Kohtunikud Reet Allikvere, Margo Klaar ja Malle Seppik
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. märts 2011. a., Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-68826
Tsiviilasi
Kohila valla hagi väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
2302, 09 eurot (36.019, 90 krooni)
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12. oktoobri 2010. a. otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Kohila valla apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Kohila vald (Kohila Vallavalitsuse kaudu, registrikood 75018851, asukoht Vabaduse pst. 1, Kohila alev, Raplamaa), esindaja Ahto Järvela
M.
R.
vastu
võlgnevuse
Kostja M. R. (IK XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXX XX XXXX), lepinguline esindaja Aarne Akerberg Menetluse liik
Üksnes kaebuse põhjal TsMS § 646 alusel
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 12. oktoobri 2010. a. otsus Kohila valla (Kohila Vallavalitsuse kaudu) hagis M. R. vastu võla väljamõistmiseks. Tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused:
1.Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
2.Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
3.Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
4.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
18.detsembril 2009. a. esitas Kohila vald Pärnu maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M. R. 38.077, 66 krooni saamiseks. 15. veebruaril 2010. a. lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis Kohila valla avalduse M. R. võla väljamõistmiseks üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hagiavalduses taotles hageja kostjalt 36.968, 60 krooni väljamõistmist. 30. augustil 2010. a. esitatud avalduses soovis hageja kostjalt 36019, 90 krooni väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt hävis 5. juunil 2001. a. tulekahjus Kohila alevis XXXXXXXX X asuva hoone katus ja said kahjustada mansardkorruse välisseinad (katusealused), sisetrepp ja –uksed, purunes osa aknaid. Kohila alevivalitsus kui hoone üks kaasomanikke taastas tulekahjus hävinud katuse ja teise korruse põlenud ehituskonstruktsioonid, mis on hädavajalikud hoone säilimise ja edasise ekspluateerimise seisukohast, tehes selleks vajalikke kulutusi 295.748, 70 krooni. 11. juuli 2002. a. määrusega nr. 227 moodustati senise Kohila alevi ja Kohila valla baasil uus omavalitsusüksus Kohila vald, mis on Kohila alevi õigusjärglane. XXXXXXXX X hoone kuulub 1/8 suuruses osas M. R., kellelt hagejal on õigus nõuda asja säilitamiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt temale kuuluvale osale, s. o. 36.968, 60 krooni (295.748, 70 : 8). Vastava nõude esitas Kohila vald kostjale 21. septembri 2009. a. kirjaga nr. 7-2.2/2595, millele kostja ei vastanud. Hageja on pöördunud suuliselt kostja poole ja teinud ettepaneku võõrandada kostjale kuuluv hooneosa vallale, kui kostjale selle taastamise kulud ülemäära suured tunduvad ja ta hoone majandamises osaleda ei soovi, kuid kostja ei olnud sellisest kompromissist huvitatud.
Kohila alevivalitsuse poolt saadeti kiri ettepanekuga kulud tasuda kaasomaniku oletatavale pärijale, seega on ilmne, et mitte vallavalitsus ei viivitanud summade sissenõudmisega 8 aastat, vaid pärijad on võla tasumisest vabanemiseks hoidunud pärandi vastuvõtmisest. Kohila valla jaoks selgusid tegelikud pärijad notari Sirje Velsbergi poolt 11. oktoobril 2006. a. tõestatud pärimisõiguse tunnistusest nr. 7220. Nõude täitmiseks hagi esitamine kaasomanike vastu muutus võimalikuks alles pärandi vastuvõtmisest. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 149 on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest. Tegemist on seadusest (AÕS § 72 lg. 4) tuleneva nõudega. Esimene arve tasuti (esimene nõue muutus sissenõutavaks) 20. juunil 2001. a. ja oleks pidanud aeguma 20. juunil 2011. a.. Aegumine peatus maksekäsu kiirmenetluses avalduse esitamisega 18. detsembril 2009. a. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Hagiavaldusest jääb arusaamatuks, millisel alusel on nõue esitatud. Kui tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega (hageja remontis kaasomandis oleva hoone ja teised kaasomanikud, kes remondikulusid ei kandnud, rikastusid seetõttu), siis on nõue aegunud. Õigussuhte tekkimise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 nägi ette üldise aegumistähtaja 10 aastat. 1. juulil 2002. a. jõustunud TsÜS § 151 lg. 1 näeb ette alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajana kolm aastat. VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse § 9 lg. 1 näeb ette, et TsÜS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002. a. tekkinud aegumata nõuetele, kusjuures aegumise algusele kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust kui aegumine on alanud enne
1.juulit 2002. a. Õigussuhte tekkimise ajal kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse § 9 lg. 2 kohaselt, kui TsÜS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Seega oleks tulnud hagi esitada kolme aasta jooksul, alates 1. juulist 2002. a., s. t. hiljemalt 1. juulil 2005. a. Kuna nimetatud tähtajal hagi ei esitatud, siis nõue aegus. AÕS § 72 lg. 1 reguleerib kaasomandi tavapärast majandamist ja kasutamist. Hoone taastamine pärast tulekahju väljub tavapärase majandamise piiridest. Vastavalt AÕS § 72 lg. 4 on kaasomanikul õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt kaasomanikelt nõuda vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega. Kuna kostja võttis pärandi vastu alles 11. oktoobril 2006. a., siis ei oma tema väidetavalt 2001. a. antud arvamus hoone taastamise või lammutamise kohta tähtsust. Asja taastamine ei ole asja säilitamine. Hageja poolt tehtud kulutused (kui need ikka tõepoolest tehti) olid majanduslikult mõttetud, kuna ületasid hoone tolleaegset turuväärtust. Hageja ei ole toiminud heas usus (TsÜS § 138 lg. 1) – hageja taastas hoone osaliselt hoolimata kostja vastuseisust ning ootas üle 8 aasta enne kohtusse pöördumist. Hageja saatis kostjale 19. detsembril 2001. a. kirja, milles nõudis 73.937 krooni tasumist seoses hoone taastamisega. Kirjas viidatakse, et juba 29. augusti 2001. a. kirjas on hageja kostjale teatanud hoone hävimisest tulekahjus. Seega teadis hageja, kes on pärijad, juba vahetult pärast tulekahju toimumist. Hageja taastas ja parendas hoonet just selles osas, mis oli tema enda valduses ja kasutuses – hageja seda asjaolu ei eita. Kostja ei pea neid kulutusi kandma. Hageja niisugune tegevus on hea usu põhimõtte vastane. Esimese astme kohtu otsus
12.oktoobri 2010. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Kostja palus kohaldada aegumist ning jätta hagi rahuldamata. Tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, kuna hageja remontis kaasomandis oleva hoone ja teised kaasomanikud, kes remondikulusid ei kandnud, rikastusid seetõttu. Tulekahju toimumise ajal 5. juunil 2001. a. kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 nägi ette üldise aegumistähtaja 10 aastat. 1. juulil 2002. a. jõustunud TsÜS § 151 lg. 1 näeb ette alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtajana kolm aastat. VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse § 9 lg. 1 näeb ette, et TsÜS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002. a. tekkinud aegumata nõuetele, kusjuures aegumise algusele kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. a. Õigussuhte tekkimise ajal kehtinud TsÜS § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. VÕS, TsÜS ja RES rakendamise seaduse § 9 lg. 2 kohaselt, kui TsÜS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Seega oleks tulnud hagi esitada hiljemalt enne 1. juulit 2005. a. TsÜS § 160 lg. 1 kohaselt peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Sama paragrahvi lg. 2 p. 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses. Seega peatus aegumine maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 18. detsembril 2009. a., mistõttu on hageja nõue aegunud. Vastavalt TsÜS § 142 lõikele 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kui kohus kohaldab aegumist, siis teeb kohus lõppotsuse ja jätab hagi rahuldamata, mis tähendab, et kohus ei pea andma enam hinnangut nõude suurusele ja arvestuslikule õigsusele ning selle kohta esitatud tõenditele. Apellatsioonkaebus Kohila vald palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. AÕS § 72 lg. 4 alusel nõudis apellant vastustajalt asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt vastustaja osaga. Maakohus leidis, et nõue on aegunud, kuna tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, mille aegumistähtaeg on tulenevalt TsÜS § 151 lõikest 1 kolm aastat. VÕS-is alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse VÕS RakS § 23 kohaselt üksnes juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast
1.juulit 2002. a. Seega tuleb kohaldatava õiguse kindlakstegemisel tuvastada, millal õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on nõue. Apellandil tekkis nõue 2001. aastal. Ei saa asuda seisukohale, et nõudele ei kohaldata alusetu rikastumise sätteid, kuid nõue ise aegub alusetu rikastumise sätete järgi. Kohus on valesti leidnud, et tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Vastavalt VÕS § 1028 lõikele 1 peab võlgnik olema rikastunud võlausaldaja arvel; rikastumine peab olema toimunud võlausaldaja soorituse kaudu (mingi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena); võlausaldaja soorituseks peab puuduma õiguslik alus. Soorituskonditsiooniks on alust üksnes siis, kui võlausaldaja sooritusel, mille läbi võlgnik rikastus, puudus õiguslik alus. Sooritus on õigusliku aluseta, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. VÕS-i alusetu rikastumise jaos sisaldub ammendav loetelu võimalikest alusetu rikastumise nõuetest ja §-st 1027 ei saa tuletada üldpõhimõttena täiendavaid alusetu rikastumise nõudeid. Soorituseks õigusliku aluse olemasolu (AÕS § 72 lg. 4) välistab alusetu rikastumise nõuete esitamise. Seega aegub nõue soodustatu vastu vastavalt TsÜS § 149 lausele 1 kümne aasta jooksul pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et tegemist on pärandvara vastu suunatud nõudega, mis peatub vastavalt TsÜS § 166 lg. 1 ajani, millal pärija võtab pärandvara vastu.
M. R., kellele kuulus 1⁄4 vaidlusalusest hoonest, suri 30. juulil 1994. a. Apellandil puuduvad täpsed andmed, millal võtsid pärijad pärandi vastu. Ehitise omanike kohta on apellandil üksnes ehitisregistri andmed, mille on sisestanud 15. jaanuaril 2007. a. notar Sirje Velsbergi konsultant Aleksei Solomin. Nende andmete järgi kuulub M. R. 1/8 XXXXXXXX X, Kohila alev, hoonest ja omandiõiguse aluseks on pärimisõiguse tunnistus
11.oktoobrist 2006. a. Nimetatud ajal kehtinud pärimisseaduse (PärS) § 118 lg. 3 järgi ei saa aga pärandit vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat. Seega on andmed vastuolulised, kuna pärandi avanemisest vastuvõtmiseni oli möödunud üle 10 aasta. Vastustaja taotles aegumise kohaldamist, kuid ei ole tõendanud aegumise alguse ja peatumise kuupäevi (aegumine peatub pärandvara vastu suunatud nõude korral ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu). Riigikohus on otsuses 3-2-1-92-02 jõudnud seisukohale, et vaidlustes, kus üks pool on soovinud aegumise kohaldamist ja tuvastatud on asjaolud, mille korral väidetav nõue oleks aegunud, tuleb hagi jätta rahuldamata. Käesoleval juhul ei ole kohus neid asjaolusid tuvastanud. Kohus on valesti rakendanud aegumist. Apellandi nõue tuleneb AÕS § 72 lõikest 4. Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 järgi 10 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Pärandvara puudutav nõue muutus sissenõutavaks arvates M. R. surmast 30. juulil 1994. a. ja peatus TsÜS § 166 lg. 1 järgi kuni pärandvara vastuvõtmiseni, mis toimus eeldatavasti 11. oktoobril 2006. a. Seega peaks nõue aeguma
11.oktoobril 2016. a. Vastustaja on kohut eksitades esitanud vastuväite, et hoone taastamine ei olnud majanduslikult põhjendatud, sest taastamistööd olid kallimad kui hoone tollane turuväärtus. Kohila alevivalitsus teatas hoone taastamise kuludest vastustajale kui oletatavale pärijale 19. detsembril 2001. a. saadetud kirjaga, seega oli vastustaja teadlik, et pärandvara hulka kuulub ka vara säilitamiseks tehtud kulude hüvitamise nõue, kuid sellegipoolest võttis vastustaja valdavalt XXXXXXXX X hooneosast koosneva pärandvara vastu, millega näitas, et hoone väärtus ületas hüvitamisele kuuluvad taastamiskulud. Kompromissi sõlmimisest või väärtusetu hooneosa omandist vabanemiseks asjaõigusliku lepingu sõlmimisest, kui see peaks osutuma tulevikus võimalikuks (maa kinnistatakse või seatakse hoonestusõigus), on vastustaja keeldunud, millega näitab, et hoone väärtus ületab hüvitamisele kuuluvad taastamiskulud. Vastustaja väitel ei ole apellant tegutsenud heas usus, oodates enne kohtusse pöördumist 8 aastat. Lisaks 2001. a. vastustajale kui eeldatavale pärijale saadetud kirjale on apellant proovinud saada andmeid pärandi vastuvõtmise kohta pärimisega tegelenud notarilt Sirje Velsbergilt. Notar edastas vastustaja soovi temaga ühendust võtta ka pärijatele, kuid tulutult. Hea usu vastase käitumisena võib kvalifitseerida pärijate poolt pärandi vastuvõtmist ja selle varjamist apellandi eest, kuna nad teadsid, et apellandil on kavas nende vastu nõue esitada. Vastustaja seisukoht M. R. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb menetlusnormide rikkumise ning materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 3 ja § 656 lg. 1 punktiga 5 tühistada, tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Et tegemist on menetlusõiguse normi rikkumisega, mille puhul ringkonnakohtule on TsMS § 656 lõikes 1 sätestatud alus otsuse tühistamiseks olenemata apellatsioonkaebuse põhjendusest, siis peab kolleegium võimalikuks otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal TsMS § 646 alusel.
TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg. 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 656 lg. 1 p. 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule muuhulgas juhul, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Nõuded otsuse põhjendusele sisalduvad TsMS § 442 lõikes 8, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud. Maakohus jättis hagi rahuldamata üksnes aegumise motiivil, leides, et hageja nõuetele kohaldub TsÜS § 151 lõikest 1 tulenev 3-aastane aegumistähtaeg, et selle algust tuleb lugeda alates 1. juulist 2002. a. ning et 1. juuliks 2005. a. oli hagi aegunud. Kolleegium leiab, et hagi aegumistähtaja üle otsustamise eeldusena tuli maakohtul pooltevaheline õigussuhe kvalifitseerida. Seda on rõhutanud ka Riigikohus oma lahendis 32-1-63-08 (punkt 14). Maakohus ei ole hageja nõuet korrektselt kvalifitseerinud: märkinud otsuses, et tegemist on alusetu rikastumise nõudega, ei ole maakohus siiski tuvastanud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid nõuet pidada alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks, samuti osundanud seaduse sättele, mille järgi nõue tema õigusliku arusaama kohaselt tuleks kvalifitseerida. Et VÕS-i 52. peatükis on mitmeid õigusliku aluseta saadu väljaandmise nõudenorme, kusjuures neist iga koosseisulised tunnused on erinevad, siis oleks hageja nõude kvalifitseerimine eeldanud hageja poolt esiletoodud faktiliste asjaolude ja alusetu rikastumise väljaandmise nõudenormide koosseisuliste tunnuste võrdlemist ja sel teel konkreetse nõudenormi kindlakstegemist. Maakohtu otsus ei sisalda üldse õiguslikku põhjendust selle kohta, miks on maakohus pidanud hageja esitatud nõuet alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks. Hageja tõi menetluses esile, et kostja sai vaidlusaluse hoone kaasomanikuks pärimise teel ja et kosja pärijaks olek selgus hagejale 11. oktoobri 2006. a. pärimisõiguse tunnistusest. Nii kuni 30. juunini 2002. a. kehtinud TsÜS-i § 120 lg. 2 p. 5 kui alates
1.juulist 2002. a. kehtiva TsÜS-i § 166 lg. 1 kohaselt on aegumine peatunud kuni pärija poolt pärandvara vastuvõtmiseni, seega võis hageja poolt esiletoodud väidetel olla hagi aegumise üle otsustamisel tähtsust. Vaidlustatud otsuses ei ole maakohus andnud hageja väidetele mingit hinnangut ega ole ka seletanud, miks ei ole neil vaidluse lahendamiseks tähtsust. Samuti ei ole maakohus tuvastanud mingeid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid otsustada aegumise peatumise üle. Hageja ei ole pidanud oma nõuet alusetust rikastumisest tulenevaks nõudeks, vaid on oma nõude materiaalõigusliku alusena tuginenud AÕS § 72 lõikele 4, milles nähakse ette kaasomaniku õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta ja nõuda teistelt kaasomanikelt kulutuste hüvitamist vastavalt normis sätestatule. Oma nõuet põhjendades on hageja esile toonud, et hagisumma on kostjale kui poolte kaasomandis oleva hoone kaasomanikule langev osa kulutustest, mille hageja on teinud hoone tulekahjus hävinud katuse ja teise korruse ehituskonstruktsioonide taastamiseks, mida hageja peab hoone säilimiseks hädavajalikeks. Maakohtu otsus ei sisalda mingit põhjendust selle kohta, miks ei ole kohus nõustunud hageja väitega, et hagi on esitatud AÕS § 72 lg. 4 alusel kaasomanikult asja säilitamiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamiseks, seda enam, et kohus on otsust põhjendades ka ise tõdenud, et hageja remontis kaasomandis oleva hoone ja teised kaasomanikud ei ole remondikulusid kandnud,
konkreetseid faktilisi asjaolusid siiski tuvastamata. Kolleegium leiab, et hageja kirjeldatud asjaoludel võib olla tegemist AÕS § 72 lg. 4 kohase nõudega. AÕS § 72 lg. 4 alusel esitatud nõue on seadusest tulenev nõue ja niisuguse nõude aegumisele kohaldub kooskõlas VÕS RaksS § 9 lõikega 1 kehtiva TsÜS-i § 149 lg. 1, mille kohaselt seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Taolise nõude aegumise üle otsustamise eeldusena tuleb seega tuvastada esitatud nõude sissenõutavaks muutumise aeg. Maakohus ei ole seda teinud. Maakohus on otsuse kirjeldavas osas märkinud tsiviilasja hinna, ilma et oleks hinna määramist otsuses põhjendanud. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Maakohus lähtus eelduslikult hageja poolt menetluse kestel vähendatud hagisummast, ei ole seda aga kuidagi põhjendanud. Eespooltoodust nähtub, et maakohtu otsus aegumise kohaldamise kohta ei ole õige, samas ei sisalda otsus faktilisi asjaolusid, mille alusel aegumise kohaldamise üle saaks otsustada. Et maakohus kohaldas asjas aegumist, siis ei tuvastanud ta aga faktilisi asjaolusid, mille tuvastamine on vajalik asja sisuliseks lahendamiseks eeldusel, et hagi ei ole aegunud. Ringkonnakohtul ei ole võimalik asja uue sisulise otsusega lahendada, sest asja lahendamiseks vajalike faktiliste asjaolude kogumist valdava osa tuvastamine esmakordselt apellatsioonimenetluses rikuks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtulahendi peale tõendite hindamise ja asjaolude tuvastamise osas edasi kaevata. Ka oleks taoline lahend pooltele üllatuslik. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul korrektselt kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe ja tuvastada eespooltoodut arvestades faktiliste asjaolude kogum, mis võimaldaks otsustada nõude aegumise üle. Kui hagi ei ole aegunud, tuleb asi lahendada, arvestades kõiki kohtu ette toodud asjaolusid. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada olenevalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusest.
Reet Allikvere
Margo Klaar
Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.