatas avastatud vigadest kostjale, et ta teaks vajalikku tööde mahtu ja aega. Hageja teatas kostjale ka asendamisele minevate varuosade tellimise tähtaja (mõne detaili puhul 4-5 nädalat). Kostja soostus tähtaegadega, hageja tellis varuosad. ABS andur saabus alles 02.09.2008. 21.08.2008 teatas hageja kostjale, et vajalikud remonditööd on tehtud. Samal päeval tuli kostja autole järele, arve vormistati 3179,80 eurole (49 753 kroonile), hageja andis auto kostjale üle. Arve tuli maksta 7 päeva jooksul. Kuna ABS andur oli saabumata, leppisid pooled kokku, et anduri saabumisest hageja teatab kostjale, pärast seda tuleb kostja kohale ja hageja asendab vigase anduri. Kostja kokkulepitud ajaks - 28.08.2008 - arvet ei tasunud ega ilmunud kutse peale andurit vahetama, kostja teatas, et nii kallisse töökotta ei tule. Hageja teate arve tasumise vajaduse kohta sai kostja 04.09.2008.Kostja arvet ei tasunud. Juhindudes VÕS § 3 p 1, § 28 lg 1, § 76 lg 1, 3, 4, § 100, § 101 lg 1 p 1, 6, § 113 lg 1 taotleb hageja kostjalt välja mõista põhivõlg 3397,73 eurot (53 163 krooni) (s.h 49 753 krooni tehtud remonditööd ja 3410 krooni ABS anduri väärtus) ja viivis alates 29.08.2008 kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi 9,5% aastas 3179,80 eurolt (49 753 kroonilt) kuni kohtuotsuse täitmiseni. Kostja väide, et hagejalt ei ole tellitud auto remonti vaid sooviti üksnes tehnoülevaatust, on vale. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja andis remonditud auto kostjale üle 28.08.2008. Kostja ei vaidlusta ka asjaolu, et remonti (kostja arvates tehnoülevaatust) vajav auto anti hageja töökotta 24.07.2008 kostja poolt. Kostja väide, et ta tellis/soovis vaid auto tehnoülevaatuse, ei ole tõene ega usutav, kuna tehnoülevaatuse normaalne võimalik aeg on paar tundi, siin oli auto aga remonditöökojas 36 päeva. Kostja ei ole usutavalt selgitanud, miks ta soostus oma auto remondiajaga 36 päeva, kui ta tellis hagejalt teenuse, mille ajaline kestvus võinuks olla maksimaalselt pool päeva. Kostja väidab vastuses, et ta tuli autole järele, kui hageja teatas töö valmimisest, sai kätte auto, arve ja saatelehe (tööde nimekiri) ning ta nõustus tasuma vaid tellitud tööde eest. Kostja ei tasunud tegelikult ka seda tööde osa, mida ta väidab olevat tellinud, kusjuures mõistlikku takistust tal selleks ei olnud. Kostja väite teeks usutavamaks asjaolu, kui ta tasunuks ära osaliselt arvel näidatud summa (so tehnohoolduse eest) ja ülejäänu kohta avaldaks vastuväite. Kostja ei tasunud arvet osaliselt ka pärast seda, kui talle oli kaks korda tasumata arve meeldetuletus saadetud. Selle üle ei ole vaidlust, et kostja sai kätte algse arve ning hilisemad tasumise meeldetuletused. Kostja väide, et lepingu täitmata jätmise eest vastutab OÜ S , kuna viimane oli antud sõiduki liisingusse võtnud, on meelevaldne. Auto kuulumine AS-le HLE ja selle liisimine mingi äriühingu poolt ei määra, kes on selle auto remondi kokkuleppe pool, kellele tekib raha tasumise kohustus osundatud remondikokkuleppest. Arve esitamine eraisikule oli kostjaga kokku lepitud. Hageja ei saa koostada arvet juriidilisele isikule, kes ei ole esindatud volitatud isiku näol. Kostja ei ole mitte kunagi väitnud, et ta tegutseb autot remonti andes OÜ S volitusega ega ka hiljem

Kui kostja leiab, et lepingu täitmise eest võib veel ka keegi teine vastutada, siis on kostja asi otsustada, kas ta soovib menetlusse kaasata enda poolel muid isikuid. Kostja ei ole sellist taotlust esitanud. Kostja poolt remonti toodud auto oli hagejale “võõras”, so seda autot ei olnud mitte kunagi hageja juures remonditud ja auto tehnoolukord ei olnud hageja andmebaasis kirjeldatud. Ka ei olnud kostja poolt viidatud OÜ S hageja lepinguline klient, kes oma autosid/autot hageja juures hooldab/remondib ja millega seoses arved vormistataks automaatselt äriühingu nimele. Hageja teeb kokkulepitud/vajalikud remontööd autole sõltumata sellest, kellel on auto omand ja/või valdus. Lepingu pool (tellija) on isik, kes lepib kokku auto remondi. Kellele auto kuulub, seda hageja ei tuvasta, pealegi Liiklusregistri andmed ise ei määra sõiduki omanikku. Hagejal on alus eeldada, et töö tellija tasub ka tehtud töö eest, vastupidine lepitakse kokku eraldi. Siinsel juhul ei lepitud töö eest tasumises kokku eraldi (so et tasub kolmas isik ja mitte tellija). Autoremondiettevõte ei sõlmi tavapäraselt üksikkliendiga kirjalikus vormis lepingut. Leping sõlmitakse VÕS § 9 lg1 kohaselt pakkumuse esitamise ja sellele nõusoleku andmisega. Auto remondijärgne vastuvõtja kostja ei esitanud vastuväiteid ei arve rahalise suuruse ega raha maksma kohustatud isiku suhtes. Sellised võimalikud vastuväited puudusid ka pärast seda, kui hageja oli korduvalt kostjale saatnud meeldetuletusi maksmata arve kohta. Võimalikud vastuväited, et kostja ei tegutsenud ise lepingu poolena, vaid lepingu poole esindajana, puudusid mõistliku aja vältel. Hagejal oli alus uskuda, et selliseid väiteid ka ei esitata. Sellised vastuväited esita kostja alles hagile vastates ja pärast seda, kui kostja poolt osundatud äriühing oli pankrotistunud ja registrist kustutatud. Kostja tegevus on pahatahtlik ja suunatud hagejale kahju tekitamisele. Väär on kostja faktiväide, et ta auto kättesaamisel esitas mingeid pretensioone töö mahu, arve suuruse ja paigaldatud detailide vajaduse osas. Samuti esitab kostja oma 01.02.2011 vastuväites esmakordselt soovi saada enda valdusse kõik autolt remondi tõttu maha monteeritud vanad detailid. Kostja pidanuks selle soovi esitama juba auto kättesaamisel ja hageja oleks kindlasti need detailid talle autosse kaasa pannud, kui ta oleks teadnud nende vajalikkusest kostjale. Kostja, olles kätte saanud meeldetuletused arve tasumise kohta, ei avaldanud ka siis, et ta soovib vanu autodetaile ning nende saamisest sõltub omakorda arve tasumine. Kostja väidab, et ta võttis OÜ esindajana vastu sõiduki ja mitte töö. Sellel väitel puudub arusaadav põhistus, kuidas kostja autot töökojast vastu võttes eristas sõiduki vastuvõtmise töö vastuvõtmisest. Asjakohane olnuks kostjal auto kättesaamisel selline väide kohe esitada ja hagejal olnuks võimalus töö üleandmine eraldi vormistada. Sellise avalduse tegemata jätmine

21.08.2008 ei saa täna enam kaasa tuua võimalust tugineda oma soovi rahuldamata jätmisele ja siduda seda omakorda raha maksmise kohustuse täitmata jätmise õigusega. Meelevaldne on kostja väide, et sellise tööde mahu ja maksumuse puhul pooled oleksid pidanud vormistama töö üleandmise akti. Hagejal ei ole oma majandustegevuses ei tava ega praktikat vormistada remonttöö kohta üleandmisakti. Tal ei ole ka töö rahalise maksumuse suuruse osas mingeid kriteeriume, kust alates tuleb eraldi vormistada valmistöö üleandmine aktiga. Kostja samas ei esita ise ka sellist konkreetse rahalise kohustuse suurusele vastavat akti koostamise vajadust, et oleks aru saadav hagejale tehtav etteheide. Remonttöö kvaliteet on vaidlustatav ilma sellise aktita ja akti puudumisel ei ole õiguslikku tagajärge. Pooled ei olnud ka selles kokku leppinud, et valmistöö antakse üle üleandmisaktiga. Hageja on kostjale üle andnud kõik tema poolt töökotta toodud auto kohta käivad ja kliendile tavapäraselt koostatavad raamatupidamisdokumendid, nii arve valmis töö kohta kui ka arve tellitud kuid saabumata detaili (ABS andur) kohta. Viimase osas oli täiendav kokkulepe, et selle arve tasub kostja siis, kui ta on auto toonud tagasi töökotta ja andur on autole peale pandud. Kostja vaatamata teatele autot töökotta ei toonud. Hageja ei ole viivist selle arve summalt (3 410 krooni) nõudnud. Hageja taotleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg summas 3397,73 eurot (53 163 krooni) ja viivis alates 29.08.2008 kuni 12.04.2011 summas 722,97 eurot (11 311,98 krooni); samuti välja mõista viivis 9,5% aastas summalt 3179,80 eurot (49 753 krooni) alates 13.04.2011 kuni kohtuotsuse täitmiseni kostja poolt; menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. 28.10.2004 OÜ S ja AS HL vahel sõlmitud lepingu kohaselt oli vaidlusalune auto antud üle OÜ-le S , tehnilise passi järgi on kostja üks kasutajatest. OÜ S tegi kostjale ülesandeks teha autole tehnoülevaatus. Tellimus OÜ S nimel tehti hagejale. OÜ S andis auto hagejale tehnoülevaatuse tegemiseks. OÜ S ei tellinud hagejalt auto remonti ega uute detailide paigaldamist. Hageja hinnapakkumist OÜ-le S ei esitanud ega kooskõlastanud. Kostja läks autole järele, kui hageja teatas, et see on valmis. Auto üleandmisel esitas hageja kostjale 21.08.2008 arve 3179,80 eurole (49 753 kroonile). OÜ S oli nõus tasuma vaid tellitud tööde eest. Kostja leiab, et hagi on esitatud vale kostja vastu ning taotleb menetluskulude hageja kanda jätmist. Kostja märgib 28.01.2011 täiendavas vastuses, et on kindel, et hageja teadis sõiduki kuuluvusest selle töökotta võtmisest kuni tagastamiseni. OÜ S esindajana võttis kostja vastu sõiduki, mitte töö. Selles tõendamiseks esitab kostja arved, mis tõendavad, et OÜ S sõidukeid remonditakse loomulikult firma arvel. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega ja tõenditega, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tunnistajad, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kohus märgib, et käesoleval juhul tuleb välja selgitada: 1) kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud leping 2) kas hageja on esitanud hagi õige kostja vastu 3) kas ja millises ulatuses on hageja nõue põhjendatud. Kostja on asunud 28.01.2011 esitatud kirjalikus vastuses (tlk 80-81) seisukohale, et hageja ja kostja vahel ei ole sõiduki remondiks lepingut sõlmitud, kuna kostja ei ole hagejale esitanud üheski vormis tahteavaldust lepingu sõlmimiseks ning seetõttu ei ole täidetud TsÜS § 67 lg-s 2

nimetatud eeldus. Sellest tulenevalt leiab kostja, et lepinguliste suhete puudumise tõttu ei ole kostjal ka vastavast suhtest tulenevaid kohustusi. Kohus kostja väitega ei nõustu ning leiab, et tsiviilasjas esitatud tõenditega on tuvastatav, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud suulises vormis leping sõiduki suhtes tööde teostamiseks, s.o VÕS § 635 lg-s 1 nimetatud töövõtuleping, millega üks isik (töövõtja) kohustub valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Kohus osundab, et VÕS § 9 lg-st 1 tulenevalt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Antud juhul on kostja ise 28.01.2011 vastuses kinnitanud, et 24.07.2008 viis kostja sõiduki hageja remonditöökotta ja selgitas, et autole on vaja teha tehnohooldus. Samuti on hageja esitanud tõendid - ärakiri sõiduki tehnilisest passist (tlk 8), kostja allkirjaga arve sõiduki suhtes tehtud teenuste kohta (tlk 9) -, mis kinnitavad, et kostja poolt toodud auto viibis hageja töökojas ning hageja teostas selle suhtes erinevaid töid. Seega on alusetu kostja väide, et kostja ei ole hagejale esitanud üheski vormis tahteavaldust lepingu sõlmimiseks. Olukorras, kus nii hageja kui kostja kinnitavad, et kostja tõi oma auto hageja remonditöökotta ning hageja asus sõiduki suhtes erinevaid remonttöid teostama, on tuvastatav, et nii hageja kui kostja on väljendanud TsÜS § 67 lg-s 2 nimetatud tahteavaldust, mis tähendab, et hageja ja kostja vahel on vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 ja § 11 lg-le 1 sõlmitud suulises vormis leping, mille ese oli kostja auto suhtes tööde teostamine. Kostja on esitanud ka väite, et hageja ei ole esitanud hagi õige kostja vastu. Hageja asunud seisukohale, et hageja poolt kostjaks nimetatud isik on õige kostja, kuna just kostja tõi auto remonditöökotta, lasi arve vormistada eraisiku nimele ega esitanud ka hiljem arve saamisel väidet, et see on vormistatud vale isiku suhtes. Kostja on esitanud vastuväite, et sõiduki vastutav kasutaja oli OÜ S ning hageja oli sellest asjaolust teadlik, kuna hagejal oli sõiduki tehnilise passi koopia, mistõttu õige kostja peaks olema OÜ S . Kohus kostja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et antud juhul on hagi esitatud õige kostja vastu. Kohus märgib, et olukorras, kus sõiduki tõi remonditöökotta ja viis sealt ära kostja, sõiduki remontimise eest koostatav arve vormistati eraisiku nimele ning kostja ei esitanud vastuväiteid seoses arvel välja toodud võlgniku nimega, on sedastatav, et hagejaga sõlmis suulise remonditeenuse osutamise lepingu just kostja ning sellest tulenevalt on kostja ka nimetatud lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest vastutav isik. Seoses kostja poolt viidatud asjaoludega, et sõiduki vastutav kasutaja oli tegelikkuses OÜ S ning puudub mõistlik alus eeldada, et kostja kui eraisik on kohustatud tasuma ettevõtte sõidukite remontimise eest, märgib kohus järgmist. Kostja on saanud hageja poolt väljastatud arve (tlk 9), millel on kajastatud sõiduki suhtes teostatud tööd ja osutatud teenused, allkirja vastu kätte 21.08.2008. Muuhulgas on arvele märgitud, et maksja on eraisik. Samuti on kostjale saadetud 01.09.2008 meeldetuletus (tlk 11) selle kohta, et kostja ei ole tasunud hageja esitatud arvet. Esialgse arve ega meeldetuletuse saamisel ei esitanud kostja hagejale ühtegi vastuväidet seoses sellega, et arve on esitatud valele isikule, kostja ei loe ennast hagejaga sõlmitud lepingu pooleks või leping on sõlmitud kolmanda isiku, s.o OÜ S kasuks. Sellest tulenevalt nõustub kohus hageja seisukohaga, et sõiduki suhtes teostatavate tööde ja teenuste osas sõlmis hagejaga lepingu just kostja - vaatamata sellele, et auto tehnilises passis oli vastutavaks kasutajaks märgitud OÜ S . Seega on asjasse puutumatud kostja väited, et ei ole mõistlik eeldada, et eraisikust kostja tasub äriettevõttele kuuluva sõiduki remondi eest, kuna nähtuvalt eelnimetatud asjaoludest on kostja ise aktsepteerinud, et vastava lepingu osapool ja arvete adressaat on just tema. Kohus leiab, et vastupidist kinnitavate väidete esitamine alles hagiavaldusele vastamisel, s.o ligi kaks ja pool aastat pärast esialgse arve saamist ei ole kooskõlas VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu

põhimõttega, mille kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Järgnevalt lahendab kohus küsimuse sellest, millises mahus tööde teostamiseks oli kostja andnud hagejale nõusoleku. Hageja on seisukohal, et autot remonditöökojast vastu võttes võttis kostja vastu ka tehtud tööd ning nende suhtes vastuväiteid ei esitanud. Kostja on rõhutanud, et ta võttis küll vastu sõiduki, kuid mitte tehtud töö ning sellises mahus tööde puhul oleksid hageja ja kostja pidanud vormistama tööde üleandmis-vastuvõtuakti (tlk 81). Kohus märgib, et tulenevalt VÕS § 76 lg-st 4, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Antud juhul on hageja esitanud kostjale 21.08.2008 arve sõidukile teostatud tööde ja osutatud teenuste kohta ning kostja on arve vastu võtmist oma allkirjaga kinnitanud (tlk 9), samuti on kostja hageja töökojast vastu võtnud oma auto. Kohus leiab, et tulenevalt eeltoodud sättest ning asjaolust, et kostja on talle hageja poolt väljastatud arve ise allkirjastanud, puudub alus nõustuda kostja seisukohaga, et kostja ei ole sõiduki suhtes osutatud töid ja teenuseid vastu võtnud. Kostja poolt esitatud väited, et arvel olev allkiri on antud üksnes hageja ähvarduse sunnil, on paljasõnalised kostja ei ole täpsustanud, kes hageja juures töötavatest isikutest vastavaid ähvardusi esitas või miks kostja sellisel juhul oma vara ja õiguste kaitseks kohaseid õiguskaitsevahendeid ei kasutanud. Hageja seisukohta, et kostja oli teadlik auto suhtes teostatavate tööde mahust, kinnitab ka asjaolu, et kostja aktsepteeris auto remonditöökojas pidamist perioodil 24.07.28.08.2008, s.o 36 päeva, mistõttu on ebausutav kostja väide, et tema eeldas üksnes tehnoülevaatuse tegemist. Seega on kostja hageja poolt täitmisena pakutut, s.o remonditud sõidukit vastu võttes kinnitanud, et hageja osutatud tööd ja teenused vastasid lepingu kohasele täitmisele VÕS § 76 lg 4 mõttes. Eeltoodud järeldused puudutavad töid ja teenuseid, mis on kajastatud 21.08.2008 arvel nr 306 (tlk 9-10), millele on kostja andnud vastuvõtmise kohta oma allkirja. Lisaks eeltoodule taotleb hageja ka 21.08.2008 eelkalkulatsiooni nr 310 alusel ABS anduri maksumuse summas 217,94 eurot (3410 krooni) väljamõistmist. Kohus osundab siinkohal, et nähtuvalt hageja esitatud eelkalkulatsiooni ärakirjast (tlk 14) ei ole kostja nimetatud teenuste vastuvõtmise kohta oma allkirja andnud. Tunnistaja MSon küll andnud 12.04.2011 kohtuistungil ütlusi, et kõnealune ABS andur telliti kostja sõiduki jaoks, kuid hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kõnealune detail telliti kostja nõusolekul või et kostja oleks selle hiljem vastu võtnud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna hageja ei ole vastava nõude põhjendatust tõendanud ning hageja seda õigeks ei võta, tuleb hageja nõue seoses ABS anduri maksumusega summas 217,94 eurot (3410 krooni) rahuldamata jätta. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Eeltoodust nähtuvalt on hageja ja kostja vahel 24.07.2008 sõlmitud suuline töövõtuleping, mida kostja tähtaegselt täitnud ei ole, kuna talle 21.08.2008 esitatud arve, mille tasumise tähtaeg oli 7 päeva, on seni tasumata. Võlakohustuse täitmata jätmisega on kostja VÕS §-st 100 tulenevalt kohustust rikkunud ning hagejal on VÕS § 101 lg 1 punkti 1, § 635 lg 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist. Seega tuleb 24.07.2008 sõlmitud töövõtupingu alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 3179,80 eurot (49 753 krooni).

VÕS § 101 lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab võlgnetavalt summalt viivist seaduses sätestatud määras. Kostja jäi töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmisel võlgnevusse alates 29.08.2008, s.o 21.08.2008 esitatud arve maksetähtaja möödumisele järgneval päeval. 12.04.2011 seisuga taotleb hageja viivise väljamõistmist summas 11 311,98 krooni. Juhindudes VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS §-st 113 tuleb kostjalt hageja kasuks 24.07.2008 sõlmitud töövõtulepingu alusel 12.04.2011 seisuga välja mõista viivis 722,97 eurot (11 311,98 krooni). Ülaltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt välja mõista põhivõlg summas 3179,80 eurot (49 753 krooni) hageja kasuks. Samuti tuleb kostjalt mõista viiviseid summas 722,97 eurot (11 311,98 krooni). Kokku 3902,76 eurot (61 064,98 krooni). Hageja taotlusel tuleb kostjalt välja mõista ka viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (3179,80 eurot) alates 13.04.2011 kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni hageja kasuks. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus on hagi osalisel rahuldamisel kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 3902,76 eurot, kuid jätnud hagi rahuldamata 217,94 euro osas. See tähendab, et kohus rahuldab hagi 94,7 % ulatuses. Seega tuleb lähtuvalt TsMS § 163 lg-st 1, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, jätta kostja kanda menetluskulud 94,7 % ulatuses. Hagi rahuldamata jätmise osa suhtes tuleb jätta hageja kanda menetluskulud 5,3 % ulatuses. Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1, § 133 lg-test 1,2 on hagi hind 3397,73 eurot (53 163 krooni), millelt hageja tasus riigilõivu 543,25 eurot (8500 krooni). Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.