Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

muutunud viivise 3 750 krooni, kokku 7 500 krooni ehk 479,34 euro tasumist. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja nõustub kirjaliku menetlusega. Kostja vastus Kohtule esitatud vastuses võtab kostja Priit Rüütel omaks, et on FEOÜ-lt saanud laenusumma 3 000 krooni. Kuivõrd laekumisest on möödunud palju aega, ei oska kostja täpsemalt kommenteerida ülekande tagamaid. Kostja ei soovi nõude tühistamist vaid on nõus kompromissiga. Kostja on valmis tagastama laenusumma 3 000 krooni ja lepingujärgse intressi 750 krooni, samuti on kostja nõus jagama kohtukulud võrdselt poolte vahel. Viivisintressi peab kostja põhjendamatuks. Kostjaga ei ole kordagi võetud ühendust, on ebausutav, et FEOÜ ja hageja on teinud kõik endast oleneva kohtuvälise kokkuleppe sõlmimiseks. Hageja seisukoht kostja vastusele Väär on kostja väide, et hageja ei ole kordagi kostjaga ühendust võtnud. Kostjale on edastatud 28.06.2007 meeldetuletuskiri, meeldetuletused on edastatud veelkord 24.08.2007 ja 13.09.2007. 28.09.2007 on võetud ühendust kostjaga telefoni teel, kostja lubas ise tagasi helistada sest ei saanud hetkel rääkida. Kostja helistas tagasi 09.10.2007 ning poolte vahel sõlmiti telefoni teel graafik. Kostja kohustus igakuiselt tasuma 1 000 krooni. Kostja graafikust kinni ei pidanud. Hageja on püüdnud korduvalt saavutada kostjaga kohtuvälist kokkulepet, kuid kostja ei ole siiamaani oma kohustusi hageja ees täitnud. Hagejal ei jäänud muud üle, kui pöörduda kohtusse. Kostja on kinnitanud et on rahasumma saanud kuid ei ole seda tagastanud, hageja viivise nõue on õigustatud. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja on nõus sõlmima kompromissi, kui kostja tasub nõude summas 3 750 krooni, viivised 3 000 krooni ning menetluskulud 1 000 krooni. Kohtu põhjendused Hageja on nõustunud kirjaliku menetlusega, kostja ei ole soovinud asja läbivaatamist kohtuistungil. Võttes arvesse, et käesoleva hagi hind ei ületa 2 000 eurot, leiab kohus, et asja võib lahendada lihtmenetluses TsMS § 405 alusel. Puudub vaidlus, et pooled on 15.05.2007 sõlminud kiirlaenulepingu (t lk 35). Lepingu kohaselt andis FEOÜ kostjale laenu ning kostjal oli kohustus laen tagasi maksta tähtaegselt. Kostja ei ole oma vastuses lepingu sõlmimist ega nõude loovutamist hagejale vaidlustanud. Kostja on võtnud omaks laenusumma saamise, selle tagastamise kohustuse ning kohustuse tasuda intressi summas 750 krooni (t lk 45). Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingupooled on kokku leppinud 30 päevaselt laenu kasutamise perioodilt intressi tasumises summas 750 krooni. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu üldtingimuste (t lk 37-40) punktis 8.2 on kokku lepitud, et krediidisaaja maksab krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Hageja nõuab kostjalt põhivõla 3 750 krooni ja viivise 3750 krooni, kokku 7 500 krooni tasumist. Viivist on hageja arvestanud määras 0,25% põhinõudelt 3 750 krooni päevas perioodil 29.06.2007 kuni 22.09.2010. Hageja nõuab viivist üksnes põhivõlgnevuse ulatuses, summas 3 750 krooni. Kostja peab viivisenõuet põhjendamatuks, muus osas pooltel vaidlus puudub. Kostja ei vaidlusta viivise määra, vaid kohustust viivist tasuda. Kohus siiski peatub viivise arvestamisel. Hageja ebaõigesti võtnud viivise arvutamise aluseks summa 3 750 krooni. Laenulepingust nähtuvalt nimetatud summa koosneb laenu põhiosast 3 000 krooni ja intressist 750 krooni. VÕS § 113 lg 6 kohaselt intressidelt viivise arvestamine ei ole lubatud, mistõttu arvestamise aluseks tuleb võtta laenu põhiosa summas 3 000 krooni. Riigikohtu praktika kohaselt peab põhinõuet ületava viivisenõude puhul hageja tõendama viivisest suurema kahju olemasolu (RKTKo 3-2-1-66-05 ja 3-2-1-87-10). Kuivõrd hageja käesolevas asjas seda tõendanud ei ole, on kohtul võimalik rahuldada viivisenõue üksnes 3 000 krooni ulatuses. Pooled vaidlevad viivise tasumise üle, kostja peab viivisenõuet põhjendamatuks. Kohus leiab, et lepingut sõlmides oli kostjale teada üldtingimustes sätestatud kohustus tasuda laenu tasumise kohustusega viivitamisel viivist seaduses lubatud maksimaalses määras. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Kostja pidi teadma, et maksetega viivitamisel järgnevad lepingus ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud sanktsioonid, muuhulgas ka kohustus maksta viivist. Selle riski võttis kostja lepingut allkirjastades teadlikult. Kohus peab viivisenõuet põhinõude ulatuses põhjendatuks. Eeltoodust lähtudes rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenu põhiosa 3 000 krooni, intressi 750 krooni ja viivise 3 000 krooni, kokku 6 750 krooni. Lähtudes euro kasutusele võtmise seaduse §-s 5 sätestatud arvestusreeglitest ja kehtivast Euroopa Keskpanga vahetuskursist, arvestab kohus summad ümber eurodeks. 6 750 krooni võrdub 431,40 euroga. Menetluskulude väljamõistmisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1. Kohus jätab menetluskulud poolte enda kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.