Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

krooni tasumist, millest 19 272 krooni moodustas tagastamata laenusumma, 4 711 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 9 636 krooni leppetrahv. Hageja ütles põhjendatult 24.03.2010 lepingu üles. Kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale mitte ühtegi makset tasunud, siis on kostja poolt lepingu järgi tagastamata laenusummaks 19 272 krooni, mis tuleb üldtingimuste p 6.1 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel kostjalt välja mõista. Lepingu põhitingimuste alusel on kostja kohustatud maksma hagejale intressi 4,5% laenusummast ühe kuu kohta. Kuna kostja ei ole enne ega pärast lepingu ülesütlemist hagejale intresside katteks mitte ühtegi makset tasunud, tuleb üldtingimuste p 13.2 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel kostjalt välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intress summas 4 711 krooni. VÕS § 415 lg 1, § 113 lg 1 kohaselt on viivise määraks lepingus kokkulepitud 4,5% võlgnetavalt summalt kuus. Üldtingimuste p 11.2 kohaselt arvestatakse lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel viivist alates lepingu lõpetamisele järgnevast päevast kuni kõigi lepingu järgsete võlgnevuste täieliku kustutamise päevani. Kuna hageja ütles lepingu üles 24.03.2010.a. alustab hageja viivise arvestamist alates 25.03.2010.a. Kostja on jätnud hageja ees täitmata rahalised kohustused summas 19 272 kr (laenusumma). Seega arvutab hageja viivist rahaliste kohustuste ehk tagastamata laenusumma tasumisega viivitamiselt määraga 4,5% võlgnetavalt summalt kuus. Kuna kostja ei ole pärast lepingu ülesütlemist hagejale mitte ühtegi summat tasunud, on hageja viivisenõue perioodil 25.03.2010– 28.10.2010 suurenenud kokku 6302 kr (19 272 kr x 4,5% x 218 päeva / 30). Hageja taotleb TsMS § 367 alusel lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele kostjalt alates 29.10.2010 kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni välja mõista viivis 4,5% tagastamata laenusummalt kuus ehk 0,1500% päevas. Seega 28.10.2010 seisuga tuleb üldtingimuste p 13.2 ning VÕS § 100, § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 6302 krooni ning laenusumma täieliku tasumiseni lisanduv viivis. Pärast kostja vastuse saamist täpsustas hageja nõuet (tlk 26-27). Kõik maksed on arvestatud tasutuks vastavalt laenulepingu lisana sõlmitud maksegraafikule. Lepingu kehtivuse ajal tasus kostja 3 677 krooni (4 makset: 11.08.2009, 07.09.2009, 11.09.2009 ja 12.10.2009). Hageja arvestas kõigepealt tasutuks põhiosamaksed 2.07.2009-11.10.2009 46,53 euri e 728 krooni. Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks hageja põhiosa nõue 19 272 krooni (20 000-728 krooni). Pärast lepingu ülesütlemist tasus kostja 12.04.2010 2 264 krooni, seega on alates 12.04.2010 tasumata põhivõlgnevus 17 008 krooni (19 272-2 264 krooni). Intressinõue 4 741 krooni tekkis perioodil 11.10.2009-lepingu ülesütlemiseni 24.03.2010 tasumata põhinõudelt 19 272 krooni. Viivisenõue on 7 029 krooni. 25.03.2010-12.04.2010 põhinõudelt 19 272 krooni 549 krooni ja 13.04.2010-22.12.2010 põhinõudelt 17 008 krooni 6 480 krooni. Hageja taotleb kostjalt välja mõista 28 778 krooni, millest 17 008 krooni on tagastamata laen, 4 474 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata intress ja 7029 krooni viivis ning alates 23.12.2010 kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni viivis 0,1500% tagastamata laenusummalt päevas ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud ja jätta kostja menetluskulud tema enda kanda. Kostja vastuväited Kohtule esitatud kirjaliku vastuse kohaselt on kostja arvates nõue alusetult suur. Kolme kuu jooksul on kostja hagejale tagastanud 3666 krooni, seda hagiavaldus ei kajasta. Makstut ei ole hageja arvestanud põhivõla katteks. Maksegraafik on koostatud eurodes, peaks olema kroonides, kuna maksevahendiks Eestis on kroon. Seega on leping ebakorrektne ja jääb arusaamatuks kui palju väheneb jääk kroonides. Hageja

peaks järgima ja täitma seadusi. Tarbijakrediidilepingus on kohustuslik ära näidata lõpujääk kroonides. Selle tõttu saab hageja alusetult suure intressi kohe välja võtta ilma seda põhivõlaks arvestamata. Kostja laenusaajana seda ei märka, kuna see on osavalt lepingusse peidetud selliselt, et põhisumma vähenemist igas kruus kroonides ei näe. Sellisel kujul on kostja arvates laenuleping koostatud tahtlikult laenuvõtja kahjuks. Lepingu ülesütlemine on vastuolus VÕS § 416 lg-ga 3. Menetluskulud peaks tasuma hageja, kuna ta ei soovinud jõuda kostjaga mõistlikule kokkuleppele. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hageja poolt esitatud kirjalike avalduste ja kostja vastusega ning uurinud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kooskõlas TsMS § 405 lg 1 määras kohus asja lahendamiseks lihtmenetluse ning andis pooltele tähtaja kõigi tähtsust omavate dokumentide ja taotluste esitamiseks. Tõendatud on, et pooled sõlmisid 2.07.2009 laenulepingu (tlk 11), mille alusel hageja andis kostjale laenu 19 500 krooni e 1 278,23 eurot (lepingu p 3.1), lepingutasu oli 500 krooni. Selle asjaolu üle vaidlus puudub. Laenu tagastamise tähtajaks oli lepingu p 3.3 järgi 11.07.2012. Intressi ja laenu tuli kostjal hagejale maksta iga kuu 11.kuupäeval (lepingu p 3.4). Pooled leppisid kokku intressimääras – 4,50% kuus (p 3.5) (intressimäär 54% aastas (p 3.10)) ja viivisemääras 0,5% päevas (p 3.9). Üldtingimuste p 8.1 järgi toimub laenu tagasimaksmine maksegraafiku alusel, mis on laenulepingu lisaks. Maksegraafiku (tlk 13 pöördel) järgi oli kostjal kohustus tasuda hagejale intressi ja laenu põhiosa 36 maksega alates 11.08.2008 (I makse) kuni 11.07.2012 (viimane makse). Makse suurus (intress+laenu põhiosa) on kõigi 36 makse puhul maksegraafikus näidatud ka kroonides. Hageja on tõendina esitanud tema poolt kostjale saadetud 16.01.2010 kirja (tlk 7) võlgnevuse kohta ning andnud kostjale 14-päevase tähtaja võla likvideerimiseks ning teatanud võla mittetasumise korral lepingu ülesütlemisest. Kirjas teatab hageja kostjale ka maksegraafiku muutmisest, mille järgi peale võlgnevuse tasumist on makse suuruseks 1 183 krooni. 24.03.2010 ütles hageja lepingu üles saates kostjale sellekohase teate (tlk 8). Kostja heidab hagejale, ette seda, et hageja ei ole arvestanud kostja poolt tasutud 3 666 krooni ja, et makstut ei ole arvestatud põhivõla katteks ning, et maksegraafik on koostatud eurodes. Märgitu tõttu peab kostja lepingut ebakorrektseks ja arusaamatuks jääb kui palju väheneb lõpujääk kroonides. Selle tõttu saab hageja alusetult suure intressi kohe välja võtta ilma seda põhivõlaks arvestamata. Kostjast laenusaaja seda ei märka, kuna see on osavalt lepingusse peidetud selliselt, et põhisumma vähenemist igas kuus kroonides ei näe. Kostja arvates on lepingu ülesütlemine vastuolus VÕS § 416 lõikega 3. Kohus kostjaga ei nõustu. Kostja sõlmis hagejaga lepingu, milles olid nii laenusumma kui lepingutasu märgitud kahes vääringus – eurodes ja kroonides, ka maksegraafik on koostatud kahes vääringus – eurodes ja kroonides. Lepingu sõlmis ajal kostja seda ennast kahjustavaks ei pidanud. Lepingu rikkumisel tuleb kostja poolt esitatud vastuväide ülalmärgitu kohta lugeda asjaoluks, mida vaidluse lahendamisel kohus ei tõlgenda kostja kasuks. Registrikaardile märgitust järeldub, et hageja põhitegevusalaks on laenuandmine. Seega kohaldub hageja suhtes VÕS § 44, mis sätestab, et kui VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav.

Kostja oma vastuväidetes ei viita ühelegi § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimusele. Kohtu hinnangul puuduvad lepingu tingimused, mis oleksid kostjat ebamõistlikult kahjustavad. VÕS § 76 kg 1 näeb ette, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Lepingu alusel tekkis kostjal hageja ees rahaline kohustus, mis tuli täita raha maksmisega sularahas hageja kassasse või pangaülekandega hageja arveldusarvele (VÕS § 91, üldtingimuste p 6.2). VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja ei eita kohustuse rikkumist. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise juhuks sätestab VÕS § 101. Hageja poolt valitus õiguskaitsevahenditeks on viidatud paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigus nõuda kohustuse täitmist (p 1 ja § 108 lg 1) ja viivist (p 6). Enne kohtuses pöördumist kohaldas hageja õigust öelda leping üles (p 4 ja § 116 lg 6). § 101 lg 2 alusel võib hageja võlausaldajana kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 196 lg 1 alusel võib kestvuslepingu kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda. Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist (lg 2). Hageja ütles lepingu üles 24.03.2010 (tlk 8), kusjuures ta oli eelnevalt andud kostjale 14 päevase tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks (tlk 7). Kostja peab lepingu ülesütlemist VÕS § 416 lõikega 3 vastolus olevaks. § 416 sätestab krediidilepingu ülesütlemise piirangud. § 416 lg 3 sätestab, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Hageja on nimetatud sättega hagi esitamisel arvestanud ja nõuab kostjalt vaid intressi, mis oli sissenõutavaks muutunud lepingu ülesütlemise ajaks. Kooskõlas § 113 lg 1 on hagejal õigus nõuda kostjalt rahalise kohustuse rikkumise tõttu viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni suuruses, mis on lepinguga ettenähtud. 23.12.2010 hageja poolt kohtule esitatud avalduses (avaldusel kuupäev 28.10.2010) pakkus hageja kostjale võimalust lahendada vaidlus kompromissiga, mis seisneks maksegraafiku koostamises või kogu võlgnevuse koheses tasumises, kusjuures viimasel juhul olnuks hageja valmis nõude suuruse üle vaatama. Kostja hageja ettepanekule ei vastanud. Tulenevalt TsMS § 124 lg 1 on hagihind 1 087,01 eurot (17 008 krooni). Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta kostja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.