Swedbank AS hagi I.K. i (end N) ja M.N. u vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks ning M.N. u vastu enammakstud raha tagastamiseks 2891 eurot 67 senti
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
I.K. i ja M.N. u apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid (kostjad): Kostja I: I.K. (pankrotis) (isikukood XXX); Kostja II: M.N. (isikukood XXX); Kostjate esindaja vandeadvokaat Margo Normann Vastustaja (hageja): Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja Jüri Puust
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus osaliselt M.N. ult Swedbank AS kasuks väljamõistetud summa suuruse osas (otsuse resolutsiooni p 2) ning välja mõista M.N. ult Swedbank AS kasuks 12 440 eurot.
2.Muus osas jätta Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus muutmata.
3.Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „3.1. Rahuldada Swedbank AS hagi M.N. u vastu.
Välja mõista M.N. ult Swedbank AS kasuks 12 440 eurot.
3.3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda ning muud menetluskulud solidaarselt I.K. i ja M.N. u kanda.
3.4.Välja mõista I.K. ilt ja M.N. ult solidaarselt Swedbank AS kasuks menetluskulud 250 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 250 eurot tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.“
4.Rahuldada M.N. u apellatsioonkaebus osaliselt.
5.Jätta I.K. i apellatsioonkaebus läbi vaatamata.
6.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus M.N. u kanda.
7.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Swedbank AS (hageja) esitas 1. detsembril 2014 maakohtule hagiavalduse I.K. i (pankrotis, kostja I) ja M.N. u (kostja II) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks kostjate vahel 26. jaanuaril 2012 sõlmitud ning Viljandi notar Kersti Kulla poolt koostatud ja tõestatud elatise maksmise kokkulepe ning mõista kostjalt II välja ja kohustada kostjat II andma kohtutäitur Sirje Taela käsutusse 9201 eurot 67 senti, mis suureneb kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Hageja suurendas nõuet 16. jaanuaril 2015, 16. veebruaril 2015 ja 10. septembril 2015 ning palus lõplikus nõudes mõista kostjalt II välja ja kohustada kostjat II andma kohtutäitur S. Taela käsutusse summa 12 413 eurot 34 senti, mis suureneb kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Hagiavalduse kohaselt mõistis Harju Maakohus 7. aprilli 2011 otsusega (jõustus 04. jaanuaril 2012) tsiviilasjas nr 2-11-817 kostjalt I hageja kasuks välja võlgnevuse 106 789 eurot 2 senti.
7.juunil 2012 esitas hageja kohtutäitur S. Taelale kostja I suhtes täitmisavalduse. Täitemenetluses on laekunud 210 eurot 58 senti, võlgnevus on 106 578 eurot 44 senti. Kostjad sõlmisid 26. jaanuaril 2012 ehk vahetult pärast maakohtu otsuse jõustumisest teadasaamist elatise maksmise kokkuleppe. Kostjatel on üks ühine alaealine laps R.N.. Kokkuleppe p-s 2.1.1 kohustus kostja I maksma kostjale II lapse ülalpidamiseks kuni lapse täisealiseks saamiseni igakuist elatist 450 eurot. Esimese makse oli kostja I kohustatud tasuma 5. veebruaril 2012. Kokkuleppe p 2.1.3 järgi juhul, kui laps pärast 18-aastaseks saamist jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis,
gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kohustub kostja I maksma elatist kuni vastava õppeasutuse lõpetamiseni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Kokkuleppe p-s 2.2 on sõlmitud ka kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe. Kostja II alustas kokkuleppe alusel
30.augustil 2012 kostja I suhtes täitemenetlust kohtutäitur Rita Lohu juures. Nii hageja kui ka kostja II kasuks on arestitud kostja I sissetulek Viljandi Linnavalitsuses. Kuna kostja II kasuks täidetakse lapse elatisenõuet, loetakse arestimisakt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 119 lg 1 kohaselt kostja II kasuks esimesena saabunuks. Muud vara peale sissetuleku kostjal I ei ole. Asjas esinevad TMS §-des 187, 188 ja § 195 lg-s 1 sätestatud alused tehingu tagasivõitmiseks. Alates 2012 juunist kuni praeguse ajani ei ole täitemenetluse läbiviimisega kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist. Kokkulepe sõlmiti kolme aasta jooksul enne hagi esitamist. Kuna kostjad on abielus, siis on kokkulepe sõlmitud lähikondsete vahel ning eeldatakse, et kokkuleppe teine pool oli hageja huvide kahjustamisest teadlik. Enammakstud summa on arvestatud lähtudes TMS § 132 lg-st 2.
2.Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole elatise tasumise kokkuleppe kehtetuks tunnistamine TMS § 188 lg 1 alusel võimalik. Kuna sundtäidetavale lapse elatise nõudele ei saa TMS § 132 lg 2 alusel pöörata sissenõuet, siis ei saa kokkulepe olla kehtetu hageja toodud alustel. Perekonnaseaduse (PKS) § 97 lg 1 järgi on õigustatud elatist saama alaealine laps. Seega on kokkuleppe teiseks pooleks alaealine R. N, mitte kostja II. Tegemist ei saa olla tehinguga, kus teine pool tehingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma sissenõudja huvide kahjustamisest. Kuna seadusandja seab esikohale lapse huvid, siis hageja paljasõnalised väited võlausaldaja huvide kahjustamisest on kohatud. Elatis on laekunud R. N kontole nr XXXX, millise konto iseseisva kasutamise õigus on R. N alates 19. septembrist 2009. Kostja II suhtes ei ole täidetav TMS § 195 lg 1 nõue anda üle tehingu alusel saadu koos viljaga, sest kostja II ei ole tehingu alusel midagi saanud. Elatise maksmise kokkuleppeid sõlmitaksegi ainult lähikondsete vahel, mistõttu viited lähikondsusele kui eritunnusele tehingu kehtetuks tunnistamisel ei ole põhjendatud. Juhul kui leiaks tõendamist kokkuleppe kehtetus, on hageja enammakstud summa arvestamisel ebaõigesti rakendanud TMS § 132, kuna laps on elatist saanud läbi sundtäitmise. PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Makstav elatis on kindlaks määratud vastavalt PKS §-le 99, s.o lapse vajadustest ja elulaadist lähtuvalt. R. N ülalpidamiseks kulub ca 1000 eurot kuus.
EELNEV MENETLUS
3.Tartu Maakohus rahuldas 24. septembri 2015 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks kostjate vahel 26. jaanuaril 2012 sõlmitud ning Viljandi notar K. Kulla poolt koostatud ja tõestatud elatise maksmise kokkuleppe (notari ametitoimingute raamatu registri nr 180) ning mõistis kostjalt I välja ja kohustas kostjat I andma kohtutäitur S. Taela käsutusse summa 12 413 eurot 34 senti, mis suureneb kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel solidaarselt kostjate kanda ning mõistis kostjatelt solidaarselt välja menetluskulu (riigilõivu) 250 eurot ja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
4.Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 1. aprilli 2016 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas elatiskokkuleppe tervikuna kehtetuks ning mõistis kostjalt II välja ja kohustas teda andma kohtutäituri käsutusse 12 413 eurot 34 senti. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistas elatiskokkuleppe p 2.1.1 kehtetuks osas, mis ületab vastaval perioodil kehtivat poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud
kuupalga alammäära (PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise määra), ning mõistis kostjalt II välja ja kohustas teda andma kohtutäituri käsutusse 11 735 eurot, mis suureneb 1. aprillist 2016 kohtuotsuse jõustumiseni summa võrra, mis on arvutatud järgmiselt: kokkuleppe alusel saadud igakuine elatis 450 eurot, millest on lahutatud pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäid poolte endi kanda.
6.Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.
7.Riigikohus tühistas 26. aprilli 2017 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2016 otsuse osas, milles mõisteti kostjalt II välja ja kohustati teda andma kohtutäitur Sirje Taela käsutusse 11 735 eurot, mis suureneb 1. aprillist 2016 kuni kohtuotsuse jõustumiseni ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis nimetatud viisil. Samuti tühistas riigikohus ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja saatis tühistatud osas asja uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. Ülejäänud osas jättis riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles tunnistati kehtetuks kostjate vahel 26. jaanuaril 2012 sõlmitud elatise maksmise kokkuleppe p 2.1.1 osas, mis ületab vastaval perioodil kehtivat poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise määra), samuti osas, milles seda kokkulepet kehtetuks ei tunnistatud ning ei rahuldatud osaliselt hagi raha väljamõistmiseks kostjalt II.
MAAKOHTU LAHEND
8.Tartu Maakohus rahuldas 29. detsembri 2017 otsusega hagi kostja II vastu enammakstud raha tagastamiseks ja kohustas kostjat II andma kohtuotsuse jõustumisel hageja käsutusse 12 485 eurot. Maakohus jättis apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda ning muud menetluskulud solidaarselt kostjate kanda ja mõistis solidaarselt kostjatelt välja hageja kasuks hageja menetluskulud summas 250 eurot ning alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja lõplikuks nõudeks välja mõista kostjalt II mitte kohtutäituri, vaid hageja enda, kasuks 11 735 eurot, millele lisandub 1. veebruarist 2016 kuni käesolevaks hetkeks osaliselt tühistatud kokkuleppe alusel enammakstud summad. Kostjad ei ole nõude suurusele täiendavalt sisuliselt vastu vaielnud. Hageja on oma 21. juuli 2017 kohtule esitatud arvutuses välja toonud, et nõude suurus on ringkonnakohtu lahendis tehtud arvutusele tuginedes kujunenud järgnevalt: 1) 01.09.2012–31.12.2012, makstud 4×450=1800 eurot, pidi maksma 4×145=580 eurot, rohkem maksnud 1800–580=1220 eurot; 2) 01.01.2013–31.12.2013, makstud 12×450=5400 eurot, pidi maksma 12×160=1920 eurot, rohkem makstud 5400–1920=3480 eurot; 3) 01.01.2014–31.12.2014, makstud 12×450=5400 eurot, pidi maksma 12×177,50=2130 eurot, rohkem makstud 5400–2130=3270 eurot; 4) 01.01.2015–31.12.2015, makstud 12×450=5400 eurot, pidi maksma 12×195=2340 eurot, rohkem makstud 5400–2340=3060 eurot; 5) 01.01.2016–31.03.2016, makstud 3×450=1350 eurot, pidi maksma 3×215=645 eurot, rohkem makstud 1350–645=705 eurot, kokku 11 735 eurot. Maakohus tuvastas kohtutäitur Rita Lohu 10. oktoobril 2017 esitatud dokumendi kohaselt, et täitemenetluses on pärast 31. märtsi 2016 toimunud lisaks laekumised 3 x 450 eurot, s.o 1350 eurot. Miinimumelatise kohaselt pidi 2016. aastal kolme kuu eest elatist tasuma 3 x 215
eurot, seega kokku on rohkem makstud 705 eurot. Kuna vastav täitemenetlus lõpetati 31. jaanuaril 2017, tuvastas kohus, et kokku maksti perioodil 1. septembrist 2012 kuni 31. jaanuarini 2017 kostjale II kostja I poolt alusetult rohkem 12 485 eurot (11735 + 750). Riigikohus on andnud maakohtule juhise, et maakohus teeks kindlaks, kas elatiskokkuleppe alusel makstud raha oli tol ajal abielus kostjate ühisvara. Kohus on andnud kostjatele menetluses korduvaid vastavasisulisi korraldusi põhjendada, kas arvele laekunud summade osas oli tegemist oli nende ühis- või lahusvaraga, kuid kostjad on keeldunud kohtule sisuliselt vastamast. Varaühisuse puhul lähevad PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud ühisvarasse kuuluvad varalised õigused, mh varalised nõuded töötasule. Riigikohus on varasemalt menetluses tuvastanud, et poolte vahel puudub vaidlus, et täitemenetluses on pööratud sissenõue kostja I töötasule kui ainsale varale, mis on arestitud nii hageja kui ka kostja II kasuks, kostja II soovil on täitemenetluses saadud raha kantud lapse kontole (Riigikohtu otsuse p 13). Kohus on vastavalt hageja taotlusele nõudnud välja abieluvararegistrist kostjate vahel 12. novembril 2008 sõlmitud abieluvaralepingu (II kd, tl 32). Abieluvaralepingu alusel on kohus menetluses kindlaks teinud, et selle p-des 4.2. ja 4.3. on kostjad kokku leppinud, et nende abielu ajal alates lepingu tõestamise päevast edaspidi soetatav vara või varaline õigus või varaline kohustus jääb selle abikaasa lahusvaraks, kelle poolt see vara omandatakse või see kohustus võetakse või kelle nimele see registreeritakse või kantakse kinnistusraamatusse. Lahusvaraks olevat vara võib kumbki abikaasa vallata, kasutada või käsutada teise abikaasa nõusolekuta. Seega ei ole õige kohtu hinnangul kostja menetluses antud selgitus, mille kohaselt sai 2008. aastal sõlmida abieluvaralepingu selliselt, et see ei hõlmanud abikaasade kogu vara. Isegi, kui kostjad ei leppinud kokku kogu oma omandatava vara osas, leppisid nad siiski kokku omandatavate varaliste õiguste, sh töötasu, osas, mis jäi abieluvaralepingu kohaselt kummagi abikaasa vabalt vallatavaks lahusvaraks. Käesolevaks ajaks on 2. detsembril 2016 kostjad oma abielu lahutanud (II kd, tl 55-56) ning see nähtub ka abieluvararegistri kandest, mille alusel on tuvastatav, et registrikaart on suletud rahvastikuregistri andmete alusel 12. detsembril 2016 (II kd, tl 10). Maakohus on menetluses tuvastanud, et perioodil 12. novembrist 2008 kuni täitemenetluse lõppemiseni 31. jaanuaril 2017 oli kostja I ja kostja II kontol olev raha (sh sinna laekunud töötasu) kummagi abikaasa lahusvara. Kuna kostja I arvetele laekunud raha puhul oli tegemist lahusvaraga, puudub alus menetleda täiendavalt ühisvara jagamist ning kohustada hagejat vastavasisulise nõude esitamiseks. Riigikohtu otsuse p-s 37.3. on märgitud, et vanemate elatiskokkuleppe järgi raha saama õigustatud vanem on kohustatud tehingu alusel saadu tagastama sõltumata sellest, kas kokkulepe on sõlmitud lapse kui kolmanda isiku kasuks (ka otsuse p 22). Olukorras, kus tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu alusel on võlausaldaja korraldusel raha üle kantud kolmandale isikule, saab tagastamise nõude esitada üksnes võlausaldaja vastu VÕS § 1029 järgi. VÕS § 1029 kohaselt kui üleandja (kostja I) on võlausaldaja (kostja II) korraldusel täitnud kohustuse kolmandale isikule (lapsele), võib üleandja VÕS § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul nõuda üleantu tagastamist üksnes võlausaldajalt. VÕS § 1028 lg 1 järgi kui isik (saaja, kostja II) on teiselt isikult (üleandja, kostja I) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostjate vahel 26. jaanuaril 2012 sõlmitud elatise maksmise kokkuleppe p-s 2.1.2. (I kd, tl 16) on kokku lepitud elatise maksmine kostja I poolt kostja II kontole. Tegemist ei ole olnud ehtsa lepinguga poolte ühise lapse kasuks VÕS § 80 lg 1 mõttes ning lapsel puudus VÕS § 80 lg 2 kohane lepingu täitmise nõue.
Hageja on täitemenetluse lõppemise tõttu taotlenud osaliselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu väljaandmist otse endale kui võlausaldajale. Samas ei sätesta TMS § 195 lg 1, et raha otse sissenõudja käsutusse andmine täitemenetluses esitatud nõude raames oleks üldse võimalik. Hageja esitatud andmetest ning kohtute infosüsteemist (KIS) nähtub, et kostja I suhtes on Harju Maakohus 12. jaanuar 2017 kell 12.00 välja kuulutanud pankroti. TMS § 51 lg 1 kohaselt lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega. TMS § 197 lg 2 järgi kui tehingu kehtetuks tunnistamise vaidlus on pankroti väljakuulutamise ajal veel kohtu menetluses, peatatakse kohtumenetlus. Pankrotihalduri avalduse alusel võib seda jätkata. Kostja I pankroti väljakuulutamisel tulnuks käesolev menetlus TMS § 197 lg 2 kohaselt juba Riigikohtu menetluses peatada. Lisaks sätestab pankrotiseaduse (PankrS) § 44 lg 1, et pärast pankroti väljakuulutamist võivad pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras. Ka nõuete rahuldamine toimub siis pankrotiseaduses sätestatud korras. Käesolevaks ajaks on KIS andmetel lõppenud Harju Maakohtu 31. juuli 2017 määrusega kostja I pankrotimenetlus (ainsaks võlausaldajaks hageja) ning on algatatud kostja I võlgadest vabastamise menetlus. Võlgniku, st kostja I (pankrotis), varaks on ka tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud tehingu alusel üleantud summade alusetust rikastumisest tulenev tagasinõudeõigus (TsÜS § 66). Seega ei ole PankrS § 174 lg 1 grammatilise tõlgenduse korral pankrotivõlausaldajast hagejal võimalik kostjale I kuuluvale tagasinõudeõigusele kohustustest vabastamise menetluse kestel sissenõuet pöörata. Maakohus oli seisukohal, et nimetatud sätet läbi pankrotimenetluse eesmärgi tõlgendades tuleb käesolevas vaidluses asuda siiski vastupidisele seisukohale. Nimelt tuleneb õigusteooriast, et pankrotimenetlusele on omane kollektiivsus ja sellega tihedalt seotud võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte, mille eesmärgiks on sarnases õiguslikus positsioonis võlausaldajate võrdne kohtlemine. Võlausaldajate nõuete rahuldamine nii pankrotimenetluses kui ka sellele järgnevas kohustuste vabastamise menetluses toimub ühiselt jaotusettepanekus ettenähtud jaotiste alusel. Nagu kohus varasemalt KIS-is olevate ning menetlusosalistele teadaolevate määruste põhjal on tuvastanud, oli kostja I pankrotimenetluses ainuke võlausaldaja hageja, kes KIS-ist nähtuva pankrotihalduri lõpparuande kohaselt on jaotise järgi õigustatud saama 100% ning kelle nõuet on Harju Maakohus 31. juuli 2017 määruse resolutsiooni p-s 2 summas 110 236 eurot 88 senti ka tunnustanud. Kuna kostja I pankrotimenetluses ei olnud peale hageja teisi võlausaldajaid, oli maakohus seisukohal, et PankrS § 174 lg 1 ainuvõlausaldaja korral ei rakendu ning kostja I tagasinõudeõigust kostja II vastu saab hageja maksma panna kostja I kohustustest vabastamise menetluse raames iseseisvalt ning seetõttu tuleb kostjal II anda hageja käsutusse tagasi võidetud tehingu alusel alusetult saadud 12 485 eurot. Maakohus on kirjalikku menetlust määrates (II kd, tl 46-47) kohustanud pooli esitama hiljemalt
12.detsembriks 2017 menetluskulude nimekirjad. Hagejale on kohtumäärus 14. novembril 2017 AET kaudu kätte toimetatud (II kd, tl 51), kuid oma menetluskulude nimekirja ei ole hageja esitanud. Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja menetluskuludeks maakohtus tasutud riigilõiv summas 250 eurot (I kd, tl 20). Samuti on esialgses hagiavalduses hageja taotlenud, et kostjatelt mõistetaks solidaarselt hageja kasuks välja TsMS § 177 lg 4 alusel seadusjärgne viivis menetluskuludelt. Maakohus mõistis seega solidaarselt kostjatelt hageja kasuks välja hageja menetluskulu 250 eurot ning viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
9.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus tühistada ning jätta hageja nõue kostja II vastu raha väljanõudmiseks ja hageja käsutusse andmiseks rahuldamata. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt puuduvad kostjatel andmed, et hageja on kohtus nõudnud ühisvara jagamist või esitanud tuvastusnõude, et lugeda kostjate sissetulekud (töötasu) poolte lahusvara hulka kuuluvaks. Ometigi on maakohus otsuse punktis 21 leidnud, et maakohus on menetluses tuvastanud, et perioodil 12. novembrist 2008 kuni täitemenetluse lõppemiseni
31.jaanuaril 2017 oli kostja I ja kostja II kontol olev raha (sh sinna laekunud töötasu) kummagi abikaasa lahusvaraks ning kuna kostja I menetluses tuvastatud ainsa vara (st arvetele laekunud raha) puhul oli tegemist lahusvaraga, puudub ka alus menetleda täiendavalt ühisvara jagamist ja kohustada hagejat vastavasisulise nõude esitamiseks. Selle järelduse alusel on maakohus otsuse resolutsioonis ühisvara jagamata rahuldanud hageja nõude kostja II vastu enammakstud raha tagastamiseks ning kohustanud kostjat II andma hageja käsutusse kogu nn enammakstud raha, s.o 12 485 eurot. Maakohus on summa valesti arvutanud, õige arvutuskäik oleks 11735+705=12 440. Kostjatele tuli üllatusena, et kohus asus kohtuotsuses kostjate abieluvaralepingu alusel tuvastama, et kostja I sissetulek on lahusvara. Hageja ei ole esitanud tuvastusnõuet lugeda kostja I sissetulek kuuluvaks tema lahusvara hulka ning kohus ei ole menetlusosalistega seda menetluses arutanud. Kostjad leiavad, et Riigikohus, märkides oma otsuses, et asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, kas elatiskokkuleppe alusel makstud raha oli kostjate ühisvara, ei pidanud silmas, et maakohus omal initsiatiivil ilma vastava nõudeta menetlusosalise poolt asub tuvastama tema arvates asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid. Kostjad leiavad, et maakohus on rikkunud TsMS § 436 lõikes 4 sätestatut. Varasem perekonnaseaduse redaktsioon, mis kehtis 12. veebruarini 2008 (redaktsiooni kehtivuse lõpp 31. detsembril 2009) võimaldas sõlmida abieluvaralepingu selliselt, et see hõlmas abikaasade vara osaliselt. Abieluvaralepingu sõlmimisel ei ole kostjad kokku leppinud varasuhte liiki koduse sisustuse esemete ega töötasude osas. 12. novembril 2008 kehtinud perekonnaseaduse § 8 lõikest 2 tulenes, et kui abieluvaraleping ei hõlma abikaasade kogu vara, kohaldatakse abikaasade vara või abieluvaralepinguga hõlmamata vara suhtes perekonnaseaduse 3. peatüki 3. jaos „Ühis- ja lahusvara“ sätestatut. Maakohtu otsus ei ole põhjendatud ka selles osas, et kostjat II on kohustatud raha andma hageja käsutusse. Kostjad on seisukohal, et kehtivad õigusnormid ei sätesta võlausaldaja õigust nõuda tagasivõidetud vara võlausaldaja käsutusse. Vara on võimalik nõuda täitemenetluse käigus sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva täituri käsutusse või pankrotihalduri käsutusse. Mingeid muid õiguslikke võimalusi seadusandja ette ei näe. Seega puudub käesolevas asjas tagasivõidetud vara hageja käsutusse andmise alus. Lisaks on PankrS § 174 lg 1 sätestatud kostjate arvates imperatiivne keeld, mistõttu maakohtu õigusteoreetilised seisukohad või viited erinevatele tõlgendusvõimalustele ei ole asjakohased. PankrS § 174 lg 1 sisalduvat keeldu ei ole võimalik tõlgendada kui osalist või piiratud keeldu.
10.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Hageja palub alternatiivselt jätta maakohtu lahend muutmata, kuid muuta lahendi õiguslikku põhjendust ning arvutusvea tõttu parandada maakohtu lahendit. Hageja leiab, et õige nõude summa 12 440 eurot (11735 eurot + 705 eurot).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus tuleb osaliselt tühistada kostjalt II hageja kasuks väljamõistetud summa suuruse osas (otsuse resolutsiooni p 2) ning välja mõista kostjalt II hageja kasuks 12 440 eurot. Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsus muutmata, kuid ringkonnakohus täpsustab kohtuotsuse resolutsiooni p 2 sõnastust ning mõistab kostjalt II välja hageja kasuks 12 440 eurot (mitte ei kohusta kostjat II andma kohtuotsuse jõustumisel hageja käsutusse 12 440 eurot). Algselt oli hageja nõudeks kostjalt II raha välja mõista ja anda kohtutäituri käsutusse. Seoses menetluse kestel olukorra muutumisega (kuulutati välja kostja I pankrot, lõpetati täitemenetlus hageja nõudes kostja I vastu, algatati kostja I suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus) muutis hageja oma nõuet ja palus välja mõista kostjalt II hageja kasuks 11 735 eurot, millele lisandub 01.02.2016 kuni käesolevaks hetkeks osaliselt tühistatud kokkuleppe alusel enammakstud summad (II kd, tl 5-8). Lähtudes hageja taotlusest ja TsMS § 442 lg-st 5, mille kohaselt resolutsioon peab olema selgelt arusaadav, oleks pidanud kohus välja mõista kostjalt II hageja kasuks 12 440 eurot ning seetõttu ringkonnakohus täpsustab kohtuotsuse resolutsiooni p-i 2 sõnastust. Kostja II apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kostja I apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata.
12.Antud tsiviilasjas tehtud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 2017 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2016 otsus osas, milles mõisteti kostjalt II välja ja kohustati teda andma kohtutäitur Sirje Taela käsutusse 11 735 eurot, mis suureneb 1. aprillist 2016 kuni kohtuotsuse jõustumiseni ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis nimetatud viisil. Samuti tühistati ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saadeti tsiviilasi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule. Ülejäänud osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata ning Tartu Ringkonnakohtu
1.aprilli 2016 otsus on jõustunud osas, milles tunnistati kehtetuks kostja I ja kostja II vahel
26.jaanuaril 2012 sõlmitud elatise maksmise kokkuleppe p 2.1.1 osas, mis ületab vastaval perioodil kehtivat poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise määra), samuti osas, milles seda kokkulepet kehtetuks ei tunnistatud ning ei rahuldatud osaliselt hagi raha väljamõistmiseks kostjalt II. Lähtudes viidatud Riigikohtu otsusest on Tartu Ringkonnakohtu 1. aprilli 2016 otsus jõustunud elatiskokkuleppe kehtetuks tunnistamise nõude osas ning menetlus on jätkunud rahalise nõude osas. Rahaline nõue on aga esitatud üksnes kostja II vastu, kes ainsana saab esitada sellele ka vastuväiteid ja kohtuotsust selles osas vaidlustada (TsMS § 207 lg 2). Tartu Maakohtu 29. detsembri 2017 otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse nii kostja I kui kostja II. Kuna menetlus maakohtus jätkus rahalises nõudes, siis sai maakohtu otsusele esitada apellatsioonkaebuse üksnes kostja II. Kostjal I ei olnud apellatsiooni korras edasikaebamise õigust (TsMS § 630 lg 1), sest seonduvalt rahalise nõudega ei ole ta menetluses pooleks. Ringkonnakohus leiab, et on 7. veebruari 2018 määrusega alusetult võtnud kostja I apellatsioonkaebuse menetlusse ning kostja I apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata.
13.Kostja II apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada kostjalt II hageja kasuks väljamõistetud summa suuruse osas. Õige on kostja II väide, et võttes aluseks maakohtu otsuse p-s 18 toodud lähteandmed, on maakohus ebaõigesti arvutanud nõude suuruseks 12 485 eurot. Nõude suuruseks on hageja poolt esitatud arvestuse alusel 12 440 eurot (ning kostja II ei ole vaidlustanud hageja arvestust) ja nimetatud summa tuleb kostjalt II välja mõista hageja kasuks. Tegemist on arvutusveaga ning
ringkonnakohus parandab nimetatud osas kohtuotsuse.
14.Muus osas tuleb jätta kostja II apellatsioonkaebus rahuldamata.
14.1.Kostja II seisukoha kohaselt oleks hageja pidanud esitama menetluses kostjate vastu ühisvara jagamise hagi ning kohus ei võinud ilma vastava hagi esitamiseta lugeda kostjate sissetulekud (töötasu) poolte lahusvara hulka kuuluvaks. Ringkonnakohus leiab, et selline kostja II väide on ekslik, sest kui kostjatel ei ole ühisvara (vaid lahusvara), siis ei ole võimalik (ega vajalik) ka ühisvara jagamise hagi esitada. Hageja ei pidanud esitama tuvastushagi tuvastamaks, et kostja I sissetulek on tema lahusvara, vaid nimetatud asjaolu on võimalik tuvastada kostja II vastu esitatud rahalise nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna. Seega on maakohus õigesti eelkõige tuvastanud, kas kostja I poolt saadud sissetulek oli ühisvara või lahusvara. Põhjendamatu on kostja II väide, et talle tuli üllatusena, et kohus asus kohtuotsuses kostjate abieluvaralepingu alusel tuvastama, et kostja I sissetulek on lahusvara. Maakohus on kohustanud kostjaid korduvalt vastama, kas 26. jaanuaril 2012 sõlmitud elatiskokkuleppe alusel kostja I sissetulekust kostjale II makstud raha oli kostjate ühisvara (I kd, tl 186-187), kuid kostjad ei ole selle kohtu küsimusele selgelt vastanud (I kd tl 189, 194-195). Hageja taotlusel kohustas maakohus abieluvararegistrit esitama kostja I ja kostja II vahel sõlmitud ning registrile edastatud abieluvaralepingute ärakirjad ja abieluvararegistrist esitati maakohtule 12. novembril 2008 kostja I ja kostja II vahel sõlmitud abieluvaraleping. Maakohus on kostjatele kätte toimetanud
19.oktoobri 2017 kohtumääruse, milles on selgitatud, et kostjad on abieluvaralepingus kokku leppinud, et alates 12.11.2008 on kummagi arvel olev raha tema lahusvara, ning kuna ei ole tegemist kostjate ühisvaraga, ei pea hageja esitama hagiavaldust ühisvara jagamiseks. Kostjatel oli võimalik esitada omapoolne seisukoht seonduvalt abieluvaralepinguga ning nad on seda teinud (II kd tl 43-45, 52). Seega ei saanud olla kostjale II üllatuslik maakohtu seisukoht, et kostja I sissetulek oli perioodil 12.11.2008 kuni 12.12.2016 (registrikaart suleti) lahusvara. Alusetu on kostja II väide, et maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4 ning tuvastas ilma vastava nõudeta kohtu arvates asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid. TsMS § 436 lg 4 kohaselt otsust tehes ei või kohus tugineda asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. Hageja on tuginenud menetluses asjaolule, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud abieluvaralepingu kohaselt oli kostja I sissetulek lahusvaraks. Kostjal II oli võimalik hageja väitele vastu vaielda ning tõendada omapoolset seisukohta, et abieluvaraleping ei hõlmanud lepingupoolte sissetulekut. Seega ei ole maakohus tuginenud otsust tehes asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Iseenesest õige on kostja II väide, et abieluvaralepingu sõlmimise ajal kehtinud PKS redaktsiooni § 8 lg 2 võimaldas sõlmida abieluvaralepingut selliselt, et see ei hõlmanud abikaasade kogu vara, kuid antud juhul ei nähtu abieluvaralepingust, et lepingu sõlmimisel oleksid kostjad välistanud lahusvarana poolte sissetulekud (töötasu). Abieluvaralepingu (II kd, tl 32-34) p 4.2. kohaselt leppisid kostjad kokku, et nende abielu ajal alates lepingu tõestamise päevast edaspidi soetatav vara või varaline õigus või varaline kohustus jääb selle abikaasa lahusvaraks, kelle poolt see vara omandatakse või see kohustus jääb selle abikaasa lahusvaraks, kelle poolt see vara omandatakse või see kohustus võetakse või kelle nimele see registreeritakse või kantakse kinnistusraamatusse. Seega tulenevalt abieluvaralepingu p-st 4.2. oli kostja I sissetulek tema lahusvaraks ning hagejal puudus vajadus esitada hagi ühisvara jagamiseks.
4.2.Kostja II väite kohaselt ei sätesta kehtivad õigusnormid võlausaldaja (s.o hageja) õigust nõuda tagasivõidetud vara enda käsutusse ning PankrS § 174 lg-s 1sätestatud imperatiivne keeld välistab kostjalt II raha väljamõistmise hageja kasuks.
Asja materjalide kohaselt kuulutas Harju Maakohus 12. jaanuaril 2017 kell 12.00 välja kostja I pankroti. Pankroti väljakuulutamise aluseks oli võlgniku (kostja I) enda avaldus. Seoses pankrotimenetlusega lõpetati 17.01.2017 hageja nõude osas kostja I suhtes täitemenetlus. Harju Maakohus on 31. juuli 2017 määrusega algatanud kostja I suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, jätnud usaldusisiku määramata ja kohustanud võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Kuna käesolevaks ajaks on algatatud kostja I suhtes võlgniku kohustustest vabastamise menetlus, siis on ainetu kostja II väide, et raha tuleks välja mõista täitemenetlust läbiviiva täituri käsutusse või pankrotihaldusi käsutusse. PankrS § 173 lg 3 järgi on võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab usaldusisik lõikes 3 nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti. PankrS § 174 lg 1 kohaselt võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel ei saa pankrotivõlausaldajad pöörata sissenõuet võlgniku varale. PankrS §-de 172 ja 173 eesmärk on, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu läheks usaldusisiku kontrolli alla ning usaldusisik saaks selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Käesoleval juhul ei ole tegemist PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tuluga, millest peaks võlgnikule jääma 25 protsenti, vaid kehtetust tehingust tuleneva tagasitäitmise nõudega. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et asja materjalide kohaselt töötab kostja I Hansa Tehnik OÜ-s (II kd, tl 37) ning kuna ta ise täidab usaldusisiku kohustusi, siis töösuhtes saadud tulust saab ta endale jätta PankrS § 173 lg-st 4 tuleneva summa, kuid PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud piirang ei puuduta summasid, mis tehingu tagasitäitmise korras kuuluvad võlgnikule tagastamisele. Ringkonnakohus märgib, et võlgnikule peab jääma PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tulust osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (PankrS § 173 lg 5), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt ka Riigikohtu 16. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16.3). Iseenesest õige on kostja II väide, et tulenevalt PankrS § 174 lg-st 1 ei ole üldjuhul pankrotivõlausaldajal õigus pöörata sissenõuet võlgniku varale, samas aga ringkonnakohus, arvestades käesolevas asjas konkreetseid asjaolusid (võlgnik ise täidab usaldusisiku kohustusi, pankrotimenetluses ei ole teisi võlausaldajaid peale hageja, tegemist ei ole võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tuluga või ettevõtlusest saadud tuluga), nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja saab nõuda kostjalt II kostjale I kehtetuks tunnistatud tehingust tagasimaksmisele kuuluvaid summasid otse endale. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 26, ringkonnakohus nõustub nendega ning ei korda maakohtu põhjendusi. Siinkohal märgib ringkonnakohus veel, et kuna kostja I (võlgnik) täidab ise usaldusisiku kohustusi, siis tagasitäitmise korras raha saamisel kostjalt II peaks ta selle välja maksma võlausaldajale. Kuna asjas on vaid üks võlausaldajale (hageja), siis on õigustatud kohe (ilma usaldusisiku vahenduseta) kostjalt II raha väljamõistmine hagejale.
15.Apellatsioonkaebus jääb sisuliselt rahuldamata (ringkonnakohus kõrvaldab vaid arvutusvea kohtuotsuse resolutsioonis) ning seetõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja II kanda. Hageja ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud ja ringkonnakohus jätab menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.