Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1.Galina Popova esitas 06.10.2009 Viru Maakohtule hagi Igor Orlovi vastu võlgnevuse 10 000 krooni ja viiviste 10 000 krooni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20.02.2009 laenulepingu, mille alusel kohustus Igor Orlov tagastama hiljemalt 01.05.2009 Galina Popovale 10 000 krooni. Võla tagastamise tähtaja rikkumise korral kohustus võlgnik vastavalt võlakirja tingimustele maksma viivist 0,01% võla põhisummast, s.o 100 krooni iga võla tagastamisega viivitatud päeva eest. Kostja ei ole kohustust lepingus märgitud tähtaja jooksul täitnud. Hageja on pöördunud korduvalt telefoni teel kostja poole võla tagastamise nõudega, kuid kostja hoidub kohustuse täitmisest kõrvale. Hageja taotleb kostjalt välja mõista võlgnevus summas 10 000 krooni, viivis summas 10 000 krooni ja menetluskulud.

MAAKOHTU LAHEND

hageja on kostjale 10 000 krooni üle andnud poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu alusel ettemaksuna või võtnud hagejalt laenu allkirjastades selle tunnistamiseks võlakirja. Hageja ei eita et tema korteris tehti remonti ja töid teostasid kolmas isik (A .G. ) ja kostja. Seega on tegemist suuliselt sõlmitud töövõtulepinguga. Töövõtulepingu olulisteks tingimusteks on tasu suuruse ja maksmise korra kindlaksmääramine ja ka töö tegemise tähtaeg. Tasu tuleb maksta töövõtjale ja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kostja on kohtule esitanud väidetavalt 21.01.2010 A .G. poolt allkirjastatud dokumendi koopia, milles viimane tunnistab, et tegi hageja korteris koos kostjaga alates 20.10.2008 - 25.05.2009 remonttöid suuliselt sõlmitud töövõtulepingu alusel ning 2009.a veebruaris kostjale üle antud raha oli ettemaks korteri remondi eest. Samas väidab kostja, et A .G. võlakirja koostamise juures ei viibinud ja teab sellest ainult tema sõnade järgi. Kohus leidis, et kostja poolt esitatud dokumendi koopia on tõendina ebausaldusväärne ning see tuleb jätta arvestamata, kuna kostja väitel teadis A .G. võlakirja koostamisest ainult tema sõnade järgi ning selle koostamise juures ei viibinud ja dokument on koostatud peaaegu aasta hiljem peale võlakirja koostamist. Kostja poolt esitatud dokumendi koopia näol ei ole tegemist dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg 1 tähenduses, vaid kolmanda isiku antud kirjalike ütlustega. Tunnistaja ütlustena saab kohus aga arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi. Kohus võib küll määrusega kohustada tunnistajat kirjalikult vastama esitatud küsimusele teatud tingimustel (TsMS § 253 lg 1), kuid antud juhul kohus seda teinud ei ole, sest hageja pole taotlenud A .G. tunnistajana menetluses osalemist ning sellisel kujul menetlustoimingu tegemise eeldused polnud ka täidetud. Kohus leidis, et kolmanda isiku (A .G. ) ja hageja vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille pooleks kostja ei olnud. Tegemist võis küll olla ka hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepinguga teatud kindla töö(de) tegemiseks, kuid kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, et kolmanda isiku, kostja ning hageja vahel oleks sõlmitud eraldi töövõtulepingud või, et töövõtjaks olid nii kolmas isik kui kostja. Eelarve olemasolu kostjal ei tähenda seda, et kostja oli töövõtulepingu pooleks. Isegi kui eeldada, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, ei tõenda kostja väiteid, et ka enne oli hageja andnud ettemaksu ja nõudnud võlakirja, seda, et vaidlusaluse võlakirja alusel kostjale antud raha oli ettemaks töövõtulepingu alusel. Isegi töövõtulepingu olemasolu korral poolte vahel ei välista see ka teiste võlasuhete olemasolu, antud juhul hageja poolt kostjale laenu andmist. Kuna hageja on tõendanud nõude olemasolu kostja vastu (laenu andmine, võlakiri) ja kostja pole tõendanud seda, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, siis ei saanud hageja tasuda vaidlusalust summat kostjale töövõtulepingu alusel ettemaksuna. Kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, et töövõtja A .G. oleks hagejaga kokku leppinud, et töö eest tasutakse ositi või tehakse ettemakseid. TsMS § 230 lg 1 järgi on kostja kohustuseks tõendada hageja poolt ettemaksu tegemine talle. Samuti pole tuvastatud, et töövõtja oleks hagejaga kokku leppinud ja andnud käsundi kostjale ettemaksu vastuvõtmiseks hagejalt. Kuna üks töövõtulepingu pooltest ei viibinud ka raha üleandmise juures, siis ei ole tegemist töövõtulepingu alusel töövõtjale tellija poolt tehtud ettemaksuga. Tulenevalt eeltoodust leidis kohus, et poolte vahel polnud töövõtulepingut sõlmitud ning töövõtuleping oli sõlmitud kolmanda isiku A .G. ja hageja vahel, millest järeldub et hageja ei ole teinud kostjale ettemaksu töövõtulepingu alusel. Hageja tugineb oma nõudes võlatunnistusele kui lepingule, kuna hageja andis kostjale laenu, mille viimane pidi tähtaegselt tagastama ja tähtaegselt tagastamata jätmise korral pidi kostja tasuma hagejale viivist 0,01 % võlgnetavalt summalt päevas. Hageja esitatud dokument kinnitab, et hageja on juba andnud kostjale laenuks 10 000 krooni.

Kohus leidis, et võlatunnistusega ja kostja seletustega on tõendatud kostja võlgnevus hagejale. Kuna kohus hagi rahuldas, tuleb kostjalt välja mõista võlgnevus 10 000 krooni ja viivis 150 krooni hageja kasuks, menetluskulud jätta kostja kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

hiljemalt 01.05.2009 ning iga viivitatud päeva eest maksma viivist 0,01 % laenu summast (lk 7; 18 tõlge).

Üllar Roostoja

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.