Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud ja hageja nõue

Kohtule 17.11.2010. a esitatud hagiavalduse kohaselt KHOÜ (Laenuandja) ja kostja (Laenusaaja) sõlmisid laenulepingu, mille kohaselt Laenuandja annab Laenusaajale laenu summas 80 000 krooni, mille laenusaaja kohustus Laenuandjale tagastama 18.07.2008.a. Lepingu p 5 kohaselt kohustus laenusaaja maksma viivist 0,1% päevas tasumata summalt. 04.02.2010. a tegi hageja kostjale ettepaneku võlgnevuse tasumiseks. Kostja ei ole laenusummat tagastanud ega hagejale teatanud täitmise takistusest. Kokku moodustab kostja võlgnevus hageja ees 55 150 krooni. Kostja vastus Kohtule 07.02.2011. a esitatud vastuses kostja tunnistab hageja nõuet summas 30 000 krooni, mis on põhinõude suuruseks. Hageja ja kostja vahel 10.07.2008 sõlmitud laenulepingu punkti 3 kohaselt kohustus kostja tagastama hagejalt võetud laenusumma (80 000 krooni) hiljemalt 18.07.2008. Kostja tegi hagejale mitu makset, 23.07. 2008 tasus kostja hagejale 40 000 krooni ning 25.07.2008 veel 10 000 krooni (kokku 50 000 krooni), mille tagajärjel jäi tasumata veel 30 000 krooni. Viimatinimetatud maksete järgselt pooled omavahel ei suhelnud. Esmakordselt teavitas hageja kostjat oma nõudest alles 04.02.2010, kui hageja esindaja RFKS Juristibüroo esitas kostjale ettepaneku võlgnevuse tasumiseks. Ettepaneku kohaselt oli kostjal laenusummast tagastama 30 000 krooni, millele hageja lisas viivise laenulepingu p 5 alusel. Seisuga 31.01.2010 moodustas hageja poolt arvutatud viivis 17 130 krooni. Ajavahemikus 18.07.2008 kuni 04.02.2010 (ehk enam kui 18 kuu jooksul) ei esitanud hageja kostjale ühtegi nõuet või teadet maksmata laenusummast ning pidevalt suureneva viivise kohta. Kostja puhul on tegemist eraisikuga, kes ei tegutse antud asjas oma majandus- ja kutsetegevuse raames, ning kelle suhtes oleks äärmiselt ebaõiglane suuruse poolest põhinõudega võrreldava viivise välja mõistmine. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja peab tasuma hagejale laenulepingus kokkulepitud põhikohustuse täitmata jätmise eest viivised 25 140 krooni. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma. ning § 76 lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud hagejale laenulepingu täitmiseks 50 000 krooni ning tasumata on 30 000 krooni. Kostja on põhinõude ulatuses hagi õigeks võtnud, seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 30 000 krooni. Kostja vastuväite kohaselt on hageja viivisenõue põhjendamatult suur. Kostja leiab, et hageja ei ole oma viivisenõuet õigeaegselt esitanud, ajavahemiku 18.07.2008. a kuni 04.02.2010. a hageja kostjale ühtegi teadet maksmata laenusumma ja pidevalt suureneva viivise kohta ei esitanud. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on esitanud viivisenõude perioodi eest 19.07.2008. a kuni 25.10.2010. a laenulepingu p 5 alusel määraga 0,1% päevas. Kostja on palunud kohtul viiviseid vähendada, kuna 18.07.2008 kuni 04.02.2010 (ehk enam kui 18 kuu jooksul) ei esitanud hageja kostjale ühtegi nõuet või teadet maksmata laenusummast ning pidevalt suureneva viivise kohta. Kostja leiab, et viivisenõude esitamine on hea usu põhimõtte tahtlik rikkumine. Kohtu hinnangul puudub viivise nõude vähendamiseks alus. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkuleppe täitmise nõudmine olla hea usu põhimõtte vastane. Viivise rakendumine sõltub võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Kostja jättis laenu tagastamata ega pöördunud pika perioodi jooksul hageja poole probleemi lahendamiseks. Kostja ei ole ka käesolevas menetluses avaldanud, mis tingis kohustuse täitmisega viivitamise või milles seisneb kostja kaalukas huvi viivise tasumata jätmiseks võrreldes hageja kahjuga. TsMS § 230 tulenevalt peaks just kostja tõendama, et hageja viivisenõue on ebaproportsionaalselt suur võrreldes hageja kahjuga. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohtu hinnangul saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet lõppenuks üksnes erandlikel asjaoludel. Kostja on pidanud erandlikuks asjaoluks, millest järelduvalt ei ole hageja kasutanud oma õigust nõuda viivist heauskselt seda, et kostja on eraisik ning üle poole kohustusest on täidetud. Kohtu hinnangul ei ole kostja poolt esiletoodu erandlik asjaolu, samuti ei nähtu ühestki käesolevas menetluses esitatud tõendist hageja sellist käitumist, millest kostja võis järeldada viivisenõudest loobumist. Ühestki tõendist ei nähtu ka hageja soov kostjale kahju tekitada. Hageja viivisenõue tuleneb pooltevahelisest lepingust, mistõttu pidi kostja arvestama võimalusega, et kohustuse täitmata jätmise korral lisandub põhinõudele ka viivisenõue. Viivisenõude maksmapanek ei sõltu sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Eeltoodust tulenevalt on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud, puuduvad alused viivisenõude vähendamiseks. Euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg 1 sätestab, et krooni ümberarvestamine euroks toimub euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikele 3. Seega tuleb ümberarvestamisel lähtuda ümberarvestuskursist 1 euro = 15,6466 krooni. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.