Alo Abeli, Olga Karpusenko, Anžela Šapp’i, Vladimir Penjazi, Leida Suurväli, Tatjana Leontjeva, Matthäus Vogti, Nadezhda Soroka, Juri Kisseljovi ja Vladimir Chuprakovi hagi OÜ VKG Energia vastu lepingu täitmiseks ja rahalistes nõuetes
Tsiviilasja hind
3525.60 eurot (55 163.60 krooni)
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu 26.10.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ VKG Energia apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja) – OÜ VKG Energia (registrikood 10516395), esindaja Andres Kuusk Vastustajad (hagejad) – Alo Abel; Olga Karpusenko; Anžela Šapp; Vladimir Penjaz; Leida Suurväli; Tatjana Leontjeva; Matthäus Vogt; Nadezhda Soroka; Juri Kisseljov; Vladimir Chuprakov, esindaja Alo Abel Kolmas isik – Kohtla-Järve linn Kohtla-Järve Linnavalitsuse kaudu
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada
Viru
Maakohtu
26.10.2009
otsus
tsiviilasjas nr 2-07-41263.
2.Saata tsiviilasi nr 2-07-41263 Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Menetluskulude jaotus
Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Alo Abel, Olga Karpusenko, Anžela Šapp, Vladimir Penjaz, Leida Suurväli, Tatjana Leontjeva, Matthäus Vogt, Nadezhda Soroka, Juri Kisseljov ja Vladimir Chuprakov esitasid 05.10.2007 maakohtule hagiavalduse OÜ VKG Energia vastu, milles palusid kohtul kohustada kostjat täitma hagejatega sõlmitud kehtivaid soojusenergia tarbimise lepinguid: teostama soojusenergia eest tasumise arvestust lepingust tuleneval alusel, st arvestuslikul alusel vastavalt tarbija soojuskoormusele või igale tarbijale hoonesse paigaldatud soojusmõõturi näidu alusel, ning teostama alusetult esitatud arvete ümberarvestus vastavalt kehtivale lepingule ning tagastama liigselt tasutud summad või jätma need tulevaste perioodide ettemaksuks. 15.10.2007 täpsustasid hagejad hagiavaldust, paludes ühisarved tühistada ja kohustada kostjat esitama uued, lepingust tulenevad arved. 31.10.2007 esitasid hagejad rahaliste nõuete loetelu hagejate kaupa ning ka soojusenergia tarbimise arvestuse hagejate kaupa igakuiselt. 06.10.2009 kohtuistungil esitasid hagejad oma rahaliste nõuete täpsustuse tulenevalt 27.08.2009 saavutatud poolte kompromissist (II kd, tl 136-137).
2.Hagiavalduse kohaselt on hagejatel sõlmitud AS-ga Kohtla-Järve Soojus soojusenergia tarbimise lepingud, mis on kostja poolt üle võetud ja mille alusel varustab kostja soojusega hagejate kinnistuid. Lepingutes on ette nähtud soojuse tarbimise arvestuse pidamine kas arvestuslikul või hoonetesse paigaldatud soojusmõõturite näitude alusel. Alates 01.09.2006 asus kostja esitama hagejatele ühisarveid, kus oli mitu samal tänaval kinnistut omavat hagejat omavoliliselt liidetud üheks tarbijaks ning arvestuse aluseks oli piki tänavat kulgeva soojustrassi algusesse paigaldatud soojusmõõturi näit. Ühisarvetel polnud võimalik eristada
iga kliendi poolt tasumisele kuuluvat osa, samuti keeldus kostja pidamast tasumise arvestust iga kinnistu kohta eraldi. Kostja esitatud arved ei vasta lepingutele ja on vastuolus kaugkütteseadusega. Nähtuvalt ka Energiaturu Inspektsiooni ettekirjutusest kostjale pidi kostja alates kaugkütteseaduse jõustumisest 01.07.2003 ühe aasta jooksul paigaldama soojusmõõturid XXXX tarbijapaigaldiste ning võrgu ühenduskohta. Liitumispunkti asukoht soojuskambris ei ole kaugkütteseaduse § 2 p-ga 5 kooskõlas. Mõõturi paigaldamisel kambrisse on tegemist soojuse mõõtmisega võrgus, mis ei ole kooskõlas kaugkütteseaduse § 14 lg-ga 4 ja § 15 lg-ga 1. X tänaval asuva soojatorustiku näol ei ole tegemist tarbijapaigaldisega, vaid kostja valduses oleva võrguosaga kaugkütteseaduse § 2 p 3 mõttes. Kuna soojuskambrites asuvad mõõturid mõõdavad lisaks tarbijapaigaldiste poolt tarbitavale soojusele ka soojuskadu kostja valduses olevas võrgus, ei saa võtta hagejatele esitatavate arvete aluseks nende mõõturite näite. Hagejate arvestus põhineb varem kasutusel olnud metoodikal, s.o lähtudes tarbijapaigaldiste arvestuslikest soojuskoormustest.
3.Kostja hagi ei tunnistanud, väites, et on täitnud soojusenergia ostu-müügilepingutest tulenevad nõuded. Vastavalt sõlmitud lepingutele ja piiritlusaktidele on soojusenergia üleandmise kohtadeks kambrid K35/24, K35/25 ja K35/18, kus lõpeb kostja võrk. Kütteperioodi 2006/2007 alguseks paigaldas kostja vastavalt kaugkütteseaduse § 15 lg-le 1 soojusenergia mõõdikud lepingutes märgitud liitumispunkidesse vastavas kambris. Hagejad olid kuni 24.10.2007 ühiselt haldajaks torustikule, mis kulgeb soojusseadmete hooldamise kambri ja tarbijapaigaldiste vahel. Majandusministri 11.08.1997 käskkirjaga nr 86 heaks kiidetud „Soojusvarustuse kulude arvestamise ja jaotamise metoodika“ (edaspidi Metoodika) p 6.1.1 alusel esitas kostja hagejatele üldarve, mille hagejad pidid jaotama hoonete vahel proportsionaalselt tarbijate arvuga. Kostja on esitanud arved vastavalt mõõdiku näidule. Kostja leidis ka, et A. Abel ei saa olla asjas hageja, kuna ta ei ole kinnistu X omanik ja tal puudub lepinguline suhe kostjaga, ning taotles A. Abeli hagi läbivaatamata jätmist. Ka A. Abeli x V. A. ei ole kostjaga lepingut sõlmitud. A. Abel on omavoliline soojatarbija X.
4.Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel toetas kostja seisukohti.
MAAKOHTU LAHEND
5.Viru Maakohus rahuldas 26.10.2009 otsusega hagi ning kohustas kostjat esitama soojusenergia eest tasumise arveid vastavalt iga hageja – tarbija – soojuskoormusele mõõdetuna soojusmõõturist, mis peab olema paigaldatud tarbijapaigaldiste ühenduskohta võrguga, ja jättis hagejate poolt kostjale ettemakstud arvesummad ettemakseteks tulevaste perioodide katteks. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Otsuse kohaselt on kostja käitunud hagejatega valesti, kuna ei ole paigaldanud XXX tarbijatele soojusmõõtureid nende tarbijapaigaldiste ühenduskohta võrguga, tagamaks nende poolt võrgust tarbitava soojuse koguse mõõtmist ning sellekohase arvestuse pidamist. Mõõturi paigaldamisel kambrisse on tegemist soojuse mõõtmisega võrgus, mis ei ole kooskõlas kaugkütteseaduse § 14 lg-ga 4 ja § 15 lg-ga 1 ning on tarbija seisukohalt ebatäpne. Iga tarbija liitumispunkt peab asuma võrgu ja tarbija tarbijapaigaldise ühenduskohas. Liitumispunkti asukoht kambris ei ole kooskõlas kaugkütteseaduse § 2 p-ga 5. Kohus leidis, et kuigi poolte vahel sõlmitud lepingud on kooskõlas majandusministri 11.08.1997 käskkirjaga nr 86 heaks kiidetud Metoodikaga, ei ole viimane aga kooskõlas 2003. a vastu võetud kaugkütteseadusega ning hagejatel on õigus taotleda lepingute muutmist seadusega kooskõlas olevateks lepinguteks. Kujunenud on olukord, kus seaduse järgi võivad
hagejad taotleda teistsuguste arvete esitamist, kui kostja neile on esitanud. Esitatud arvete järgi peavad nad tasuma ka tarbitud soojuse enda hinnast palju kõrgemaid soojuskadusid. Asja materjalidest nähtuvalt teostas Energiaturu Inspektsioon kostja üle järelvalvemenetlust ning tegi kostjale ettekirjutuse, et ta peaks paigaldama soojusmõõturid XXX tarbijapaigaldiste ning võrgu ühenduskohta. Kostja esitas ettekirjutuse peale kaebuse Tallinna Halduskohtusse. Kohtuasja menetleti ka apellatsiooniastmes ning Riigikohtus (asjad nr 3-07953 ja 3-7-1-3-223). Kaebus jäi rahuldamata. Seega on kinnitust leidnud asjaolu, et hagejatel oli õigus nõuda kostjalt arvete esitamist nende mõõdikute näitude järgi, mis oleksid olnud paigaldatud tarbijapaigaldiste ja võrgu ühenduskohta. Hagejad on esitanud hagejate ja kostja arvete võrdlustabeli (II kd, tl 123-124), milles on välja toodud arvete erinevused. Kuivõrd aritmeetiliste arvestuste vastu kostja ei vaidle (vaidlus on põhimõttelises küsimuses, kustkohast alates tuleb hakata mõõtma tarbija soojatarbimist, et siis sellega seoses kas välistada või mitte välistada soojuskadusid), siis kohus arvestuste õigust ei kontrollinud. Kuna küttepäevade arvus on pooled kokkuleppele jõudnud ning kohus on leidnud, et soojust tuleb mõõta võrgu ja tarbija tarbijapaigaldise ühenduskohas, mitte kambris, siis saab rakendada hagejate esitatud lõplikku arvestust (II kd, tl 137), jättes iga hageja poolt liigselt tasutud summa tulevaste perioodide ettemakseteks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.OÜ VKG Energia esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada ning juhul, kui ringkonnakohus leiab, et vaatamata maakohtu poolt menetlusnormide rikkumisele saab ringkonnakohus asja sisuliselt arutada ning teha otsuse asja esimese astme kohtule tagasi saatmata, jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja hagejate kohtukulud nende endi kanda. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohaldas maakohus ebaõigesti õigusnorme ning vääralt tuvastanud asjaolud, eksides tõendite hindamisel. Kohtuotsus on põhjendamata ja kohus on jätnud analüüsimata enamiku tõenditest ja faktilistest väidetest; 2) jättis maakohus analüüsimata, milles seisneb kostjapoolne lepingu rikkumine. Vastavalt Energiaturu Inspektsiooni 05.04.2007 ettekirjutusele kohustati kostjat viima oma tegevus vastavusse kaugkütteseaduse § 14 lg-ga 4 ja § 15 lg-ga 1 ning paigaldama soojusmõõturid XXX tarbijapaigaldiste ühenduskohta võrguga, tagamaks iga eelmärgitud tarbija poolt võrgust tarbitava soojusekoguse mõõtmine ja sellekohase arvestuse pidamine iga tarbija suhtes. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg oli 01.10.2007. Ettekirjutus ei omanud tagasiulatuvat jõudu ja sellega ei kohustatud kostjat teostama ümberarvestusi. Kostja on ettekirjutuse täitnud, välja arvatud XXX suhtes, mille võrguühendus on katkestatud seoses soojusenergia omavolilise tarbimisega; 3) hõlmab hagejate nõue teostada ümberarvestus esitatud arvete osas perioodi 2006 oktoober kuni 2007 mai. Sel perioodil hagejad valdasid, käsutanud ja kasutasid ning pidasid end vaidlusaluse trassiosa omanikeks, olles seega kaugkütteseaduse mõistes kohustatud isikuteks iseenda ja kostja suhtes – teostades neile ühiselt kuuluva soojusenergia trassi kaudu soojusenergia edastamist, ostes seda soojusenergia ostu-müügilepingute alusel kostjalt. Asjaolu, et hagejad olid ühiselt haldajateks ja omanikeks torustikule, mis kulges soojusseadmete hooldamise kambri ja tarbijapaigaldiste vahel, on leidnud kinnitust jõustunud Tallinna Halduskohtu 27.06.2007 otsusega haldusasjas nr 3-07-953 (p 15). Vastavalt majandusministri 11.08.1997 käskkirjaga nr 86 heaks kiidetud Metoodika p-le 6.1.1 on soojusvarustuse kulude jaotamine hoones asuvate korteriüürnike (-omanike) ja rentnike vahel hoone omaniku või haldaja kohustus. Kui ühel omanikul või haldajal on mitu samast soojusallikast varustatavat hoonet ja soojustootja (müüja) esitab kõigi hoonete kohta üldarve,
jaotab omanik või haldaja üldarve eelnevalt hoonete vahel. Vaidlusaluse perioodi lõpus hülgasid hagejad neile kuulunud soojatorustiku osa, millest tulenevalt lähtus Energiaturu Inspektsioon ettekirjutuse tegemisel asjaolust, et torustikuosa on peremehetu; 4) on jätnud kohus tuvastamata asjaolud, mis oluliselt mõjutavad pooltevahelisi kohustusi perioodil 2006 oktoober kuni 2007 mai; 5) leidis kohus, et poolte vahel sõlmitud lepingud vastavad 1997. a heaks kiidetud Metoodikale, kuid viimane ei ole kooskõlas 2003. a vastu võetud kaugkütteseadusega; 6) ei ole kohus ka selgitanud, milles seisnevad väidetavad kõrgemad soojuskaod. Kohus on jätnud põhjendamata, miks hagejad ei pidanud kandma nendele kuuluva torustiku osaga seotud kulutusi ja teostama Metoodika p 6.1.1 kohast soojusenergia omavahelist jaotust; 7) on kohus jõudnud järeldusele, et kostja peab teostama arveldused hagejate koostatud arvestuste kohaselt, jättes samas määratlemata, millisel määral ja millise hagejaga arveldusi teostada tuleb. Samuti ei ole kohus põhjendanud arvelduste teostamise aluseid ja selgitanud, miks hagejate esitatud arvestuse alused on tõesemad, kui kostja poolt esitatud; 8) on kohus vääralt kohaldanud tsiviilkohtumenetluse sätteid. A. Abel on esinenud menetluses hagejana, kuigi on 11.04.2008 kohtuistungil tunnistanud, et esindab tegelikult oma x V. A., kes on kinnistu XXX omanik. Kohus on 10.11.2008 määrusega muutnud hageja A. Abeli seisundit menetluses ja tunnistanud ta volikirja alusel kinnistu XXX haldajaks, kellel on õigus teostada esindajana lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kohus ei ole pööranud tähelepanu sellele, et A. Abel ei nõua kohustuste täimist mitte XXX omaniku V. A. suhtes, vaid on esitanud nõude täita lepingulisi kohustusi enda suhtes. TsMS § 222 lg 1 järgi on esindajal õigus teha kõiki menetlustoiminguid menetluses esindatava nimel. A. Abel ei ole esinenud protsessis kellegi esindajana, vaid on osalenud hagejana oma nimel; 9) on kohus jätnud käsitlemata asjaolu, et isegi kui A. Abel on oma x V. A. esindaja, siis puudub alus kohtusse pöördumiseks esitatud alustel ja esitatud nõuetega, kuna ei A. Abeli ega V. A. ei ole sõlmitud soojusenergia ostu-müügilepingut (A. Abeli esitatud soojusenergia ostumüügilepingul nr 92 puuduvad osapoolte allkirjad); 10) on kohus rikkunud TsMS § 218 lg 1 p 4. Kuna kohus on lubanud A. Abelil esineda menetluses kui oma x V. A. esindaja, ei saa A. Abel olla kaashagejate esindaja, kuna ta ei ole hageja, vaid oma ema esindaja protsessis.
7.A. Abel, O. Karpusenko, A. Šapp, V. Penjaz, L. Suurväli, T. Leontjeva, M. Vogt, N. Soroka, J. Kisseljov ja V. Chuprakov vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata jätmist ja apellandilt vastustajate kohtukulude väljamõistmist. Vastuväidete kohaselt on Energiaturu Inspektsioon oma ettekirjutuses tuvastanud asjaolu, et kostja pole täitnud talle seoses kaugkütteseaduse jõustumisega tekkinud kohustust tarbijate liitumispunktide vastavusse viimiseks kaugkütteseadusega (liitumispunktide ümberpaigutamine iga tarbija tarbijapaigaldise ja võrgu ühenduskohta, sinna soojusmõõturite paigaldamine ja iga tarbija soojustarbimise üle arvestuse pidamine). Ümberarvestuste teostamise nõue on tsiviilvaidlus, mis ei kuulu Energiaturu Inspektsiooni pädevusse ja seetõttu ongi hagejad kohtule hagi esitanud. Tulenevalt kaugkütteseaduse § 2 lg-st 4 saab eri kinnistutel asuvate elamute tarbijapaigaldiste omanikke käsitleda ainult eraldi klientidena. Samuti olid soojavarustuse lepingud sõlmitud iga hagejaga eraldi. Kohtla-Järve Linnavalitsuse 15.08.2006 korraldusega nr 1226 alustati hagejaid soojusega varustavate soojustrasside peremehetuks kuulutamise menetlust. Korralduses anti vastuväidete esitamiseks tähtaeg 2 kuud. Hagejad otsustasid vastuväiteid mitte esitada (põhjuseks eelkõige kaugkütteseadusest võrguettevõtjale tulenev soojusmõõturite paigaldamise kohustus iga tarbija soojussõlme). Seega olid hagejad
2006/2007 kütteperioodi alguseks teinud kõik endast oleneva nende poolt 1983. a ehitatud soojustrassidest loobumiseks ning neid ei saanud enam käsitleda nende kinnistuid varustavate soojustrasside omanike ja haldajatena. Apellandi tsiteeritud Tallinna Halduskohtu 27.06.2007 otsuse p 15 kaks esimest lauset on kontekstist välja rebitud. Juhul, kui vaadelda otsuse punkte 12-16 kogumis, ei võimalda punkti 15 kaks esimest lauset asuda seisukohale, et soojatorustik oleks perioodil 2006 oktoober kuni 2007 mai olnud hagejate omandis või valduses. Hagejad esitasid 06.10.2009 kohtuistungil rahaliste nõuete täpsustuse tulenevalt 27.08.2009 istungil saavutatud kompromissist, milles on välja toodud nõuded hagejate kaupa. Kohus on kohustanud kostjat teostama arveldusi sellest tulenevalt. Apellandi seisukoht, et A. Abel ei saa olla hageja, on paljusõnaline ja ainetu. Apellant on juba esitanud sellise väite määruskaebuses Viru Maakohtu 10.11.2008 määrusele, mille Tartu Ringkonnakohus jättis rahuldamata. A. Abel on menetluses hageja. Asjaolu, et V. A. on andnud talle volikirja kõigi talle kuuluvate kinnistute haldamiseks ja majandamiseks vajalike tegevuste teostamiseks, ei välista hagi esitamist oma õiguste kaitseks enda nimel. A. Abeli poolt hagi esitamise põhjuseks oli tema alalise elukoha soojusega varustamisest keeldumine kostja poolt. Kuna A. Abel osales menetluses hagejana, siis oli ta õigustatud esindama ka teisi hagejaid kaashagejana. Hageja on kohtule esitanud lepingu nr 92 soojusenergia müügiks kaugkütte veega, sõlmitud 01.07.1997 määramatuks ajaks V. A. Lepingul on AS Kohtla-Järve Soojus esindaja allkiri, tarbija allkiri puudub. Leping on tõenäoliselt saadetud posti teel kahes eksemplaris müüja poolt allkirjastatuna ning palvega üks eksemplar allkirjastada ja müüjale tagastada. Eksemplari, mis jäi ostjale, allkirjastamise vajadus puudus, see jäi ostja kätte ainult müüja allkirjaga. Kohtusse pöördudes sai hageja aga esitada ainult tema käes olnud eksemplari, müüja õigusjärglane OÜ VKG Energia aga keeldub esitamast oma (mõlema poole allkirjadega) eksemplari. Samas on apellant apellatsioonikaebuses viidanud 05.02.1983 piiritlusaktile nr 60, milles on üheks soojustarbijaks XXX elamu, omanikuga A. Sellega on tõendatud soojatarbimise seadusliku aluse, elamuni viiva soojatorustiku ja tarbijapaigaldise olemasolu XXX kinnistul.
9.Kolmas isik Kohtla-Järve linn Kohtla-Järve Linnavalitsuse kaudu nõustub apellatsioonkaebusega, leides, et kohus on jätnud otsuse sisuliselt põhjendamata ja kohaldanud ebaõigesti nii materiaalõigusnorme kui ka rikkunud menetlusnorme. Kolmas isik on seisukohal, et kohus on rikkunud TsMS § 222 lg-s 1 ja § 218 lg 1 p-s 4 sätestatut, kuivõrd A. Abel on 11.04.2008 istungil tunnistanud, et esindab oma x V. A., samas esinedes kogu menetluse vältel hagejana enda nimel ja esindades ka kaashagejaid. Energiaturu Inspektsioon kohustas oma ettekirjutusega kostjat paigaldama soojusmõõturid tarbijapaigaldiste ja võrgu ühenduskohta, mida kostja on väidetavalt ka teinud, v.a XXX suhtes tulenevalt omavolilisest soojusenergia tarbimisest. Esitatud ühisarvete osas ümberarvestuste teostamist ettekirjutusega ette ei nähtud. Arvestades asjaolu, et teatud perioodil olid hagejad vaidlusaluse trassiosa haldajateks ja omanikeks, on kohus tähelepanuta jätnud majandusministri 11.08.1997 käskkirjaga nr 86 heaks kiidetud Metoodika p 6.1.1. Kohus on kergekäeliselt andnud hagejatele õiguse nõuda kostjalt teistsuguste arvete esitamist, mis ei kajasta soojuskadude tasumise nõuet, tulenevalt majandusministri käskkirja nr 86 vastuolust kehtiva kaugkütteseadusega, jättes samas põhjendamata, millistest vastuoludest tulenevalt hagejatele selline õigus tekib.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb menetlusnormide rikkumise tõttu tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.
11.Apellant on vaidlustanud maakohtu lahendi tervikuna, sh märkinud, et kostja on Energiaturu Inspektsiooni ettekirjutuse täitnud, välja arvatud XXX osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul menetlusosalistega arutada, kas hagejad jäävad nõude juurde kohustada kostjat paigaldama soojamõõturid ümber ning esitama tarbijatele eraldi arved. Pooled saavad esitada tõendid, millest nähtub, kas kostja on osa haginõuetest menetluse kestel täitnud.
12.Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väidetega, et kuna ettekirjutuses määrati tähtaeg 01.01.2007, siis ei ole kostjal kohustust teostada ümberarvestusi. Ringkonnakohus leiab, et hagejate nõue on ümberarvestuste tegemise nõudes põhjendatud, kuid asja uuel läbivaatamisel peavad pooled esitama konkreetsed andmed ümberarvestuste kohta. Maakohtule on hagejad sellekohased materjalid esitanud, kuid kohus ei ole neid uurinud. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni p 3 sõnastuses „jätta hagejate poolt kostjale ettemakstud arvesummad ettemaksuks tulevaste perioodide katteks“ ei vasta TsMS § 442 lg 5 teise lause nõuetele, kuna see ei ole selge ega arusaadav ning kohtuotsust ei saa selles osas pöörata sundtäitmisele.
13.Apellandi väide, et A. Abel ei saanud olla käesolevas asjas hagejaks, on õige. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu 10.11.2008 määruses toodud põhjendustega, et A. Abelil oli õigus oma nimel tarbijapaigaldise haldajana esitada hagi nõudega kohustada kostjat täitma V. A. sõlmitud lepingut. Asjas ei ole vaidlust, et kinnistu XXX, mille suhtes lepingu täitmise kohustamise nõue on esitatud, omanik on V. A. Vaidlust ei ole ka selle üle, et leping soojusenergia müügiks nr 92 sõlmiti 1.07.1997 V. A. 10.10.2008 toimunud kohtuistungi protokolli kohaselt osales istungil V. A. ja ütles muuhulgas „x esindab mind, sest ma olen vana inimene ja x. X esindab mind ka edaspidi kõigis asjades“(II kd lk 6). Nimetatud protokollile on lisatud A. Abeli vastuväide, selle kohta, et V. A. ei ole kunagi hagejana kohtuistungil osalenud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus oleks pidanud menetlusosalistele menetluslikku olukorda selgitama. Arvestades seda, et menetlus on kestnud pikka aega ja asjaosalistel on üheselt selge hagiavaldusest ja selle lisadest, et hagiga taotletakse kostja kohustamist x kinnistu osas lepingu täitmiseks, siis saab asja uuel läbivaatamisel lugeda V. A. tema taotluse alusel hagejaks ja A. Abel volituse alusel esindajaks. Asjaolu, et A. Abel on menetluses osalenud teiste hagejate esindajana ja teinud toiminguid, on ületatav, kui teised hagejad kiidavad A. Abeli seni tehtud menetluslikud toimingud heaks. Juhul kui V. A. ei soovi hagi esitamist, siis tuleb jätta A. Abeli osas hagi läbi vaatamata ja tema poolt esindajana tehtud menetlustoimingud ei oma esindusõiguseta isiku poolt tehtutena õiguslikku toimet.
14.Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ning jätab apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohus määrab asjas menetluskulude jaotuse asjas lõpplahendi tegemisel.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.