Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr 2-09-50920

ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

06.10.2009.a esitas G P hagi I O vastu võlgnevuse 10 000 krooni ja viivise 10 000 krooni nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20.02.2009.aastal laenulepingu mille alusel kohustus kostja I O (võlgnik) tagastama hiljemalt 01.05.2009.a hageja G P (võlausaldaja) võla summas 10 000 krooni. Võla tagastamise tähtaja rikkumise korral kohustus võlgnik, vastavalt võlakirja tingimustele, maksma viivist 0,01% võla põhisummast, mis moodustab 100 krooni iga võla tagastamisega viivitatud päeva eest. Kostja ei ole oma kohustust lepingus märgitud tähtaja jooksul täitnud. Hageja on oma õigust kasutades pöördunud korduvalt telefoni teel kostja poole võla tagastamise nõudega, kuid kostja (võlgnik) hoidub ilma mingi mõjuva põhjuseta, so oma vastutustundetuse tõttu, kohustuse täitmisest kõrvale. Vältimaks kohtusse pöördumist ja lisakulutusi pöördus hageja 09.07.2009.a ja 14.08.2009.a kostja poole kirjalikus vormis ning tegi talle ettepaneku täita oma lepinguline kohustus vastuvõetavatel tingimustel. Kostja aga ei ole oma laenulepingu järgset kohustust siiani täitnud. Vastavalt võlaõigusseaduse §-le 3, poolte (edaspidi hageja ja kostja) vahel tekkisid võlasuhted. Võlaõigusseaduse § 101 lg 1 p l j a p 6 ning § 108 lg 1 näevad ette kostja vastutust, mis seisneb võla ja viivise väljamõistmises kohustuse täitmisega viivitamise eest. Kostja viivitus kohustuse täitmisega on hagi esitamise päeva seisuga 150 päeva, mis moodustab rahalises väljenduses 15 000 krooni vastavalt VÕS § 113 lg 1. Hageja palub välja mõista kostjalt võlgnevus summas 10 000 krooni, viivis summas 10 000 krooni ja õigusabi-ja kohtukulud, mis on seotud hagi läbivaatamisega.

KOSTJA VASTUS HAGILE

Kostja poolt kohtule 15.02.2010.a saadetud vastuse kohaselt kostja hagi õigeks ei võta, ega soovi vastuhagi esitada. Kohtukulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja vaidleb hagile vastu järgmiste põhjendustega. Hageja asus vääralt seisukohale, et kostja sai hagejalt raha summas 10 000 krooni laenulepingu raames, tegelikult andis hageja raha kostjale üle töövõtulepingu alusel. Töövõtulepingu objektiks oli kostja poolt hageja korteri remont. Kuna korterite remont ei ole kostja põhitöö ja sissetulekute peamine allikas, sõlmiti töövõtuleping suuliselt. Ülalmainitud töövõtulepingu järgi maksis hageja 20. veebruaril 2009. a kostjale 10 000 krooni korteri remondi eest ettemaksuna. Et tegemist oli ettemaksuga tulevikus tehtava korteri remondi eest, allkirjastas hageja huvide tagamiseks kostja võlakirja. Töövõtulepinguliste suhete olemasolu ja nende raames rahaliste vahendite üleandmise fakti kinnitab samuti kostjaga koos hageja korteris remonti teinud A G (lisa 1). Seega andis hageja rahalised vahendid summas 10 000 krooni kostjale üle hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingu alusel. Hageja on ekslikult arvamusel, et kostja oli kohustatud tagastama talle raha summas 10 000 krooni. Töövõtulepingu raames saadud raha summas 10 000 krooni ei pea kostja hagejale tagastama, kuna täitis nõuetekohaselt töövõttu kuuluvad kohustused. Peale selle on eksitav hageja väide, et 0,01% summast 10 000 krooni on 100 krooni päevas. 0,01% summast 10 000 krooni on 1 kroon päevas. Samuti on alusetu ja paljasõnaline hageja väide, et kostja hoidub mõjuva põhjuseta oma kohustuste täitmisest kõrvale vaatamata hageja poolt tehtud pöördumistele. Kostja reageeris koheselt hageja pöördumistele ja informeeris hagejat nii suuliselt kui kirjalikult tähitud kirjadega oma seisukohtadest ja põhjendustest (lisa 2). TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama hagimenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja viitab hagiavalduses ainult kostja poolt töövõtulepinguliste suhete raames koostatud võlakirjale. Muud tõendid hagejal puuduvad. Tartu Ringkonnakohtu 14. jaanuari 2010. a otsuse nr 2-08-9206 järgi üksnes hageja viide sellele, et ühe summa ülekandmine on toimunud, ei ole piisav järeldamaks, et vaidlusalused summad ei olnud tasutud kostja ja hageja vahelises töövõtusuhtes. Kostja on seisukohal, et üksnes võlakirja alusel üleantud rahaliste vahendite fakt ei ole piisav järeldamaks, et summa 10 000 krooni ei olnud tasutud kostja ja hageja vahelises töövõtusuhtes. Seega leiab kostja, et hagiavalduse rahuldamiseks puudub alus, hagiavaldus on põhjendamata ja tõendamata. 2(8)

Tsiviilasi nr 2-09-50920

HAGEJA ARVAMUS HAGI VASTUSE KOHTA

Hageja esitas kohtu nõudel 10.03.2010.a kohtule seisukoha hageja vastuse suhtes, mille kohaselt Kostja eksitab tahtlikult kohust, viidates sellele, et 20.02.2009 sai ta summa 10 000 krooni ettemaksuna alltöövõtu eest, sest antud summa oli antud kostjale rahalise laenuna, mille kohta koostati ka võlakiri, mille koostas kostja isiklikult oma käega ja kus on ära märgitud summa, tagastamise kuupäev ja viivise suurus, kui võlga õigel ajal tagasi ei maksta. Lisaks toimus rahalise laenu üleandmine ainult hageja ja kostja juuresolekul, seega on A G poolt antud selgitused valed, need võis koostada ainult I O sõnade järgi. Sest A. G ei saanud teada, mis eesmärgiga I. O raha laenas. Kostja kinnitused, et ta reageeris õigeaegselt hageja nõudmistele täita oma võlakohustused vastavalt võlakirjale on samuti valed, sest vastused kostja kirjalikele teavitustele laekusid alles pärast hageja pöördumist kohtusse. Lisaks on kostja viide Tartu rongkonnakohtu otsusele asjas nr. 2-08-9206 14.01.2010 ebatäpne, kuna antud otsus langetati alltöövõtu-lepinguliste suhete kohta, mitte aga laenulepinguliste suhete kohta. Seoses ülaltooduga, kostja võlakohustuste mittetäitmisega vastavalt võlaõigusseaduse paragrahvile 101 lõik 1 punktid 1 ja 6 ning võlaõigusseaduse paragrahvile 108 lõik 1 palun mõista kostjalt välja võlg ja viivised kohustuste täitmistega venitamise eest.

KOHTUISTUNG

14.04.2010.a kohtuistungil jäid pooled oma nõuete, vastuväidete ja nende põhjenduste juurde. Hageja täpsustas, et hagiavalduses on aritmeetiline viga - 0,01% summast 10 000 on 1 kroon päevas. Viivis hagi esitamise päeva seisuga moodustas 150 päeva ja viivis vastavalt on 150 krooni. Hageja väitel oli kostja kaasatud tegema G remonti. Kostja palus võlgu anda, ta pidi liisingu maksma. Ma ütlesin olgu, ma annan raha, aga minu tingimustel, arutame viivist ja tähtaega. Juttu ei olnud töö tegemisest. Ta lihtsas võttis võlgu. Ta pidi mingisugust liisingut maksma. Kostja hagi ei tunnista. Kostja on varemgi hageja palvel vormistanud hageja palvel tema poolt raha andmise võlakirjana. Need võlakirjad olid nagu ettemakseks tulevike tööde jaoks. Hageja ütles, et kui seda vormistatakse teistmoodi siis ta ei anna mulle raha, sellepärast oli tehtud niisugune võlakiri. Ülejäänud on ka minu kirjutatud, minu allkirjaga ja minu andmetega. Töövõtuleping oli suuline, aga mul on olemas eelarve mis oli kooskõlastatud. G võlakirja koostamise juures ei viibinud ja teab sellest ainult minu sõnade järgi. Kostja leiab, et võlakiri oli tehtud töövõtulepingu koostamiseks.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-st 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud ja kuulub seega rahuldamisele täies ulatuses. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et hageja on kostjale üle andnud 10 000 krooni ning kostja on võlakirja (vene k. расписка) 20.02.2009.a allkirjastanud. Pooled vaidlevad selle üle kas hageja on kostjale 10 000 krooni üle andnud poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu alusel ettemaksuna, või võtnud hagejalt laenu allkirjastades selle tunnistamiseks võlakirja. Hageja ei eita et tema korteris tehti remonti ja töid teostasid kolmas isik (G) ja kostja. Seega on tegemist suuliselt sõlmitud töövõtulepinguga ning kindlaks tuleb teha kes olid lepingu poolteks. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu 3(8)

Tsiviilasi nr 2-09-50920

tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Toimiku materjalidest nähtub, et kostja oli kaasatud koos kolmanda isikuga (G) tegema remonti (kohtuistungi protokoll) hageja korteris. Sellisel juhul on töövõtuleping sõlmitud kolmanda isiku ja hageja vahel, mitte kostja ja hageja vahel. Töövõtulepingu puhul eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult (võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 3). Juhul kui töövõtja ei täida kohustusi isiklikult, ei tähenda see seda, et isik kes teeb tellitud tööd, oleks lepingu pooleks. Kostja võib sellisel juhul olla alltöövõtjaks. VÕS § 635 lg 1 sätestab, et töövõtulepinguga kohustub töövõtja valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), tellija aga maksma selle eest tasu. Kohus leiab, et töövõtulepingu olulisteks tingimusteks on tasu suuruse ja maksmise korra (näit. ositi) kindlaksmääramine ja ka töö tegemise tähtaeg. Tasu tuleb maksta töövõtjale ja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kostja on kohtule esitanud väidetavalt 21.01.2010.a A G poolt allkirjastatud dokumendi koopia (tl. 31), milles viimane tunnistab, et tegi hageja korteris koos kostjaga alates 20.10.2008.a25.05.2009.a remonttöid suuliselt sõlmitud töövõtulepingu alusel ning 2009.a veebruaris kostjale üle antud raha oli ettemaks korteri remondi eest. Samas väidab kostja, et A G võlakirja koostamise juures ei viibinud ja teab sellest ainult tema sõnade järgi. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. TsMS § 272 lg 1 kohaselt dokumentaalne tõend on igasugune kirjalikult jäädvustatud dokument, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. TsMS § 273 lg 1 kohaselt kirjalik dokument esitatakse algdokumendina või ärakirjana. Dokumendi tõestamata koopia ei ole dokumentaalne tõend. Kohus hinnanud kostja poolt esitatud dokumendi koopiat (tl. 31) leiab, et see on tõendina ebausaldusväärne ning kohus seda ei arvesta, kuna kostja väitel teadis A G võlakirja koostamisest ainult tema sõnade järgi ning selle koostamise juures ei viibinud ja dokument on koostatud peaaegu aasta hiljem peale võlakirja koostamist. Kohus leiab, et esitatud dokumendi koopia näol ei ole tegemist dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 lg 1 tähenduses, vaid kolmanda isiku antud kirjalike ütlustega. Tunnistaja ütlustena saab kohus aga arvestada üksnes tunnistaja poolt tsiviilasjas peetud kohtuistungil antud, protokollitud ja allkirjastatud ütlusi. Kohus võib küll määrusega kohustada tunnistajat kirjalikult vastama esitatud küsimusele teatud tingimustel (TsMS § 253 lg 1), kuid antud juhul kohus seda teinud ei ole, sest hageja pole taotlenud A G tunnistajana menetluses osalemist ning sellisel kujul menetlustoimingu tegemise eeldused polnud ka täidetud. Tõendiks võivad olla ka poole taotlusel vastaspoole või kolmanda isiku vande all antud seletused, juhul kui pool, ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu (TsMS § 267 lg 1). 4(8)

Tsiviilasi nr 2-09-50920

Hageja kohtule taotlust vastaspoole või kolmanda isiku vande all ülekuulamiseks kohtule esitanud ei ole. Samuti ei tugine kohus oma järelduste tegemisel ainult ühele esitatud dokumendile, vaid hindab kõiki asjas esitatud tõendeid kogumis. Eeltoodust järeldub, et kolmanda isiku (G) ja hageja vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mille pooleks kostja ei olnud. Tegemist võiks küll olla ka hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepinguga teatud kindla töö (de) tegemiseks, kuid kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, et kolmanda isiku, kostja ning hageja vahel oleks sõlmitud eraldi töövõtulepingud, või et töövõtjaks olid nii kolmas isik, kui ka kostja ühiselt. Pooled on väitnud, et töövõtuleping hõlmas hageja korteris remondi tegemist. Kui töövõtulepingu sisuks on remondi tegemine hageja korteris, siis puudus võimalus ja vajadus sõlmida samasisulist dubleerivat töövõtulepingut. Eelarve olemasolu kostjal ei tähenda seda, et kostja oli töövõtulepingu pooleks. Samuti ei näita kostja väited selle kohta, et ka enne on hageja andnud ettemaksu ning nõudnud võlakirja seda, et eelnevalt väljastatud võlakirjade tekst, sisu ja eesmärk on identne vaidlusaluse võlakirjaga. Seega ei tõenda kostja esitatud väited, isegi eeldades et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping seda, et vaidlusaluse võlakirja alusel kostjale antud raha oli ettemaks töövõtulepingu alusel. Isegi töövõtulepingu olemasolu korral poolte vahel ei välista see ka teiste võlasuhete olemasolu, antud juhul hageja poolt kostjale laenu andmist. Kuna hageja on tõendanud nõude olemasolu kostja vastu (laenu andmine, võlakiri) ja kostja pole tõendanud seda, et poolte vahel oli sõlmitud töövõtuleping, siis ei saanud hageja tasuda vaidlusalust summat kostjale töövõtulepingu alusel ettemaksuna. Kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, et töövõtja (G) oleks hagejaga kokku leppinud, et töö eest tasutakse ositi, või tehakse ettemakseid. TsMS § 230 lg 1 järgi on kostja kohustuseks tõendada hageja poolt ettemaksu tegemine talle. Samuti pole tuvastatud, et töövõtja oleks hagejaga kokku leppinud ja andnud käsundi kostjale ettemaksu vastuvõtmiseks hagejalt. Kuna üks töövõtulepingu pooltest ei viibinud ka raha üleandmise juures, siis ei ole tegemist töövõtulepingu alusel töövõtjale tellija poolt tehtud ettemaksuga. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et poolte vahel polnud töövõtulepingut sõlmitud ning töövõtuleping oli sõlmitud kolmanda isiku (G) ja hageja vahel, millest järeldub et hageja ei ole teinud kostjale ettemaksu töövõtulepingu alusel. Kui eeldada, et hageja tegi kostjale ettemaksu töövõtulepingu alusel, mille pooleks kostja ei olnud, või lepingus sellist kohustust sätestatud ei olnud, siis sellisel juhul puudus hagejal kohustus kostjale ettemaksu teha ning tegemist on kostja alusetu rikastumisega hageja arvelt VÕS § 1028 lg 1 tähenduses. VÕS § 1028 järgi saab üleandja nõuda üleantu tagasi soorituse saajalt. VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi on alusetu soorituse saaja alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks VÕS 52. ptk sätete alusel, kohustatud tagastama saadud raha ning antud juhul kui alusetu soorituse esemeks oli raha ja soorituse saaja vastutab ka VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi, on hagejal õigus nõuda viivist (VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses). Sellisel juhul oleks kostja kohustatud hagejale tagastama saadud 10 000 krooni ning alates ajast, kui ta saab teada või peab teadma asjaoludest, mis annavad aluse alusetult saadud raha väljamõistmiseks maksma saadud summalt viivist kuni 10 000 krooni täieliku tagastamiseni hagejale. Järgnevalt analüüsib kohus kostja poolt allkirjastatud dokumendi (vene k. расписка) tähendust, sh. veelkord kostja väiteid ettemaksu kohta. 5(8)

Tsiviilasi nr 2-09-50920

Hagiavalduse kohaselt tugineb hageja oma nõudes võlatunnistusele kui lepingule, kuna hageja andis kostjale laenu, mille viimane pidi tähtaegselt tagastama ja tähtaegselt tagastamata jätmise korral pidi kostja tasuma hagejale viivist 0,01 % võlgnetavalt summalt päevas (tl. 7). Kostja väitel ta laenu ei võtnud ning tegemist oli töövõtulepingu ettemaksuga. Laenulepingu tüüpiliseks sõnastuseks on, et üks pool kohustub andma laenu ja teine pool kohustub selle teatud tähtaja jooksul tagastama, kuid nimetatud dokument kinnitab, et hageja on juba andnud kostjale laenuks 10 000 krooni. Kohus leiab et tegemist on kostja poolt allkirjastatud kehtiva võlatunnistusega. VÕS § 30 lg 2 järgi peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis. Kostja poolt allkirjastatud võlatunnistus on kirjalikus vormis. Võla olemasolu tunnistamiseks ei ole vaja kahe isiku allkirjaga lepingudokumenti. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus (RKTKo) asjas nr 3-2-1-15-09). VÕS §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset võlatunnistust. Konstitutiivse (abstraktse) võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samas ei reguleeri VÕS § 30 kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Peale VÕS §-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama hageja (võlausaldaja). Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus leiab, et VÕS §-s 30 tähenduses konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu pole tõendatud. Arvestades hageja huve (andis kostjale laenu) ja kostja selgitusi (tegemist pole laenuga), ei saa eeldada poolte ühist tahet siduda end just abstraktse kohustusega, st. et poolte eesmärgiks oli luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Hageja selle kohta tõendeid esitanud ei ole. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb.

Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema poolt mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Kohus leiab et poolte ühist tegelikku tahet ei ole võimalik kindlaks määrata. Hageja väitel on ta kostjale andnud laenu ja kostja on tuginenud menetluse kestel väitele, et tegemist oli 6(8)

Tsiviilasi nr 2-09-50920

töövõtulepingu alusel tehtud ettemaksuga, kuid pole väitnud et hageja pidi raha üleandmisel raha üleandmise sellisest tähendusest olema teadlik, või teadis seda. Sellist järeldust ei väära ka kostja väide, et eelnevalt on hageja andnud ettemaksu ning nõudnud võlakirja allkirjastamist kohtu poolt eeltoodud põhjendustel. Antud juhul on vaidluse esemeks konkreetne võlakiri ja selle andmise aluseks olevad asjaolud. Lepingueelsete läbirääkimiste asjaolude kohta pooled kohtule tõendeid esitanud ei ole. Kostja küll väidab et on ka eelnevalt selliseid võlakirju allkirjastanud ettemaksuna hageja nõudmisel, kuid tõendeid selle kohta kohtule esitatud ei ole (TsMS § 230 lg 1). Kohus ei saa eeldada, et pooled oleksid sellist käitumisviisi pikemaajaliselt oma suhetes rakendanud ja see oleks kujunenud tavaks (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS § 2 lg 1)). Samuti ei muuda tava seadust (TsÜS § 2 lg 2 teine lause). Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda (RKTKo asjas nr 3-2-1-44-09). Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega (RKTKo asjas nr 3-2-1122-06). Eeltoodud põhjendustel ei saa kohus arvestada lepingupooltevahelist praktikat (VÕS § 29 lg 5 p 6).

lepingu

tõlgendamisel

tavasid

ja

Võlatunnistuse sisust ja ulatusest järeldub, et tegemist on konkreetse kohustuse olemasolu tunnistamisega. Seega on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mille kostja on hagejale andnud. Sellise võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid on üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik tõendama võla puudumist mitte võlausaldaja võla olemasolu. Kohus leiab, et võlatunnistusega ja kostja seletustega on tõendatud kostja võlgnevus hagejale. Kostja ei eita, et sai hagejalt 10 000 krooni. Kostja on võlakirja vabatahtlikult kirjutanud, või allkirjastanud ning võlakirjast nähtub kostja poolt hagejalt raha laenamine ja saamine. VÕS § 9 lg 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Ei ole mõistlik eeldada, et hageja andnuks ilma kostja tahteavalduseta viimasele 10 000 krooni. Samuti ei saa sarnases olukorras olev mõistlik inimene eeldada, et saades ettemaksu töövõtulepingu alusel, tuleb ettemaks teatud tähtajaks tagastada ja tagastamisega viivitamisel tasuda ka viivist. Kui kostja on omakäeliselt kirjutanud võlakirja ja (või) selle allkirjastanud ja see on tema emakeeles, siis võib eeldada et iga mõistlik inimene on võlakirja sisust ka teadlik. Võlatunnistuse andnud isik ei saa vabaneda võlakirjas märgitud kohustusest väitega, et tema arvates oli raha üle antud teisel eesmärgil ning ta ei soovinud luua sellega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi. Kohus leiab et kostja on saanud hagejalt laenu ja seda deklaratiivse võlatunnistusega ka kinnitanud ning kostja pole tõendanud võla puudumist. Siit järeldub, et kostja on kohustatud hagejale tagastama 10 000 krooni ja tasuma nimetatud summalt viivist 0,01 % päevas, alates võlgnevuse sissenõutavaks muutumisest, st. alates ajast mil õigustatud isikul (hagejal) oli õigus nõuda kohustatud isikult (kostja) summa tagastamist. Laenu tagastamise tähtajaks oli 7(8)

Tsiviilasi nr 2-09-50920

01.05.2009.a, seega muutus nõue sissenõutavaks 02.05.2009.a-st ning sellest ajast tuleb arvestada ka viivist võlgnetavalt summalt. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus õigustatud isikule täita õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS §-de 101 lg 1 p 1 ja 108 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on algselt nõudnud viivist summas 15 000 krooni, kuid kohtuistungil vähendanud kõrvalnõude suurust ja nõuab kostjalt 150 krooni viivist, kuna tekkis arvutusviga. Kohus on hagimenetluses seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ja TsMS § 442 lg 5 ja TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista võlgnevus 10 000 krooni ja viivis 150 krooni hageja kasuks.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Kuna otsus tehti kostja kahjuks, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus selgitab hagejale, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 441 lg 1, 442, 468 lg 3, 630 lg 1, 632 lg 1.

Tamara Šabarova Kohtunik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.