2-09-17257/16 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

406.Hageja andis sõiduki lepingu perioodiks kostja kasutusse ning kostja kohustus selle eest tasuma. Kostja sõlmis ka kindlustuslepingu, millega kohustus tasuma sõiduki kindlustusmaksed. Kostja ei täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt ja jättis perioodil 15.05.2008.a kuni 15.10.2008.a tasumata liisingu osamaksed, intressimaksed ja kindlustusmaksed kogusummas 10 120,62 krooni. Sellest tulenevalt ütles hageja lepingu üles. Peale lepingu ülesütlemist tagastas kostja vara. Vara jääkmaksumus oli 76 938,09 krooni. Sõiduk müüdi 48 305,08 krooni eest. Hageja kandis vara müügiga seonduvalt kulusid 3647,40 krooni. Kuna sõiduki väärtus ei katnud hageja kulusid, siis võlgneb kostja hagejale 42 401,03 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista 42 401,03 krooni ja viivise 7 % aastas põhinõudelt alates hagiavalduse esitamise päevast kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Pärast sõiduki üleandmist ei esitanud hageja kostjale mingeid pretensioone. Kostjale ei teatatud, et sõiduk müüakse ning temale ei esitatud ka hindamisakti. Sõiduk müüdi tunduvalt alla turuhinna. Kohtu põhjendused Asja materjalidest nähtuvalt sõlmisid pooled 18.10.2006.a liisinglepingu, millega hageja andis kostja kasutusse sõiduauto Peugeot 406. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja on liisinglepingu üles öelnud. Samuti puudub vaidlus selles, et kostja võlgnevus tasumata osamaksete, intressi ja kindlustusmaksete eest on 10 120,62 krooni. Kostja ei vaielnud vastu ka hageja seisukohale, et sõiduki jääkmaksumus oli 76 938,09 krooni. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise

hetkel. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtub, et sõiduk tagastati 05.09.2008.a. 20.01.2009.a müügilepingust selgub, et sõiduk võõrandati 3 087,26 euro (käibemaksuta) eest. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja on väitnud, et sõiduk müüdi liiga odavalt, kuid ei ole selle kinnituseks esitanud ühtegi tõendit. Kohus tegi 02.02.2011.a määrusega kostjale ettepaneku esitada tõendeid sõiduki turuväärtuse kohta. Sellest hoolimata kostja tõendeid ei esitanud. Kuna sõiduk müüdi 3 087,26 euro (käibemaksuta) eest ning muid tõendeid sõiduki väärtuse kohta esitatud ei ole, siis loeb kohus tõendatuks, et sõiduki väärtus hagejale tagastamise hetkel oli 3 087,26 eurot (käibemaksuta). Kohus märgib, et asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale koheselt pärast auto vastuvõtmist pretensioone, ei tähenda, et hageja oleks nõudeõiguse kaotanud. Vastavalt VÕS § 367 lg 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud sõiduki hoolduse eest 749,10 krooni (käibemaksuta). Kohus leiab, et tegemist on põhjendatud kulutusega, kuna on mõistlik, et enne võõrandamist toimub auto müügikõlblikuks seadmine. Müügiteenuse eest on hageja tasunud 2898,30 krooni (käibemaksuta). Kohus leiab, et kuna hageja põhitegevusalaks ei ole sõidukite müük, siis tuleb müügiteenuse kasutamist lugeda põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt moodustub hageja nõue kostja vastu debitoorsest võlast 10 120,62 krooni, sõiduki hooldusega seotud kuludest 749,10 krooni, sõiduki realiseerimisega seotud kuludest 2898,30 krooni ja vara jääkmaksumusest 76 938,09 krooni. Kõik kokku 90 706,11 krooni ehk 5797,18 eurot. Sellest tuleb maha arvata sõiduki väärtus sõiduki hagejale tagastamise ajal summas 3087,26 eurot (käibemaksuta). Seega kuulub hagi rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 2709,92 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista ka lepingus kokkulepitud viivise 7 % aastas. Vastav määr tuleneb liisingulepingu punktist 5.1. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 7 % põhivõlalt aastas alates 26.03.2010.a kuni põhivõla tasumiseni. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, siis tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.