Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
KOHTUMÄÄRUS
3-2-1-126-10 Tartu 9. märts 2011. a Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu Ljubomir Naarise hagi Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse Aktsiaseltsi vastu, menetluskulude kindlaksmääramise taotluse lahendamine Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 207-18191 Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse Aktsiaseltsi määruskaebus Hageja Ljubomir Naaris (isikukood xxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Maano Saareväli Kostja Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse Aktsiaselts (registrikood 10055752), esindaja vandeadvokaat Carri Ginter 7. veebruar 2011. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-18191 ja Harju Maakohtu 18. märtsi 2010. a määrus samas tsiviilasjas.
2.Teha uus määrus, millega osaliselt rahuldada kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus. Mõista Ljubomir Naariselt Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse Aktsiaseltsi kasuks välja põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud 1533 (üks tuhat viissada kolmkümmend kolm) eurot 88 senti.
3.Määruskaebus osaliselt rahuldada.
4.
Tagastada Advokaadibüroo SORAINEN AS-le Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse Aktsiaseltsi määruskaebuselt 21. juunil 2010. a tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ljubomir Naaris (hageja) esitas 6. juulil 2007 Harju Maakohtule Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse Aktsiaseltsi (kostja) vastu hagi, milles palus tühistada kostja 31. märtsi 2006 sõidukikindlustuse hüvitisotsus ja mõista kostjalt enda kasuks välja 142 890 krooni 55 senti.
2.Harju Maakohus jättis 3. märtsi 2008. a otsusega hagi rahuldamata ja kostja menetluskulud hageja kanda.
3.Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. juuni 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Riigikohus jättis 6. novembri 2008. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Riigikohus määruses menetluskulude jaotust ei märkinud.
5.Kostja esitas 26. novembril 2008 Harju Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja tasu kostja esindamisel Riigikohtus, kokku 44 082 krooni 15 senti.
6.Hageja vaidles kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu. Kostja on kandnud menetluskulusid ainult Riigikohtus. Riigikohtu määruses, millega kostja kassatsioonkaebus jäeti menetlusse võtmata, menetluskulude jaotust märgitud ei olnud. Seega ei ole kohtulahendit, millega oleks kostja kassatsiooniastmes kantud kulud jäetud hageja kanda. Hageja leidis ka, et kostja kantud kulud ei olnud põhjendatud ega vajalikud.
7.Harju Maakohus jättis 18. märtsi 2010. a määrusega kostja avalduse rahuldamata. Maakohus leidis, et ei ole alust kostja kassatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmiseks hagejalt, kuna Riigikohus ei ole 6. novembri 2008. a lahendis esitanud menetluskulude jaotust. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on lõpplahendi saanud menetluse formaliseeritud osa, kus kohtunikuabi peab lähtuma asja sisuliselt ja lõplikult lahendanud kohtu lahendi resolutsioonis sätestatud menetluskulude jaotusest. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustikus on sätestatud reeglid, mille alusel tuleb määrata, kelle kanda menetluskulud jäävad, saab menetluskulude jaotuse üle otsustada üksnes see kohus, kes tsiviilasja sisuliselt lahendab. Seega, selleks, et maakohus saaks menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldada, peab asja sisuliselt lahendanud kohus oma lahendi resolutsioonis menetluskulude jaotuse selgesõnaliselt ära märkima. Selliseks lähenemiseks on ka oluline sisuline põhjus, nimelt, kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustik annab reeglid, mille alusel määrab kohus, kelle kanda menetluskulud jäävad, sisaldub neis reeglites ka terve hulk erandeid, mis võimaldavad kohtul menetluskulude jaotuse määramisel reeglitest kõrvale kalduda. Vale on kostja seisukoht, et kuna Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse, siis jõustus ringkonnakohtu otsus, milles kõik menetluskulud jäeti hageja kanda, ja sellest järeldub, et ka kassatsioonimenetluse kulud on jäetud automaatselt hageja kanda. Ükski kohus ei saa menetluskulusid ette kindlaks määrata.
8.Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada ja teha asjas uue määruse, millega menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldada.
9.Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. juuni 2010. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et järgmise kohtuastme menetluskulusid ei saa kindlaks määrata, kui vastav kohtuaste ei ole oma lahendis menetluskulude jaotust märkinud. Alama astme kohtud ei saa etteulatuvalt kindlaks määrata, kelle kanda jäävad menetluskulud, mis tekivad lahendi edasikaebamisel. Menetluskulude kindlaksmääramise taotlust lahendav kohus saab lähtuda üksnes asja sisuliselt lahendanud kohtukoosseisu(de) määratud menetluskulude jaotusest. Menetluskulude kindlaksmääramise taotlust lahendav kohtukoosseis ei saa lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-dest 162-172, sest nimetatud sätetes reguleeritakse seda, millest lähtuvalt peab asja sisuliselt lahendav kohtukoosseis menetluskulude jaotuse määrama. Kui asja sisuliselt lahendanud kohtukoosseis määras menetluskulude jaotuse viisil, millega menetlusosaline ei nõustu, või kui kohus jättis menetluskulude jaotuse määramata, tuleb menetlusosalisel esitada lahendi peale kaebus
(TsMS § 178 lg 1 esimene lause) või taotleda täiendava otsuse või määruse tegemist (TsMS § 448 lg 1 p 3). Kui asja sisuliselt lahendanud kohtukoosseis ei ole menetluskulude jaotust märkinud ja kui menetlusosaline ei ole taotlenud täiendava otsuse tegemist, ei saa menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramist taotleda, sest TsMS § 174 lg 1 esimesest lausest tulenevalt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist üksnes lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel. Seega ei saa menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlust lahendav kohtukoosseis hinnata, kelle kanda oleks asja lahendanud kohus pidanud menetluskulud jätma. Kostja väide, et määruses, millega kaebust menetlusse ei võeta, menetluskulude jaotust ei märgita, ei ole õige ega põhine seadusel. Igal juhul ei saa öelda, et kõrgema astme kohtu keeldumise korral kaebust menetlusse võtmast tuleb kaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud jagada alama astme kohtute määratud menetluskulude jaotuse alusel, sest see võiks paljudel juhtudel viia ebaõige ja ebaõiglase lahendini. Näiteks olukorras, kus maakohus rahuldab hagist 95% ja jätab menetluskuludest 95% kostja kanda ning apellatsioonkaebuse esitab hageja ning ringkonnakohus küsib kostja arvamust ja kaebust ei võeta menetlusse. Sellise näite puhul ei oleks ilmselt põhjendatud, et kostja peaks tasuma kaebuse menetlemisel tekkinud kuludest 95%. Samuti näiteks siis, kui maakohus jätab menetluskulud poolte kanda ja otsuse peale esitab üks pool apellatsioonkaebuse, mille menetlemisel tekivad kulud ka vastaspoolele, ja apellatsioonkaebust ei võeta menetlusse. Samuti siis, kui maakohus rahuldab hagi ja jätab menetluskulud kostja kanda, kuid hageja esitab apellatsioonkaebuse motiivide vaidlustamiseks ja kaebust ei võeta menetlusse. Seega ei ole õige kostja väide, et TsMS § 173 lg-st 3 tulenevalt kehtib kõrgema astme kohtus kantud menetluskulude osas madalama astme kohtu määratud jaotus, kui kõrgema astme kohus ei ütle midagi menetluskulude jaotuse kohta. Kuigi TsMS § 173 lg 3 paneb kõrgema astme kohtule alama astme kohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmise kohustuse üksnes siis, kui selleks esineb vajadus, ei muuda see norm TsMS § 173 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt peab kaebust lahendav kohus märkima menetluskulude jaotuse ka oma lahendis. Viidatud sätete koosmõjust tuleneb, et kui kõrgema astme kohus madalama astme kohtu määratud menetluskulude jaotust ei muuda, märgitakse muutmatult sama jaotus, mille määras madalama astme kohus. Kostjal oli võimalik taotleda menetluskulude kindlaksmääramist ka kassatsioonkaebuse menetlemisest tekkinud kulude osas, samuti oli kostjal võimalik taotleda menetluskulude kohta täiendava lahendi tegemist (TsMS § 448 lg 1 p 3). See, et kostja ei ole oma menetluslikke võimalusi kasutanud ning seetõttu jäävad talle menetluskulud välja mõistmata, ei tähenda, et seadus oleks ebaõiglane või vale.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle ja maakohtu määruse tühistada ning saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Kostja leiab, et ekslikud on alama astme kohtute seisukohad, et ringkonnakohtu 27. juuni 2008. a otsuses sisalduv menetluskulude jaotus ei laiene asja edasisel menetlusel kantud menetluskuludele ja menetluskulude kindlaksmääramise välistab see, et Riigikohus ei märkinud 6. novembri 2008. a
määruses menetluskulude jaotust. Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud TsMS-i redaktsioonis oli lünk, kuna selles ei olnud 1. jaanuarist 2009 jõustunud TsMS § 171 lg-ga 1 sarnast sätet, mis kandnuks madalama astme kohtu lahendist tuleneva menetluskulude jaotuse üle tulemusetule kaebemenetlusele. Seetõttu tuleb analoogia alusel kohaldada kas TsMS § 168 lg-t 1 või § 162 lg-st 1 tulenevat üldpõhimõtet, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et kostjal oli kohustus kassatsioonkaebusele vastata ning 2008. aastal sai seda teha üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Määruses, millega Riigikohus jätab kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, ei tule märkida menetluskulude jaotust, kuna tegemist ei ole asja sisulise lahendiga TsMS § 173 lg 1 mõttes. See tuleneb enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS-i redaktsiooni § 173 lg-test 1 ja 2, §-st 679 ja § 680 lgst 1. Riigikohus ei pidanud määrama menetluskulude jaotust, kuna ta ei teinud asjas uut lahendit ega muutnud asjas tehtud lahendit. Seega tuleneb kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude jaotus ringkonnakohtu lahendis märgitud jaotusest. Ringkonnakohus ei ole määruskaebuse väiteid analüüsinud. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-t 5, mis on viinud asja ebaõige lahenduseni.
12.Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
13.Kolleegiumi arvates tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada. Asjas on võimalik teha uus määrus, millega kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt rahuldada.
14.Praeguses asjas jättis maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ning märkis samuti, et menetluskulud jäävad hageja kanda. Riigikohus jättis hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Menetlusse võtmata jätmise määruses Riigikohus menetluskulude jaotust ei märkinud. Pooled vaidlevad selle üle, kas menetluskulude kindlaksmääramise menetluses saab sellises olukorras hagejalt kostja kasuks välja mõista Riigikohtu menetluses kantud kostja menetluskulud.
15.Nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et praeguses asjas hageja kostjale Riigikohtu menetluses kantud menetluskulusid hüvitama ei pea. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse ning Riigikohtu kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemise ajal kehtinud TsMS § 173 lg 2 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kolleegium leiab, et praeguses asjas võimaldab TsMS § 173 lg 2 menetluskulud kindlaks määrata hoolimata sellest, et Riigikohtu kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses menetluskulude jaotust ei olnud märgitud. Sellises olukorras saab, juhul kui ringkonnakohus on jaotanud menetluskulud kohtuastmete lõikes ühtemoodi, menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda ringkonnakohtu lahendis märgitud kulude jaotusest. Praeguses asjas on ringkonnakohus jätnud kõik menetluskulud hageja kanda, märkimata erisusi menetluskulude jaotuses kohtuastmete kaupa. Seega saab praeguses asjas menetluskulude
kindlaksmääramisel võtta aluseks ringkonnakohtu otsuses märgitud kulude jaotuse.
16.Kostja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palunud hagejalt välja mõista Riigikohtu menetluses kantud lepingulise esindaja kulud 44 082 krooni 15 senti. Kolleegium märgib, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-15409, p 9). Praeguses asjas on nii hagi kui ka kassatsioonkaebus esitatud enne 12. septembrit 2008, st Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (määrus nr 306) kehtivuse ajal. Seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda selle määrusega kehtestatud piirmääradest. Määruse nr 306 § 1 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas hinnaga kuni 150 000 krooni teistelt menetlusosalistelt maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja kuluks 38 000 krooni. Kolleegiumi arvates ei ole praeguses asjas alust kohaldada määruse nr 306 §-s 2 sätestatud kõrgendatud piirmäära. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus suuruses. Kolleegium leiab, et praeguses asjas on põhjendatud ja vajalik esindajakulu väiksem määruses nr 306 sätestatud piirmäärast. Kostja kasutas lepingulist esindajat üksnes kassatsioonkaebusele vastust koostades. Tegemist ei olnud keerulise õigusvaidlusega. Riigikohtus vaidlesid pooled üksnes selle üle, kas hageja nõue oli aegunud. Samas suurendab kassatsioonkaebusele vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikku kulu see, et esindaja tutvus esimest korda asja materjalidega kassatsiooniastmes. Kolleegiumi arvates on põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks, mis tuleb hagejalt välja mõista, 24 000 krooni (1533 eurot 88 senti).
17.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Kostja eest on kautsjoni tasunud Advokaadibüroo SORAINEN AS. Kostja on TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb määruskaebuse rahuldamise korral tagastada Advokaadibüroo SORAINEN AS-le.
18.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.