Swedbank Liising AS Marena B (IK XXX) volikirja alusel
Esindaja Kostja:
AH(end nimega AK, IK XXX), elukoht: XXX)
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada
2.Välja mõista AH`lt Swedbank Liising AS kasuks põhivõlgnevus summas 5 773, 80 eurot (viis tuhat seitsesada seitsekümmend kolm eurot ja kaheksakümmend senti) (90 340, 43 Eesti krooni) ning viivis protsendina põhinõudelt (5773,80 eurot) alates 22.03.2011 aastast kuni põhinõude täieliku täitmiseni Võlaõigusseaduse paragrahv 113 lõike 1 sätestatud määras. Viivise suurus moodustab kohtulahendi tegemise seisuga summa 462,36 (nelisada kuuskümmend kaks eurot ja kolmkümmend kuus senti) eurot.
3.Poolte menetluskulud jätta AH kanda
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse menetlusosalistele kättetoimetamisest.
1.1.Hageja Swedbank Liising AS (edaspidi – hageja) esitas 22. märtsil 2010 a Harju Maakohtule hagi AH(edaspidi- kostja) vastu võla nõudes. Hageja ja kostja vahel sõlmiti 12.12.2001 aastal kapitalirendileping nr 0031076l, mille esemeks oli sõiduauto Ford Mondeo Turnier GLX, ehitusaasta: 1998. Lepingust tulenevalt kohutus hageja andma sõiduauto lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 2 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär on sätestatud lepingu põhitingimustes (vt vara kallinemine) 5,49 % aastas. Vara anti kostja valdusesse 19.12.2002 üleandmise-vastuvõtu akti alusel. Lepingu p 9.4 ja lepingu lisa p 9.1 kohaselt kohutus kostja sõlmima sõiduauto kohustusliku liikluskindlustuslepingu ning kohutus tagama kindlustuslepingu ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise. Üldtingimuste p 9.4.4. kohaselt kohustus kindlustusmakseid ja muid kindlustusega seotud kulutusi tasuma täielikult kostja. Kui vastavad kulud ja /või kahjud on kandnud hageja, kohustus kostja hagejale vastavad summad hüvitama hageja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. Kostja rikkus lepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja kindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad maksed. Kostja poolt on hagejale tasumata kostjale esitatud arved – debitoorne võlgnevus kokku 8 282,66 Eesti krooni ning maksenõue (liikluskindlustuse võlg) summas 320 Eesti krooni, kokku seega summa 8 602, 66 Eesti krooni. Kostja ei täitnud omale lepinguga võetud kohustusi ning ei tasunud hagejale liisingumakseid tähtaegselt ja kohaselt. Lepingu üldtingimuste p 11.4 kohaselt on hagejal õigus lugeda leping ennetähtaegselt lõppenuks (üles öelda) juhul, kui kostja jätab maksetähtpäeval tasumata või tasub mittetäielikult lepingu makset ning pole eeltoodud võlgnevust suutnud kustutada 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Seoses kostjapoolse võlgnevusega saatis hageja kostjale 19.11.2002 teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris kostjat võlgnevuse suurusest ja palus kostjal võlgnevus likvideerida hiljemalt 14 päeva jooksul pärast teatise kätte saamist. Samas dokumendis teavitas hageja ka kostjat võlgnevuse mittetasumise korral lepingu ülesütlemisest ja kohustusest sõiduauto tagastada. Kostja võlgnevust ei kustutanud ja hagejaga kokkulepete sõlmimiseks ühendust ei võtnud, mistõttu luges hageja lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks. Seoses hagejapoolse lepingu ennetähtaegse lõpetamisega kohustus kostja lepingu üldtingimuste p 11.4 alusel andma hagejale lepingu esemeks oleva sõiduauto valduse. Vaatamata hageja korduvatele nõudmistele kostja nimetatud sõiduautot valdust hagejale üle ei andnud, millega jätkas sõiduauto ebaseaduslikku valdamist. Kuna kostja vabatahtlikult sõiduautot ei tagastanud oli hageja sunnitud pöörduma kostja vastu kohustuse täitmise nõudes kohtusse. Alles pärast valduse taastamist oli võimalik kindlaks teha hageja kulutuste suurus, mida viimane kandis seoses liisinguesemega.08.09.2003 a kohtuotsuse alusel rahuldas kohus hagi ja kohustas kostjat andma vara valdus üle hagejale. Kohtuotsus jõustus 12.11.2003 aastal. Ka pärast kohtuotsuse jõustumist ei andnud kostja hagejale sõiduauto valdust üle. 26.01.2004 aastal esitas hageja avalduse täitemenetluse algatamiseks eelnimetatud kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Täitemenetluse tulemusel õnnestus viimaks sõiduauto
valdus taastada ning 11.04.2007 a anti sõiduauto valdus hageja poolt volitatud tagastusteenust pakkuvale esindajale. Arvestades ülaltoodut oli alates sõiduauto valduse saamise hetkest võimalik määrata hageja poolt liisinguesemega seoses kantud kulutuste ja seega hageja lepingust tuleneva kahju suurus. Seetõttu vältas kuni sõiduauto valduse üleandmiseni hageja kulutuste kindlakstegemisele kulunud aeg. Pärast sõiduauto valduse taastamist andis hageja sõiduauto võõrandamiseks üle Saksa Auto AS s.o. 17.04.2007 a. OÜ R ja SA AS esitasid hagejale osutatud teenuste eest arved, kokku summas 4 010, 81 Eesti krooni (ilma käibemaksuta) mis on hageja poolt tasutud. Vara realiseerimisest saadud summa ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet kostja vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud sõiduauto realiseerimisest saadud summa (ilma käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu oli 108 857, 38 Eesti krooni, mis koosneb sõiduauto jääkmaksumusest summas 96 243,91 Eesti krooni (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 8 282,66 Eesti krooni, kindlustuse võlgnevusest 320 Eesti krooni ning vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest kokku summas 4 010, 81 Eesti krooni (käibemaksuta). Vara realiseeriti hinnaga 18 516,95 Eesti krooni (käibemaksuta) (108 857, 38 kr – 18 516,95 = 90 340, 43 Eesti krooni). VÕS (võlaõigusseadus) § 367 lg 1 ja 4 tuleneb, et liisinguvõtjal tuleb hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, sh liisinguandjale liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud (sh vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine). Seega juhindudes eeltoodust on kostjal kohutus hüvitada hagejale summa 90 340 Eesti krooni. Kuna kostja ei täitnud lepingujärgseid kohustusi esitas hageja 04.02.2009 a kohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse kostja vastu. 01.10.2009 a tegi Pärnu Maakohus määrusega millega jättis hageja avalduse rahuldamata kostja suhtes, kuna makseettepanekut ei õnnestunud kostjale kätte toimetada. Maksekäsu kiirmenetluses kandis hageja kulusid seoses riigilõivu tasumisega summas 2 637, 85 Eesti krooni. Hageja nimetab õigusliku alusena järgmised sätted. VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 82, § 100, § 101 lg 1 ja lg 4, § 101 lg 1 p 6, § 108 lg 1, § 367 lg 1, VÕSRakS § 12 lg 1. Kohtumenetluslikud sätted TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 79 lg 1, § 363 lg 1 p 4, § 407 lg 1. Kohtuotsuse palub hageja teha kohtule esitatud tõendite alusel. Hageja palub hagi rahuldada. 2.Kostja vastus
2.2.Kostja esitas 27.08.2010 a kohtule kirjaliku vastuse ( t 70 -71) , märgib, et hagi ei tunnista järgmistel põhjendustel: kostja astus õigussuhetesse hagejaga sõlmides kapitalirendi osas sõiduauto Ford MONDEO TURNIER GLX vl 1998 , ostmiseks. Nimetatud sõiduauto soetas kostja ettevõttest EUROST AUTO AS 19.12.2001 aastal 150 000 krooniga. Kapitalirendilepingu kohaselt võttis kostja enda peale kohustuse maksta hagejale laenu sõiduauto ostmiseks ja hageja pidi üle andma nimetatud sõiduauto kostja omandisse. Hageja teatas kostjale 19.11.2002 a liisingulepingu ülesütlemisest, millega hageja esitas ühetähenduslikult tahteavalduse lepingusuhete lõpetamiseks ja ühepoolselt lõpetas olemasoleva lepingu. Kostja pidas seega kapitalirendi sõiduauto ostmiseks põhinevad õigussuhted lõpetatuks, hageja pöördus seejärel 26.01.2004 a kohtutäituri poole sõiduauto ära võtmiseks. Sõiduauto võeti kostjalt ära 11.04.2007 aastal. Sõiduauto äravõtmisel ei koostatud sõiduauto tehnilist seisundit ega maksumust sisaldavat akti. Kohtutäituri poolt oli sõiduauto 17.04.2007 aastal akti alusel hagejale üle antud. Nimetatud aktil puuduvad allkirjad ja üle andnud isiku mis tahes andmed.
12.07.2007 a müüs hageja kostjalt võetud sõiduauto maha selle maksumuse hindamiseta, enampakkumiseta hinnaga 18 516,95 krooni. Kostja leiab, et hageja müüs sõiduauto ilmselt madalama hinnaga, sest kostjalt 11.04.2007 a kostjalt äravõetud sõiduauto maksumus oli tunduvalt kõrgem ja oli hageja enda poolt tõendis 21.10.2010 aastast nimetatud jääkmaksumusele: 96 243,91 krooni. Kostjalt ära võetud sõiduauto müük toimus kostja osaluseta, enampakkumiseta ja sõiduauto eksperthindamiseta. Muuhulgas märgib hageja oma vastuses kohtule, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kapitalirendileping, millega kostja rentis hagejalt rahalised vahendid sõiduauto ostmiseks. Sõiduauto enda ostis kostja ettevõttelt Eurost Auto AS. Seoses sellega oli liisingu esemeks olid rahalised vahendid, siis ka vastutama hageja ees pidi kostja rahaliste vahenditega mitte sõiduautoga, mis kostjalt ära võeti õigusvastaselt. Vaatamata selle et kostjal pole hageja ees täitmata kohustusi, leiab kostja sellegipoolest, et hagejal ei ole alust esitada kostjale nõudeid, sest nõuete esitamise tähtaeg on ületatud. Kostja viitab vastuses TsÜS § 146 ja § 147. Kapitalirendileping millele kostja arvates hageja tugineb kehtivusaja lõpp on 15.12.2006, kuna hageja saatis kostjale lepingu ülesütlemise teate siis hageja lõpetas tehingu alusel tekkinud lepingulised suhted ühepoolselt 19.11.2002 aastal ning kostja leiab, et sellest hetkest muutus hageja nõue kostja vastu sissenõutavaks. Kostja viitab TsÜS § 147.Selle kinnituseks, et hageja ja kostja vahelised lepingusuhted lõpetati 19.11.2002 , on see asjaolu, et 26.01.2004 hageja pöördus avaldusega kohtutäituri poole sõiduauto ära võtmise nõudes. Nõuded kostjale esitas hageja 22.03.2010 a see tähendab nõude esitamise aegumisest tunduvalt hiljem. TsÜS § 147 lg 3 kohasel palub kostja kohtul arvestada nõude aegumisega. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja kõik kohtukulud jätta hageja kanda. 3.Hageja esitas kohtule arvamuse kostja vastusele
3.1.Hageja ei nõustunud kostja seisukohaga hagi aegumise osas, hageja on seisukohal et hagi pole aegunud. Hageja vaidleb vastu kostja seisukohale, et sõiduauto müüdi liiga odavalt. Hageja leiab, et kostja vastuses toodud väited on paljasõnalised ja kostja pole oma väidete kinnitamiseks esitanud tõendeid. Lähtudes eelkirjeldatust ei ole hageja nõus kostjapoolsete vastuväidetega ja hageja jääb oma hagiavalduses esitatud nõuete juurde.
II MENETLUSE KÄIK
4.Kohus võttis asja menetlusse 11.05.2010 a. (t 54).
5.Kohtuistungile 16.veebruaril 2011 a (t 93) kostja ei ilmunud, esitas kohtule kohtuistungi edasilükkamise taotluse (t 88-91) seoses tervisliku olukorraga ja 09.märtsil 2011 kohtuistungile (t 101) mitteilmumise põhjuse kohta kohtul andmed puuduvad.
6.Kohtuistungil 09.03.2011 aastal arutas kohus asja sisuliselt, avaldas tõendid ja arutas hageja esindajaga õigusliku olukorda (t 101) 09.03.2011 a kuulas kohus ära hageja esindaja. Hageja kinnitas kohtule, et hagiavalduse esitamisest kuni tänaseni pole midagi muutunud ning ta jääb oma hagiavalduses esitatud seisukohtade ja nõude juurde.
III KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid leiab, et hagi tuleb rahuldada.
8.1.Poolte vahel puudub vaidlus, et pooled sõlmisid 12.12.2001 a kapitalirendilepingu nr 0031076L (t 10-22).
8.2.Poolte vahel puudub vaidlus, et pooled sõlmisid kapitalirendilepingu nr 0031076L lisa, koostasid maksegraafiku ( 23-26)
8.3.Poolte vahel puudub vaidlus, et 19.12.2001 a anti sõiduauto FORD MONDEO TURNIER GLX kostjale üle vara üleandmise-vastuvõtu akti alusel (t 27)
8.4.Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja pole tasunud kapitalirendilepingust tulenevad nõudeid nõuetekohaselt ( t 28 - 34).
8.5.Poolte vahel puudub vaidlus, asjaolu kohta et hageja saatis 19.11.2002 a kostjale kostjapoolse võlgnevusega seoses teatise lepingu ülesütlemise kohta (t 35) ja kostja sai selle kätte (t 70). 8.6.Poolte vahel puudub vaidlus, et hagejale taastati sõiduauto reaalne valdus 11.04.2007 a
8.7.Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu kohta, et sõiduauto võõrandati hageja poolt kolmandale isikule.
9.Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle: - nõude aegumise üle - kapitalirendilepingu eseme üle - kapitalirendilepingu lõpetamise tagajärgede üle – kostja väitel sõiduauto võeti kostjalt ära õigusvastaselt - sõiduauto väärtuse määramise üle
10.Nõude aegumine
10.1.Kohus nõustub hageja seisukohaga, et hageja nõue kostja vastu pole aegunud. Hageja tugineb kostja vastu nõude esitamisel VÕS § 367 – tegemist on liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega – müügikahju nõudega. Riigikohtu seisukoht on, et müügikahju nõude sissenõutavaks muutumine sõltub mõistlikust ajast, mis kulub kulutuste kindlakstegemiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-09). Seega ei saa lähtuda ainult lepingu ülesütlemise ajast vaid tuleb arvestada ka mõistliku ajaga, mis kulub müügikahju moodustavate kulutuste kindlaksmääramisele. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaega reguleerib TsÜS § 146, milles sätestatud kolme aastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 alusel nõude sissenõutavaks muutumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7) Kui lepingust ei tulene teisti, võib võlausaldaja nõuda kohutuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohutuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Eelpool nimetatud lahendis leidis Riigikohus, et liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 alusel täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 3. lause alusel nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega järeldub eelnevast, et liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja
nõue sissenõutavaks mõistliku ajajooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muuhulgas liisinguandja kulutuste kindlaks tegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ütles lepingu üles (t 35), kostja sai lepingu ülesütlemise teatise kätte (t 71), kuid kostja ei andnud sõiduauto valdust hagejale üle vaid jätkas sõiduauto kasutamist vaatamata 12.11.2003 a jõustunud kohtuotsusele vara valduse tagastamise nõudes. Sõiduauto valdus taastati hagejale täitemenetluse tulemusel 11.04.2007 aastal (t 38). Alles pärast reaalse valduse taastamist sõiduautole oli hagejal võimalik kindlaks teha kulutuste suurus, mida ta kandis seoses liisinguesemega. Seetõttu vältas kuni sõiduauto valduse üleandmiseni hageja kulutuste kindlakstegemisele kulunud aeg. Arvestades tehingust tuleneva nõude TsÜS § 146 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega, lõppes tähtaeg antud juhul 11.04.2010 a., hageja esitas hagi kohtusse 22.03.2010 a. Seega leiab kohus, hageja esitatud hagi pole aegunud.
11.Kapitalirendilepingu ese
11.1.Kohus nõustub hageja seisukohaga, et poolte vahel sõlmitud kapitalirendilepingu puhul on tegemist liisingulepinguga (t 10-26). Liisingulepingu olemuslikuks tunnuseks on liisinguandja kohustus omandada liisinguvõtja poolt soovitud liisinguese (antud juhul sõiduauto Ford Mondeo Turnier GLX) kolmandalt isikult (VÕS § 361). Käesoleval juhul omandas hageja – liisinguandjana kostja kui liisinguvõtja poolt määratud müüjalt (Eurost Auto AS) liisinguesemeks oleva sõiduki Ford Mondeo Turnier GLX-i ja andis selle kokkulepitud tähtajaks kostja kasutusse (t 27)(vastavalt hageja ja Eurost Auto AS 19.12.2001 vahelisele müügilepingule). Eelpool nimetatud kohustuste täitmise eest kohustus kostja tasuma hagejale kokkulepitud tasu. Lepinguga leppisid hageja ja kostja kokku, et omandiõigus lepinguesemeks olnud varale (Ford Mondeo Turnier GLX) läheb kostjale üle alles kõigi lepingujärgsete maksete nõuetekohase täitmise korral st. täieliku tasumisega. Kuna kostja aga rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, ei täitnud lepingus kokkulepitud tingimusi nõuetekohaselt (t 28-34), luges hageja lepingu erakorraliselt ennetähtaegselt võlgnevuse tõttu üles öelduks alates 30.12.2002 (t 35). Eelnevast tulenevalt oli lepingu esemeks liisinguese (antud juhul sõiduauto), mitte rahalised vahendid.
12.Lepingu eseme – sõiduauto – müügi hind
12.1.Kohus nõustub hageja seisukohaga lepingu eseme hinna määramise kohta. Jääkmaksumus on kostja kui liisinguvõtja poolt hagejale hüvitamata summa, mille hageja liisinguandjana on tasunud liisingueseme müüjale liisingueseme omandamisel.. Jääkmaksumus on summa, mille kostja oleks pidanud tulevikus hagejale osade kaupa tasuma , juhul kui liisingulepingut poleks 30.12.2002 a üles öeldud (t 26). Jääkmaksumus nähtub liisingulepingu graafikust kuupäeva 15.01.2003 juures – 6 151,09 eurot, mis arvestatuna Eesti Panga kursiga on võrdne 96 243,91 krooniga. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et sõiduauto väärtus on võrdne lepingu ülesütlemise hetke jääkmaksumuse summaga. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb arvestada liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Tõendatud on, et pärast sõiduauto valduse taastamist on hagejal õnnestunud sõiduauto võõrandada hinnaga 18 516, 95 krooni (ilma käibemaksuta) eest (t 41, 79-80). TsÜS § 65 kohaselt on eseme harilikuks väärtuseks selle kohalik keskmine hind (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-77-07 p 14).Kohus nõustub hageja seisukohaga, et sõiduauto müügihind on eseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel. Kohus leiab, et hind millega sõiduauto müüdi, oligi selle sõiduauto turu hetke hind ehk kohalik keskmine müügihind vara tagastamise hetkel, milleks oli 18 516,95 krooni
(käibemaksuta) (t 40-41). Kostja pole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid kostja väiteid ja lükkaksid ümber hageja seisukohad ja tõendid.
12.2.Kohus leiab, et panga , kui finantsasutuse huvi polnud ise kasutada nimetatud sõiduautot vaid ta edasi müüa mõistliku ajajooksul (11.04.2007 – 12.07.2007). Kohus leiab, et hageja on müügiprotsessi teostanud mõistliku aja jooksul arvestades vara olemust ja turu situatsiooni 2007 aastal. Müügitegevus hõlmas sõiduki müügiks pakkumist müügiplatsil ja internetiportaalides, kusjuures müügiplatsil hoidmist ja internetis kuulutamist on Riigikohus pidanud mõistlikuks müügitegevuseks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-08).Samuti on hageja kasutanud selle ala spetsialistide kaasabi koostööpartneri Saksa Auto AS näol. VÕS § 367 lg 4 tulenevalt peab kostja hüvitama hagejale ka lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud oma lahendis nr 3-2-1-112-06, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisinglepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Kohus leiab, et selline lisakulu tuleb kostjal hagejale hüvitada.
12.3.Kohus nõustub hageja seisukohaga, et viimane on sõiduauto müügiprotsessi korraldanud mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil, mõistliku hinnaga. Hageja on sõiduauto võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima võimaliku tasu saamiseks täitnud., seega on teinud kõik endast oleneva vältimaks lepingu ülesütlemise tõttu vara võõrandamisel müügikahju tekkimist. Seega kogu hageja eelnevalt kirjeldatud müügitegevus näitab ühtlasi sellise sõiduauto selle hetke turuhinda ehk kohalikku keskmist müügihinda. Vastupidise tõendamiseks kostja ühtegi tõendit kohtule esitanud pole. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti Kohus on otsust tehes uurinud ja hinnanud järgmisi tõendeid – kapitalirendilepingut nr 0031076L koos lisaga (t 10-26), vara üleandmis-vastuvõtu akti (t 27), arveid (t 28-34), ülesütlemise teatist (t 35), avaldust täitemenetluse algatamiseks (t 36-37), vallasasja üleandmise akti (t 38 -40), müügilepingut (t 41), kuludokumente (t 42-51), vara maksumuse kohta tõendid (t 79-80). Kohus ei pea põhjendatuks tunnistaja ülekuulamist, kuna tunnistaja (auto ostja) pole lepingu pooleks ning samu asjaolusid on hageja tõendanud teiste kirjalike tõenditega. Pooltel puuduvad kokkulepped kindlaksmääratud tõendite jõu ja liigi osas (TsMS § 230 lg 1 2 lause, § 232 lg 2, § 238 lg 2). Kostja väide, et sõiduauto äravõtmisel kohtutäituri poolt 11.04.2007 aastal ei koostatud ühtegi akti pole kooskõlas hageja poolt kohtule esitatud tõenditega. Hageja esitas kohtule täitedokumendis märgitud vallasasja sissenõudjale üleandmise akti ärakirja, millest nähtub sõiduauto üleandmise aeg, isikute juuresolek ja märge selle kohta et kostja keeldus sellele aktile allkirja andmast. Auto tehniline seisund ja maksumus, ei oma käesoleva vaidluse – müügikahju sissenõudmise puhul tähendust, kuna sõiduauto tehnilise seisundi ja maksumuse määrab eelkõige turuhind, mida on kohus selgitanud eespool ning jääkmaksumuse suurus, mis tuleneb poolte sõlmitud lepingust. Kostja pole ka omapoolseid tõendeid nende asjaolude kohta esitanud. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et hagi kuulub täielikult rahuldamisele.
13.Viivis
13.1.Hageja taotleb kohtult välja mõista kostjalt viivis protsendina summast 90 340, 43 Eesti krooni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvestades kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 7 protsenti aastas. Kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud viivise määr. VÕS § 94 lg 1 kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ettenähtud teisiti. Kohus leiab, et hageja nõuab müügikahju summas 5773,80 euro (90 340, 43 Eesti krooni) mittemaksmise eest viivise arvestamist alates hagi esitamisest kohtule s.o. alates 22.03.2010 aastast. Kohus teeb lahendi 21.03.2011 a seega on viivise suurus seisuga 21.03.2011 a järgmine: Põhinõue: 5 773,82 eurot Periood: 22.03.2010 (hagi esitamine) kuni 21.03.2011 (kohtulahendi tegemise aeg) - 364 päeva Viivisemäär: 0,022% päevas (VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras) 5 773,82eur * 0,022% * 364= 462,36 eurot Eeltootut arvestades on viivise summa 21.03.2011 seisuga 462,36 eurot.
IV MENETLUSKULUD
14.TsMS § 162 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldati täielikult siis jäävad kõik menetluskulud kostja kanda.
Kohtunik :
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.