Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

25.06.2008 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr XXX(edaspidi käendusleping), mille alusel võttis kostja II endale kohustuse tagada solidaarselt kostjaga I laenulepingust tulenevate kostja I kohustuste kohane täitmine. Laenulepingu puntki 7.1 kohaselt kohustus kostja I hagejale tasuma igakuiselt intressi laenulepingus fikseeritud intressimäära alusel. Vastavalt lepingu punktile 2.8 oli intressimäär Euro 6 kuu Euribor + 5% aastas. Kostja I kohustus tagama, et intressi tasumiseks ja laenusumma tagastamiseks kuuluvad summad on tähtaegselt (iga kuu 25. kuupäeval) kostja I kontol olemas. Laenu tagastamise lõpptähtaeg oli lepingu kohaselt 25.12.2008. Kostja I ei täitnud oma lepingulisi kohustusi tähtaegselt, mistõttu tekkis kostjal I hageja ees võlgnevus. Kostja jäi võlgnevusse perioodil 25.07.2008 kuni 25.10.2008 tasumisele kuulunud laenu tagasimaksete ja intressimaksete tasumisega. Laenulepingu kohaselt oli hagejal õigus alustada viivise arvestamist puudujäävalt summalt alates täitmise tähtpäevale järgnevast tähtpäevast lepingu põhitingimustes fikseeritud määra alusel, mis on 0,15% päevas. Pärast laenulepingu ülesütlemist müüdi laenulepingu tagatiseks olnud kinnistud hinnaga 1 350 000 krooni ja selle arvelt vähendati laenu põhiosa võlgnevust ja kustutati intressivõlgnevus. Sellest tulenevalt on hageja nõue seisuga 24.11.2010 185 252 eurot, millest põhiosa on 53 394,51 eurot ja viivis 131 857,97 eurot. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista põhisosa võlgnevus 53 394,51 eurot ja põhivõlgnevuse ulatuses viiviseid, seega kokku 106 789,02 eurot. 07.09.2005 sõlmisid hageja ja kostja I määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu, mille kohaselt võimaldas hageja kostjale I sularahalimiiti summas 35 000 krooni kuus ja krediidilimiiti summas 70 000 krooni. Kostja I ei täitnud nõuetekohaselt lepingust tulenevat kohustust hoolitseda selle eest, et tema kontol oleks piisavalt vahendeid krediitkaardiga seotud summade debiteerimiseks hageja poolt. Hageja krediitkaardi kasutamise lepingust tulenev nõue seisuga 24.11.2010 on kokku 4925,21 eurot, millest põhiosa on 2024,90 eurot ja viivis 2900,31 eurot. Hageja palub välja mõista põhisosa võlgnevus summas 2024,90 eurot ja põhivõlgnevuse ulatuses viiviseid, seega kokku 4049,80 eurot. 08.10.2008 saatis hageja kostjale I teatise, milles palus lepingutest tulenev võlgnevus tasuda hiljemalt 23.10.2008, kui kostja I seda ei teinud ning hageja ütles lepingud üles. Hagi esitamise päeva seisuga ei ole kostjad hagejale võlgnevusi tasuma asunud. Hageja nõuded tuginevad VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 100 lg 1 p1, 6, § 142 lg 1, § 145 lg 1. Hageja vastas kostja vastuväidetele, et laenutagatiseks olnud kinnistute väärtuse tõendamiseks on kostjad esitanud kohtule 27.03.2007 koostatud hindamisakti. Antud tõend ei ole asjakohane 2010. aasta turusituatsioonis, mil toimus kinnistute müük täitemenetluses. Täitemenetluses toimunud avaliku enampakkumise tulemus kajastab objektiivselt kinnistute turuväärtust 2010. aastal. Kostjatel oli võimalus leida kinnistutele ostja täitemenetluse väliselt, kuid seda üle 1,5aastase ajaperioodi jooksul ei tehtud. Laenulepingu nr XXX kasutamise sihtotstarve on laenulepingu punkti 2.3 kohaselt arvelduskrediidilepingu nr XXXrefinantseerimine. Seega anti laenulepinguga nr XXXkostjale I täiendav tähtaeg juba varasemalt kasutusse saadud laenusumma tagasimaksmiseks ja uut laenusummat ei väljastatud. Väär on kostjate väide, et laenu andmine seati sõltuvusse kostja II poolt antavast käendusest. Kuivõrd kostja I ei olnud suutnud korrektselt täita arvelduskrediidilepingust nr XXXtulenevaid kohustusi, oli loogiline, et kohustuste refinantseerimiseks vajas hageja täiendavaid tagatisi (käenduse näol).

Arvelduskrediidilepingu nr XXXalusel kostja I kasutusse antud krediidilimiidist kandis kostja I tolleaegne juhatuse liige kostja II 1 000 000 Eesti krooni 13.06.2007 oma arvelduskontole. 20.06.2007 on kostja II ostnud 863 626 krooni eest AV aktsiaid (22 727 tk). Seega on kostja II kasutanud laenuraha suures osas isiklikes huvides, mistõttu ei ole põhjendatud kostja II viide käenduslepingu ebaõiglusele või heade kommete vastasusele. Kostja II kostja I juhatuse liikmena omas laenuraha kasutamisel valitsevat mõju äriühingu üle. Hageja ei nõustu kostja II väitega käenduslepingu heade kommete vastasuse ja tühisuse osas. Riigikohus on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 asunud seisukohale, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. Samadele järeldustele jõuab Riigikohus ka kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09. Antud juhul on seega ka käendusleping sõlmitud kostja II majandus- ja kutsetegevuses, mida tõendab ka see, et kostja II on kostjale I antud laenuraha kandnud oma arvelduskontole ja kasutanud isiklikes huvides. Eelnevast tulenevalt ei saa kostja II väita, et ta oli tarbijast käendaja, kes võttis enda sissetulekutele mittevastava käenduskohustuse. Kostja II ei ole ka tõendanud ega põhistanud, milline oli erakorraline vajadus, sõltuvussuhe või kuidas oli kostja I juhatuse liikmest kostja II kogenematu käenduslepingu sõlmimisel. Kuna käendusleping sõlmiti 25.06.2008, ei ole TsÜS § 86 01.05.2009 jõustunud muudatused kohaldatavad käesolevas vaidluses varemsõlmitud käenduslepingu kehtivuse üle. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande autorid on asunud seisukohale, et reeglina ei tule käenduslepingu juures tühisus heade kommete vastasuse tõttu kõne alla. Käenduslepinguga seonduva olemuslikult suure vastutusriski tõttu ei ole ka äärmiselt ulatusliku vastutuse ülevõtmine käendaja poolt iseenesest heade kommete vastane. Tagatisfunktsiooni tõttu ei saa käenduslepingut ka suure summa käendamise korral pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Hageja palub kohtul jätta rahuldamata kostjate taotlus viivise vähendamiseks. Hageja on hagiavalduses palunud kostjatelt välja mõista viivis praeguse põhivõlgnevusega võrdsetes summades. Kostjatele juba 08.10.2008 saadetud kirjades märgib hageja, et võlgnevustele lisanduvad ka viivised. Viivise arvestamise eeldus ei ole nõude pidev faktiline esitamine. Kui kohus otsustab viivist vähendada tulenevalt kostjat I või kostjat II puudutavatest subjektiivsetest asjaoludest tulenevalt, ei saa neid asjaolusid hagejale ette heita. Ebausutavad on kostja I väited, et makseraskused on tingitud tööstuskaupade jae- ja hulgimüügi äritulude vähenemisest, samal ajal kui äritegevuse edendamiseks kasutatava laenuraha sai suures osas enda kasutusse kostja II, kes investeeris suure osa rahast aktsiatesse. Seega ei ole laenuraha kasutatud kostja I kui ettevõtte huvides. Kostja I ei ole majandusraskuseid ühegi tõendiga tõendanud. Ka kostja II esitatud töötasutõendist ei nähtu, et see on kostja II ainus sissetulek või vara. Hageja palub mõista kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt hageja kasuks välja laenulepingust nr XXX tulenev võlgnevus summas 106 789,02 eurot; mõista kostjalt I välja määratud krediitkaardi kasutamise lepingust tulenev võlgnevus summas 4049,80 eurot; jätta kõik menetluskulud solidaarselt kosta I ja kostja II kanda. Kostjate vastuväited

Kostjad vaidlevad hageja nõuetele vastu. Kostja II on seisukohal, et käendusleping on vastuolus heade kommetega, seetõttu tühine. Kostja II annab ka kohtule teada, et kavatseb esitada vastuhagi käenduslepingu tühisuse tuvastamiseks. Hageja väidete kohaselt on kostja I võlgnevus hageja ees seoses laenulepingust tuleneva põhivõlaga 53 394,51 eurot, millele lisanduvad viivised. Kostja I on seisukohal, et hageja nõue esitatud mahus ei ole põhjendatud. Kolmas isik OÜ HT andis laenu tagatiseks hüpoteegi, mille väärtus AS PK hindamisakti alusel ületas mitmekordselt laenusummat. Hageja aktsepteeris tagatise väärtust, seega pidi hageja olema veendunud, et hüpoteegi summa katab laenusumma. Asjaolu, et kinnistud võõrandati oluliselt madalama hinnaga, kui on kohalik keskmine turuhind, ei saa kaasa tuua täiendavaid kohustusi kostjatele. Juhul, kui hageja ei oleks hüpoteegi väärtusega nõustunud, ei oleks kostja I ka laenu saanud. Kostja I on seisukohal, et hageja ei ole ise võlasuhtes käitunud hea usu põhimõtteid järgides, kuna ei ole lepingu sõlmimisel arvestanud kostjate huvidega. Hageja nõue esitatud mahus on seega põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Käenduslepingu nr XXX punkti 1 kohaselt vastutab käendaja laenulepingust nr XXX laenusumma 127 823,28 eurot ja lepingu kõigist lisadest tulenevate kostja I kohustuste kohase täitmise eest. Laenu andmine seati hageja poolt sõltuvusse eraisikust kostja II poolt andavast käendusest. Käenduslepingu kohaselt sõlmisid hageja ja kostja II kokku solidaarses vastutuses, mis on käendaja jaoks koormavaim vastutuse vorm. TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommetega vastuolus olev tehing on tühine. Lõike 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel (p 1) või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (p 2). Säte on kehtiv alates 01.05.2009. TsÜS § 86 lg 3 lause 1 näeb ette, et kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Antud olukorras, kus kostja II füüsilise isikuna hageja poolt tehingu sõlmimisele kallutatuna võttis endale kohustuse vastutada juriidilisest isikust kostja I lepinguliste kohustuste kohase täitmise eest sellises ulatuses, mis ületab mitmesajakordselt mõistlikult käituva isiku arusaama kohustusest, mida keskmisel mõistlikult isikul oleks võimalik tavapärase majandamise tingimustest täita, on käendusleping kostja II arvates tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja II ainsaks sissetulekuallikaks käesoleval ajal on igakuine töötasu, mille viimase 6 kuu keskmine oli 686,51 eurot, mis jääb alla Statistikaameti poolt avaldatud Eesti keskmise palga 785 eurot. Kostja viitab Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2009 lahendile nr 2-08-52544, mille kohaselt juhul, kui käenduslepinguga on füüsilisele isikule pandud ebamõistlikult suur vastutus – kohustus, mille täitmiseks tal ilmselgelt puuduvad võimalused (vara ja sissetulekud), võib käendusleping olla heade kommete vastasuse tõttu tühine. Seda eelkõige olukorras, kus selline kohustus on pandud tarbijast käendajale ja sellise kohustuse võtmine on toimunud võlausaldaja poolt kallutatuna, tingituna erakorraliselt vajadusest ja/või kogenematusest. Hageja täitmisnõue on seega põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjatelt ka viivist summas 131 857,97 eurot. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivist maksma kohustatud isik nõuda ebamõistlikult suure viivise vähendamist

VÕS § 162 alusel. Kostja I palub kohtul kaaluda viivisnõude vähendamist eelkõige objektiivsete, võlgniku tahtest mitteolenevate asjaolude tõttu. Kostja I peamiseks tegevusalaks oli 2008 aastal tööstuskaupade jae- ja hulgimüük. Laenu võtmine jäi majanduslikult väga ebasoodsasse perioodi. Aastal 2007 üleilmse majandusliku kriisi, mis jõudis oma tippu just 2008 aastaks ja mis tõi kaasa olulise languse ka kostja I äritegevuses. Kostjal I ei olnud võimalik teenida piisaval määral majanduslikku tulu ettevõtlusest, mistõttu tekkis ka võlgnevus lepinguliste kohustuse täitmisel hageja ees. Viivisnõude rahuldamisel tuleb arvestada ka hageja tegevusetust nõude esitamisega viivitamisel, mille tõttu on viivised kasvanud ebaproportsionaalselt suureks võrreldes põhivõlgnevusega. Kostja I palub kohtul vähendada viivisnõude suurust null euroni, arvestades seejuures tema rasket majanduslikku olukorda, ja seetõttu vähenenud võlgniku sissetulekute suurust. Kostja II on seisukohal, et kuivõrd käendusleping on vastuolu tõttu heade kommetega tühine, puudub tal kohustus tasuda ka laenulepingus kokkulepitud viiviseid kostja I eest. Kui kohus siiski leiab, et käendusleping on kehtiv, palub kostja II kohtul vähendada väljamõistetavat viivist null euroni. Objektiivsete põhjustena viivisnõude vähendamiseks osundab kostja II raskele majanduslikule seisukorrale, mis on kostja II suhtes tekkinud seoses kõnealuse käenduslepingu täitmise nõudega. Samuti osundab kostja II siinkohal, et tema ainsaks sissetulekuks on hetkel igakuine töötasu summas 642,95 eurot. Kostja II ülalpidamisel on ka alaealine laps, kelle normaalseks arenguks on kostjal II samuti vaja tagada vahendeid. Seega palub kostja II juhul, kui kohus leiab, et käendusleping on kehtiv ning kostjal II on kohustus täita kostja II lepingulisi kohustusi, sh tasuda lepingujärgset viivist, vähendada väljamõistetavat viivist null euroni. Hageja taotleb kostjalt I välja mõista 4925,21 eurot määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu alusel. Kostja I ei vaidle vastu nõudele hüvitada krediitkaardi kasutamise lepingust tulenev võlgnevus 4 049,80 eurot, kuid palub kohtul VÕS § 113 lg 8 alusel vähendada viivisnõuet. Kostja I esitab siinkohal samad põhjendused, millisega ta vaidleb vastu hageja nõudele mõista välja viivis laenulepingu nr XXX alusel. Kostjad paluvad jätta hageja nõue kostja I vastu laenulepingust nr XXX tuleneva põhikohustuse täitmiseks rahuldamata; vähendada laenulepingu nr XXX alusel arvestatavat viivist null euroni, taotluse mittearvestamisel vähendada laenulepingu alusel arvestatavat viivist kohtu äranägemisel mõistliku suuruseni; jätta hageja nõue kostja II vastu käenduslepingust nr XXX tulenev nõue kostja I kohustuse täitmiseks käenduslepingu tühisuse tõttu rahuldamata; kostja II suhtes hagi rahuldamisel vähendada viivisnõuet null euroni; jätta menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostjate vastuse, poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega ja tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada. 16.02.2011 vastuses andis kostja II kohtule teada, et kavatseb esitada vastuhagi käenduslepingu tühisuse tuvastamiseks. 21.02.2011 määras kohus, et antud tsiviilasja arutatakse kirjalikus menetluses ja andis teada, et menetlusosalised on kohustatud esitama kõik asjas tähtsust omavad dokumendid ja taotlused kohtule 20 päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest. Kohtu määratud tähtaja jooksul kostja II kohtule lisataotlusi või vastuhagi ei esitanud. Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) hageja ja kostja I sõlmisid 25.06.2008 laenulepingu nr XXX, mille kohaselt andis hageja kostjale I laenu summas 127 823,28 eurot 2) hageja ja kostja I vahel on 27.09.2005 sõlmitud määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise leping 3) hageja põhinõue seoses 27.09.2005 sõlmitud määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust tuleneva võlgnevusega summas 4049,80 eurot on põhjendatud.

Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle: 1) kas kostjatel on kohustus hüvitada laenulepingust nr XXX tulenev nõue; 2) kas hageja ja kostja II vahel 25.06.2008 sõlmitud käendusleping nr XXX on tühine 3) millises ulatuses tuleks kostjatelt laenulepingu nr XXX alusel välja mõista viiviseid 4) millises ulatuses tuleks kostjalt I määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu alusel välja mõista viiviseid. Esmalt lahendab kohus küsimuse sellest, kas kostjatel on kohustus hüvitada laenulepingust nr XXX tulenev nõue. Seoses kostjate seisukohaga, et hageja laenulepingust nr XXX tulenev nõue ei ole põhjendatud, kuna kolmas isik, OÜ HT andis laenu tagatiseks hüpoteegi, ning hageja aktsepteeris tagatise väärtust, seega pidi hageja olema veendunud, et hüpoteegi summa katab laenusumma, märgib kohus järgmist. Hageja on andnud kostjale I laenu vastavalt lepingu punktile 2.15 seoses kolme tagatisega (tl 6). Lisaks kinnistule seatud ühishüpoteegile on tagatisena nimetatud ka kostja II ning Marko Nõmmiku käendust. Seega ei saa nõustuda kostjate väitega, et pank on aktsepteerinud laenu tagatisena üksnes lepingupunktis 2.15.1 nimetatud hüpoteeki kinnistule ning peab ise vastutama kinnistu väärtuse kahanemisega seoses tekkinud tagajärgede eest. Vastasel korral ei oleks hageja pidanud vajalikuks veel kahe tagatise - kostja II ja Marko Nõmmiku käenduse - lisamist laenulepingu punkti 2.15. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et turusituatsioonide muutumise, s.o kinnisvarahindade tõusu või languse näol ei ole tegemist asjaoluga, mis oleks hagejale objektiivselt etteheidetav, kuna tegemist on nii hageja kui kostja mõjusfäärist väljapoole jääva teguriga. Seega ei nõustu kohus kostjate seisukohaga, et hageja käitus lepingu punktis 2.15 nimetatud hüpoteeki tagatisena aktsepteerides hea usu põhimõtete vastaselt ning sellest tulenevalt ei nähtu ka alust jätta hageja laenulepingust nr XXX tulenev nõue rahuldamata. Järgnevalt lahendab kohus küsimuse sellest, kas hageja ja kostja II vahel 25.06.2008 sõlmitud käendusleping nr XXX on tühine. Kostja II on seisukohal, et hageja ja kostja II vahel 25.06.2008 käendusleping nr XXX on tulenevalt TsÜS § 86 lg-st 1 tühine, kuna see on sõlmitud tingimustes, mille kohaselt pool, s.o hageja teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool, s.o kostja II teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kohus eeltoodud seisukohaga ei nõustu ning leiab, et puudub alus käenduslepingu tühisuse tuvastamiseks. Hageja ja kostja II poolt käenduslepingu sõlmimise ajal, s.o 25.06.2008 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Käesoleval hetkel kehtiva TsÜS redaktsiooni § 86 lõiked 2, 3 ja 4 jõustusid 01.05.2009, kuid ka vastavaid sätteid käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 tõlgendamise lähtepunktiks võttes ei ole käenduslepingu tühisuse tuvastamiseks alust. Nimelt viitab kohus hageja poolt välja toodud asjaoludele, et laenulepingu nr XXX kasutamise sihtotstarve oli laenulepingu punkti 2.3 kohaselt arvelduskrediidilepingu nr XXX refinantseerimine (tl 6). Seega anti laenulepinguga nr XXX kostjale I täiendav tähtaeg varasemalt kasutusse saadud laenusumma tagasimaksmiseks ja uut laenusummat ei väljastatud. Arvelduskrediidilepingu nr XXX alusel kostja I kasutusse antud krediidilimiidist kandis kostja I tolleaegne juhatuse liige kostja II 1 000 000 krooni 13.06.2007 oma arvelduskontole (tl 82). Kostja I kontoväljavõttest nähtub, et 20.06.2007 on kostja II ostnud 863 626 krooni eest AV aktsiaid (tl 82). Seega on kostja II kasutanud laenuraha suures osas isiklikes huvides. Eeltoodud asjaoludele tuginedes nõustub kohus hageja seisukohaga, et antud juhul ei ole võimalik tuvastada, et käendusleping, millega tagati kostja I poolt 25.06.2008 sõlmitud laenulepingut, oleks sõlmitud heade kommete või avaliku korra vastaselt, vaid kostja II asus käendama kostja I laenu tulenevalt asjaolust, et kostja II oli kostja I kaudu võtnud eelnevalt laenu, millest saadud vahendeid kasutas kostja II oma isikliku arvelusarve kaudu börsitehingute tegemiseks. Sellisel juhul ei ole tegemist erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte või kogenematuse, vaid kostja II poolt võetud majandusriskiga, mille hilisemat negatiivset realiseerumist ei ole põhjust rakendada TsÜS § 86 kohaldamise alusena.

Käenduslepingu tühisuse tuvastamise suhtes tuleb lähtuda ka õigusteoorias valitsevast arusaamast, mille kohaselt ei tule reeglina käenduslepingu juures tühisus heade kommete vastasuse tõttu kõne alla. Käenduslepinguga seonduva olemuslikult suure vastutusriski tõttu ei ole ka äärmiselt ulatusliku vastutuse ülevõtmine käendaja poolt iseenesest heade kommete vastane (vt P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, § 144 punkt 3.4.1). Käendusleping on olemuslikult ühepoolselt kohustav tehing, mille eesmärk on anda võlausaldajale tagatis. Võõra kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise ainuvõimalik põhisisu ongi oma varaga suure vastutuse võtmine juhuks, kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Tagatisfunktsiooni tõttu ei saa käenduslepingut ka suure summa käendamise korral pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Tulenevalt eeltoodud asjaoludest on kohus seisukohal, et ei esine alust hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingu tühisuse tuvastamiseks. Seoses kostjate taotlusega vähendada hageja poolt nõutavate viiviste ulatust eelkõige lähtuvalt objektiivsetest asjaoludest, s.o nii kostja I kui kostja II raskest majanduslikust olukorrast, märgib kohus järgmist. Kostjad on esitanud viiviste vähendamise alusena ka asjaolu, et hageja on ise viivitanud nõude esitamisega, mistõttu viivise nõue on paisunud ebamõistlikult suureks võrreldes põhinõudega. Kohus sellise väitega ei nõustu. Nimelt nähtub, et hageja on kostjatele korduvalt esitanud teateid ja meeldetuletusi - lepingu ülesütlemine 08.10.2010 (tl 20), käendusnõude esitamine 07.11.2008 (tl 22), teatis 18.08.2010 (tl 25), korduv nõue ja pankrotihoiatus 08.09.2010 (tl 29), võlgnevuse teatis 25.11.2010 (tl 31) -, millest tulenevalt ei ole alust väiteks, et hageja on oma nõude esitamisega viivitanud, kuna esmane teade on esitatud juba 08.10.2008. Lisaks nähtub eelnimetatud teatistest, et hageja on kostjaid hoiatanud, et võlgnevuse tasumata jätmise korral lisandub viivis vastavalt lepingu tingimustele. Samuti on põhjendamatu viide asjaolule, et nõutav viivis on ebamõistlikult suur võrreldes hageja põhinõudega, kuna nähtuvalt hagiavaldusest taotleb hageja viivise väljamõistmist üksnes põhivõlgnevuse ulatuses (hagiavalduse p 1.2.9 ja p 1.3.5, tl 3). Kohus osundab siinkohal Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-66-05 tulenevalt seisukohale, et üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Alles olukorras, kus võlgnik nõuab põhivõlast suuremas ulatuses viivise väljamõistmist, lasub põhjendamiskoormus võlausaldajal. Seoses kostja II viitega asjaolule, et väljamõistetava viivise ulatust tuleks tema suhtes vähendada tulenevalt asjaolust, et kostja II ülalpidamisel on ka alaealine laps, märgib kohus, et tegemist on kostja II paljasõnaliste ütlustega, kuna kostja II ei ole esitanud ühtegi tõendit alaealise lapse olemasolu kohta või seoses sellega, et kõnealune laps on üksnes kostja II ülalpidamisel. Kostja II on esitanud küll tõendi oma sissetuleku kohta ühe tööandja juurest, kuid puuduvad andmed selle kohta, et kostjal II puuduks muu sissetulek või realiseeritav vara. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS 82 lõikest 1 tulenevalt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktist 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kooskõlas VÕS § 396 lõikega 1 kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees

solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Hageja ja kostja I vahel 25.06.2008 sõlmitud laenulepingut ja 27.09.2005 sõlmitud määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingut kostja I tähtaegselt täitnud ei ole. Võlakohustuse täitmata jätmisega on kostja I VÕS §-st 100 tulenevalt kohustust rikkunud ning hagejal on VÕS § 101 lg 1 punkti 1, § 396 lõike 1 ja § 401 lg 1 alusel õigus nõuda kohustuse täitmist. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 1 on hagejal kostjaga II 25.06.2008 sõlmitud käenduslepingust lähtuvalt õigus nõuda kostjale I laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist kostjalt I ja kostjalt II solidaarselt. Seega tuleb 25.06.2008 sõlmitud laenulepingu alusel kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista põhivõlgnevus summas 53 394,51 eurot. 27.09.2005 sõlmitud määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu alusel tuleb kostjalt I mõista hageja kasuks välja põhivõlgnevus 2024,90 eurot. VÕS § 101 lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ja kostja I vahel oli 25.06.2008 sõlmitud laenulepingus viivisemäär 0,15% päevas kokku lepitud tingimuste punktis 2.14 (tl 6). Kostja I jäi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisel võlgnevusse perioodil 25.07.2008 kuni 25.10.2008. 24.11.2010 seisuga oli viivise summa ületanud võlgnetavat põhisummat, kuid hageja nõuab viivist üksnes põhivõlgnevuse ulatuses, s.o 53 394,51 eurot. Hageja ja kostja I vahel 27.09.2005 sõlmitud määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu tingimuste p-s 5.6 (tl 15) oli ettenähtud hinnakirjale vastav viivisemäär, mis oli 0,2% päevas. Kostja I võlgnevus krediitkaardi kasutamise lepingust tulenevalt tekkis 10.08.2008 ning 24.11.2010 seisuga oli viivise summa ületanud võlgnetavat põhisummat, kuid hageja nõuab viivist üksnes põhivõlgnevuse ulatuses, s.o 2024,90 eurot. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja VÕS §-st 113 tuleb kostjatelt hageja kasuks 25.06.2008 sõlmitud laenulepingu alusel solidaarselt välja mõista viivis 53 394,51 eurot. 27.09.2005 sõlmitud määratud tagasimaksega krediitkaardi kasutamise lepingu alusel tuleb kostjalt I välja mõista viivis 2024,90 eurot. Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1 on hagi hind 55 419,41 eurot. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.