Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hageja ja kostja I sõlmisid 20.09.2006 laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale I laenu 8 821,53 krooni. Lepingutasu 100 krooni kohustus kostja I hagejale maksma vastavalt lepingu p-

le 1.4. Laen tuli tagastada hiljemalt 06.09.2007 (graafik ja p 3.1), intressisuurus oli 4% kuus, viivis 0,5% päevas nõuetekohaselt tasumata summalt. Kostja I tasus hagejale 1 901,22 krooni järgmiselt: 05.10.2006 950,61 kr ja 09.11.2006 950,61 kr. Edaspidi kostja I makseid ei teostanud. 20.09.2006 kostjaga II sõlmitud käenduslepingu alusel tagab kostja II laenu. Kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I (lepingu p 1.2), kuid mitte suuremas summas kui 17 643,06 kr. Käendaja vastutab võlgniku poolt tagastamata võla summa, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete eest. Käenduslepingu p 2.1 kohaselt, kui laenusaaja ei täida laenulepingust tulenevaid kohustusi, võib võlausaldaja nõuda lepingu täitmist oma äranägemise järgi kas laenusaajalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt. 04.12.2009 teatas hageja kirjaga nõude pööramisest käendaja vastu ja palus võla tasuda hiljemalt 14.12.2009. 10.12.2009 avaldas kostja II valmisolekut tasuda võlgnevus 300 kroonise kuumaksetena. Hageja sellega ei nõustunud tagasimakseperioodi pikaajalisuse tõttu. Kostjatel on tasumata põhilaenu maksed summas 7 543,74 krooni ja intressid 1 795,80 krooni. Hageja nõude materiaalõiguslik alus on VÕS § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 100, § 396 lg 1, § 142 lg 1, § 145 lg 1, § 101 lg 1, 6, §113 lg 1, § 397. Hageja arvestab lepingujärgset viivist alates laenu tagastamise lõpptähtajast 06.09.2007 kuni hagiavalduse esitamiseni, millest tulenevalt on viivise summa 31 306,52 krooni. Hageja vähendab nõutavat viivist summani 5746,94 krooni. Kostja I ja hageja leppisid 20.09.2006 laenulepingu p-s 3.1 kokku, et laenusumma intress on 4% kuus tagastamata laenusummalt. Hageja esitas seoses kostja II vastuväitega vastuse, millest kohaselt teatas hageja enne 04.12.2009 kostjale II vähemalt 2 korral nõude esitamisest tema vastu ja palus kostja I võlgnevuse tasuda vastavalt 13.02.2007 ja 04.05.2007. Kumbki nimetatud teadetest hagejale tagasi ei tulnud, mistõttu hageja eeldas, et kostja II on need kätte saanud. Mõlema teate sisust pidi olema üheselt arusaadav, et hageja nõuab lisaks kostjale I võla tasumist ja kostjalt II. Sellest tulenevalt leiab hageja, et kostja väited, et kostja II ei olnud teadlik kostja I pool laenulepingu mittekohasest täitmisest, on alusetud. Hageja on saatnud kostjale II vastavad kirjad ning teinud kõik endast oleneva kostja II teavitamiseks. Hageja möönab, et kostja II pakkus hagejale võimalust tasuda võlgnevus osamaksetega 300 krooni kuus, kuid hagejal ei ole võimalik ajatada tagasimakseperioodi pikemale ajale kui 36 kuud. Hageja taotleb mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt välja hageja kasuks põhivõlgnevus 482,13 eurot (7543,74 krooni), intress 114,77 eurot (1795,80 krooni) ja viivised 367,30 eurot (5746,94 krooni); jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ning mõista need kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja; mõista kostjatelt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras TsMS § 177 lg 2 alusel.

Kostja I kohtule oma seisukohta esitanud ei ole. Kostja II vastuväited Kostja II võtab hagi õigeks osaliselt põhivõlgnevuse summas 7543,74 krooni osas. Kostja II leiab, et hageja on viivitanud nõude pööramisega käendaja ehk kostja II vastu, kuna kostja II sai

nõudest teada liiga hilja. Kostja I ei tasunud oma makseid tähtajaliselt ja asjaolud, mis viitasid selgele makseraskuse tekkele, ilmnesid juba aastal 2006. Kostja II oli kostjaga I kontaktis ja tundis huvi lepingu täitmise edenemise vastu, kuid kostja I kinnitas alati, et nõue on hageja suhtes korrektselt täidetud, mistõttu kostjal II ei olnud põhjust ise hageja poole pöörduda. Kostja II usaldas kostjat I, kuna tegemist on sugulastega. Kostja II soovib, et hageja põhjendaks, miks viibis nõude esitamine kostja II vastu. Kostja II sai hageja otsusest nõue tema vastu pöörata teada alles 04.12.2009, kostja II ei mõista, millest tulenes 3-aastane viivitus perioodil 09.11.2006-04.12.2009. VÕS paragrahv 145 lg 1 kohaselt on hageja viivitanud kostja II kui käendaja suhtes nõudest teada andmisega ja tekitanud kostjale II kulutusi, mida hageja oleks saanud vältida. Seega kostja II nõustub hageja nõudega osaliselt põhivõlgnevuse osas summas 7543,74 krooni. Intressi ja viivise osas nõude rahuldamise jätab kostja II kohtu otsustada. Kostja II majanduslik olukord ja peresuhted on muutunud võrreldes käenduslepingu sõlmimise ajaga ega võimalda kostjal II tasuda hagejale tema poolt nõutavat summat täies mahus ja koheselt. Sellest tulenevalt teavitas kostja II 10.12.2009 ka hagejat, kuid hageja ei nõustunud kostja II poolt pakutud võimalusega tasuda nõutav summa osamaksetena 300 krooni kuus. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja II vastuse, hageja ja kostja II poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega ja tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja kostja I sõlmisid 20.09.2006 laenulepingu, mille alusel hageja andis kostjale I laenu 8 821,53 krooni 2) hageja ja kostja II vahel on 20.09.2006 sõlmitud käendusleping, mille kohaselt kostja II vastutab kostjale I 20.09.2006 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest 3) hageja põhinõue summas 7543,74 krooni on põhjendatud. Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle: 1) kas hageja on kostjat II nõuetekohaselt, s.o võimalikult aegsasti kostja I poolt laenulepingu mittekohasest täitmisest teavitanud; 2) millises ulatuses tuleks kostjalt II laenulepingu alusel välja mõista intressi ja viiviseid. Esmalt lahendab kohus küsimuse sellest, kas hageja on kostjat II nõuetekohaselt teavitanud sellest, et kostja I ei ole hagejaga sõlmitud laenulepingut kohaselt täitnud. Antud asjaolu on oluline otsustamaks, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt II laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevaid kõrvalnõudeid. Hagiavalduses märgitu kohaselt on kostja I tasunud laenulepingu kohaste maksete katteks järgmiselt: 05.10.2006 950,61 krooni ja 09.11.2006 950,61 krooni. Edaspidi kostja I makseid ei teostanud. Hageja poolt kostja II vastuväidetele esitatud vastuses on hageja selgitanud, et kostjale II on pärast kostja I makseraskuste tekkimist juba 13.02.2007 ja 04.05.2007 edastatud teated, millest nähtub, et kostja I ei ole oma laenulepingust tulenevaid kohustusi hageja ees kohaselt täitnud. Hageja on oma väidete kinnituseks esitanud nimetatud teadetest ärakirjad (tlk 53, 55). Teadetest nähtuvalt on kostjat II teavitatud aadressil, mille ta ise 20.09.2006 sõlmitud käenduslepingus oma elukohaks nimetas (tlk 9). Samuti on hageja kinnitanud, et kõnealused teated ei ole hagejale tagasi tulnud, mistõttu puudus hagejal alus kahelda, et kostja II on vastavad teavitused kätte saanud. Kohus leiab, et tulenevalt eeltoodust ei ole põhjendatud kostja II seisukoht, et hageja ei ole teda kostja I poolsest lepingu mittekohasest täitmisest aegsasti teavitanud. Nähtuvalt hageja esitatud tõenditest on hageja juba 2007. aastal kostjale II korduvalt antud asjaolu kohta teate edastanud. Võttes arvesse, et kostja II on 12.04.2010 kohtule esitatud vastuses nimetanud oma elukohana sama aadressi, millele hageja kostjale II teated edastas, siis puudub alus arvata, et antud teateid ei

ole kostjale II kätte toimetatud. Sellest tulenevalt ei esine alust hageja poolt nõutava viivise vähendamiseks põhjendusel, et hageja on viivise tekkimise ja suurenemise põhjustanud oma hea usu vastase käitumisega, kuna ei ole kostjat II võlgnevuse tekkimisest aegsasti teavitanud. Kostja II on jätnud kohtu otsustada ka kostjatelt laenulepingus märgitud ulatuses intressi väljamõistmise põhjendatuse. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu p 3.1 kohaselt (tlk 5) tasub laenusaaja laenu kasutamise eest laenuandjale intresse arvestusega 4% kuus. Kohus selgitab siinkohal, et intressi väljamõistmine ei ole sõltuvuses hageja poolt kostjale I või kostjale II võlgnevusest teada andmise korraga, kuna intressi tasumise näol on tegemist kohustusega, mis tekkis kostjal I juba laenulepingu sõlmimisel. Samuti osundab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-21-108-02, milles väljendatud seisukohast tulenevalt on pooled vabad leppima kokku laenuintressi suuruses, samuti selles, kuidas ja millest lähtudes intresse arvestatakse. Seega ei esine kohtul alust hageja poolt nõutava intressi vähendamiseks. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kooskõlas VÕS § 396 lõikega 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja I vahel 20.09.2006 sõlmitud laenulepingut kostja I tähtaegselt täitnud ei ole. Võlakohustuse täitmata jätmisega on kostja I VÕS §-st 100 tulenevalt kohustust rikkunud ning hagejal on VÕS § 101 lg 1 punkti 1 ja § 396 lõike 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 on hagejal kostjaga II 20.09.2006 sõlmitud käenduslepingust lähtuvalt õigus nõuda kostjale I laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt. Seega tuleb 20.09.2006 sõlmitud laenulepingu alusel kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista põhivõlgnevus summas 482,13 eurot (7543,74 krooni) ja intress summas 114,77 eurot (1795,80 krooni).

Kostja II on nõustunud hageja nõudega üksnes põhivõlgnevuse osas ning jätnud lisaks intressidele ka viiviste väljamõistmise ulatuse kohtu otsustada. VÕS § 101 lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja I vahel oli 20.09.2006 sõlmitud laenulepingus viivisemäär 0,5% päevas kokku lepitud lepingupunktis 5.1 (tlk 5). Hageja taotleb viivist alates laenu tagastamise lõpptähtajast 06.09.2007, kuid vähendab summat selliselt, et taotleb üksnes 367,30 euro (5746,94 krooni) väljamõistmist. Kohus asub seisukohale, et viivis tuleb kostjatelt välja mõista hageja poolt nõutud suuruses. Hageja ei nõua kostjatelt viivist suuruses, mis on lepinguga kokkulepitud, vaid hageja on juba nõuet esitades viivisenõuet vähendanud.

Ülaltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada ja kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg ja intress ning viivis summas 964,20 eurot (15 086,48 krooni) hageja kasuks. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta kostjate kanda solidaarselt. Kooskõlas § 174 lg 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Lähtuvalt hageja taotlusest ja TsMS § 177 lg 2 alusel kuulub kostjatelt solidaarselt välja mõistmisele viivis nende poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates kohtulahendi, millega otsustatakse menetluskulude suurus, jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni hageja kasuks. Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1, § 133 lg-test 1, 2 on hagi hind 482,13 eurot.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.