2-09-57686/27 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

1.novembril 2010. a. esitatud maksekäsu kiirmenetluse avalduses esitas AS Eesti Krediidipank rahanõude solidaarselt võlgnike Valeri Dobrõnini ja Svetlana Trizno (nüüd Koistinen) vastu. Kohtu makseettepanekule esitas Svetlana Trizno vastuväite, maksekäsu kiirmenetlus tema suhtes lõpetati ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja kui laenuandja ja Valeri Dobrõnin kui laenusaaja 20. märtsil 2008. a. väikelaenulepingu nr. 22569, mille alusel hageja laenas nimetatule 75.000 krooni. Laenu tagastamise lõpptähtpäev oli 14. märts 2013. a. Intressimääraks oli kokku lepitud 18% aastas ja laenumakseid tuli tasuda graafikujärgselt iga kuu 15. kuupäevaks. Kostja kohustus tasuma viivist vastavalt hageja hinnakirjale, mille kohaselt tasumata laenumaksete viivisemääraks lepingu kehtivuse ajal oli 0, 1% päevas. Lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 20. märtsil 2008. a. käenduslepingu, mille kohaselt kostja kohustus solidaarselt Valeri Dobrõniniga vastutama lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kostja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on käenduslepingu kohaselt 75.000 krooni. Laenulepingu kehtivuse ajal oli Valeri Dobrõnin korduvalt maksete tasumisega viivituses. Hageja on sellest korduvalt teavitanud nii laenusaajat kui kostjat. 18. augustil 2009. a. hoiatas hageja mõlemad lepingu ülesütlemisest ning nõudis võlgade tasumist. Valeri Dobrõnin võlgnevusi ei kustutanud ja 11. septembril 2009. a. teatas hageja talle lepingu ülesütlemisest. Samal päeval saatis hageja teate laenulepingu ülesütlemisest ka kostjale, paludes nimetatul muuhulgas täita laenulepingust tulenev kohustus. Seisuga 16. november 2010. a. on hagejal laenulepingu järgi 80.905, 33 krooni suurune nõue, sealhulgas põhinõue 62.728, 48 krooni, intress 3734, 53 krooni, viivitusintress 13.482, 32 krooni, kirjalike teatiste tasud 900 krooni, maksekaardi hooldustasu 60 krooni. Et käenduslepingu järgi on kostja vastutus piiratud 75.000 krooniga, esitab hageja kostja vastu nõude 75.000 krooni. Kostja vastuväited Kostja tunnistas hagi osaliselt – 37.500 krooni ulatuses. 20. märtsil 2008. a. sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, millega kostja kohustus solidaarselt põhivõlgnikuga vastutama laenulepingust nr. 22569 tulenevate kohustuste täitmise eest. Valeri Dobrõnin on oma kohustusi rikkunud ja hageja võlanõue on kogu ulatuses muutunud sissenõutavaks. Kostjale on ebaselge, miks hageja nõuab võla tasumist kogu ulatuses üksnes kostjalt (käendajalt). Laenulepingu järgi on kohustatud laenusaaja Valeri Dobrõnin, kes elab Eestis ja on maksevõimeline ning jõukas inimene ning tema pankrotti ei ole välja kuulutatud.

10.märtsi 2011. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4793, 37 eurot (75.000 krooni). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et 20. märtsil 2008. a. sõlmisid hageja ja Valeri Dobrõnin väikelaenulepingu nr. 22569, mille kohaselt hageja laenas Valeri Dobrõninile 75.000 krooni tähtajaga 14. märtsini 2013. a. intressiga 18% aastas ja viivisega 0, 1% päevas. Vaidlust ei ole ka selles, et lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja 20. märtsil 2008. a. käenduslepingu maksimumsummaga 4793, 37 eurot (75.000 krooni), mille alusel kostja kohustus solidaarselt Valeri Dobrõniniga vastutama lepingut tulenevate kohustuste täitmise eest. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kohustatud tasuma hagejale kogu võlgnevuse. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 lg. 1 alusel kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest, VÕS § 145 lg. 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingu p. 6 kohaselt vastutab käendaja laenulepingust tulenevate kohustuste eest, samuti laenulepingu rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, laenulepingust taganemise või ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise ning laenulepinguga seotud kolmandatele isikutele (s. h. notaritasud, riigilõivud, muud kulud jms.) tasumisele kuuluvate summade hüvitamise eest. Võla võlgnikult sissenõudmisega seotud kulude eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Punkti 7 kohaselt käendaja tagab lepingu punktis 3 nimetatud kohustuste täitmise, kui võlgnik ei täida neid laenulepingus kokkulepitud tähtaegadeks ja viisil. Käendaja on kohustatud nimetatud kohustused täitma 1 kuu jooksul, arvates pangalt vastava kirjaliku nõude saamise päevast, kui pank ja käendaja ei lepi kokku muus tähtajas. Hageja nõue kostja vastu tuleneb käenduslepingust. Hageja on 11. septembri 2009. a. kirjaga kostjat teavitanud, et põhivõlgnik ei ole oma kohustust täitnud ning et hagejal on õigus nõuda kohustus sisse kostjalt. Seadusest ega lepingust ei tulene, et hageja peab rahuldama kõigepealt nõude põhivõlgniku vastu. Hageja on edastanud põhivõlgnikule võlateatisi ja hoiatusi võla tasumise kohta ning on esitanud tema vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mis jäeti rahuldamata, sest makseettepanekut ei suudetud põhivõlgnikule kätte toimetada. Hageja on teinud endast oleneva, et nõuda kohustuse täitmist põhivõlgnikult. Hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist vastavalt käenduslepingule ja seadusele kostjalt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 4793, 37 eurot (75.000 krooni). VÕS § 152 lg. 1 kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt VÕS §-s 70 sätestatut. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuse kohaselt tunnistab apellant hagi osaliselt ja soovib vastutada esitatud nõuete eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Pooltel ei ole vaidlust, et 20. märtsil 2008. a. sõlmisid hageja ja Valeri Dobrõnin väikelaenulepingu nr. 22569, mille kohaselt hageja laenas nimetatule 4793, 37 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kohustatud tasuma hagejale kogu võla või vastutab ta solidaarselt Valeri Dobrõniniga.

16.novembril 2010. a. esitas hageja kohtule vormikohase hagiavalduse Valeri Dobrõnini ja apellandi kui solidaarvõlgnike vastu, kuid 24. novembri 2010. a. kohtumäärusega jättis kohus hagiavalduse käiguta ja andis hagejale tähtaja kostjate ringi täpsustamiseks. Täpsustatud hagiavalduse esitas hageja kostja vastu. Dobrõnin peab vastutama solidaarselt apellandiga ning olema menetluses kostjaks. Kostja palvele kaasata Dobrõnin menetlusse kaaskostjana maakohus otsuses ei vastanud. Ühtlasi taotles apellant apellatsioonkaebuses menetlusabi, vabastades ta kaebuse esitamisel 543, 24 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Tsiviilkolleegiumi põhjendused Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg. 1 p. 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg. 1 p. 6 alusel ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlust tõstatanud selle üle, et Valeri Dobrõniniga sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi ei ole nõuetekohaselt täidetud, et need on täitmata vähemalt 4793, 37 euro ulatuses, et kostja on käendanud sellest laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist hageja ees solidaarselt laenusaajaga, et hageja nõue eespoolmärgitud ulatuses on sissenõutavaks muutunud ning et kostjalt nõutav ei ületa käenduse maksimumsummat. Kostja on hagi pooles ulatuses ka õigeks võtnud. Apellatsioonkaebusest nähtub, et apellant on ebaõigesti mõistnud solidaarse vastutuse sisu. VÕS § 65 lg. 1 kohaselt, kui mitu isiku peab täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Et hageja on apellandilt kui solidaarvõlgnikult nõudnud kogu kohustuse täitmist, siis tuleb apellandil see kohustus täita ja apellant ei saa keelduda kohustust täitmast põhjendusel, et lisaks temale on teinegi solidaarvõlgnik. Et solidaarvastutuse korral võib hageja valida, kellelt solidaarvõlgnikest ja millises ulatuses ta kohustuse täitmist nõuab, siis ei ole tähtsust sellel, kas hageja on teinud pingutusi, et teiselt solidaarvõlgnikult kohustuse täitmist nõuda. Samas läheb apellandile kohustuse täitmisega VÕS § 152 alusel täidetud ulatuses üle hageja nõue põhivõlgniku vastu, nagu ka maakohus otsuses märkis. Seega ei anna asjaolu, et apellant on solidaarvõlgnik, alust maakohtu otsust tühistada. Ka muud apellatsioonkaebuse väited ei anna ilmselt alust maakohtu otsust tühistada. Hagimenetluses on menetlusõiguste käsutusõigus pooltel (TsMS § 4), hagimenetluse eelduseks on hageja poolt kohtusse nõude esitamine (TsMS § 3 lg. 1 ja § 4 lg. 1) ning üksnes hageja on õigustatud otsustama selle üle, kelle vastu ta oma nõude suunab (TsMS § 205 lg. 2, § 208 lõiked 1 ja 2 jm.). Hagejal on õigus menetluse kestel täpsustada kostjate ringi. TsMS ei võimalda kohtul kaasata menetlusse kostjat teise kostja taotlusel. Et apellatsioonikohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, siis ei tule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda ja selleks menetlusabi andmise küsimust ei tõusetu.