2-09-68826/21 - Võlaõigus - Muud lepingud teenuste osutamiseks - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Kostja palus kohaldada aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, kuna hageja remontis kaasomandis oleva hoone ja teised kaasomanikud, kes remondikulusid ei kandnud, rikastusid seetõttu. Tulekahju toimumise ajal 5. juunil 2001. a. kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 nägi ette üldise aegumistähtaja 10 aastat. 1. juulil 2002. a. jõustunud TsÜS § 151 lg. 1 näeb ette alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajana kolm aastat. VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse § 9 lg. 1 näeb ette, et TsÜS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002. a. tekkinud aegumata nõuetele, kusjuures aegumise algusele kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. a. Õigussuhte tekkimise ajal kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse § 9 lg. 2 kohaselt, kui TsÜS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Seega oleks tulnud hagi esitada hiljemalt enne 1. juulit 2005. a. TsÜS § 160 lg. 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lg. 2 p. 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Seega peatus aegumine maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 18. detsembril 2009. a., mistõttu on hageja nõue aegunud. Vastavalt TsÜS § 142 lõikele 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kui kohus kohaldab aegumist, siis teeb kohus lõppotsuse ja jätab hagi rahuldamata, mis tähendab, et kohus ei pea andma enam hinnangut nõude suurusele ja arvestuslikule õigsusele ning selle kohta esitatud tõenditele. Apellatsioonkaebus Kohila vald palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. AÕS § 72 lg. 4 alusel nõudis apellant vastustajalt asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt vastustaja osaga. Maakohus leidis, et nõue on aegunud, kuna tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on tulenevalt TsÜS § 151 lõikest 1 kolm aastat. VÕS-is alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse VÕS RakS § 23 kohaselt üksnes juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast

11.oktoobril 2016. a. Vastustaja on kohut eksitades esitanud vastuväite, et hoone taastamine ei olnud majanduslikult põhjendatud, sest taastamistööd olid kallimad kui hoone tollane turuväärtus. Kohila alevivalitsus teatas hoone taastamise kuludest vastustajale kui oletatavale pärijale 19. detsembril 2001. a. saadetud kirjaga, seega oli vastustaja teadlik, et pärandvara hulka kuulub ka vara säilitamiseks tehtud kulude hüvitamise nõue, kuid sellegipoolest võttis vastustaja valdavalt XXXXXXXX X hooneosast koosneva pärandvara vastu, millega näitas, et hoone väärtus ületas hüvitamisele kuuluvad taastamiskulud. Kompromissi sõlmimisest või väärtusetu hooneosa omandist vabanemiseks asjaõigusliku lepingu sõlmimisest, kui see peaks osutuma tulevikus võimalikuks (maa kinnistatakse või seatakse hoonestusõigus), on vastustaja keeldunud, millega näitab, et hoone väärtus ületab hüvitamisele kuuluvad taastamiskulud. Vastustaja väitel ei ole apellant tegutsenud heas usus, oodates enne kohtusse pöördumist 8 aastat. Lisaks 2001. a. vastustajale kui eeldatavale pärijale saadetud kirjale on apellant proovinud saada andmeid pärandi vastuvõtmise kohta pärimisega tegelenud notarilt Sirje Velsbergilt. Notar edastas vastustaja soovi temaga ühendust võtta ka pärijatele, kuid tulutult. Hea usu vastase käitumisena võib kvalifitseerida pärijate poolt pärandi vastuvõtmist ja selle varjamist apellandi eest, kuna nad teadsid, et apellandil on kavas nende vastu nõue esitada. Vastustaja seisukoht M. R. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb menetlusnormide rikkumise ning materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 3 ja § 656 lg. 1 punktiga 5 tühistada, tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Et tegemist on menetlusõiguse normi rikkumisega, mille puhul ringkonnakohtule on TsMS § 656 lõikes 1 sätestatud alus otsuse tühistamiseks olenemata apellatsioonkaebuse põhjendusest, siis peab kolleegium võimalikuks otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal TsMS § 646 alusel.

TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule muuhulgas juhul, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Nõuded otsuse põhjendusele sisalduvad TsMS § 442 lõikes 8, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud. Maakohus jättis hagi rahuldamata üksnes aegumise motiivil, leides, et hageja nõuetele kohaldub TsÜS § 151 lõikest 1 tulenev 3-aastane aegumistähtaeg, et selle algust tuleb lugeda alates 1. juulist 2002. a. ning et 1. juuliks 2005. a. oli hagi aegunud. Kolleegium leiab, et hagi aegumistähtaja üle otsustamise eeldusena tuli maakohtul pooltevaheline õigussuhe kvalifitseerida. Seda on rõhutanud ka Riigikohus oma lahendis 32-1-63-08 (punkt 14). Maakohus ei ole hageja nõuet korrektselt kvalifitseerinud: märkinud otsuses, et tegemist on alusetu rikastumise nõudega, ei ole maakohus siiski tuvastanud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid nõuet pidada alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks, samuti osundanud seaduse sättele, mille järgi nõue tema õigusliku arusaama kohaselt tuleks kvalifitseerida. Et VÕS-i 52. peatükis on mitmeid õigusliku aluseta saadu väljaandmise nõudenorme, kusjuures neist iga koosseisulised tunnused on erinevad, siis oleks hageja nõude kvalifitseerimine eeldanud hageja poolt esiletoodud faktiliste asjaolude ja alusetu rikastumise väljaandmise nõudenormide koosseisuliste tunnuste võrdlemist ja sel teel konkreetse nõudenormi kindlakstegemist. Maakohtu otsus ei sisalda üldse õiguslikku põhjendust selle kohta, miks on maakohus pidanud hageja esitatud nõuet alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks. Hageja tõi menetluses esile, et kostja sai vaidlusaluse hoone kaasomanikuks pärimise teel ja et kosja pärijaks olek selgus hagejale 11. oktoobri 2006. a. pärimisõiguse tunnistusest. Nii kuni 30. juunini 2002. a. kehtinud TsÜS-i § 120 lg. 2 p. 5 kui alates

konkreetseid faktilisi asjaolusid siiski tuvastamata. Kolleegium leiab, et hageja kirjeldatud asjaoludel võib olla tegemist AÕS § 72 lg. 4 kohase nõudega. AÕS § 72 lg. 4 alusel esitatud nõue on seadusest tulenev nõue ja niisuguse nõude aegumisele kohaldub kooskõlas VÕS RaksS § 9 lõikega 1 kehtiva TsÜS-i § 149 lg. 1, mille kohaselt seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Taolise nõude aegumise üle otsustamise eeldusena tuleb seega tuvastada esitatud nõude sissenõutavaks muutumise aeg. Maakohus ei ole seda teinud. Maakohus on otsuse kirjeldavas osas märkinud tsiviilasja hinna, ilma et oleks hinna määramist otsuses põhjendanud. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Maakohus lähtus eelduslikult hageja poolt menetluse kestel vähendatud hagisummast, ei ole seda aga kuidagi põhjendanud. Eespooltoodust nähtub, et maakohtu otsus aegumise kohaldamise kohta ei ole õige, samas ei sisalda otsus faktilisi asjaolusid, mille alusel aegumise kohaldamise üle saaks otsustada. Et maakohus kohaldas asjas aegumist, siis ei tuvastanud ta aga faktilisi asjaolusid, mille tuvastamine on vajalik asja sisuliseks lahendamiseks eeldusel, et hagi ei ole aegunud. Ringkonnakohtul ei ole võimalik asja uue sisulise otsusega lahendada, sest asja lahendamiseks vajalike faktiliste asjaolude kogumist valdava osa tuvastamine esmakordselt apellatsioonimenetluses rikuks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtulahendi peale tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise osas edasi kaevata. Ka oleks taoline lahend pooltele üllatuslik. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul korrektselt kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe ja tuvastada eespooltoodut arvestades faktiliste asjaolude kogum, mis võimaldaks otsustada nõude aegumise üle. Kui hagi ei ole aegunud, tuleb asi lahendada, arvestades kõiki kohtu ette toodud asjaolusid. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada olenevalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusest.