Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD

V. K. oli esitanud kohtule hagiavalduse G. G. ́i vastu 1 150.41 euro (18 000.krooni) põhivõla, 328.55 eurot (5 140.62 krooni) viivise ning VÕS §94 lg.1 sätestatud määras põhivõlalt (1 150.41 eurot) viivise, alates 01.detsembrist 2009.a. kuni põhivõla täieliku täitmiseni, nõudes põhjusel, et, hagiavalduse kohaselt, 28.septembril 2006.a. laenas G. G. V. K. ́ilt 18 000.- krooni, laenu tagasimaksmise tähtajaga 30.detsember 2006.a.. Laenu võtmise kohta kirjutas G. G. V. K. ́ile lihtkirjalikus vormis võlakirja. Seisuga 01.detsember 2009.a. oli G. G. ́il kogu laenusumma V. K. ́ile tagasi maksmata. Hagiavalduses esitatud arvestuse kohaselt võlgnes G. G. V. K. ́ile hagiavalduse kohtusse esitamise seisuga 18 000.- põhivõlga ja 5 140.62 krooni sissenõutavaks muutunud viiviseid. Kokku võlgnes G. G. V. K. ́ile hagiavalduse kohtusse esitamise seisuga 23 140.62 krooni. V. K. asus hagiavalduses seisukohale, et hagi kuulus rahuldamisele VÕS §76, §82, §94, §100, §101 ja §113 lausel. Palus hagi rahuldada. Seoses G. G. ́ilt kirjaliku vastuse hagile mittesaamisega, rahuldas Viru Maakohus 03.märtsi 2010.a. tagaseljaotsusega hagi (tl.20-23). 24.märtsil 2010.a. esitas G. G. kaja tagaseljaotsusele (tl.30-32), mille kohus rahuldas 26.märtsi 2010.a. määrusega (tl.38-39), taastades tsiviilasjas menetluse.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kirjalikus vastuses kohtule kostja, G. G., hagi ei tunnistanud ning palus hagi jätta täies ulatuses rahuldamata (tl.34-35), aga samuti palus G. G. panna kõik kohtukulud V. K. ́i kanda. Kirjaliku vastuse kohaselt sundis V. K. mitu aastat tagasi vägivallaga kirjutama G. G. ́it võlakirja. Kirjaliku vastuse koostamise ajal G. G. enam ei mäletanud ei võlakirjas nimetatud summat, ega ka teisi võlakirja tingimusi. Kirjaliku vastuse kohaselt teatas V. K. hiljem G. G. ́ile, et hävitas võlakirja. G. G. eitas V. K. ́ilt laenu võtmist. Samuti ei olnud G. G. kindel, kirjaliku vastuse kohaselt, et just G. G. selle võlakirja V. K. ́ile kirjutas.

HAGEJA NÕUDED JA KOSTJA VASTUVÄITED ISTUNGIL

Hageja, V. K. ́i, lepinguline esindaja, A. N., palus kohtuistungil hagi rahuldada ning mõista G. G. ́ilt välja 1 150.41 eurot (18 000.- krooni) põhivõla, 328.55 eurot (5 140.62 krooni) viiviseid ning VÕS §94 lg.1 sätestatud määras põhivõlalt (1 150.41 eurot) viivist, alates 01.detsembrist 2009.a., kuni põhivõla täieliku tasumiseni G. G. ́i poolt. Veel palus A. N. välja mõista G. G. ́ilt täiendavalt 92.- eurot viiviseid, kuid kuna A. N. täiendava viivise arvestust kohtule esitanud ei olnud, siis jättis kohus täiendava viivise nõude rahuldamata. V. K. ́i lepinguline esindaja, A. N., selgitas kohtule täiendavalt kohtuistungil, et toetus oma nõudes võlatunnistusele, mille G. G. kirjutas 2006.a. septembris V. K. ́ile 18 000.- krooni laenamise kohta. Võla kohustus G. G. V. K. ́ile tagasi maksma 13.detsembriks 2006.a.. G. G. võlga kuni kohtuistungi päevani tagasi maksnud ei olnud. Kostja, G. G. ja tema nõustaja, S. K., kohtuistungil hagi ei tunnistanud ning palusid hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Kõik kohtukulud palusid G. G. ja S. K. panna V. K. ́i kanda. G. G. ja tema nõustaja, S. K., selgitasid kohtuistungil täiendavalt, et võlakiri ei kehtinud, kuna võlakiri ei olnud mitte kellegi poolt kinnitatud, aga samuti ei olnud võlakirjal, mitte ühtegi pitsatit. V. K. palus G. G. ́il võlakirja kirjutada nagu G. G. oleks V. K. ́ilt raha laenanud. V. K. ütles, et see oli nali. Tegelikult nõudis V. K. G. G. ́ilt raha V. K. ́ile kuulunud metalli eest, mille G. G. oli metalli kokkuostu viinud. G. G. andis isegi oma passi V. K. ́i kätte. G. G. käis selle asja pärast isegi politseis, kuid midagi ei aidanud.

KOHTU POOLT KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID

Kohus luges hagi tõendatuks, osaliselt põhjendatuks ja osaliselt rahuldamisele kuuluvaks järgmiste kirjalike tõendite alusel. V. K. ́i poolt kohtusse esitatud hagiavaldusega (tl.1-3). Swedbank ́i maksekorraldusega 08.detsembrist 2009.a. (tl.4) riigilõivu tasumise kohta. Fotoärakirjaga G. G. ́i poolt 28.septembril 2006.a. kirjutatud võlakohustusest (tl.5), millega luges kohus tõendatuks, et G. G. laenas V. K. ́ilt 18 000.- krooni, tagasimaksmise tähtajaga 30.detsember 2006.a.. V. K. ́i esindaja Osaühingu Vem Grupp kirjaliku ettepanekuga G. G. ́ile

25.veebruarist 2009.a. (tl.6-8) võla vabatahtliku tasumise kohta, millega luges kohus tõendatuks, et kohtusse pöördumine oli põhjendatud, kuna G. G. keeldus võlga vabatahtlikult tasumast. Viru Maakohtu määrusega 16.detsembrist 2009.a. (tl.10-11). Väljatrükiga Maksu – ja Tolliameti registrist G. G. ́i andmetega (tl.16). V. K. ́i lepingulise esindaja, A. N. ́i, kirjaliku taotlusega 06.jaanuarist 2010.a. (tl.18-19) tagaseljaotsuse tegemise kohta. Viru Maakohtu tagaseljaotsusega 03.märtsist 2010.a. (tl.20-23), millega luges kohus tõendatuks, et V. K. ́i hagi G. G. ́i vastu rahuldati tagaseljaotsusega, kuna G. G. ei esitanud õigeaegselt kirjalikku vastust. G. G. ́i poolt 24.märtsil 2010.a. esitatud kajaga Viru Maakohtu tagaseljaotsusele (tl.30-31). Perearst Valentina Lilleoru tõendiga 15.märtsist 2010.a. (tl.33), millega luges kohus tõendatuks, et G. G. põdes ja põeb ka hetkel kõrgvererõhutõbe, millega seoses esinevad temal suured vererõhu kõikumised. G. G. ́i kirjaliku vastusega hagile 23.märtsist 2010.a. (tl.34-37), millega luges kohus tõendatuks, et G. G. V. K. ́i hagi ei tunnistanud ja palus hagi jätta rahuldamata ning kohtukulud panna V. K. ́i kanda. Viru Maakohtu 26.märtsi 2010.a. määrusega (tl.38-39) menetluse taastamise kohta. Viru Maakohtu 31.märtsi 2010.a. määrusega (tl.54-55) G. G. ́ile riigieelarvest kautsjoni, summas 1 800.- krooni, tagastamise kohta. V. K. ́i esindaja, A. N. ́i, 09.aprillil 2010.a. kohtule esitatud kirjaliku seisukohaga (tl.61). G. G. ́i poolt kirjutatud võlakirja originaaleksemplariga (tl.62). 04.oktoobril 2010.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (tl.66-68). Jõhvi Politseijaoskonna ülemkonstaabel Urmas Ehalaasi poolt allkirjastatud teatisega 02.novembrist 2010.a. (tl.71), mille kohaselt pöördus politseisse G. G. kaebusega, et temalt nõutakse tagasi laenu, mida ta ei olnud võtnud. Politsei ei alustanud kriminaalmenetlust, kuna tegemist oli kahe isiku vahelise lepingulise suhtega. Jõhvi Politseijaoskonna teatisega luges kohus tõendatuks, et kuna G. G. ei teatanud politseile tema suhtes V. K. ́i poolt toime pandud vägivallategudest, ega ei teatanud ka G. G. ́i kehalisest väärkohtlemisest V. K. ́i poolt, siis luges kohus tõendatuks, et selliseid tegusid V. K. ́i poolt G. G. ́i suhtes ei olnud toime pandud. Samuti ei olnud V. K. G. G. ́ilt võlatunnistuse kirjutamist jõuga välja pressinud. Kohus luges tõendatuks, et kohtuistungil G. G. ́i poolt avaldatud sellekohased ütlused tuli jätta tähelepanuta, kuna need sündmused ei olnud tegelikkuses aset leidnud ja olid G. G. ́i poolt välja mõeldud eesmärgiga vabaneda võlakohustuse järgi võla tasumisest V. K. ́ile. G. G. ́i nõustaja, S. K., poolt kohtule esitatud kirjaliku avaldusega 10.jaanuarist 2011.a. (tl.81). 10.jaanuaril 2011.a. toimunud kohtuistungi protokolliga (tl.82-83). Perearsti Valentina Lilleoru tõendiga 13.jaanuarist 2011.a. G. G. ́i tervisliku seisundi kohta, aga samuti ka saatekirjaga (tl.87-88). Kohtuistungil tehtud G. G. ́i passi fotoärakirjaga, millega luges kohus tõendatuks, et G. G. ́i allkiri passil oli sarnane võlatunnistuse originaalil oleva allkirjaga, millega luges kohus tõendatuks, et võlatunnistus oli kirjutatud G. G. ́i enda poolt. 28.märtsil 2011.a. toimunud kohtuistungi protokolliga.

KOHTU POOLT RAKENDATAV SEADUS

Tsiviilasja sisuliseks lahendamiseks pidas kohus vajalikuks rakendada VÕS §30 sätteid, mille kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus. Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus – või kutsetegevuses. Vastavalt VÕS §94 sätetele, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS §94 lg.1 nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. VÕS §113 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Kui isikule tuleb hüvitada tema poolt tehtud kulutused, võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest. Kui kulutused on tehtud asjale, mis tuleb välja anda isikule, kes on kohustatud kulutused hüvitama, ei pea see isik maksma viivist aja eest, mille eest asja viljad või muu kasu jäävad hüvitise saamiseks õigustatud isikule. Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS §113 lg.6 sätestatu ei välista ega piira võlausaldaja õigust nõuda intressi tasumise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist. Viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §162 sätestatule. VÕS §162 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit. VÕS §162 lg.1 sätestatust leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupool ei või leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud. Vastavalt VÕS §396 kohustub laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui laenulepingu esemeks on liigitunnustega piiritletud esemed, eelkõige väärtpaberid, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti. VÕS §397 kohaselt tuleb majandus – või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga VÕS §94 sätestatud määr. Intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. VÕS §397 lg.1 – lg.3 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi viivise osas.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Eeltoodut aluseks võttes ja kaalunud kõiki kohtule esitatud tõendeid, asjaolusid, väiteid ning vastuväiteid kogumis, luges kohus tõendatuks, et V. K. ́i hagi G. G. ́i vastu oli põhjendatud osaliselt ja kuulus rahuldamisele osaliselt. G. G. ́ilt tuli V. K. ́i kasuks välja mõista 1 150.41 eurot (18 000.- krooni) põhivõlga, 328.55 eurot (5 140.62 krooni) viivist ning VÕS §94 lg.1 sätestatud määras põhivõlalt (1 150.41 eurolt) viiviseid, alates 01.detsembrist 2009.a. kuni põhivõla täieliku tasumiseni G. G. ́i poolt. V. K. ́i viivise nõue tuli osaliselt jätta rahuldamata, kuna V. K. ́i poolt ei olnud kohtule esitatud viivise arvestust. Kohtukulud pidas kohus vajalikuks panna G. G. ́i kanda. Kohus luges tõendatuks, et VÕS §396 alusel kohustus laenulepinguga üks isik (V. K.) andma teisele isikule (G. G. ́ile) rahasumma või asendatava asja (laen), G. G. kohustus tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus luges tõendatuks, et usaldusväärseks tuli pidada G. G. ́i enda ja tema nõustaja, S. K., ütlusi selle kohta, et tegelikult G. G. V. K. ́ilt raha ei saanud. Kohus luges tõendatuks, et G. G. oli metalli kokkuostu punkti viinud V. K. ́ile kuulunud metallesemed, mille eest hüvitisena nõudis V. K. G. G. ́ilt raha. Kuna G. G. ́il hetkel raha ei olnud, siis kirjutas G. G. V. K. ́ile võlatunnistuse, et ta võlgnes metallesemete maksumuse V. K. ́ile

laenuna. Kohus luges tõendatuks, et isik (G. G.), kes võlgnes rahasumma või asendatava asja (metallikokkuostu punkti viidud metallesemete maksumuse) muul õiguslikul alusel, võis võlausaldajaga (V. K. ́iga) kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohus luges tõendatuks, et VÕS §30 kohaselt oli leping, millega G. G. lubas kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega loodi G. G. ́i poolt iseseisev kohustus või millega G. G. tunnistas kohustuse olemasolu V. K. ́i ees, võlatunnistuseks. Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus pidi olema kirjalikus vormis, milline nõue oli G. G. ́i poolt täidetud. Kohus luges tõendatuks, et G. G. oli asunud ekslikule seisukohale, et võlatunnistuse kehtimise tingimuseks oli vajalik veel ametiisiku allkiri ja pitsat võlatunnistusel. VÕS §30 tunnistas kehtivaks ka lihtkirjalikus vormis G. G. ́i poolt antud võlatunnistuse. Kohus luges tõendatuks, et VÕS §113 kohaselt võis rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral V. K. nõuda G. G. ́ilt viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loeti VÕS §94 sätestatud intressimäär, millele lisandus seitse protsenti aastas. Kohus luges tõendatuks, et G. G. pidi maksma V. K. ́ile seaduse alusel ette nähtud tasumisele kuulvat viivisintressi. Viivise vähendamiseks, kehtivas seadusandluses ettenähtud alusel, G. G. ́i suhtes alused puudusid. Ka luges kohus tõendatuks, et V. K. ́i poolt G. G. ́ilt nõutud viivisintress ei olnud ebamõistlikult suur ja ei olnud vastuolus heade kommetega.

Johannes Külaots Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.