Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
11. märts 2011 Tartu
Tsiviilasja number
2-08-79127
Tsiviilasi Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
AS Arco-AR hagi Saloni Büroomööbli AS vastu 278 111.55 krooni ja viiviste väljamõistmiseks 309 280.64 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 31. mai 2010 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Saloni Büroomööbli AS apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja): Saloni Büroomööbli AS (registrikood: 10289177), lepinguline esindaja Leonid Tolstov ja seaduslik esindaja Toomas Reinoja Vastustaja (hageja): AS Arco-AR (registrikood: 10115804), esindaja Maie Talts Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Maakohtu 31. mai 2010 otsus muutmata.
esindajad
Edasikaebamise kord
Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus Saloni Büroomööbli AS kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 24.07.2008 ostu-müügilepingu nr 18-08 võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lõike 1 mõttes, mille kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Tulenevalt lepingu p-st 1 oli vastavalt hageja 24.07.2008 pakkumisele lepingu esemeks koolimööbel – 1-kohaline laud POP 2 EXPO RAL 3004 (288 tk) ja tool POP 2 EXPO RAL 3004 (296 tk). Vaidlus puudub selles, et tegelikult müüdi lauad ilma lauaplaatideta ehk karkassidena, mistõttu kujunes lõplikuks müügihinnaks 405 200.20 krooni. Hageja andis kostjale koolimööbli üle 22.08.2008. Hageja on esitanud kohtule müügihinna tasumise kohustuse rikkumisest tuleneva nõude. Kostja vaidleb hagile vastu leides, et hageja poolt tarnitud koolimööbel ei vastanud haridusasutuste toolidele ja laudadele kehtestatud funktsionaalmõõtmetele, mistõttu kostja taganes õigustatult lepingust ja tagastas hagejale 288 lauakarkassi, makstes hagejale toolide eest peale kahjunõude tasaarvestamist 127 108.65 krooni. Seega on kostja esitanud asja lepingutingimustele mittevastavuse vastuväite, mistõttu tuli kohtul esmalt kontrollida, kas kostjale müüdud koolimööbel vastas lepingutingimustele. VÕS § 217 lg 1 kohaselt peavad müügilepingu tingimustele vastama nii üleantav asi kui ka selle juurde kuuluvad dokumendid. Sama paragrahvi lg 2 määrab tingimused, mille esinemisel ei vasta müüdud asi lepingutingimustele. Müügilepingust ei nähtu, et pooled oleksid sõlminud kokkuleppeid selles, missugused on lepingu kohaselt nõutavad omadused, millele müüdav koolimööbel peab vastama. Kostja ise tegi valiku müügiobjekti suhtes, soovides hagejalt konkreetset koolimööblit – POP 2 EXPO toole ja 1-kohalisi laudu. Müügiobjekti kirjeldava informatsiooni kohaselt on tegemist kõrge õpilastooli ja -lauaga (h = 950 mm), mille mugavuse parandamiseks on seatud spetsiaalne jalatugi. Visuaalselt nähtub, et mööbel on kindla mittereguleeritava kõrgusega. Seega ei ole võimalik lauda reguleerida erinevatesse kasvugrupi astmetesse, nagu nähtub hageja 2008 koolimööbli kataloogist. Hageja on kataloogi alguses kinnitanud, et tema tooted vastavad Eesti Tervisekaitseinspektsiooni nõuetele, olles läbinud ka TTÜ Katsekoja Mööbli Katsetamise Laboratooriumi tugevuse ja vastupidavuse kontrolli. Seega ei ole hageja välja reklaaminud, et tema poolt pakutav koolimööbel on läbinud TTÜ Katsekojas funktsionaalmõõtmete vastavuse kontrolli. Nimetatud hageja ühepoolsetest avaldustest müüdava mööbli omaduste kohta oli teadlik ka kostja. Vaidlust ei ole selles, et mõlemad lepingupooled on oma majandus- ja kutsetegevuses spetsialiseerunud mööbli, s.h ka koolimööbli tootmisele ja müümisele ning olnud pikaajalistes lepingulistes suhetes. Vastavalt lepingu p-le 2.4 kohustus hageja andma kostjale üle kogu vajaliku Eesti Vabariigi seadusandlusega nõutava dokumentatsiooni, mis on vajalik kostjale edasiseks ekspluatatsiooniks. 24.07.2008 pakkumisest nähtub, et hageja lubas koos mööbliga edastada kostjale TTÜ Katsekoja katsetuste protokollid ja Eesti Tervisekaitseinspektsiooni kooskõlastuse. Hageja lubatud katsetuste protokollid käivad toolide ja laudade tugevuse ja vastupidavuse kohta. Hageja väitel oli kostja nimetatud asjaolust ka teadlik, sest eelneva pooltevahelise praktika kestel ei ole hageja kunagi teistsuguseid katsetuste protokolle kostjale koos mööbliga edastanud ja kostja ise ei ole hagejalt muid täiendavaid protokolle nõudnud. Kostja ei ole antud hageja väitele vastuväidet esitanud. Asja materjalidest nähtub, et kostja osales 2008. a kümnes Tallinna Haridusameti poolt mööbli ostmiseks korraldatud avatud hankemenetlusega riigihankes, s.h Laagna Gümnaasiumis, näidates riigihangete pakkumuses koolimööbli allhankijana hagejat. Tallinna Haridusamet esitas pakkujale nõude, mille kohaselt (p 4.7) pidid pakutavad koolilauad ja -toolid vastama standarditele EVS-EN 1729-1 (vastavus funktsionaalmõõtmetele) ja EVS-EN 1729-2 (püsivuse, tugevuse ja vastupidavuse vastavus). Vajalik oli pakkuja kinnitus nõude täitmise kohta. Samuti pidid pakutavad koolilauad ja -toolid olema läbinud vastupidavuse katsetused vastavalt standardile EVS-EN 1729-2 (p 4.8). Pakkujal tuli esitada protokollide koopiad. Eeltoodust tuleneb, et kostjalt endalt nõuti riigihankemenetluses koolimööbli vastavust kahele standardile.
Samas ei ole vaidlust selle üle, et kostja ei teatanud hagejale riigihankes osalemisest. Seega andis kostja kinnituse koolimööbli vastavuse kohta standarditele ilma hagejat kui allhankijat eelnevalt informeerimata. Samuti ei seadnud kostja müügilepingu sõlmimisel lepingutingimuseks koolimööbli vastavust temalt endalt nõutud standarditele, kuigi kostja teadis vastavalt poolte vahel väljakujunenud praktikale, et hageja lisatavad katsetuste protokollid käivad ainult mööbli vastupidavuse kohta. Asjaolu, et hageja esitas konkreetse mudeli toolide ja laudade kohta käivad tugevuse ja vastupidavuse katsetuste protokollid kostjale alles 24.10.2008, ei pea kohus selliseks oluliseks rikkumiseks, millega õigustada müügilepingust taganemist. Kuna hageja pole oma tootekataloogis kostja poolt tellitud mööbli osas sellel teatavaid omadusi – funktsionaalmõõtmetele vastavust – kinnitanud, siis ei ole hageja müüjana edastanud informatsiooni, mis hiljem osutub vääraks ja tegelikkusele mittevastavaks. Arvestades pooltevahelist praktikat asus kohus seisukohale, et kostjal tuli lepingu sõlmimisel vastava asjaolu suhtes eraldi kokku leppida. Antud juhul ei ole pooled koolimööbli funktsionaalmõõtmetele vastavust müügilepingus selgelt ette näinud, ehkki nimetatud asjaolu oli oluline kostja jaoks. Kohus leidis, et kui kostja osales riigihankes hagejat teavitamata ja võttis endale kohustusi, millest ei pidanud vajalikuks hagejat informeerida isegi müügilepingu sõlmimisel, siis on tegemist kostja riskiga, mille eest hageja ei vastuta. Kohus luges eelnevate järelduste põhjal, et müüjapoolne lepingu täitmine on olnud kohane, kuid ostja on rikkunud omapoolset kohustust – tasuda kokkulepitud müügihind. VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Lepingu alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida ta on rikkunud. Kuivõrd müügihinnast 405 200.20 kroonist on 12.12.2008 tasutud 127 108.65 krooni, siis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 278 091.55 krooni põhivõlgnevuse katteks (405 200.20 - 127 108.65). VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Lepingu p-st 4.2 nähtub, et juhul, kui ostja hilineb lepingus sätestatud maksete tegemisega, on müüjal õigus nõuda ostjalt viivist 0,02 % tasumisele kuuluvast summast iga hilinenud päeva eest, kuid viivistrahvi üldsumma ei tohi ületada 10 % lepingu üldmaksumusest, mis antud juhul on 40 520 krooni (10 % 405 200.20 kroonist). Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt arve nr 643 maksmisega viivitamise eest lepingujärgset viivist. Kostja väitel ei ole ta arvet nr 643 saanud, vaid on saanud arved nr 612, 809 ja 849. TsMS § 230 lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuivõrd kostja on esitanud vastuväite, siis on hageja tõendada, et ta on arve nr 643 kostjale saatnud. Hageja nimetatud asjaolu tõendanud ei ole. Hageja on ka ise esitanud kohtule arve nr 849, kuigi viivise arvestamisel lähtub arvest nr 643. Eeltoodust tulenevalt võttis kohus viivise arvestamisel aluseks arve nr 849. Viivisenõude eelduseks on, et rahaline nõue oleks sissenõutav. VÕS § 82 lg-st 7 tuleneb, et võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kuna pooled on lepingu p-s 3 leppinud kokku, et ostja kohustub tasuma müügihinna müüja poolt mööbli kohaletoimetamisele järgnevalt esitatud arve alusel 14 päeva jooksul, siis jättis kohus tähelepanuta arvel märgitud tähtaja kolm päeva, mistõttu muutus 10.11.2008 väljastatud arve nr 849 alusel 405 200.20 krooni sissenõutavaks 25.11.2008. Kuivõrd kostja tasus 12.12.2008 hagejale 127 108.65 krooni, siis tuli kostjalt välja mõista viivis perioodi eest 25.11.2008 kuni 11.12.2008 summas 1377.68 krooni (405 200.20 krooni × 0,02 % × 17 päeva) ja perioodi eest 12.12.2008 kuni 31.05.2010 summas 29 811.41 krooni (278 091.55 krooni × 0,02 % × 536 päeva), kokku seega 31 189.09 krooni
(1377.68 + 29 811.41). Kuna pooled on leppinud kokku, et viivise üldsumma ei tohi ületada 40 520 krooni (10 % lepingu üldmaksumusest), siis ei või väljamõistetud viivis ja alates 01.06.2010 protsendina lisanduv viivis kuni põhinõude kohase täitmiseni kokku ületada 40 520 krooni. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt rahuldas kohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 309 280.64 krooni (põhinõue 278 091.55 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivis 31 189.09 krooni) ning lisanduva viivise 0,02 % päevas põhinõudelt 278 091.55 kroonilt alates 01.06.2010 kuni põhinõude täitmiseni, kusjuures viivisenõuded kokku ei või ületada 40 520 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
puutu üldse asjasse, kuivõrd seepolnud lepingu lisaks. Sisuliselt on maakohus asunud seisukohale, justkui kõik tarnitud koolimööblile esitatavad tingimused peaksid olema tuletatavad tootekataloogis avaldatud fotolt. Kostja leiab, et pelgalt kauba foto ei anna ostjale küll mingit ülevaadet ühegi toote kvaliteedinäitaja osas; 3) ei vastanud tarnitud koolimööbel kehtivatele nõuetele isegi siis, kui jätta kõrvale standard EVS 1729-1:2007. AS Metrosert mõõtmistulemustest selgub, et vaidlusalune mööbel ei vastanud üldse ühelegi konkreetsele kasvugrupile. Isegi kui jätta kõnesolev standard kõrvale, ei vastanud vaidlusalune mööbel ka hageja enda kinnitustele ja esitatud dokumentatsioonile. Kostja 23.12.2009 ekspertiisitaotluses oli aga palutud lahendada küsimus, kas vaidlusalune mööbel sobib kasutamiseks kasvugruppides 4-6; 4) pidi hageja poolt müüdud kaup vastama ka EVS standardile 1729-1:2007. Esiteks oli pooltevahelise ostu-müügilepingu lisaks olevas hinnapakkumises sõnaselge viide Tallinna Tehnikaülikooli katsekoja katsetuste protokollidele mitmuses. Hageja on esitanud kostjale aga vaid ühe protokolli mööbli tugevuse ja vastupidavuse kohta. Mitmuses peeti „protokollide“ all silmas aga ka funktsionaalmõõtmete protokolli, mida hageja pole kostjale kunagi esitanud ning millise standardi nõuetele tarnitud mööbel ka ei vastanud. Teiseks jättis maakohus alusetult tähelepanuta kohtule esitatud täiendavad tõendid selle kohta, et koolimööbli kaubanduses on tavaks lähtuda just kahest EVS standardist (1729-1:2007 ja 1729-2:2007). Meelevaldne on väita, et justkui koolimööbli puhul oleks oluline vaid see, et tooli ümberkukkumisel jääks see terveks. On elementaarne, et koolimööbli tootmisel ja müümisel peab arvestama ka laste tervisega ja seda, et mööbel oleks sobivates kasvugruppides kasutatav. Seetõttu on saanud tavaks, et koolimööbel peab vastama ka funktsionaalmõõtmete standardile, seda sõltumata sellest, kas konkreetses lepingus on vastavale standardile viidatud või mitte. Kolmandaks on maakohus jätnud tähelepanuta Toote ja teenuse ohutuse seaduse § 7 lg 3, mis sätestab, et kui toote ohutust ei saa sama paragrahvi lg-te 1 ja 2 alusel eeldada, tuleb hinnata toote ohutust muuhulgas Eesti standardite alusel. Sama seaduse § 8 lg-te 1 ja 2 kohaselt on tootjal lubatud turule lasta ainult ohutut toodet. Eesti standardid kehtestavad tootele elementaarsed minimaalsed tingimused, millele toode peab vastama. Kui kauba tootja ei suuda täita ka Eesti standardiga kehtestatud minimaalseid tingimusi, on ilmne, et müüdav toode ei vasta ka üldistele ohutuse ja tervisekaitse nõuetele; 5) on kostja juhtinud kohtu tähelepanu, et poolte vahel 24.07.2008 sõlmitud ostu-müügilepingus oli algusest peale kokku lepitud, et kaup tarnitakse ja paigaldatakse Laagna Gümnaasiumi aadressil Vikerlase 16, Tallinn. Seejuures vastavalt lepingu lisale pidi just hageja tagama kauba transpordi, mistõttu ei saa kuidagi väita, justkui hageja ei teadnud, kuhu ja millisel otstarbel on kaup mõeldud. Eeltoodut kinnitab ka hageja 27.01.2009 kohtule esitatud vastuse lisa 7. Sellega on kostja kohtule tõendanud, et hageja oli enne lepingu sõlmimist väga hästi teadlik, millisel otstarbel koolimööbel ostetakse ja kuhu see on mõeldud. See on üldiselt teadaolev asjaolu, et Tallinna Haridusameti haldamisel olev gümnaasium saab sellises mahus koolimööblit hankida vaid läbi riigihankemenetluse, seetõttu ei saanud hagejale olla teadmata, et ta osaleb riigihankes ning et ostetav koolimööbel on mõeldud laste poolt kasutamiseks. Seega on väär hageja väide, justkui ta ei teadnud mööbli otstarbest ja riigihankes osalemisest midagi ning kohtu järeldus, justkui hageja teadvalt vale väite osas puuduks vaidlus, on alusetu; 6) on maakohus alusetult asunud seisukohale, justkui hageja poolt tarnitud koolimööbel ei pidanud vastama peale vastupidavuse üldse mingitele muudele tingimustele. Maakohus ei ole kohaselt hinnanud kaubaga üle antud Tervisekaitse Inspektsiooni tõendit, milles on viidatud tarnitud mööbli kasvugruppidele, on tähelepanuta jätnud Sotsiaalministri 29.08.2003 määrusega nr 109 kinnitatud “Tervisekaitsenõuded koolidele“, ning on jätnud alusetult välja selgitamata vastavas majandusvaldkonnas kehtiva tava ja praktika, mille kohaselt koolimööbel peab muuhulgas vastama standardile EVS 1729-1:2007.
Arco-AR poolt kantud menetluskulud ja Saloni Büroomööbli AS menetluskulud jätta Saloni Büroomööbli AS-i kanda. Vastuväidete kohaselt: 1) on kohtuotsus põhjendatud ja seaduslik. Apellant on kohtumenetluse käigus ise püüdnud menetlust venitada ja kohut eksitada, esitades muuhulgas kohtule valeinformatsiooni, asjasse mittepuutuvaid dokumente ja nõudes ekspertiisi mööbli standarditele vastavuse hindamiseks. Kohus võtab vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas sisuline tähtsus. Apellandi väited riigihankes osalemise tingimuste kohta ei ole asjakohased, kuna vastustaja ei ole sõlminud apellandiga kokkulepet riigihankel osalemiseks ja selle üle ei ole vaidlust. Pooltevaheline vaidlus tuleneb üksnes apellandi ja vastustaja vahel 24.07.2008 sõlmitud ostu-müügilepingust nr 18-08, millest tuleneva mööbli eest tasumise kohustuse on apellant jätnud täitmata; 2) viitab apellant AS Metrosert mõõtmistulemustele, mis ei ole aga asjakohased, kuna tegemist on apellandi enda mööbli kohta teostatud mõõtmistega ning vaidlust vastustaja poolt apellandile müüdud mööbli parameetrite üle, mis vastavad lepingu lisas nimetatud mudelitele ei ole. Kohtule on esitatud ka Tallinna Laagna Gümnaasiumi vastus järelpärimisele, millest nähtub, et isik, kellele apellant mööbli edasi müüs on vastustaja poolt toodetud mööbliga rahul ja selle osas ei ole pretensioone. Probleemid on apellandi enda poolt toodetud mööbliga; 3) märgib apellant ekslikult, et vastustaja poolt müüdud mööblil oleks pidanud olema mingisugused teistsugused omadused, kui need, millised olid lepingus kokku lepitud. Apellant on nii enne kui ka vahetult pärast lepingu sõlmimist ostnud vastustajalt analoogset mööblit ning on täielikult olnud teadlik mööbli omadustest ja dokumentatsioonist ja esitanud selle varasemalt ostetud mööbli analoogia põhjal ka riigihanke menetluses riigihanke läbiviijale; 4) on õigesti märgitud viide vastustaja poolt esitatud protokollidele mitmuses, sest esitatud katsetuste protokollid on eraldi laudade ja toolide tooteseeriate kohta ning apellandi püüd näidata seda teisti, on eksitav; 5) ei ole apellandi viited standarditele asjakohased. Standardid on oma olemuselt vabatahtlikud dokumendid ja pooltevahelistes suhetes tuleb lähtuda vastavalt poolte vahel kokkulepitust, mille kohaselt vastustaja oli kohustatud lepingu alusel müüma apellandile sellise mööbli, mida apellant soovis ja mille parameetrid on märgitud lepingus ja mida on vastustaja ka teinud. Apellant on ise professionaalse turul osalejana kinnitanud lepingu sõlmimisel, et on tutvunud kõigi vajalike dokumentide ja kauba jooniste ja parameetritega ning need on apellandile kasutamiseks sobivad.
parameetrid vastavad ostja poolt soovitud kvaliteedile ning sobivad nimetatud objektil kasutamiseks ning ta soovib kauba osta lepingus kokkulepitud tingimustel. Järelikult oli kostja tutvunud enne lepingu sõlmimist hageja koolimööbli kataloogiga (I kd, t.l 124-128) ning ka 1-kohalise laua POP 2 EXPO (I kd, t.l 126 ülal) omadustega. Märgitud tootekataloogist nähtuvad selgelt (lisaks fotole selgitav tekst) mudeli POP 2 EXPO omadused, samuti teiste hageja poolt pakutavate mudelite omadused. Kuivõrd kostja soovis osta just mudelit POP 2 EXPO ning kinnitas lepingu p-s 1.3, et ta on tutvunud hageja poolt tarnitava kauba jooniste ja spetsifikatsioonidega ning ostetava kauba parameetrid vastavad soovitud kauba kvaliteedile, siis on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hageja müüs kostjale kaupa, mida viimane soovis ning koolimööbel vastas lepingu tingimustele ka kvaliteedi osas. Sellest tulenevalt on ekslik apellandi väide, et pooltevahelise müügilepingu tingimusi ei saa lugeda täielikult tuvastatuks. Laagna Gümnaasiumile mööbli ostmise hankedokumentide p-st 4.7 (I kd, t.l 182) nähtub, et koolilauad ja –toolid peavad vastama ka standardile EVS-EN 1729-1 (vastavus funktsionaalmõõtmetele). Samas on õige maakohtu seisukoht, et kostja ei seadnud nimetatud tingimust hagejaga sõlmitud müügilepingu tingimuseks ning tegemist on kostja riskiga, mille eest hageja ei vastuta. Asjas puuduvad tõendid, millest nähtuks, et kostja oleks teavitanud hagejat hankedokumentide p 4.7 tingimustest (vastavus funktsionaalmõõtmetele) ning kostja ei ole esitanud ka põhjendusi, miks nimetatud tingimust ei märgitud müügilepingusse. Kuivõrd müügilepingu p-s 1.3 antud kinnistuse kohaselt oli kostja enne müügilepingu allkirjastamist tutvunud hageja poolt tarnitava kauba omadustega, siis oli kostjal võimalus valida ka POP mudelit, mis on reguleeritav kasvugrupi astmetesse ehk vastama funktsionaalmõõtmete standardile ning vastav POP mudel lepingu tingimuseks seada. Seetõttu on põhjendamatu apellandi taotlus ekspertiisi määramiseks, tegemaks kindlaks, kas ostetud koolimööbel vastab standardile EVS-EN 1729-1 või mitte. Hinnapakkumisest nähtuvalt on hageja poolt müüdud tooted heaks kiidetud Tervisekaitse Inspektsioonis. Apellant leiab, viidates Tervisekaitseinspektsiooni 08.08.2000 tõendile (I kd, t.l 46), et müüdud koolimööbel ei vastanud tervisekaitse nõuetele. Apellandi selline väide on ekslik. Märgitud 08.08.2000 tõendist nähtub üksnes see, et tervisekaitseinspektsioon on registreerinud ja annab nõusoleku AS Arco poolt valmistatud koolimööbli POP (kasvugruppidele 4-6) müügiks Eestis. Hageja 2008 koolimööbli kataloogist (I kd, t.l 124-128) nähtuvalt valmistab hageja erinevaid koolimööbli mudeleid ning asjaolu, et kõiki mudeleid ei ole võimalik reguleerida erinevatesse kasvugruppidesse, ei tähenda seda, et mudel ei vastaks tervisekaitse nõuetele.
hagejale ning lükkab ümber apellandi väite, justkui tellinuks gümnaasium mööbli väljavahetamise.
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.