Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

tõendab asjaolu, et kostja on laenatud 25.000 kroonilt tasunud 60% suurust intressi. Hageja saatis kostjale 15. mail 2008. a. järelepärimise seoses laenude tasumisega, kuid kostja ei ole hagejale vastanud. Kostja ei ole laenu tagasi maksnud, rahasumma on kostja käsutuses olnud alates 9. aprillist 2003. a. ja sellest tulenevalt on kostjal kohustus tasuda hagejale põhivõlg 80.000 krooni ja intress 87, 67 krooni päevas 2079 päeva eest kokku 182.265, 93 krooni. Hageja vähendab intressisumma võrdseks põhivõlgnevusega. Hagi läbi vaatamata jätmine Tartu maakohus kuulutas 18. juuni 2010. a. määrusega välja AS-i Rivoly pankroti ja Harju Maakohus jättis 2. septembri 2010. a. määrusega hageja nõude AS-i Rivoly vastu läbi vaatamata. Kostja vastuväited Kostja Brix Holding OÜ hagi ei tunnistanud. Hageja õiguseellase ja kostja vahel oli laenuleping kogusummas 125.000 krooni, mille intress oli 0%. Osa laenusumma – 100.000 krooni – kohta oli pooltel kirjalik laenuleping, 8. aprillil 2003. a. sõlmitud lepingu punkti 2. 1 kohaselt oli intress 0%. Kostja on laenu V. N. tagastanud. Laenu tagastamise esialgseks tähtajaks selle lepingu järgi oli 1. mai 2004. a., kuid leping pidi pikenema aastaks, kui üks pooltest ei ole 30 päeva enne lepingu lõppu avaldanud soovi lepingut lõpetada. Mingeid pretensioone seoses laenu tagasimaksmisega laenuandjal ei olnud. Kostja on laenusumma V. N. täielikult tagastanud, tehes seda nii sularahas kui ülekandega. Lisaks on kostja tagastanud V. N. 10.000 krooni AS-i Rivoly eest. Esimese astme kohtu otsus

tunnistaja, kas lepingu tingimused olid täpselt samad. Tunnistaja T. M. ütlustest selgus, et hageja õiguseellane oli talle avaldanud, et laenulepingu intress on 40%. Tunnistaja oli allkirjastatud laenulepingut näinud ning mäletas täpselt, et intressi suuruseks oli 40%. V. N. konto väljavõttest selgub, et poolte vahel oli mitu laenusuhet, millest näiteks 18. oktoobril 2004. a. laenatud 25.000 krooni on kostja tagasi maksnud 58% suuruse intressiga, kuid 22. detsembril 2004. a. ja 18. veebruaril 2005. a. antud laenud, mõlemad 10.000 krooni suuruses summas, on kostja tagasi maksnud täpselt laenatud summas. Seega andsid pooled laenu erinevatel tingimustel. Kirjalik laenuleping on usaldusväärseks tõendiks, sest eksperdi arvamusest võib järeldada, et leping allkirjastati hageja õiguseellase poolt ning lepingu lehti ei ole vahetatud. Laenulepingu järgi oli laenu tagasimaksmise tähtajaks 1. mai 2004. a., kusjuures lepingu p. 12. 3 järgi leping pikeneb automaatselt järgmiseks perioodiks (üheks aastaks), kui üks pooltest ei ole 30 päeva ennem käesoleva lepingu lõppu avaldanud soovi lepingut lõpetada. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooled oleksid avaldanud soovi lepingut lõpetada, seega pikenes leping pärast 1. maid 2004. a. veel aastaks. Samas ei ole pooled kokku leppinud selles, et leping jääbki pikenema iga kord üheks aastaks, vaid lepingu p. 12. 3 tuleks tõlgendada selliselt, et leping pikenes veel üheks aastaks, s. o. kuni 1. maini 2005. a. Kui tõlgendada lepingut selliselt, et see pikenes automaatselt igaks järgnevaks aastaks, lõppes leping hageja õiguseellase surmaga 10. mail 2005. a. Hageja esitas kostjale 15. mail 2008. a. nõude kohustus täita, seega ka tähtajatu lepingu puhul saabus kostjal kohustuse täitmise kohustus hiljemalt 15. mail 2008. a. Hageja on andnud kostjale täiendava tähtaja rahalise kohustuse täitmiseks VÕS § 114 lg. 1 järgi. Kostja esitas kohtule oma kohustuse täitmise tõendamiseks 5. novembri 2003. a. kassa väljaminekuorderi nr. 12, mille järgi on kostja tasunud 120.000 krooni lepingu tagasimaksmiseks V. N.. Ekspertiisi järelduste kohaselt ei ole kassa väljaminekuorderile all kirjutanud V. N., orderile on tehtud teist liiki kirjutusvahendiga juurdekirjutusi ja ilmselt on esialgu kirjutatud orderile „kakskümmend tuhat“, millele on hiljem lisatud sõnaosa „sada“. Kostja ei ole tõendanud oma kohustuse täitmist ja seetõttu on hageja õigustatud nõudma VÕS § 76 lg. 1 ja VÕS § 101 lg. 1 p. 1 alusel kostjalt kohustuse täitmist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 80.000 krooni. Kinnitust ei leidnud asjaolu, et pooled oleksid laenulepingus kokku leppinud intressi tasumises, kuid see ei välista seadusest tuleneva viivise tasumist. Kostjal tekkis kohustus tagastada laenusumma 1. mail 2005. a., seega on ta alates 2. maist 2005. a. kohustuse täitmisega viivituses. Kostjalt tuleb VÕS § 101 lg. 1 p. 6 järgi hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg. 1 sätestatud määras. Viivis on arvestatud viivitatud summalt 80.000 krooni, mis on korrutatud viivise määra ja viivitatud päevade arvuga, arvestusega 365 päeva aastas. Viivise suuruseks on ajavahemikul 1. maist 31. detsembrini 2005. a. viivitatud 245 päeva eest 4831,40 krooni, ajavahemiku eest 1. jaanuarist 30. juunini 2006. a. – 3696 krooni, ajavahemiku eest

2005. a. Kuna hageja väidetavalt esitas kostjale 15. mail 2008. a. nõude kohustuse täitmiseks, siis tuleks juhul, kui tõepoolest peaks viiviseid arvestama, lähtuda kohustuse täitmise tähtajast: võlgnevuse olemasolul ja viivisenõude esitamise korral 15. maist 2008. a. Maakohus ei ole küllaldaselt põhjendanud seisukohta, miks kohus loeb kostja poolt

T. A.

küll öelda, kuid väitis, et kuskil 30.000 krooni kvartalis. Kuna ka V. N. mitte kunagi oma eluajal ei ole kostjale esitanud ühtegi pretensiooni ega nõuet, siis saab tõendeid kogumis hinnates järeldada, et laenatud summa on tegelikkuses hagejale tagasi makstud. Lisaks ei ole kohus võlgnevuse väljamõistmisel arvestanud nn. ülelaekumist summas 14.500 krooni, mis oleks tulnud 80.000-kroonisest võlgnevusest maha arvestada. Ka sularahakviitungi kohta ei ole ekspert asunud kategoorilise eituse seisukohale, s. t. V. N. võis allkirja anda kiirustades ning juurdekirjutus kviitungil võis olla poolte vahel kokkuleppeline ning ei tähenda seda, et kviitung ei oleks ehtne. Kohus oleks pidanud andma kõigile asjas esitatud tõenditele omapoolse hinnangu ning kui ta mingit tõendit ei arvestanud, oleks pidanud seda otsuses põhjendama. Vastustaja seisukoht Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige osas, millega kohus mõistis kostjalt välja viivise. Selles osas tuleb otsus kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada, uue otsusega tuleb jätta hageja intressinõue rahuldamata. Põhivõla 80.000 krooni kostjalt väljamõistmise osas on otsus õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada. Menetluskulude jaotust tuleb muuta. Maakohus tuvastas, et V. N. ja kostja sõlmisid 8. aprillil 2003. a. kirjaliku laenulepingu, mille kohaselt lepingupooled leppisid kokku, et laenuandja annab kostjale laenuks 100.000 krooni, et laenu intress on 0% ja et laen tuleb tagasi maksta 1. maiks 2004. a., kusjuures lepingu punkti 12. 3 kohaselt pikeneb leping automaatselt üheks aastaks, kui kumbki pool ei ole 30 päeva enne lepingu lõppu avaldanud soovi leping lõpetada. Maakohus tuvastas ka, et laenulepingu pooltel oli mitu laenusuhet ja et laenuandja kandis kostja pangakontole laenuna üle 9. aprillil 2003. a. 80.000 krooni, 18. oktoobril 2004. a. 25.000 krooni,

summas 10.000 krooni ja 4. aprillil 2005. a. summas 10.000 krooni. Neid asjaolusid ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja nõustunud maakohtu seisukohaga, et 21. novembri 2004. a. tagasimaksega summas 39.500 krooni tasus kostja ühtlasi intressi 18. oktoobril 2004. a. laenuks saadud 25.000 kroonilt: kostja ei vaidlusta asjaolu, et 25.000 krooni on

maakohus õigesti, et kostja poolt esitatud väljaminekuorder piisav, et lugeda selle kviitungiga raha tagastamine laenuandjale tõendatuks. Täiendavaid tõendeid, mis kahtluse hajutaks, ei ole kostja esitanud. Ka tunnistaja T. A. ütlustele maakohtu hinnangust erineva hinnangu andmiseks ei ole alust. Tunnistaja kinnitas kohtule tõepoolest, et A. K. maksis laenuandjale kvartaalselt sularaha (tl. 173), apellant jätab aga tähelepanuta, et tunnistaja ütluste kohaselt oli tegemist intressimaksetega, samas kui kostja ise on intressimaksete tegemist eitanud. Kostja ei ole menetluse kestel tuginenud sellele, nagu oleks ta teinud laenuandjale kassaorderitega vormistamata sularahamakseid. Tunnistaja ütlusi ei ole võimalik hinnata selliselt, et arvestada üksnes teadmata ulatuses ja ajal tehtud maksetega, lugedes need põhivõla tagasimakseteks, jättes tähelepanuta tunnistuse maksete sisu kohta. Seda enam, et kostja on kinnitanud laenusuhte poolte vahel rohkemate laenulepingute olemasolu kui vaidlusaluses asjas vaidluse all (tl. 135 pöördel). Eelkõige pidi kostja esile tooma, millal, millistes summades ja mil viisil ta laenu laenuandjale tagastas, tunnistaja ütlustest ei ole aga võimalik tuletada asjaolusid, millele kostja ise oma vastuväidete alusena ei ole tuginenud. Seega on maakohtu otsus õige osas, millega kostjalt mõisteti välja põhivõlg 80.000 krooni. Et nüüdseks käibivad Eestis eurod, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 5112, 93 eurot. Otsuse järeldust, et tõendatud ei ole, et pooled oleksid 8. aprilli 2003. a. laenulepingus kokku leppinud intressi tasumises, ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. Nõustuda ei saa aga maakohtu seisukohaga, et see ei välista kostjalt seaduses sätestatud viivise väljamõistmist. Nii on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et viivisenõuet ei ole hageja esitanud. Hagi esitas hageja põhivõla ja intressi saamiseks, kusjuures intressi nõude alusena tugines ta asjaolule, et intressimääraks leppisid pooled kokku 40% aastas, kusjuures intressi tuli maksta raha kasutamise eest kuni laenu tagastamiseni (tl. 4, 5 ja 6). Intressinõude materiaalõigusliku alusena viitas hageja VÕS §-le 397, mille kohaldamise eeldused vastavad hageja poolt esiletoodud faktilistele asjaoludele. Seega on tegemist laenuintressi nõudega, mille õiguslikuks sisuks on tasu laenu kasutamise eest, mitte viivitusintressiga, mis oma õiguslikult sisult on õiguskaitsevahend kohustuse rikkumise puhuks. Et tegemist on eri liiki nõuetega, nähtub ka VÕS § 397 lõikest 4, mille kohaselt laenuintressi kohta normis sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi viivise osas, ja nõustuda ei saa hageja poolt apellatsioonkaebuse vastuses esitatud seisukohaga, nagu oleks nende nõuete olemus sama. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses põhjendanud, millised asjaolud võimaldavad pidada hageja poolt esitatud intressinõuet viivitusintressi nõudeks. Kostja vastusest hagiavaldusele nähtub, et kostja on mõistnud hagiavalduses esitatud kõrvalnõuet ühemõtteliselt kui laenuintressi nõuet (tl. 39), hageja ei ole aga seepeale oma intressinõuet täpsustanud ega selgitanud, nagu sooviks ta mingi ajavahemiku eest viivist. Vastupidi, 2. juuni 2009. a. istungil selgitas hageja üksnes laenuintressiga seonduvaid asjaolusid (tl. 70) ning ka 23. novembri 2009. a. kirjalikus menetlusdokumendis (tl. 118) ja 26. jaanuari ning 19. augusti 2010. a. kohtuistungitel (tl. 135 ja 171) on hageja käsitlenud nõutavat intressi laenuintressina. Ka hageja intressiarvestus, mille kohaselt intressi on nõutud aja eest, mil laenusumma on olnud kostja kasutuses, ei anna alust järeldada, nagu oleks hageja nõudnud ka viivitusintressi. Et laenuintressi kui hüvitist arvutatakse kasutusaja pikkuse alusel teisele isikule tähtajaliseks kasutamiseks üleantud rahasumma kasutamise eest, siis ei ole võimalik laenuintressi nõuet pidada viivisenõudeks sellest tulenevalt, et seda on nõutud teatud ajavahemiku eest kuni kohustuse täitmiseni. Intressi maksmise kohustus lõpebki reeglina laenusumma tagasimaksmisel. Samuti lõpeb laenuintressi maksmise kohustus reeglina laenulepingu lõppemisel, selle asjaoluga ei ole hageja oma nõuet aga põhjendanud. Rahuldanud viivisenõude, mida hageja ei olnud esitanud, ületas maakohus hageja nõuete piire, rikkudes seega TsMS § 439, mille kohaselt ei või kohus ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Otsus tuleb selles osas tühistada, hageja laenuintressi nõue tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et 8. aprilli 2003. a. järgi tuli laen tagasi maksta 1. maiks 2005. a. Samas on maakohus otsuses ekslikult leidnud, et kui tõlgendada

pikenemisel kindla ajavahemiku kaupa ei muutuks leping tähtajatuks, vaid tegemist oleks tähtajalise lepinguga, mis lõpeks lepingus märgitud tähtpäeval vastaval aastal. Et laenu tagasimaksmise kohustuse puhul ei ole tegemist kohustusega, mida ei saaks täita võlausaldaja isikliku osavõtuta või mis tuleks täita isiklikult temale, siis ei lõpe leping iseenesest laenuandja surmaga (VÕS § 186 p. 7 ja 8). Kuna pooled ei vaidle aga selle üle, et vaidlusaluse laenulepingu alusel saadud laenu tagasimaksmise kohustus on kostjal tekkinud, siis ei ole neil asjaoludel vaidluse lahendamiseks määravat tähtsust. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt TsMS § 163 lõikele 1 võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Et maakohtu menetluses esitatud rahaline nõue oli 160.000 krooni, mis rahuldatakse poole ulatuses, siis tuleb ka maakohtus kantud menetluskulud jaotada poolte vahel samas vahekorras. Apellatsioonimenetluses oli vaidluse all rahasumma 121.182, 60 krooni ning kaebus rahuldatakse 41.182, 60 krooni ulatuses, seega jaotuvad apellatsioonimenetluse menetluskulud selliselt, et apellandi kanda jäävad need 66% ulatuses ja vastustaja kanda 34%ulatuses.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.