Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Hageja nõue ja selle põhjendused NT AS ja OÜ E vahel sõlmiti 27.05.2010 kokkulepe, mille kohaselt kostja võttis endale kohustuse tasuda arvetest nr xxxxxxxx.xxxxxxxx.xxxxxxxxxx.xxxxxxxx. tulenev võlgnevus summas 256 731,11 krooni ja menetluskulu 18 600 krooni, kokku 275 331,11 krooni. Võlgnevus tuli tasuda maksegraafiku alusel 2010. aasta 23. nädalast kuni 35. nädalani 20 000 krooni nädalas ja 36. nädalal 15 331,11 krooni. Kostja kokkulepet ei täitnud ning hageja esitas kostjale 12.07.2010 lepingu ülesütlemisavalduse. Vastavalt kokkuleppe punktile 7 on kostja kohustatud maksetega

viivitamisel rohkem kui kaks päeva tasuma hagejale leppetrahvi 5 000 krooni. Punkt 8 kohaselt on hagejal maksete tasumisega viivitamise korral õigus nõuda viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Seoses kostjapoolse kohustuse mittetäitmisega on hagejal tekkinud täiendavad lisakulutused õigusabiteenuse näol summas 8 400 krooni, mida hageja käsitleb kahjuna. 09.08.2010 seisuga on kostja võlgnevus hageja ees 333 277,47 krooni, millest põhivõlgnevus 275 331,11 krooni, viivis 44 546,36 krooni, leppetrahv 5 000 krooni ja kahju 8 400 krooni. Nimetatud summa palub hageja välja mõista kostjalt. Lisaks eeltoodule palub hageja kostjalt välja mõista viivis 0,5% põhinõudelt päevas alates 10.08.2010 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda, hageja nõustus kirjaliku menetlusega. 01.12.2010 eelistungil jäi hageja esitatud nõuete juurde. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Kokkuleppe olemasolu on hageja poolt tõendamata. Hagile lisatud kokkulepe on allkirjastatud digitaalselt, kuid digitaalallkirja kinnituslehelt ei nähtu, millise maksegraafiku on kostja seaduslik esindaja allkirjastanud. Isegi kui kokkulepe on kehtiv, on kostja hinnangul tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, mis ei tekita kostjale täiendavaid kohustusi. Riigikohtu praktikast lähtuvalt on deklaratiivne võlatunnistus seotud põhikohustuse kehtivusega. Hageja peab tõendama, et võlatunnistuse eesmärgiks oli konstitutiivse võlatunnistuse andmine, et kokkulepe ise saaks olla maksekohustuse tekkimise aluseks. Hageja ei ole tõendanud põhikohustuse olemasolu, esitamata on leping ja selle alusel esitatud arved, mille kostja väidetavalt tasumata jättis. Kuna põhikohustuse olemasolu on tõendamata, ei saa olla kehtivad viivise ja leppetrahvi nõuded. Kostja leiab, et lepingust taganemine on tühine, sest puuduvad taganemise eeldused. Hageja lepingust taganemisavaldusele ei ole lisatud tõendit selle kohta, et kostja on selle kätte saanud, mistõttu ei ole kostjal võimalik veenduda, et taganemisavaldus on kehtiv. Hageja ei ole põhistanud olulise lepingurikkumise eelduseid. Pooled on kokku leppinud kohustuse ositi täitmise. Esimese osamakse tasumise tähtaeg saabus 14.06.2010, hageja on taganemisavalduse väidetavalt esitanud 12.07.2010, s.t. kuu aega pärast esimese osamaksega viibimist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 3 järgi oleks hageja saanud lepingust taganeda üksnes selles osas, millega kostja oli väidetavalt viivitusse sattunud. Samuti on hageja taganenud lepingust täiendavat tähtaega andmata, mis ei ole VÕS § 116 lg 4 järgi lubatud. Hageja kahju hüvitamise nõude eeldused on täitmata. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ja põhjuslikku seost kostja teo ning kahju vahel. Rahaliste nõuete puhul on võlausaldaja kahju hüvitamiseks ette nähtud viivise nõue, mille hageja on juba esitanud, kuigi kostja seda ei tunnista. Kahju hüvitamise nõue on alusetu ja esitatud eesmärgil rikastuda kostja kulul. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja soovib asja läbivaatamist kohtuistungil ja on nõus asja lahendama kompromissiga. 01.12.2010 eelistungil teatas kostja, et ei vaidle vastu põhivõlgnevusele. Kostja vaidleb vastu viivisele täies ulatuses ning leppetrahvile, sest lepingust taganemine on tühine. Kostja on 31.01.2011 kohtule teatanud, et nõustub kirjaliku menetlusega. Kohtu põhjendused

Nii hageja kui ka kostja on nõustunud kirjaliku menetlusega. Pooled on oma seisukohad ja vastuväited esitanud kohtule kirjalikult. Kohus leiab, et asja võib lahendada kirjalikus menetluses TsMS § 403 lg 1 alusel. Pooled ei vaidle, et on 27.05.2010 sõlminud kokkuleppe (t lk 8-10), mille kohaselt kostja võttis endale kohustuse tasuda arvetest nr xxxxxxxx.xxxxxxxx.xxxxxxxxxx.xxxxxxxx. tulenev võlgnevus summas 256 731,11 krooni ja kokkuleppeline menetluskulu 18 600 krooni, kokku 275 331,11 krooni. Kostja kohustus tasuma nimetatud summa 14 iganädalase osamaksena, ühe osamakse suuruseks oli 20 000 krooni, viimase makse suurus oli 15 331,11 krooni. Kostja kokkuleppe sõlmimist ning maksete tasumata jätmist ei vaidlusta. 01.12.2010 eelistungil on kostja võtnud omaks kohustuse tasuda hagejale põhivõlgnevus 275 331,11 krooni (t lk 42-43). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Hageja nõuab kostjalt 333 277,47 krooni tasumist, millest 275 331,11 krooni on põhivõlgnevus, 44 546,36 krooni sissenõutavaks muutunud viivis, 5 000 krooni leppetrahv, 8 400 krooni kahju. Lisaks nõuab hageja kostjalt viivist 0,5% põhivõlgnevuselt päevas alates 10.08.2010 kuni põhivõlgnevuse 275 331,11 krooni tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõude ulatuses. Pooled vaidlevad hageja viivise-, leppetrahvi- ja kahju hüvitamise nõude üle. Kostja leiab, et hageja nõuded on põhjendamatud. Hageja ei ole tõendanud olulise lepingurikkumise eeldusi, hageja on lubamatult taganenud kogu lepingust, hageja ei ole andnud kostjale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Kohus leiab, et poolte kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-72-08 lähtudes poolte tahe luua iseseisev ja sõltumatu kohustus (konstitutiivne võlatunnistus) peab kokkuleppest selgelt nähtuma. Kohus nõustub kostjaga, et sellist tahet poolte kokkuleppest ei nähtu. Kokkuleppe sisuks on eelnevate, arvetest nr xxxxxxxx.xxxxxxxx.xxxxxxxxxx.xxxxxxxx. tulenevate kohustuse täitmistingimuste muutmine. Poolte tahe on suunatud olemasolevate kohustuse kinnitamisele ja loobumisele võimalikest vastuväidetest võlale. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kohus leiab, et kokkulepe vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 2 tunnustele. Nimetatud sätte kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Deklaratiivse võlatunnistuse andmist võlgnevuse laenuks ümbervormistamisega on tunnustanud ka Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06. Seega kohalduvad pooltevahelisele kokkuleppele muuhulgas ka laenulepingu sätted. Esmalt käsitleb kohus pooltevahelise lepingu ülesütlemise küsimust. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ütles hageja lepingu üles 12.07.2010. Ülesütlemisavalduse kohaselt ei olnud kostja selleks hetkeks tasunud mitte ühtegi osamakset (t lk 11). Seda asjaolu kostja vaidlustanud ei ole. Seega oli lepingu ülesütlemise hetkeks kostja viivituses 14.06.2010, 21.06.2010, 28.06.2010 ja 05.07.2010, s.t. nelja järjestikuse osamakse tasumisega. Kohus leiab, et eeltoodu alusel oli hageja õigustatud lepingu üles ütlema. Kohus on seisukohal, et VÕS § 196 lg 2 ja § 116 lg 2 p 2 järgi ei olnud hagejal kohustust anda kostjale kohustuse täitmiseks täiendav tähtaeg. Kokkuleppe sõlmimisega võimaldas hageja kostjal tasuda võlgnevuse

osamaksetena selle kohese sissenõudmise asemel. Hageja huviks oli vähendada kostja koormust võlgnevuse tasumisel ning seeläbi saavutada kogu võlgnevuse tasumine 14 nädalase perioodi lõpuks. Kui ilmnes, et kostja on viivituses nelja järgneva osamakse tasumisega, muutus kohtu hinnangul hageja huvide realiseerumine võimatuks, hagejal oli alust eeldada, et kokkulepitud maksetingimusi ei järgita ning hagejal ei ole võimalik saada võlgnevust kokkulepitud aja jooksul. Kohus leiab, et täiendava tähtaja andmine kohustuse täitmiseks ei olnud sellises olukorras vajalik. Kostja on vaidlustanud hageja viivise- ja leppetrahvinõuded täies ulatuses. VÕS § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kostja ei ole lepingujärgsete maksete tasumisega viivitusse jäämist vaidlustanud. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on kokkuleppe punktis 8 kokku leppinud, et maksete tasumisega viivitamise korral on võlgnik kohustatud tasuma võlausaldajale viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis ka selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Samuti on pooled kokkuleppe punktis 7 kokku leppinud, et maksete tähtaja saabumisel viie päeva jooksul kõigi maksete tasumata jätmisel on võlgnik kohustatud tasuma võlausaldajale leppetrahvi 5 000 krooni. VÕS § 158 lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus leiab, et viivise- ja leppetrahvinõuded on põhjendatud. Kostja ei ole vaidlustanud lepingujärgsete osamaksetega viivitusse jäämist, eelnevalt on kohus juba tuvastanud, et lepingu ülesütlemine oli õiguspärane ning kehtiv. Jättes lepingujärgsed osamaksed tasumata, oli kostjale teada lepingu punktis 8 sätestatud kohustus tasuda viivist, samuti oli kostjale teada kohustus tasuda lepingu punkti 7 järgi lepingu ülesütlemisel hagejale leppetrahvi. Kostja pidi aru saama, et omapoolsete kohustuste täitmata jätmisel järgnevad sellele sanktsioonid, muuhulgas kohustus tasuda viivist ja leppetrahvi. Kostja vaidlustab hageja kahjunõude. Hageja väitel on tal seoses kostjapoolse kohustuse mittetäitmisega tekkinud täiendavad kulutused, mida ta käsitleb kahjuna. Kahju suuruse tõendamiseks on hageja esitanud K OÜ arve nr 805 (t lk 13). Nimetatud arvest nähtuvalt on hageja kahjuks K OÜ-le õigusabiteenuse eest tasutud 7 000 krooni, millele lisandub käibemaks 1 400 krooni. Arvest nähtuvalt on õigusabiteenuse sisuks olnud hagi koostamine. Kohus leiab, et kahju hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja volitanud K OÜ-d enda nimel vaidlusalust võlgnevust sisse nõudma (t lk 14), K OÜ on omakorda andnud edasivolituse hageja lepingulisele esindajale SD(t lk 17). Kohtute Infosüsteemist (KIS) nähtuvalt on kohtute menetluses üksnes käesolev pooltevaheline vaidlus, seega asub kohus seisukohale, et K OÜ arve nr XXX on esitatud käesoleva hagiavalduse koostamise eest. Tegemist on hageja

menetluskuluga, täpsemalt kohtuvälise kuluga TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 1 järgi. Poolte menetluskulude kindlaksmääramiseks ning põhjendatuse hindamiseks on TsMS 18. peatüki 5. jaos ettenähtud eraldi menetlus. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja õigusabikulud ei kuulu hüvitamisele kahjuna. Menetluskulude põhjendatusele antakse hinnang menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Eeltoodust lähtudes rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude, sissenõutavaks muutunud viivise ja leppetrahvi, kokku 324 877,47 krooni ehk 20 763,45 eurot ja viivise 0,5% põhinõudelt aastas alates 13.08.2010 kuni põhinõude 275 331,11 krooni ehk 17 596,87 eurot täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 17 596,87 eurot. Eesti kroonide ümberarvestamisel eurodesse juhindub kohus euro kasutusele võtmise seaduse §-s 5 sätestatud arvestusreeglitest ja kehtivast Euroopa Keskpanga vahetuskursist. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1. Kohus rahuldas hageja nõude 97,5% ulatuses. Kohus peab õiglaseks jaotada menetluskulud sama proportsiooni alusel, jättes 97,5% menetluskuludest kostja kanda ja 2,5% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.