Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Menetluskulude jaotus

OÜ CComa Laenulepingust tulenevat kohustust täitnud ei ole ning käenduslepingutes on kokku lepitud põhivõlgniku ja käendajate solidaarne vastutus. Seega on AS SEB Pank õigustatud nõudma laenulepingujärgse võlgnevuse tasumist nii laenusaajalt kui ka laenu käendajatelt. Kostja I vastus Kostja 1 vaidleb esitatud hagile vastu ja leiab, et hagi on tõendamata. Vastavalt hagi aluses toodule on kostja 1 väidetavalt võlgu tagastamata laenu ja viiviseid kogusummas 426 913, 57 krooni, samas nimetatud suuruses võlga ei tõesta ükski lisatud dokument ega ka arvelduskrediidi leping, mille tingimuste rikkumist hageja kostjale 1 kui laenajale ette heidab. Juhul, kui hageja suudab kohtule ja menetlusosalistele veenvalt tõendada väidetava võla ja selle koosseisuliste elementide (sh intressi ja viivise määra kui ka lõpliku summa arvestuskäiku koos lähtekuupäeva ära märkimisega), soovib kostja 1 avaldada, et võimalikku põhivõlga on võimalik tasaarvestada kostja 1 nõudega hageja vastu. Seega esitab kostja 1 käesolevaga tasaarvestuse avalduse-vastuväite, mis seisneb alljärgnevas. Nimelt on hageja ja kostja 1 sõlminud aastatel 2006, 2007 ja 2008 koostöölepingud, mille p. 1 kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale 1 iga asutatud äriühingu eest intressi/tasu (168 krooni osaühingu asutamise ja aktsiaseltsi asutamise eest 1680.-krooni) 2006 aastal 6888.-krooni, 2007 aastal 10080.-krooni ja 2008 aastal 2856.krooni. Kokku kohustus hageja tasuma kostjale 1 19824.- krooni. Kahjuks on kuni tänaseni nimetatud summa täielikult tasumata, mida kinnitab kostja 1 seaduslik esindaja käesoleva vastuse allkirjastamisega. Järelikult soovib kostja 1 tasaarvestada summa 19824.- krooni hageja nõudega kostja 1 vastu. Kostja II vastus Kostja 2 leiab, et on põhjendamatu võrreldes väidetava põhivõla suurusega viiviste summas 106.200,92 krooni väljamõistmise nõue seisuga 08.09.2010 ning peale eelnimetatud kuupäeva kuni põhinõude täieliku täitmiseni viiviste arvestus ja väljamõistmise nõue. Kostja 2 leiab, et viivised summas 106.200, 92 krooni ulatuses on ebamõistlikult suur ning seetõttu peab jätma viivised kostjatelt välja mõistmata või neid vähendada oluliselt. Liiatigi on tegemist viivisega, mida on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses (antud juhul 13,9%, millise määra arvestuskäik samuti hagiavaldusest ei nähtu, seega vaidlustab kostja 2 viivise määra kujunemise). Kostja III vastus Kohtule 21.12.2010. a esitatud vastuses kostja hagi ei tunnista. Antud juhul väidab hageja, et hageja ja kostja 1 vahel oli sõlmitud 02.03.2006.a arvelduslaenu leping nr XXX, mille p. 3.1 alusel väljastas hageja kostjale 1 arvelduskrediiti summas 400.000.-krooni. Hageja väidab, et kostja 1 on rikkunud eelmainitud summas laenu tagastamise kohustust ning et seisuga 08.09.2010.a on kostjal 1 hageja eest põhiosa võlgnevus summas 320.712, 65 krooni ja viivise võlgnevus summas 106.200,92 krooni. Hageja on lisanud hagile lisa nr 3 „Laenu maksete aruanne”. Kostja 3 on seisukohal, et nimetatud dokument ei tõenda kostjal 1 võlgnevust hageja ees ja seega ei võimalda esitada nõuet ka kostja 3 kui käendaja vastu. Tegemist on nö hageja asutusesisese dokumendiga, mis ei tõenda reaalselt kostjale 1 antud arvelduskrediiti kui ka selle kustutamist kostja 1 poolt, seega ei ole tegemist tõendiga TsMS § 229 tähenduses. Järelikult ei võimalda faktilised asjaolud ja hagile lisatud tõendid eeldada, et hageja õigusi oleks üldse rikutud, seega on hagi tõendamata ja tulnuks jätta menetlusse võtmata. Isegi juhul, kui hüpoteetiliselt eeldada, et hagi oleks põhjendatud ja tõendatud, siis soovib kostja 3 juhtida hageja tähelepanu järgnevale. Nimelt ei võimalda hagi aluses toodu kui ka sellele lisatud dokumendid ülevaadet selles osas, kas põhiosa võlgnevus sisaldab laenulepingu järgset intressi ja limiiditasu või mitte; ka on vastuoluline hagi pealdises kui hagi nõudes toodu erinevus,

mistõttu jääb kostjale 3 arusaamatuks, milliste nõuete rahuldamist hageja soovib kohtu poolt; samuti ei ole arusaadav, kas laenusummalt on intressi arvestatud kuni laenutähtpäeva saabumiseni ehk 02.03.2008.a või kuni 08.09.2010.a ehk et millest tegelikult summa 320 712, 65 krooni koosneb. Samuti esitab kostja 3 vastuväited arvestatud viiviste summa suurusele. Nimelt leiab kostja 3, et igal juhul on põhjendamatu võrreldes väidetava põhivõla suurusega viiviste summas 106.200,92 krooni väljamõistmise nõue seisuga 08.09.2010 ning peale eelnimetatud kuupäeva kuni põhinõude täieliku täitmiseni viiviste arvestus ja väljamõistmise nõue. Kohtu põhjendused Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja esindaja ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostjad peavad tagastama hagejale laenulepingus kokkulepitud põhikohustuse täitmata jätmise eest 320 712.65 krooni ja kohustuse õigeaegse täitmata jätmise eest viivised 106 200.92 krooni. Kostjate väitel on tõendamata raha kostjale I ülekandmine, esitatud tõendid ei võimalda eeldada, et hageja õigusi oleks üldse rikutud. Kohus kostjate väitega ei nõustu. Vastavalt võlaõigusseaduse §-le 396 lg 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. TsMS § 230 lg 1 sätestatud üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväiteid. Hageja on esitanud arvelduslaenulepingu sõlmimise tõendamiseks lepingu nr XXX, mille p 3.1. ja 3.2.3. kohaselt hageja avab kostjale arvelduslaenu limiidi summas 400 000 krooni hiljemalt 08.03.2006. a. Lepingu p 6.1. kohaselt oli laenu tagastamise tähtpäev 02.03.2007. a (tl 10). Kohtule on esitatud ka 09.03.2007. a sõlmitud arvelduslaenulepingu lisakokkulepe nr 01, mille p 1 kohaselt pooled muutsid tagasiulatuvalt alates 01.03.2007. a lepingu punkti 6.1. kehtestasid laenu tagastamise tähtajaks 02.03.2008. a. Kohtu hinnangul nähtub esitatud tõenditest, et hiljemalt 09.03.2007. a pidi kostjale arvelduslaenu limiit olema avatud, vastasel juhul poleks kohtu hinnangul põhjust pikendada selle tagasimaksmise tähtaega. Kohtule on esitatud ka laenu maksete aruanne, millelt nähtuvad perioodil 02.03.2006. a kuni 02.03.2008. a kostjale I arvestatud ja kostja I poolt sooritatud maksed lepingu nr XXX kohustuse katteks. Kostja hinnangul on tegemist hageja asutusesisese dokumendiga, mida ei saa tõendina arvestada. TsMS § 229 lg 1 kohaselt tõendiks on tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõuded ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud nõude olemasolu ja esitanud nõude tõendamiseks ka tõendid. Kohus hindab tõendeid kogumis, mistõttu arvestab kohus laenu maksete aruannet (tl 18) ja laenukonto liikumiste väljavõtet (tl 94-98) koos pooltevahelise lepingu ja selle lisakokkuleppega. Iseenesest õige on kohtu hinnangul ka hageja seisukoht, et krediidiasutusel ei ole oma nõuet nö majaväliste dokumentidega võimalik tõendada. Kohus on seisukohal, et hageja on tõendanud raha kostjale ülekandmise, seega peab kostja üldise tõendamisereegli kohaselt tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Kohtule ühtegi tõendit kostjate poolt esitatud ei ole, küll aga on kostja I soovinud tasaarvestada oma nõuet hageja vastu summas 19 824 krooni. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja

teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kohus on seisukohal, et kostja kohustus hageja ees ei ole lõppenud 19 824 krooni ulatuses, kuna täidetud ei ole tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused. VÕS § 197 lg 1 kohaselt on tasaarvestuseks oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kostja on esitanud 26.01.2006. a kuni 31.12.2006. a, 01.01.2007. a kuni 31.12.2007. a ja 01.01.2008. a kuni 31.12.2008. a hageja ja kostja 1 vahel sõlmitud koostöölepingud (tl 32). Kohtu hinnangul ei piisa aastatel 2006 kuni 2008. a koostöölepingute olemasolust tasaarvestuse õiguse tekkimiseks. Kostjal peaks hageja vastu olema sissenõutavaks muutunud nõue. Sellise nõude olemasolu kohta kostja kohtule tõendeid esitanud ei ole. Kostja on küll koostanud 22.12.2010. a raamatupidamise õiendi (tl 63), samas ei nähtu ühestki esitatud tõendist, et kostja oleks täitnud oma koostöölepingu p 3 sätestatud kohustuse ja nõue hageja vastu oleks sissenõutavaks muutunud. VÕS § 197 lg 1 eeldab aga, et nõue millega tasaarvestatakse on sissenõutav. Kuna hageja ja kostja vahel puuduvad vastastikused samaliigilised nõuded, ei ole täidetud tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused ning sellest tulenevalt ei ole lõppenud ka kostja I kohustus hageja ees. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 pde 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodust tulenevalt kuulub hageja nõue kostja I vastu rahuldamisele ja kostjalt I kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhiosa võlgnevus 320 712.65 krooni. Kohus jätab tähelepanuta kostjate vastuväited intressinõuet puudutavas osas. Hageja ei ole üheski menetlusdokumendis taotlenud kostjatelt intressi väljamõistmist, samuti ei sisaldu see põhi- ega kõrvalnõuete arvestuses. Hageja on taotlenud kostjatelt viivise väljamõistmist summas 106 200.92 krooni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on esitanud viivisenõude perioodi eest 02.03.2008. a kuni 07.09.2010. a laenulepingu p 13.4 ja 4.1 alusel määraga 13,9 % aastas. Hagejal on kohtu hinnangul õigus arvestada viivist alates 03.03.2008. a ning hageja viivisenõue summas 106 072.57 krooni on põhjendatud. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eeltoodu põhjal kuulub kostjatelt solidaarselt AS SEB Pank kasuks alates 08.09.2010.a. kuni põhinõude (20 497.27 euro) täieliku tasumiseni väljamõistmisele ka viivis määraga 13,9 % aastas tähtaegselt tasumata summast. Kostjate hinnangul on hageja viivisenõue põhjendamatult suur. Kohtu hinnangul puudub viivise nõude vähendamiseks alus. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkuleppe täitmise nõudmine olla hea usu põhimõtte vastane. Viivise rakendumine sõltub võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Kostja I jättis arvelduskrediidi tagastamata ega vastanud hageja nõudekirjadele (tl 20-22) pika perioodi jooksul. Kostjad ei ole ka käesolevas menetluses avaldanud, mis tingis kohustuse täitmisega viivitamise või milles seisneb kostja kaalukas huvi viivise tasumata jätmiseks võrreldes hageja kahjuga. TsMS § 230 tulenevalt peaks just kostja tõendama, et hageja viivisenõue on ebaproportsionaalselt suur võrreldes hageja kahjuga. Hageja viivisenõue tuleneb pooltevahelisest lepingust, mistõttu pidid kostjad arvestama võimalusega, et kohustuse täitmata jätmise korral

lisandub põhinõudele ka viivisenõue. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud, puuduvad alused viivisenõude vähendamiseks. Vastavalt VÕS §-le 142 lg 1 kohustub käendaja kolmanda isiku võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Vastavalt VÕS §-le 145 lg 1 vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt. 02.03.2006.a. sõlmiti AS SEB Pank ja HM vahel käendusleping nr XXX, millega vastavalt käenduslepingu punktile 4.4 käendaja tagas solidaarselt võlgnikuga panga nõudeid Laenusaaja vastu, mis tulenevad AS SEB Pank ja OÜ CC vahel sõlmitud laenulepingust nr XXX. Käenduslepingu punkti 4.6 kohaselt on käendusega tagatud nii põhinõuded kui kõrvalnõuded, sealhulgas nõuetega seotud intressid, viivised, trahvid ja võla sissenõudmise kulud. Käenduslepingu punkti 5 kohaselt on kostja II, kui käendaja vastutuse maksimumsummaks 250 000 Eesti krooni (tl 24-30). 02.03.2006.a. sõlmiti AS SEB Pank ja RO ́e vahel käendusleping nr XXX, millega vastavalt käenduslepingu punktile 4.4 käendaja tagas solidaarselt võlgnikuga panga nõuded Laenusaaja vastu, mis tulenevad AS SEB Pank ja OÜ CC vahel sõlmitud laenulepingust nr XXX. Käenduslepingu punkti 4.6 kohaselt on käendusega tagatud nii põhinõuded kui kõrvalnõuded, sealhulgas nõuetega seotud intressid, viivised, trahvid ja võla sissenõudmise kulud. Käenduslepingu punkti 5 kohaselt on kostja III, kui käendaja vastutuse maksimumsummaks 250 000 Eesti krooni (tl 31-37). Eespool asus kohus seisukohale, et hagejal on õigus nõuda kostjalt I hagejaga sõlmitud arvelduslaenulepingust nr XXX ja selle lisakokkuleppest nr 01 tulenevalt 320 712.65 krooni. Kuivõrd kostja II ja kostja III käendavad vastavast lepingust tulenevaid kohustusi ja nimetatud rahaline kohustus on täitmata, vastutavad kostjad II ja III nimetatud rahalise kohustuse täitmise eest solidaarselt. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et krooni ümberarvestamine euroks toimub euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikele 3. Seega tuleb ümberarvestamisel lähtuda ümberarvestuskursist 1 euro = 15,6466 krooni. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses solidaarselt kostjatekanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.