2-09-63399/16 - Võlaõigus - Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusvõtja vastu - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik, hageja nõue ja asjaolud Aleksei Brill esitas 21.09.2009 kindlustuse vaidluskomisjonile avalduse Salva Kindlustuse AS vastu 50 142 krooni väljamõistmiseks. Kindlustuse vaidluskomisjoni 13.11.2009 otsusega nr 7-1/09/126 avaldus rahuldati ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 50 142 krooni. 27.11.2009 esitas kostja Harju Maakohtule taotluse kindlustuse vaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Hageja palus 24.04.2010 esitatud hagis kostjalt välja mõista põhivõlg 50 142 krooni, viivised 18.09.2009 seisuga 341 krooni ja alates 19.09.2009 viivised seaduses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. 20.07.2007 toimus Tallinnas Paldiski maanteel liiklusõnnetus, milles osalesid hageja juhitud sõiduk Volkswagen registreerimismärgiga 828ASV ja politseiametniku Siim Aljase juhitud sõiduk Nissan registreerimismärgiga 255MFJ. Mõlemad liiklusõnnetuses osalenud sõidukid liikusid Paldiski maanteel suunaga kesklinna poole. Politseisõiduk teostas alarmsõitu sisselülitatud erisignaalseadmetega. Kokkupõrke hetkeks oli Siim Aljase juhitud sõiduk jõudnud hageja sõiduki kõrvale ning hageja sõiduk oli suundumas sõiduraja vasakut äärt tähistava teekattemärgise suunas. Hageja leidis, et tema ei olnud liiklusõnnetuses süüdi. Hageja on tavaline liikleja, kellel on tavaline ettevalmistus ning tavalised kogemused liikluses osalemiseks. Liikudes oma suunavööndis ning suundudes enne kavandatavat vasakpööret pärisuunavööndi vasaku ääre poole minimaalse kiirusega (3 km/h), järgis hageja liikluses vajalikuks peetavat hoolsusmäära. Politseiauto kiirus oli ca 100 km/h. Tegemist oli päikesepaistelise ilmaga ning päike paistis sõidukitele tagant. Selles valguses ei olnud politseisõiduki vilkurid selgesti eristatavad. Hagejale ei saa ette heita, et ta ei märganud sõidukit, mis keelatud kohas ja lubatud sõidukiirust olulisel määral ületades teostas möödasõitu. Kuna konkreetsel ristmikul oli möödasõit keelatud, pööras hageja tähelepanu ettepoole. Liiklusseaduse (LS) § 71 lg 1 kohaselt peab eritalituse sõiduki juht eriõigusi kasutades ja liikluseeskirja nõuetest kõrvalekaldumisel tagama liikluse ohutuse. Liiklusõnnetuse põhjustas Siim Aljas, kes jättis tagamata ohutuse ja ei veendunud, et teda on märgatud. Hageja sõiduki remondikulud on 48 092 krooni, kulud sõiduki pukseerimise ja parklas hoidmisega on 2 050 krooni. Lisaks nõudis hageja kostjalt seaduses sätestatud viivist. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et liiklusõnnetuse põhjustamise eest tuleb täies ulatuses lugeda vastutavaks hagejat, kes ei lasknud läbi tema sõidukile sisselülitatud vilkurite ja helisignaaliga tagantpoolt lähenenud politseisõidukit. Möödasõidul olnud politseisõiduk oli kokkupõrke toimumise hetkeks hageja sõiduki kõrval ning hageja sõiduk pööras politseisõidukile sisse. Hageja ei täitnud kohustust anda politseisõidukile teed. 2(8)

Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Vaidlus puudus selles, et 20.07.2007 toimus Tallinnas Paldiski maanteel liiklusõnnetus, kus põrkasid kokku politseiametnik Siim Aljase juhitud sõiduk Nissan ja hageja juhitud sõiduk Volkswagen. Vaidlust ei ole ka liiklusõnnetuse faktiliste asjaolude üle: politseisõiduk, millel olid sisse lülitatud vilkurid ja helisignaal, soovis Paldiski maanteel mööduda hageja juhitud sõidukist Volkswagen. Politseisõiduk lähenes hageja sõidukile tagant kiirusega 103 km/h ning hageja sõidukist möödumisel oli politseiauto osaliselt hageja sõidurajal. Hageja juhitud sõiduk oli aeglaselt suundumas oma sõiduraja vasaku ääre poole. Kokkupõrke toimumise hetkeks oli politseisõiduk jõudnud hageja sõidukist mõnevõrra ettepoole. Samuti puudub vaidlus selles, et S. Aljase tsiviilvastutus oli kindlustatud kostja poolt. LKS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. LKS § 26 lg 2 sätestab, et liikluskahjuga on tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega. Hageja ei rikkunud LE § 91 nõudeid. Hageja suundus oma sõidukiga küll sõiduraja vasaku ääre poole, kuid ei pööranud oma sõidurajalt välja. Seega ei saa hageja liikumist käsitleda õiguslikus mõttes manöövrina. LE § 68 p 2 kohaselt on juht kohustatud andma teed sõidukile, millel on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või ilma. Vastavalt LE § 2 lg-le 1 anda teed (mitte takistada) all mõistetakse nõuet, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või liikumiskiirust. Liikleja, kellel on kohustus anda teed, peab sellest selgelt märku andma kiiruse vähendamisega või sujuva peatumisega. LS § 71 lg 6 sätestab, et teised liiklejad peavad eritalituse sõidukile, millel on sisse lülitatud vilkur koos erisignaaliga või erisignaalita, ja sellise sõiduki poolt saadetavale sõidukile andma teed või vajaduse korral peatuma. Kuna hageja jätkas oma sõidukiga suundumist oma sõiduraja vasaku ääre poole, mille tagajärjel sõitis otsa mööduvale politseiautole, rikkus hageja LE § 68 p 2 ja LS § 71 lg 6 sätestatud kohustust anda teed. Hageja ei ole tõendanud, et ta ei ole rikkumises süüdi ning tal ei olnud mingisugust võimalust liiklusõnnetust vältida. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, et liikluse tähelepanelikuma jälgimise tulemusel ei oleks ta saanud politseisõidukit märgata. Asjaolu, et tagantpoolt paistis päike, ei anna alust väita, et hagejast tahapoole jääv liiklus ei oleks üldse nähtav. Kindlustuse vaidluskomisjoni 10.11.2009 istungi protokollist selgub, et vahetult enne liiklusõnnetuse toimumist jälgis hageja liiklusmärke selleks, et leida koht pöörde sooritamiseks. Sellest järelduvalt ei olnud küsimus selles, et päike takistas hagejat taga toimuvat jälgimast, vaid selles, et hageja tähelepanu oli suunatud muule. Kohtu hinnangul käitus hageja politseisõidukile tee andmata jätmisel hooletult (VÕS § 104 lg 3). Alarmsõiduki juht ei rikkunud liikluseeskirju. LS § 71 lg 2 sätestab, et alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või helisignaalita, võib ametiülesannete täitmisel eirata käesoleva seaduse § 47 lõigetes 1–4 nimetatud suurimat lubatud sõidukiirust. Seega oli S. Aljasel lubatud sõidukiirust ületada. Vabariigi 3(8)

Valitsuse 21.02.2001 määrusega nr 69 vastu võetud „Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korra“ § 15 sätestab, et alarmsõiduki juht, kelle sõidukil on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või ilma, tohib kõrvale kalduda liikluseeskirja nõuetest, välja arvatud §-de 76 – 78 nõuded. Seega ei olnud politseisõiduki juhil keelatud selles kohas hageja sõidukist samas sõidureas mööduda. LS § 71 lg 5 sätestab, et eritalituse sõiduki juht peab käesolevas paragrahvis nimetatud õigusi kasutades tagama liikluse ohutuse. Kohus ei nõustu hagejaga, et politseisõiduki juht ei taganud ohutust. Kohus leidis, et kuna politseisõidukil oli sisse lülitatud nii sinine vilkur kui helisignaal, siis võis S. Aljas eeldada, et teda märgatakse. Politseiauto ei sõitnud otsa hageja juhitud sõidukile, vaid hageja pööras oma sõidukiga sisse politseiautole. Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 jätab kohus menetluskulud täielikult hageja kanda. Apellatsioonkaebus Aleksei Brill palub tühistada Harju Maakohtu 27.09.2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellant vähendab oma nõuet 50 000 kroonile. Ühtlasi palub apellant välja mõista viivise. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata LS § 71 lg 1, mis kohustab alarmsõiduki juhti tagama liikluse ohutuse. Samuti on maakohus valesti kohaldanud riski- ja deliktivastutuse norme konkreetse juhtumi lahendamisel. Maakohus on õigesti leidnud, et mitme suurema ohu allika valdaja poolt ühiselt kahju tekitamise korral tuleb hinnata iga juhtumis osalenud suurema ohu allika süüd. Samavõrra, kui Aleksei Brill pidi tõendama Siim Aljase süüd ja oma süü puudumist, oli ka vastustajal kohustus tõendada vastupidist. Maakohus on otsuses Siim Aljase poolt liiklusnõuete täitmist üksnes deklareerinud ning leidnud, et erisignaalseadmete sisselülitamisel oli tal õigus eeldada, et teda märgatakse. See ei ole kooskõlas LS § 71 lg-s 1 sätestatud kohustusega tagada liikluse ohutus. Ohutuse tagamine tähendab antud normis aktiivset kohustust, mitte passiivset eeldamist, et teised liiklejad igal juhul märkavad ja annavad teed. Maakohus ei ole hinnanud seda, et Siim Aljas alarmsõiduki juhina ei täitnud üldisi liiklusnõudeid ning alarmsõidule ette nähtud eraldi nõudeid. Samuti ei ole maakohus andnud hinnangut Siim Aljase käitumisele riskivastutuse vormis. Aleksei Brill ütlustega on tõendanud, et ta ei kuulnud ega näinud alarmsõiduki lähenemist. On loomulik, et juht, kes liigub sõiduraja piires, ei jälgi tagantpoolt lähenevaid liiklejaid ning tema põhitähelepanu on suunatud kavandatud sõidusuunas, sh kavandatava pöörde suunas. Inimene ei ole võimeline jälgima pidevalt kõiki ümbritsevaid suundasid. Kohustust jälgida tagantpoolt lähenevaid liiklejaid ei ole liikluseeskirjas sätestatud. Tagantpoolt läheneva juhiga arvestamine peab toimuma teatud juhtudel manöövri sooritamisel. Seetõttu ei saa Aleksei Brillile edaspidi liikudes ette heita, et ta pidevalt ei jälginud peeglitest või üle õla vaadates, mida teevad liiklejad tema taga. Kohustus jälgida tagantpoolt lähenejaid oleks apellandil tekkinud alates manöövri sooritamisele asumisest, st enne manöövrit oleks tulnud muuhulgas veenduda, kas see kedagi ei takista. Kuna apellant ei olnud alustanud manöövrit, siis ei olnud tal sellist kohustust. Sisselülitatud helisignaal ei anna alarmsõiduki juhile eesõigust. Maakohus võttis seisukoha, et tavaliikleja poolt alarmsõiduki kuulmise piirid on üldteada asjaolu. Liiklusnõuded ei sätesta juhile kohustust helisignaali kuuldes sõiduki koheseks ja viivitamatuks peatamiseks, see on ette nähtud liikleja tähelepanu äratamiseks. Üldteada on 4(8)

asjaolu, et sõiduautodel on müra summutav kere, raadio kuulamisel ei ole sätestatud helitugevuse piiranguid ning seetõttu ei saa helisignaali kasutav liikleja olla kindel, et helisignaali on kuuldud ning sellest saadakse aru. Maakohus on asunud seisukohale, et hetkest, kui politseisõiduki juht lülitas sisse sinise vilkuri ja helisignaali, oli tal õigus eeldada, et teda märgatakse. Selline eeldus ei põhine kogutud tõenditel, üldtuntud teabel ega kehtival õigusel. Sinise vilkuri sisselülitamine ei muuda alarmsõidukit oluliselt nähtavamaks, eriti päikesepaistelise ilmaga valgel ajal. Alarmsõiduki juhile antud eriõigused liiklusnõuetest kõrvalekaldumiseks on tingimuslikud, üksnes tagades liikluse ohutuse. Maakohus ja vastustaja ei ole menetluse käigus viidanud ühelegi tõendile, mille kohaselt võiks asuda seisukohale, et alarmsõiduki juht tagas liikluse ohutuse. Liikluse ohutuse tagamiseks oli alarmsõiduki juhil kohustus veenduda, et teda märgatakse ja talle antakse teed. Teeandmiskohustuse täitmisest teadaandmiseks on LE § 2 lg 1 sätestanud täpse juhise, juht annab sellest märku kiiruse sujuva vähendamise või peatumisega. Niikaua, kuni juht ei ole märku andnud teeandmiskohustuse täitmisele asumisest, ei saa alarmsõiduki juht eeldada, et teda märgati. Niikaua ei ole alarmsõiduki juht taganud ka ohutust. Maakohus rõhutas, et Aleksei Brill pööras otsa temast ettepoole jõudnud alarmsõidukile. Tuvastatud on, et alarmsõiduki vigastused algavad mitte päris esiosast, vaid küljelt. Apellant osundab hagiavalduses esitatud arvutusele, mis tõendab, et selline asend oli lihtsalt juhus, mitte apellandi teadliku tegevuse tagajärg. Kui apellant oleks liikunud mõni kilomeeter tunnis kiiremini või politseisõiduk mõni kilomeeter tunnis aeglasemalt, oleks kokkupõrke asend olnud teistsugune. Ekspertiisiaktiga on tuvastatud, et sõidukite omavaheline nurk oli 25o, seega oli tegemist pigem riivava kontaktiga. Kui Aleksei Brill oleks kokkupõrke kohale jõudnud 0,035 sekundit varem, oleks kokkupõrge toimunud olukorras, kus politseisõiduk sõidab otsa Aleksei Brilli sõidukile. Eeltoodu kinnitab, et eelkõige tuleb hinnata liiklusõnnetuse tekkepõhjuseid, mitte konkreetset kokkupõrke hetke. Liiklusõnnetuseni viinud sündmused said alguse enne kokkupõrke toimumist. Toodud arvutus kinnitab, et alarmsõiduk kavatses apellandi sõidukist mööduda lubamatult väikese külgvahega. Siim Aljas pidi eespool oma suunavööndi vasaku ääre poole vasaku suunatulega liikuvat sõidukit hindama ning mitte mööduma temast nii lähedalt. Kui Siim Aljas oleks kasutanud möödasõiduks vastassuunavööndit, ei oleks kokkupõrget toimunud. Alarmsõidul võetavad riskid ja edasilükkamatu tööülesanne peavad olema tasakaalus. Põhimõtteliselt on õige, et liikleja ei saa hinnata alarmsõidu põhjendatust, kuid alarmsõidul ei ole eesõigus absoluutne. Alarmsõidu põhjust tuleb hinnata selgitamaks välja, kas konkreetne alarmsõidukit juhtinud inimene on üldse võimeline kaaluma tema poolt tekitatud riske ja tööülesande olulisust. Sõitmine Tallinna ühel suurematest magistraalidest tipptunnil enam kui 100-kilomeetrise tunnikiirusega, selleks, et taga ajada sõidukit, mille kohta politsei arvutis puudus teave korralise tehnoülevaatuse kohta, ei ole apellandi seisukohalt õigustatud. Jättes tagamata liikluse ohutuse (muuhulgas varjas A. Brilli sõiduk võimalikud jalakäijad ülekäigurajal), võttis politseiametnik põhjendamatu riski. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi 5(8)

osaliselt. 20.07.2007 toimus Tallinnas Paldiski maanteel liiklusõnnetus, milles osalesid hageja juhitud sõiduk Volkswagen registreerimismärgiga 828ASV ja politseiametniku Siim Aljase juhitud eritalituse sõiduk Nissan registreerimismärgiga 255MFJ. Mõlemad liiklusõnnetuses osalenud sõidukid liikusid Paldiski maanteel suunaga kesklinna poole. Politseisõidukil olid sisse lülitatud vilkur ja helisignaal. Kokkupõrke hetkeks oli Siim Aljase juhitud politseisõiduk jõudnud hageja auto kõrvale ning hageja auto oli suundumas sõiduraja vasakut äärt tähistava teekattemärgise suunas. Hageja sõiduauto kiirus oli enne kokkupõrget 3 km/h ja politseiauto kiirus oli 103 km/h. Kokkupõrge toimus viisil, kus sõidukite omavaheline nurk oli 25o. Poolte vahel ei ole vaidlust liiklusõnnetuse toimumise asjaolude osas. Samuti puudub vaidlus selles, et politseisõiduki juhi tsiviilvastutus oli kindlustatud kostja poolt. LKS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist on LKS § 26 lg 2 järgi liikluskahjuga, kuid vaidlus on selles, kumma sõiduki liikumine või paiknemine oli liiklusõnnetuse põhjuseks ja kas esineb põhjuslik seos sõidukite liikumise või paiknemise ja tekkinud tagajärje vahel ning kumma sõiduki valdajal on tekkinud tsiviilvastutus seoses liikluskahju tekkimisega. LKS § 26 lg 4 kohaselt liikluskahju hüvitatakse liikluskindlustusseaduse ja lepingu alusel vastavalt kindlustatu vastutuse ulatusele. Kolleegium leiab, et ebaõige on maakohtu järeldus, mille kohaselt tsiviilvastutus tekkis ainult hagejal ja politseiauto juhil tsiviilvastutust ei tekkinud. LE § 68 p 2 kohaselt on juht kohustatud andma teed sõidukile, millel on sisse lülitatud sinine vilkur koos erilise helisignaaliga või ilma. LS § 71 lg 6 sätestab, et teised liiklejad peavad eritalituse sõidukile, millel on sisse lülitatud vilkur koos erisignaaliga või erisignaalita, andma teed või vajaduse korral peatuma. Vastavalt LE § 2 lg-le 1 anda teed (mitte takistada) all mõistetakse nõuet, et liikleja ei jätkaks ega alustaks liikumist ega teeks mingeid manöövreid, mis võiksid sundida teist liiklejat muutma liikumissuunda või liikumiskiirust. Kuna politseisõidukil oli sisse lülitatud helisignaal ja põlesid vilkurid, siis oli hageja kohustatud mitte alustama liikumist või liikuma nii, et oleks tagatud tee andmine eritalituse sõidukile. Hageja seda kohustust ei täinud, vaid alustas oma sõidurajal liikumist vasakule, veendumata, et politseisõidukil on võimalus temast vasakult mööduda. Eeltooduga rikkus hageja LE § 68 p 2 ja LS § 71 lg 6 nõudeid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei olnud piisavalt hoolas ega veendunud enne liikuma hakkamist selles, kas tema liikumine takistab lähenevat politseiautot. Kolleegium leiab, et hageja poolt liikluseeskirjade rikkumise ja tekkinud liikluskahju vahel on põhjuslik seos. Juhul, kui hageja oleks olnud piisavalt tähelepanelik ja märganud sisselülitatud sireeni ja vilkuriga politseiauto lähenemist ja poleks alustanud liikumist vasakule, siis poleks ka liikluskahju tekkinud. Kuna alarmsõiduki kiirus oli suur, siis ei olnud tal võimalik reageerida hageja väga aeglasele liikumisele. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas ka politseiauto juht Siim Aljas vastutab liikluskahju tekkimise eest. LS § 71 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 21.02.2001 määrusega nr 69 vastu võetud „Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korra“ § 15 järgi võis politseiauto juht ületada lubatud kiirust ja hageja sõidukist mööduda samal sõidurajal. LS § 71 lg 5 sätestab, et eritalituse sõiduki juht peab käesolevas paragrahvis nimetatud õigusi kasutades tagama liikluse ohutuse. 6(8)

Kolleegium leiab, et politseiautot juhtinud Siim Aljas rikkus LS § 71 lg-s 5 sätestatut ja ei taganud liikluse ohutust. Apellatsioonkaebuse sellekohane väide on õige. Erisõiduki juhil on LS § 71 lg-s 5 toodud kohustuse täitmiseks vajalik hinnata liiklussituatsiooni ja sellele vastavalt kohandada oma sõidukiirust ja valida viis, kuidas sõita. Nähes enda ees tee keskel sõiduraja vasakus servas sisselülitatud vasaku suunatulega seisvat autot, oleks politseiauto juht pidanud ette nägema, et seisev auto soovib pöörata vasakule ja autojuhi tähelepanu võib-olla keskendunud alustatavale manöövrile. Seega oleks politseiauto juht pidanud olema ettevaatlikum ja mööduma hageja autost kaugemalt vasakult, sõites välja vastassuunavööndisse, või siis kohandama vajadusel oma sõidukiirust selliselt, et tal oleks olnud võimalik hinnata, kas eesliikuja alustab manöövrit või mitte. Kolleegium leiab, et juhul, kui Siim Aljas oleks täitnud liiklusseaduse nõudeid ja veendunud enne hagejast möödumist selle ohutuses, ei oleks kahjulikku tagajärge saabunud. Seega on ka politseiauto juhi Siim Aljase poolt LS § 71 lg 5 nõuete rikkumine põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kuna mõlema sõiduki juhi käitumise ja tekkinud tagajärje vahel oli põhjuslik seos, tuleb tuvastada, kui suurel määral vastutab kumbki avariis osalenud isik tekkinud kahju eest. Kolleegium leiab, et mõlemad avariis osalenud juhid on käitunud viisil, kus nad ei olnud liikluses piisavalt hoolsad ja põhjustasid sellega avariiohu ja neil mõlemal oleks olnud võrdselt võimalik avariid vältida, kui nad oleksid täitnud liikluseeskirja nõudeid, mistõttu on nad mõlemad 50% ulatuses vastutavad liikluskahju tekkimise eest. LKS § 44 lg 2 järgi hüvitatakse liikluskahju kannatanule. Kui isik on ise liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutav, hüvitatakse temale tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. Hageja on apellatsioonkaebuses palunud liikluskahju hüvitada 50 000 krooni suuruses summas. Kostja kahju suurusele vastu ei vaielnud. 50 000 kroonist 50% on 25 000 krooni, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuna alates 01.01.2011 on Eestis käibel euro, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista liikluskahju hüvitamiseks 1 597,79 eurot. Hageja on palunud välja mõista viivise seoses kindlustushüvituse väljamaksmata jätmisega. LKS § 45 lg 1 järgi liikluskahju hüvitamise või sellest keeldumise otsus tuleb teha kohe, kui selleks on vajalik teave, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates hüvitamiseks kohustatud kindlustusandjale nõude esitamisest. 18.08.2009 tegi kostja otsuse, millega jättis juhtumi kindlustusjuhtumiks tunnistamata ja kahju hüvitamata. Alates 02.11.2007 kehtiv LKS § 45 lg 41 sätestab, et kui kindlustusjuhtumi põhjustanud isiku kindlustusandja või tema nõuete käsitleja ei ole teinud käesoleva paragrahvi lõikes 11 nimetatud tähtaja jooksul põhjendatud hüvitisepakkumist või kannatanu nõudele vastanud, maksab ta kannatanule kindlustusandja pakutud või kohtus määratud hüvitise summalt viivist võlaõigusseaduse §-s 113 sätestatud ulatuses. Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivis alates 19.08.2009. Kolleegium nõustub, et hageja poolt näidatud ajast on kostja igal juhul kahju hüvitamisega viivituses. Seega tuleb VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud viivis kostjalt välja mõista alates 19.08.2009 kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ja edasi VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras. Alates 19.08.2009 kuni otsuse tegemiseni on VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud intressimäär 8% aastas. Võlalt 1 597,79 eurot on viivis ühes päevas 0,35 eurot. Kostja on viivitanud 548 päeva ja väljamõistmisele kuulub viivis 191,80 eurot. Arvestades, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja rahuldab hagi 50 % ulatuses, siis TsMS § 163 lg 1 järgi tuleb 50 % hageja maakohtus kantud menetluskuludest jätta 7(8)