Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Hagi avaldus

17 senti).

(EEK)

Teatise saatmise kuupäev

Viivitatud Viivis päevas päevade arv

(0,25%)(EEK)

(alates lisas 14 toodud teatise saatmisest kuni hagiavalduse esitamiseni)

Viivise summa

(EEK)

46 667,38

22.12.2009.a

3 293,49

9,33

Hageja taotleb: VÕS § 76 lg 1, 82 lg 1, 100, 101 lg 1, 113, 142 lg 1, 145 lg 1 ja 2, 367 lg 1 ja 4 1) mõista TK’lt ja A K’ilt solidaarselt AS-i DnB kasuks välja võlgnevus summas 49 717,17 Eesti krooni; 2) mõista TK’lt ja A K’ilt solidaarselt AS-i DnB kasuks välja viivis summas 3 293,49 Eesti krooni, arvutatuna 46 667,38 Eesti krooni suuruselt võlasummalt alates 22.12.2009.a (lisas 11 toodud võlateatise saatmise kuupäev) kuni hagiavalduse esitamiseni (09.12.2010.a) määras 0,02% päevas; 3) mõista TK’lt ja A K’ilt solidaarselt AS-i DnB kasuks välja viivis, mis ei ole hagiavalduse esitamise hetkeks veel sissenõutavaks muutunud, s.o arvutatuna 46 667,38 Eesti krooni suuruselt võlasummalt kuni vastava võlgnevuse kohase tasumiseni määras 0,02% päevas; 4) jätta kõik menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 7 500,00 Eesti krooni, solidaarselt TK ja A K kanda. Kostja vastuväited

2008-a juulis tehnilise põhjuse tõttu ei olnud ülekantud summa, mis oli määratud liisingulepingus. Minuga kohe võttis telefoni kaudu ühendust JI(sõiduautode haldur DnB ) ja meie kiiresti leidsime laheduse. See kindlustas minu usalduse professionaalsuse ja kompetentsuse pankatöötajate kohta, selle pärast kõiki edaspidised hageja tegevused loogilistele seletamisele ei anda järele. Kõike minu kohustusi siiamaani olen maksnud otsekorraldusega läbi panga, selle pärast ei olnud vajadust vaadata arveid. Ma olen kindel, et Eestimaal, kes asub kõrgemal tasandil maailmas IT-tehnoloogiate arendamisega, sooviga on võimalik kiiresti ja korrektselt klienti infomeerida telefoni või e-maili kaudu. Kõike minu kontaktandmed hagejale olid teadlikud, miks minuga ei võtnud ühendust nelja kuu jooksul jääb minule mõistatuseks. 16.07.2009-st kuni 31.08.2009-ni mina ja minu perekond oli välismaal puhkusel, mida võib tõestada dokumentidega (Lisa 1). Teatise kätte saamine liisingulepingu katkestamisest füüsiliselt ei olnud võimalik. Seda enam ma ei kujutanud endale ette, kui aktiivsed tegevused alustas hageja enneaegse liisingulepingu katkestamiseks. 13.10.2009-al meie korterisse umbes kell 20.00 tuli mingi inimene, kes esindas ennast kui Honda Liisingu esindajana. Ta näitas mittekvaliteetset koopiat liisingulepingu katkestamise kohta ja tahtis auto ära viia. Mina arvasin, et ta on panka esindaja ja toimus mingi arusaamatus. Siis palusin määrata aeg kohtumisele järgmiseks päevaks, et lahendada see arusaamatust. Ta määras mulle kohtumise aadressiXXX. 14.10.2009-al tulles määratud kohtumisele imestusega märkasin, et see on suunduslik autoparkla, minu auto erastavad ja keegi ei kavatse mulle auto tagastada. Aga meil oli kokkulepe, et me lahendame arusaamatust, kuid mitte auto ära võtmisest. Esindaja teatas, et ta on Inkasso firmast, kõikide küsimustega mina pean pöörduma panka, aga tema ainult võtab auto ja võtmed ja annab üle suundlikku autoparklasse. Seaduse tunnistajana andsin talle auto ja võtmed. Minu sõnade tõestamiseks on dokument (Lisa 2). Pöördudes LT (sõiduautode haldur DnB ) palusin selgitada situatsiooni ja kuidas mulle edasi tegutseda. Mulle lihtsalt pakuti võlg tagastada. Hiljem panga komisjon hakkab arutama kas liisingulepingu taastada või lõpetada. Lepingu taastamisel ma pidin veel lepingu sõlmimise tasu maksma. Minu küsimusele, miks minuga ei võetud ühendust, et sellist äärmuslikku situatsiooni ennetama vastust ma ei saanud. Näha sellist ükskõiksest suhtumist, otsustasin anda pangale müügiluba, sellest teatasin panka. Ma palusin haldurit informeerida mind autohinnangust, anda mulle võimalust leida ostjat ja hoida kursis saadavate hinnapakkumistega. Ma mõtlesin, et see on loogiline palve, mis ei häiri mõlema poole huvi. Edasi mina kokku puutusin vaikimisega ja panga mittesooviga minuga suhelda. 16.11.2009-al eksituse ülekandmisel summas 4687.72 EEK (Lisa 3) panga arvele, palusin selle summa tagastada, sest leping oli katkestatud. Vastuseks sain kätte vanasõna:“Mis kukkus, see kadus!“. Need sõnad mulle ütles SPK(sõiduautode haldur DnB ). Tema vastus viis mind segadusse ja, tõsiselt öelda, mina hakkasin kahtlustama pankatöötaja professionaalses eetikas. 23.13.2009-al sain kätte võlateatis (Lisa 4). Arve summa, minu meeles, oli liiga kõrge. Auto müügihind naeruväärne (155 000 EEK + käibemaks 186 000 EEK). Samasuguste autode hinnad määratud e-aadressil www.auto24.ee (Lisa 5). Kuu jooksul autohind oli alandatud keskmiselt 25%, arvestusega et auto oli ideaalses korras, minimaalse läbisõiduga (Lisa 2). 29.12.2009-al kaotades lootust kätte saada arusaamist vastust telefoni teel, pöördusin ametliku avaldusega (Lisa 6). Avaldusele vastust ei saanud. 05.01.2010-al isiklikult kohtusin panga peakontoris LT(sõiduautode haldur DnB ) palvega ametliku vastuse minu avalduse kohta. Lubaduse sain. Vastust ei ole. 23.01.2010-al avaldust saatsin teistkordselt. Vastust ei saanud. Seoses sellega, et pank rikkus punktid 10.2 ja 10.3 liisingulepingu, mina kandsin ebaõiglast kahjumit:

Lähtudes ülaltoodust palub kostja:

Kostjad vaidlevad sellele vastu, et nad ei ole ülesütlemise avaldust kätte saanud ja sellepärast ei tunnista nõuet. Kostja vastuses hagile selgitab, et 16.07.2009-st kuni 31.08.2009-ni tema ja tema perekond oli välismaal puhkusel, mida võib tõestada dokumentidega (kostja vastuse Lisa 1). Kohus nõustub hageja poolt selgitatuga, et hageja teavitas kostjat liisingulepingu ennetähtaegsest ülesütlemisest ning selle tagajärgedest 18.08.2009 teatisega ning teabelehega. Liisingulepingu üldtingimuste punkt 10.3. kohaselt loetakse teade kättesaaduks juhul, kui teade tagastatakse hoiutähtaja möödumisega. Seega ka kohus on hagejaga samal seisukohal, et ülesütlemise teatis jõudis kostjani ning kostjale oli teatavaks tehtud liisingulepingu ennetähtaegne ülesütlemine vastavalt liisingulepingu üldtingimuste nõuetest lähtuvalt (hagi lisa 3). Hageja ja kostja vaidlevad selle üle, kas sõiduk realiseeriti turuhinnaga või alla selle. Liisingulepingust nr XXXtulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 4.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale osamakseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Üldtingimuste punkt 4.8. sätestab, et kui Kostja I hilineb ükskõik millise Liisingulepingu järgse makse tasumisega, maksab ta tähtaegselt tasumata summast iga viivitatud päeva eest viivist Liisingulepingu eritingimustes toodud määras, s.o 0,02% päevas. Üldtingimuste punkti 10.1.2. ja 10.2. järgi oli Hagejal õigus Liisinguleping erakorraliselt üles öelda, kuna Kostja I oli jätnud tasumata kolm maksegraafiku järgset liisingumakset ning ei täitnud vastavat kohustust ka 14 päeva jooksul pärast vastavasisulise hoiatuse saamist. Kuna kostja kinnitab kohtuistungil, et tunnistavad, et kostjatel oli võlgnevus 3 kuu eest tasumata maksete näol, siis sellest järeldub, et hagejal lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks oli alus olemas. Üldtingimuste punkt 10.5. fikseerib, et Liisingulepingu ülesütlemisel kuulub Vara Hageja poolt võõrandamisele. Üldtingimuste punkt 10.7. sätestab, et kui Vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki Kostja I poolt Hagejale Liisingulepingu alusel tasumisele kuuluvaid summasid, on Kostja I kohustatud viivitamatult tasuma Hagejale puudu jääva osa. Üldtingimuste punkti 10.9. järgi peab Kostja I hüvitama Hagejale ka Liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, sealhulgas Vara valduse ülevõtmisega, hoidmisega, müügikõlbulikuks seadmisega vms kaasnevad kulud. VÕS § 367 lg 1 sätestab, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 3, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Lepingu üldtingimuste punkti 10.5 kohaselt, juhul kui hageja ütleb lepingu üles, võõrandab liisinguandja vara. Võõrandamisest saadud rahasumma arvelt kustutakse esmajärjekorras lepingu ülesütlemise, valduse ülevõtmise ja vara võõrandamisega kaasnenud dokumentaalselt tõestatud ja põhjendatud kulud, seejärel kostja poolt lepingu ülesütlemiseni tasumata osamaksed, liisingulepingu tähtaja lõpuks arvestatud jääkväärtus ja intress ning seejärel kõik sellele järgnevate kalendrikuude eest tasumisele kuuluvad maksed, siis tasumata viivised, leppetrahvid, liisinguvõtja poolse rikkumise

tõttu toimunud ülesütlemisest liisinguandjale tekkinud kahju ning seejärel kannab hageja järelejääva rahasumma kostja kontole. Hageja on hagiavalduses esile toonud, et kuna vara võõrandamisest saadud rahasumma ei katnud hageja poolt vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi ehk vara jääkmaksumust, on kostjal kohustus kuna vara võõrandamisest saadud rahasumma (155 000,00 Eesti krooni km-ta) ei katnud hageja poolt vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi ehk vara jääkmaksumust (186 303,28 Eesti krooni km-ta) on kostjal I ja kostjal II kohustus hagejale tasuda vastav hüvitamata jäänud summa, s.o (186 303,28 – 155 000,00) 31 303,28 Eesti krooni/2000.64 eurot. Üldtingimuste punkti 10.4. kohaselt kohustus Kostja I andma Liisingulepingu ülesütlemise korral Hagejale viivitamatult üle Vara valduse. Hageja nimetatud lepingu punkti kohaselt, kuna kostja I jättis vastava kohustuse täitmata oli hageja sunnitud kasutama tagastusteenust ning need kulutused seoses vara tagastamisega kandis hageja summas 2500 krooni/159.78 eurot. Lisaks kandis hageja müügiprotsessis täiendavad kulud summas 1540.00 krooni/98.42 eurot (konsultatsiooniteenus vara valduse taastamisel, keemiline pesu ja poleerimine ja vahendustasu). Nimetatud kulud on tõendatud AGOÜ (hagi lisa 8) ja AAOÜ (hagi lisa 9) arvetega. Kui liisinguandja teeb lepingu ülesütlemisel mingisuguseid kulutusi, kuuluvad need liisinguvõtja poolt viivitamatult hüvitamisele. Kohtul puudub alus kahelda müügikulude tekkimises ja vajalikkuses, kuivõrd igasuguse võõrandamistegevusega kaasnevad üldjuhul kulud. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-112-06 seisukohal, et kuna sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest, on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Samas peaksid nimetatud müügikulud olema VÕS § 367 lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud. Ka sõiduauto puhastusteenuse kulud on lisakulud. Samuti võib lisakulu olla sõiduauto tagastustasu, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest. Seega on kohus seisukohal, et sõiduauto tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja lepingu üldtingimuste mõttes. Kohtu arvates vastavad need kulutused keskmistele kohalikele hindadele ega ole ebamõistlikult suured. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et ka hagi lisas 8 toodud OÜ AGarve on vara tagastustasu, mis on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ja on lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes. Pärast liisingulepingu ülesütlemist tuleb auto liisinguandjale tagastada ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes. Tagastamiskulude lisakuluks lugemisel ei ole määrav see, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või laseb selle vastu võtta mõnel teisel isikul. Kostjad ei ole avaldanud, et omavad huvi liisingueseme väljaostmise suhtes, kuid sellegipoolest on hageja hagile lisanud müügilepingu nr XXX(hagi lisa 9), mis kinnitab liisingueseme maksumuse 155 000 krooni. Kostjal oli õigus küsida hagejalt kirjalikult informatsiooni sõiduki müügiprotsessi kohta, kuid kostja ei ole tõendanud, et ta üldse sõiduki müügiprotsessi vastu huvi tundis. Vaatamata eeltoodule ei ole kostja tõendanud, et ta oleks saanud võõrandada sõiduki kõrgema hinnaga, kui seda tegi hageja. Kostja ei saanud viidata hageja suutmatusele võõrandada sõiduk kõrgema hinnaga olukorras, kus kostja ise jättis oma kohustused sõiduki võõrandamisega seoses täitmata. Kostjate hinnangul on hageja nimetatud liisingueseme müünud kolmandale isikule oluliselt alla turuhinna. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus on seisukohal, et tegemist on sõiduki müügiga turul saadaoleva võimaliku hinnaga. Müügist laekunud summa vastab sõiduki harilikule väärtusele selle tagastamise ajal. Riigikohus on liisingulepingute ennetähtaegset ülesütlemist puudutavates vaidlustes leidnud, et lähtuda tuleks liisingueseme väärtusest liisinguandjale tagastamise hetkel ning üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk

kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-77-08, p 13). Hageja on leidnud, et sõiduki tegelik võõrandamise hind vastas selle turuhinnale – vara oli avalikult pakkumises kasutatud sõidukite müügiportaalis www.auto24.ee ning OÜ AAmüügiplatsil alates 14.10.2009 kuni 26.11.2010, mistõttu ei olnud võimalik hageja võõrandamistegevust interpreteerida kiirmüügina. Järelikult ei olnud müügitehingu teostamise ajal analoogilist sõidukit võimalik võõrandada kõrgema hinnaga. Kohus leiab, et sõiduki tegelik võõrandamise hind vastas sõiduki turuväärtusele oktoobris-novembris 2009, kuna käesolevas asjas ei ole tõendatud, et sõiduki turuväärtus oleks nimetatud summast erinenud. Kostja ei ole kohtu hinnangul tõendanud ega põhjendanud, milline oli liisingulepingu eseme tegelik turuväärtus kostja arvates selle võõrandamise ajal. Kostja ei ole ka esitanud tõendeid oma vastuväidete tõendamiseks. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-des 1 ja 4 ja § 115 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ning nõuda tekitatud kahju hüvitamist. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt tuleb hageja kasuks täies ulatuses välja mõista 49 717.17 krooni/3177.50 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisnõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis summas 3 293.49 krooni/210.49 eurot, arvutatuna 46 667.38 krooni/2982.59 eurot suuruselt võlasummalt, alates 22.12.2009 kuni 09.12.2010, määras 0,02% päevas ning viivis, mis ei ole hagiavalduse esitamise hetkeks veel sissenõutavaks muutunud , arvutatuna 46 667.38 krooni/2982.59 eurot suuruselt võlasummalt, s.o määras 0,02% päevas kuni vastava võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulude jaotus Kuivõrd kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 1 jätta kostja kanda. Lähtuvalt TsMS § 174 lg-st 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt lisatakse avaldusele detailne menetluskulude nimekiri. Kohus leiab, et hageja menetluskulud, sealhulgas riigilõiv summas 7 500,00 Eesti krooni/ 479.33 eurot, on põhjendatud jätta solidaarselt TK ja A K kanda, kuna kohus hagi rahuldab.

Lukina Vismann kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.