Võlaõigus › Töövõtulepingud

1(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-12495 menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-12495 tähtpäevale (12.11.2009) liita 134 päeva ning aegumine lõppes seetõttu alles 26.03.2010. Hageja esitas hagi 16.03.2010. Töö vastuvõtmisel ei pidanud hageja töö puudusi tuvastama. Töö ülevaatamise kohustus tuleneb VÕS §-st 643, mille järgi tuleb töö viivitamatult üle vaadata. Ülevaatus tähendab väliselt ära tuntavate puuduste avastamist tavapärasel välisel ülevaatusel. Ülevaatuse käigus ei pea avastama varjatud puudusi. Klemmide nõuetekohast pingutamist oleks võimalik olnud tuvastada vaid dünamomeetriga kontrollides. Õigusaktides ei ole sätestatud täpselt, mis aja tagant peab elektripaigaldist hooldama ja kontrollima, välja arvatud korraline tehniline kontroll. Hageja teeb oma sisemise töökorralduse kohaselt hooldust iga 2,5 aasta tagant. Antud juhul toimus põleng enne hoolduse tegemise aja saabumist. Viimane alajaama kontroll viidi läbi 21.05.2004. Kostja vastuväited

3(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-12495 lepingu osaks ka tellija pakkumise kutse dokumendid nr 5455 30.12.2003 ja riigihanke pakkumise kutse nr 011556. Töövõtulepingu punktis 6.2 on märgitud, et käesolevale lepingule alla kirjutades kinnitab töövõtja, et ta on tutvunud kõigi lepingu punktis 1 nimetatud dokumentidega ja ta ei oma nende suhtes vastuväiteid ning on nende sisuga täielikult nõus. Ülalmärgitud tõendist tuleneb, et kohaldatavatele tüüptingimustele oli lepingu sõlmimisel selgelt viidatud. Kostja esindaja on töövõtulepingu allkirjastanud 24.05.2006 ning allkirjaga muu hulgas kinnitanud, et on tutvunud kõigi lepingu lisaks olevate dokumentidega. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole saanud lepingu lisaks olevate tüüptingimustega tutvuda. Kohtu hinnangul tuleneb asjas kogutud tõenditest, et kostja tutvus reaalselt enne lepingu sõlmimist kõigi lepingu lisaks olevate dokumentidega, sh tüüptingimustega. Töövõtuleping ei näinud ette, et tüüptingimused oleks tulnud poolte poolt allkirjastada või et need peaksid olema avaldatud AS-i Eesti Energia või hageja kodulehel. Seega on kohtu hinnangul tüüptingimused lepingu lahutamatuks osaks vaatamata sellele, et tüüptingimused ei ole poolte poolt allkirjastatud. Kohtu hinnangul on usutav hageja selgitus, et töövõtulepingu lisaks olid ajavahemikul 29.09.2003 kuni 22.04.2004 kehtinud tüüptingimused, kuna leping sõlmiti riigihanke tulemusena. Kostja ei ole hageja nimetatud väidetele vastu vaielnud ega tõendanud vastupidist. Hageja esitas kostja vastu lepingu rikkumisest tuleneva nõude, mistõttu kuulub kohaldamisele TsÜS § 146 lg 2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et nõue muutus sissenõutavaks alates töö vastuvõtmisest ehk hageja poolt 11.11.2004 üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisest. Seega algas käesolevas asjas nõude aegumistähtaeg 12.11.2004. Üldkorras oleks hageja nõue aegunud seega 5 aasta möödumisel ehk viimane hagiavalduse esitamise päev oleks olnud 11.11.2009. Kohtu hinnangul saab pooltevahelist kirjavahetust pidada läbirääkimisteks, kui tegemist on arvamuste vahetamisega, mis puudutab nõuet või asjaolu, millest nõue võib tuleneda. Oluline on siinkohal tuvastada, kas pooltel oli olemas sisuline tahe läbirääkimisi pidada ning arvamuste vahetamisest peaks nähtuma, et põhimõtteliselt pidasid pooled võimalikuks kokkuleppelise lahenduse saavutamist. Samas tuleneb TsÜS § 158 lg-st 1, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Seega eristab seadus aegumise katkemist nõude tunnustamise ning läbirääkimiste pidamise tõttu, mistõttu ei tulene TsÜS § 167 lg-st 1, et läbirääkimisteks võiks pidada vaid selliseid läbirääkimisi, mille tulemusena võlgnik oma nõuet osaliselt või täielikult tunnustab. Kohus leidis, et poolte kirjavahetusest nähtub läbirääkimiste pidamine poolte vahel nii hageja nõude kui ka asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Kostja esitas hagejale oma seisukohad selle kohta, kes võiks põlengu tekkimises tegelikult süüdi olla ning soovis vaidluse lahendada ilma hüvitist hagejale maksmata ja pooltevahelist koostööd jätkates. Hageja ei nõustunud kostja seisukohtadega ning tegi omalt poolt kostjale erinevaid ettepanekuid kahju hüvitise maksmise tähtaja ja selle suuruse osas. Pooltel oli kohtu hinnangul olemas sisuline tahe läbirääkimisi pidada vaatamata sellele, et kostja ei nõustunud hageja ettepanekutega kahju hüvitise suuruse ja selle väljamaksmise aja suhtes. Poolte kirjavahetusest nähtub, et pooled soovisid tekkinud vaidluse lahendada kokkuleppel ehk kohtuväliselt, kuid pooled ei jõudnud läbirääkimiste tulemusena ühistele seisukohtadele. Vaatamata sellele leidis kohus, et hageja nõude aegumine oli TsÜS § 167 lg 1 alusel läbirääkimiste toimumise ajaks peatunud. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu tüüptingimuste (lk 15-19) p 9.1 nägi ette, et kõik lepingu ja selle täitmisega seotud tahteavaldused loetakse kooskõlas lepinguga esitatuks, kui need tahteavaldused on antud teisele poolele üle allkirja vastu või edastatud kirja või faksi teel või elektronposti teel lepingus nimetatud aadressidel või sidevahendite numbritel. Tüüptingimuste p-i 9.2 kohaselt pidi pool viivitamatult teatama teisele poolele kontaktandmete muutumisest. Töövõtulepingu (lk 8-9) kohaselt oli kostja asukohaks Tallinn,

4(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-12495 Ristiku 53. Käesolevas asjas ei ole kostja väitnud ega tõendanud, et ta oleks enne põlengu toimumist 07.08.2006 ja enne pooltevaheliste läbirääkimiste algust teatanud hagejale oma lepingulise aadressi muutumisest. Kostja väidab, et sai põlengust teada alles 13.10.2006 (millise kinnituse on kostja andnud oma 02.11.2006 kirjas, lk 83-84), mistõttu on tõendatud, et alles nimetatud päeval sai kostja kätte hageja 04.09.2006 kirja. Hageja esitas 04.09.2006 kirja väljasaatmise tõendamiseks väljavõtte oma väljasaadetud kirjade registrist (lk 108). Kostja kirjast hagejale 20.10.2006 (lk 109) nähtub kostja kinnitus, et ta sai hageja 04.09.2006 kirja kätte faksi teel 13.10.2010. Samuti teatas kostja nimetatud kirjas hagejale, et kostja aadress on alates 19.04.2005 Tööstuse 48, Tallinn. TsÜS § 69 lg-test 2 ja 4 tuleneb kohtu hinnangul, et kui tahteavaldus saadetakse eemalviibijale ehk isikule, kellega tahteavalduse tegijal ei ole vahetut kontakti, ei saa tahteavaldus üldjuhul jõustuda enne, kui eemalviibija on selle kätte saanud. Tahteavaldus loetakse eemalviibija poolt kätte saaduks, kui see on jõudnud saaja elu- või asukohta ning tal on olemas mõistlik võimalus sellega tutvuda. Seega võib õiguslikult lugeda kättesaaduks ka sellise tahteavalduse, millest saaja tegelikult midagi teada ei pruugi. Kui tahteavalduse saaja ei viibi oma elu- või asukohas, on üldjuhul saaja riskiks see, kui ta tahteavaldusega tegelikult tutvuda ei saanud. Kui tahteavalduse tegija ja saaja on kokku leppinud selles kohas, kuhu tuleb saajale teateid saata, võib tahteavalduse saatja saata teateid vaid sellesse kohta ning seda isegi siis, kui saaja asukoht on vahepeal muutunud. Ka Riigikohus on leidnud, et teavitamiskohustus võib olla lepingule vastavalt täidetud, kui teade on saadetud lepingus märgitud aadressile. Kohus leiab, et kuivõrd lepinguga oli hagejale ette nähtud kohustus saata kostjale lepingut puudutavad teated aadressile Ristiku 53, Tallinn, tuli hagejal lepingust tulenevad teated ka nimetatud aadressile saata sõltumata sellest, et tsiviilasjas nr 2-05-16222 sõlmitud kompromisslepingus (lk 165) oli märgitud kostja uus asukoht. Kostjal lasus lepingust tulenev kohustus teatada hagejale oma uus asukoht ning uue asukoha teatamata jätmisega võttis kostja endale riski, et ta ei saa hageja lepingulisi teateid õigeaegselt kätte. Kostja 20.10.2006 kirjaga (lk 109) on tõendatud, et kostja teatas hagejale oma uuest asukohast alles 20.10.2006. Kohtu hinnangul on hageja käesolevas asjas tõendanud väljavõttega väljasaadetud kirjade registrist (lk 108), et ta edastas kostjale teate lepinguliste kohustuste rikkumise kohta mõistlikul viisil ehk kirja teel lepingus kokku lepitud aadressil. Seetõttu tuleb hageja poolt 04.09.2006 välja saadetud kiri lugeda kostja poolt kätte saaduks ajal, mil see oleks tavaliste asjaolude korral kostja poolt kätte saadud vaatamata sellele, et esialgne hageja 04.09.2006 kiri läks kaotsi ning kostja sai hageja kirjast teada alles 13.10.2006 faksi teel. Tavalise kirja saatmise puhul on mõistlikuks ajaks kirja kättesaamisel 2 päeva pärast kirja väljasaatmist. Seega tuleb hageja 04.09.2006 tahteavaldus lugeda kostja poolt kätte saaduks 06.09.2006. Kostja viimane kiri hagejale, mis saadeti välja 15.01.2007, tuleb lugeda hageja poolt TsÜS § 69 lg 2 järgi kätte saaduks 2 päeva pärast kirja väljasaatmist ehk 17.01.2007. Seega oli pooltevaheliste läbirääkimiste tõttu hageja nõude aegumine peatunud alates 07.09.2006 kuni 17.01.2007 (k.a) ehk kokku 133 päeva. Kooskõlas TsÜS § 135 lg 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev ajavahemiku viimasel päeval vastavalt TsÜS § 136 lg-le 6. Tulenevalt TsÜS § 168 lg-st 1 ei saa aegumistähtaja hulka arvestada aega, mille kestel aegumine oli peatunud. Tavaolukorras oleks hageja nõue aegunud 11.11.2009. Nõude aegumise peatumise tõttu tuleb nimetatud ajale lisada 133 päeva, mille tulemusena oleks hageja nõue aegunud 24.03.2010. Kuivõrd hageja pöördus hagiga kohtusse 16.03.2010, ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud. Hageja poolt esitatud ja 09.08.2006 koostatud tehnilisest aktist (lk 35-37) tuleneb, et Pärnu mnt 158 alajaamas nr 282 sai põleng alguse alajaama madalpinge jaotusseadmest, mille tulemusel tahmus terve alajaam. Aktis on märgitud, et uurimistöö käigus demonteeriti ja

5(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-12495 vaadeldi põlenud detaile ning tuvastati, et sündmuse põhjustas halb kontakt 2004.a sügisel Pärnu mnt 160d toiteks kostja poolt paigaldatud madalpinge kaabli klemmide kehvast kontaktist lahkkaitsmete kontaktideni. Pidevalt suurenev ülemineku takistus kasvas piirini, mil ühenduskoht kuumenes kõrge temperatuurini ja tekkis kaarleek, mis kasvas üle faasidevaheliseks lühiseks. Komisjon on eelmärgitust tulenevalt jõudnud järeldusele, et sündmuse põhjustas halb kontakt kaablikingade ja lahkkaitsmete kontaktide vahel, mis oli tingitud poltklemmide ebapiisava pingsusega ühendamisest. AS Harju Elekter Elektrotehnika märkis 10.04.2007 kirjas (lk 40), et halb liitekoht hakkab voolu toimel kuumenema üle normaalse töötemperatuuri ning olukord halveneb progresseeruvalt, mis põhjustab edasise lisakuumenemise. Kirjeldatud protsess võib kesta suhteliselt pikalt, millise ajaga rikneb kaabli isolatsioon, mis võib lõpuks süttida. Ülalmärgitud tõenditega on tõendatud, et alajaama põlengu põhjustas 07.08.2006 kostja poolt töövõtulepingu alusel teostatud tööde käigus klemmide nõuetekohane pingutamata jätmine. Kostja ei ole usutavalt põhjendanud, miks on tegemist ebaobjektiivsete tõenditega ja ebaobjektiivsust ühegi tõendiga tõendanud. Kohus leidis, et viidatud tõendid on objektiivsed ja tõendavad hageja hagiavalduse peamist väidet ehk põlengu teket kostja poolt teostatud ebakvaliteetse töö tagajärjel. Ainuüksi asjaolu, et tehnilise akti koostamisele ei kaasatud kostjat, ei muuda tõendit ebaobjektiivseks. Kohus luges veenvaks hageja selgituse, mille kohaselt ei olnud komisjoni moodustamise hetkel põlengu põhjus hagejale teada, mistõttu kostjat ei kaasatud. Samuti ei pea kohus tõendite objektiivsust vähendavaks asjaoluks seda, et ei komisjon ega ka AS Harju Elekter Elektrotehnika ei osanud välja tuua, kui pikk aeg konkreetselt kulus kuumenemise protsessi algusest kuni põlengu tekkimise momendini. Põhjusliku seose tuvastamisel on oluline, et põlengu algpõhjuseks olid kostja poolt nõuetekohaselt pingutamata klemmid, milliste tõttu sai kuumenemise protsess alguse. Põhjusliku seose tuvastamisel ei oma tähtsust see, kui kaua konkreetselt võimalik protsess kestis enne, kui toimus põleng. Kostja ei ole välja toonud muid põhjendusi, milliste tõttu oleksid hageja esitatud tõendid põlengu põhjuste kohta ebaobjektiivsed, mistõttu peab kohus kostja vastuväiteid nimetatud tõendite osas põhjendamatuteks. Käesolevas asjas on tõendatud, et kostja rikkus lepingulist kohustust ehk jättis klemmid alajaamas nõuetekohaselt pingutamata. Kostja ei ole käesolevas asjas väitnud ega tõendanud, et tema kohustuse rikkumine oli vabandatav (VÕS § 103 lg 1). VÕS § 139 lg 1 kohaldamine eeldab, et kahju tekkimine peab olema osaliselt põhjuslikus seoses kahjustatud isikust tulenevate asjaoludega. Kahju osaline põhjustamine tuleb kõne alla juhtudel, kus kannatanu ei järgi temalt käibes eeldatavat hoolt ja selle tulemusena suureneb kahju tekkimise risk või tagajärgede raskus. Kostja ei ole tõendanud ega põhjendanud oma väiteid, mille kohaselt oleks hageja piisavat hoolt üles näidates ja õigusaktides kehtestatud nõudeid järgides pidanud võimaliku töös esinenud puuduse tuvastama juba enne põlengu tekkimist. Kohus nõustus hageja väidetega, mille kohaselt ei tulene elektriohutuse seadusest hageja kohustust kontrollida kord aastas kaablite kinnitusi. Hageja esitatud elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistusest (lk 142) tuleneb, et 26.10.2004 kuni 28.10.2004 teostati elektripaigaldisele kasutuselevõtule eelnenud tehniline kontroll. Eelneva tehnilise kontrolli aruandest (lk 110115) nähtub, et tegemist oli 2. liigi elektripaigaldisega. Tulekahju toimumise ajal ja sellele eelnenud perioodil reguleeris elektripaigaldiste tehnilise kontrolli teostamist majandusministri 28.06.2002 määrusega nr 35 kinnitatud „Tehnilise kontrolli kord, sagedus ja mahud sõltuvalt elektripaigaldise tehnilistest andmetest“, mille § 7 lg 4 p 2 järgi tuli 2. liigi elektripaigaldises viia edaspidiseid tehnilisi kontrolle (pärast esmakordset kontrolli) läbi kord viie aasta jooksul. Esmakordne kontroll viidi läbi 2004.a oktoobris ning põlengu toimumise ajaks ehk 07.08.2006 ei olnud õigusaktis ette nähtud viis aastat veel möödunud. Seega ei olnud hageja rikkunud õigusaktidest tulenevalt elektripaigaldise tehnilise kontrolli teostamise kohustust.

6(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-12495

Hageja poolt kostjale 02.11.2006 saadetud kirjast (lk 208) nähtub, et sellega saadeti kostjale muu hulgas Kristiine piirkonna 6-20kV alajaamade primaarseadmete hooldusplaan. Viidatud tõendist ei nähtu, et hageja oleks 2006.a aprillis teostanud hooldustöid nimelt Pärnu mnt 158 alajaamas nr 282 ning selle käigus oleks kontrollitud kaablite kinnitusi. Kirjast ei nähtu, kas alajaam, kus põleng toimus, oli üldse hooldusplaanis märgitud ning kas viidatud primaarseadmete hoolduse käigus kontrollis hageja ka kaablite kinnitusi. Seega on kostja väited, et vastavalt hageja poolt koostatud hooldusplaanile teostas hageja alajaamas hooldustöid 2006.a aprillis ning sealhulgas pidi hageja üle kontrollima kontaktide kinnitused, jäänud tõendamata. Kohus nõustus hagejaga, et ta on täitnud tuleohutuse nõudeid, kuid sellist tüüpi alajaama ei ole ette nähtud varustada tuletõrje ja valvesignalisatsiooniga. Vabariigi Valitsuse 27.10.2004 määrusega nr 315 kinnitatud „Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded“ §-d 33 ja 34 reguleerivad, millistel juhtudel tuleb ehitisele paigaldada automaatne tulekahju signalisatsioonisüsteem. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et vastav süsteem tuli paigaldada alajaama, kus põleng aset leidis. Seega on kostja väide, et hageja esitatud tehnilisest aktist ei nähtu, kas tuletõrje ja valvesignalisatsioonisüsteem alajaamas olid töökorras või mitte, jäänud põhjendamata ning tõendamata. Kostja ei ole samas väitnud ega tõendanud, et kahju tekkimise põhjustas või kahju tekkimisele aitas kaasa tuletõrje valvesignalisatsiooni puudumine või selle töökorras mitteolek. 28.10.2004 elektripaigaldise nõuetekohasuse tunnistusest (lk 142) ja selle lisaks olevast elektripaigaldise kasutuselevõtule eelnevast tehnilisest aruandest (lk 110-115) tuleneb, et alajaam vastas kõigile kehtestatud nõuetele ning järelikult vastas alajaam ka tuleohutuse nõuetele. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja tellis kostjalt tööd oma majandus- ja kutsetegevuses. VÕS § 644 lg-test 1-3 tuleneb, et tellijal lasub esmalt kohustus tehtud töö üle vaadata, mida käesolevas vaidluses on hageja tellijana teinud elektripaigaldise tehnilise akti allkirjastamisega 11.11.2004 (lk 33-34). Poolte vahel on vaidlus selles, kas töö ülevaatamisel oleks pidanud hageja kontrollima ka klemmide nõuetekohast pingutamist, mida oleks saanud kontrollida vaid dünamomeetrit kasutades. Hageja hinnangul oli tegemist varjatud puudusega, mida ei pidanud elektripaigaldise ehitustöö vastuvõtmise protseduuri kohaselt kontrollima. Kostja arvates ei oleks puuduse tuvastamine olnud keeruline. Kohus leidis, et asjakohane pole hageja viide elektripaigaldise ehitustöö vastuvõtmise protseduurile ning nimetatud reeglid ei ole käsitletavad poolte vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustena VÕS § 37 lg 1 alusel. Tüüptingimuste (lk 15-19) punktis 4.2 on märgitud, et töö üleandmisevastuvõtmise akt allkirjastatakse töövõtja poolt kahes eksemplaris ning edastatakse koos töö tehniliste dokumentidega tellija kontaktisikule, kes korraldab töö üleandmise-vastuvõtmise vastavalt tellija poolt kehtestatud elektripaigaldise ehitustöö vastuvõtmise protseduurile. Tegemist ei ole sellise viitega täiendavatele tüüptingimustele, mis kujutaks endast selget viidet, kuna viitest ei nähtu täpselt, kelle poolt ja millal on vastav protseduur kinnitatud. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu punktis 1 puuduvad mistahes viited vastavale protseduurile ning hageja ei ole tõendanud, et kostjal oleks enne lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimise ajal olnud reaalne võimalus protseduuri sisust teada saada. Samas tuleneb tüüptingimuste punktist 4.3. (lk 17), et töö vastuvõtmisel tuli kontrollida elektripaigaldise valmisolekut kasutuselevõtuks ning töö teostatust lepinguga ettenähtud mahus, tähtajaks ja maksumuses. Tüüptingimuste punkt 4.3. sätestas, et tellija ei võta tööd vastu enne, kui paigaldise kohta on väljastatud kasutusluba. Eeltoodust ei tulene, et hageja oleks töö vastuvõtmisel pidanud teostama täiendavaid kontrollmõõtmisi. Kostja ei ole vastu vaielnud hageja väidetele, et klemmide nõuetekohase pingutamata jätmise oleks saanud tuvastada vaid

7(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-12495 dünamomeetri abil vastava mõõtmise teostamisel. Kostja ei ole vastu vaielnud ka hageja väitele, et nõuetekohaselt pingutamata klemmid asusid alajaamas raskesti ligipääsetavas kohas. Kohus nõustus hagejaga, et töö ülevaatamisel ei pidanud hageja eeldama, et talle antakse üle lepingutingimustele mittevastav töö ning rakendama seetõttu erakorralisi meetmeid puuduste tuvastamiseks, sh kontrollima dünamomeetriga üle kõik klemmid. Asja ülevaatamisel tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, mida ei või avastada tellijalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt tööd üle vaadates. Ülevaatamisel tuvastatav puudus peab olema selline, mida saab tavalist hoolsust rakendades avastada. Klemmide pingutatust oleks hageja saanud töö ülevaatamisel tuvastada vaid erimeetmeid rakendades ehk dünamomeetrit kasutades, mida ei saanud hagejalt töö tavapärase ülevaatamise korral eeldada. Klemmide pingutatuse kontrollimata jätmine ei kujuta endast hageja kui tellija tavalise hoolsuskohustuse rikkumist töö ülevaatamisel. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et klemmide nõuetekohane pingutamata jätmise puhul oli tegemist töö varjatud puudusega. VÕS § 644 lg 1 on kohaldatav ka varjatud puudustest teatamise korral ning varjatud puudustest tuleb tellijal teatada mõistliku aja jooksul pärast seda, kui puudus on avastatud. Käesolevas asjas on tuvastatud, et hageja sai varjatud puuduste olemasolust teada hiljemalt 09.08.2006, kui koostati põlengu põhjuste kohta tehniline akt. Hageja saatis kostjale esimese teate varjatud puuduste kohta 04.09.2006 ehk vähem kui kuu aja pärast. Kohus nõustus kostja väidetega selles osas, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsev tellija peaks varjatud puudustest üldjuhul teatama varem kui tarbija ehk vähem kui 2 kuu jooksul. Samas ei pea kohus põhjendatuks kostja väidet, et antud juhul oli hageja kohustatud teatama kostjale varjatud puuduse ilmnemisest viivitamatult, kuna puuduste likvideerimise vajadus oli mitmete objektide elektrita jäämise tõttu kiireloomuline. Kuigi hagejal tuli tekkinud olukorras taastada kiiresti tarbijatele elektrivarustus, ei tulenenud sellest hageja kohustust teatada kostjale võimalikest puudustest koheselt pärast põlengu tekkimist. Põhjendatud on hageja väide, mille kohaselt ei teadnud hageja põlengu tekkimise hetkel, millistest põhjustest oli põleng tingitud. Põlengu põhjused tuvastati alles 08.09.2006. Viidatud ajaks oli tarbijate jaoks elektrivarustus juba ammu taastatud, mistõttu puudus hagejal mistahes põhjus teavitada kostjat viivitamatult pärast 08.09.2006 akti valmimist. Töövõtja teavitamine vähem kui kuu aja jooksul pärast varjatud puuduse avastamist on toimunud mõistliku aja jooksul, kuna juba 09.08.2006 tehnilise akti punktist 4 (lk 35-37) nähtub, et teavitamisel tuli dokumendid vormistada koostöös juristiga, milline tegevus võtab mõistliku ettevõtja jaoks aega. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju hüvitise summas 109 702,40 krooni. Hagiavalduse kohaselt on tegemist otsese varalise kahjuga seoses põlenud alajaama ajutise taastamisega. Ajutise toite taastamisega seotud materjalide kulu oli 74 027,40 krooni, mille tõendamiseks esitas hageja SLO Eesti AS arve nr 121116 (lk 43-46). Ajutise toite taastamisega seotud tööde kulu oli 35 675 krooni, mille tõendamiseks esitas hageja ELTEL Network AS poolt 09.08.2006 esitatud ja hageja poolt allkirjastatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akti (lk 47). Kostja ei ole hageja poolt nõutud kahju summa suurusele ning seda tõendavatele tõenditele vastuväiteid esitanud. Eeltoodut kogumis arvestades, rahuldas kohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 109 702,40 krooni. Apellatsioonkaebus

8(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-12495 saa pidada läbirääkimisteks sellise tegevuse tegelikus mõttes. Kogu kirjavahetuse vältel selgitasid pooled vaid oma positsioone, kuid ei teinud ühtegi vastutulekut selleks, et oleks võimalik saavutada kompromiss. Ka kohus, hinnates kostja 15.01.2007 kirja, järeldas, et kostja ei olnud huvitatud pidama läbirääkimisi kahju summa suuruse või hüvitamise korra osas. Hinnates väljendit “loodame edaspidisele koostööle” kirjades kontekstipõhiselt tuleb siiski asuda seisukohale, et kostja sooviks ei olnud jätkata läbirääkimisi selles vaidluses, vaid ta soovis pigem, et see vaidlus ei mõjutaks poolte üldisi suhteid edaspidistes projektides ning vaatamata olemasolevale vaidlusele poolte koostöö jätkub teiste projektidega. Sellist väljendit ei saa käsitleda kui kostja tahet pidada läbirääkimisi vaieldava nõude või selle asjaolude üle. Kui pooled vaidlevad asjaolude üle ehk sisuliselt räägivad teineteisest mööda, siis seda ei saa pidada läbirääkimisteks. Asjaolu, et hageja andis tähtaja nõude rahuldamiseks, ei saa pidada läbirääkimisteks poolte vahel. Läbirääkimistega oleks tegemist siis, kui vastuseks sellisele kirjale oleks kostja palunud tähtaja pikendamist või osamaksetes tasumist. Hageja oli teadlik kostja aadressi muutumisest hiljemalt 11.04.2006. Hagejale sai kostja uus aadress teatavaks ühe teise tsiviilasja raames (aadress oli samal ajal avalikustatud ka äriregistris). Hageja ei tõendanud, et poolte vahel oli tavaks, et poolte kontaktandmeteks olid muud aadressid, kui need, mis avalikustatud äriregistris. Hageja ei ole tõendanud, et konkreetselt need tüüptingimused, mille ta on lisanud hagile, olid just need, mis olid lisatud ka hankedokumentidele. Antud vaidluse seisukohast võiks lugeda hageja esitatud tüüptingimused kohaldatavateks juhul, kui need oleksid poolte poolt allkirjastatud. Hageja andmebaasi väljavõte ei ole kohane ega usutav tõend, sest nimetatud tõendiga manipuleerimine on hageja jaoks äärmiselt lihtne. Ka ei ilmne sellest tõendist, et tüüptingimustega tutvumine oleks olnud ka tagantjärgi kostjale võimalik. Hagejal puudub nõudeõigus. Põhjuslik seos kostja töö ja tekkinud kahju vahel ei ole tõendatud. Hageja on tunnistanud, et alajaama enam ei eksisteeri. Tagantjärgi ei ole võimalik tuvastada, mis juhtus nimetatud alajaamaga. Arvestades, et kostjal ei ole mitte mingil viisil tagantjärgi võimalik tuvastada enda vastutuse puudumist, siis tema kaasamine komisjoni töösse oli vajalik ning see on ka oluline aspekt tõendi hindamisel. Kostja oli garantiiandja ning pooltevaheline leping ei olnud lõppenud. Võttes arvesse tulekahju tekkimist ning seda võimalust, et töövõtja võib olla vastutav selle tekkimise eest, oleks olnud elementaarne, et kostjal oleks olnud võimalik osaleda komisjoni töös ning esitada oma seisukohad vältimaks hilisemaid lahkhelisid. Hageja ei ole veenvalt põhjendanud, miks ei pidanud ta vajalikuks kaasata garantiiandjat tegevusse, mille tagajärgedest tulenevalt võib garantiiandja olla kohustatud kas tegema tõid või hüvitama tehtud tööde maksumuse. Antud juhul oleks olnud vajalik moodustada sõltumatu komisjon. On kummaline, et hageja ei ole säilitanud hooldusplaane, mis on osaks poolte kirjavahetusest, samas kui kõik muu kirjavahetus on tal olemas. Tegemist on olulise tõendiga, sest sellest selguks kinnitus kostja väitele, et alajaamas teostati hooldustöid 2006.a aprillis ning oli kohustus kontrollida ka kinnitusi. Hageja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu kostja töö ja tekkinud kahju vahel. Hageja poolt kohtule esitatud tehnilist akti ja AS Harju Elekter Elektrotehnika kirja ei saa lugeda objektiivseks tõendiks, kuna ei olnud kaasatud kõik puudutatud isikud ega valitud eksperte, kes oleksid olnud iseseisvad seisukohtade vastuvõtmises. Kostja on seisukohal, et õnnetuse põhjuseks võis olla asjaolu, et vajalikud hooldustööd olid üldse teostamata.

9(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-12495 Hageja rikkus VÕS § 644 lg 1 sätestatud kohustust. Kostja sai hageja nõudekirja kätte alles oktoobris 2006, s.t rohkem kui kaks kuud pärast avarii toimumist ja ekspertkomisjoni järelduste ilmnemist. Kuivõrd majandus- või kutsetegevusega tegeleval isikul on kohustus teavitada puudusest lühema aja jooksul kui kaks kuud, siis tegelikkuses tuleb hinnata teatamise kohustust vastavalt asjaoludele. Antud juhul tuli puudustest teatada viivitamatult ja märksa lühema aja jooksul kui kaks kuud, sest puuduste likvideerimise vajadus oli viivitamatu, kuna mitmed objektid olid avarii tõttu elektrita. Ka kostja vastutuse kindlakstegemise seisukohalt oli hagejal kohustus viivitamatult teavitada kostjat, mida oleks pidanud tegema hiljemalt ekspertkomisjoni kokkukutsumisel. Ei saa pidada veenvaks ega mõjuvaks põhjuseks teavitamise venitamisel seda, et dokumendid pidi koostama jurist. Kohus ei vastanud kostja väitele, et antud küsimuse osas tuleb arvestada tüüptingimuste p-iga 5.1. Nimetatud punkti tuleb tõlgendada selliselt, et pärast puuduse, vea, ebatäpsuse või muu lepingule mittevastavuse tuvastamist tuleb sellest teatada kostjale esimesel võimalusel, kuid „teatamise viimane päev on garantiitähtaja viimasele päevale järgnev esimene tööpäev“ ei muuda lause esimese osa mõtet ega pikenda teatamise tähtaega, vaid selle lauseosa mõte seisneb selles, et juhul, kui teatamise tähtaeg langeb garantiiaja lõppu, siis viimane päev selle tegemiseks on „garantiitähtaja viimasele päevale järgnev esimene tööpäev“. Seega tulenes nimelt tüüptingimustest viivitamatu teavitamise nõue. VÕS § 646 tuleneb, et hageja oleks pidanud viivitamatult teavitama kostjat tekkinud olukorrast ning leidma koos lahenduse, mitte aga teavitama tagantjärgi mitu kuud hiljem. Asjaolu, et põhjused polnud selged, ei vabandada mitteteatamist. Kostja on seisukohal, et see puudus, mis väidetavalt tuvastati pärast tulekahju, oli tegelikult võimalik tuvastada ka tööde vastuvõtmisel. Arvestades, et teavitamine pidi toimuma viivitamatult, siis on kostja seisukohal, et hageja ei teavitanud kooskõlas VÕS § 644 lg-ga 1 ning seetõttu on minetanud oma õiguse tugineda lepingurikkumisele ja nõuda kahju hüvitamist. Vastustaja seisukoht

10(11)

Tsiviilasi nr: 2-10-12495 tema nõude eest ei vastuta. See, et kostja väljendas lootust, et konkreetne põleng ei välista hageja ja kostja vahelist edasist koostööd, ei tähenda, et kostja oleks nõuet kasvõi osaliselt tunnustanud või andnud lootust, et ta mingiski osas nõude rahuldab või on nõus nõude osas kokku leppima. Läbirääkimiste pidamiseks ei saa pidada olukorda, kus üks pool nõuab korduvalt kohustuse täitmist ja teine pool teatab iga kord ja tingimusteta, et tema nõuet ei tunnista ja nõuet rahuldada ei kavatse. Lepingupoole ühepoolne tegevus ei saa aegumise peatumist tingida. Läbirääkimiste pidamisest tuleb eristada võlausaldaja ühepoolset võla sissenõudmist. Läbirääkimised erinevad ühepoolsest nõudekirjade saatmisest sellepoolest, et läbirääkimiste käigus peab teine pool näitama üles mingitki valmidust nõude kasvõi osaliseks rahuldamiseks või tunnustamiseks. Antud juhul vaidles kostja igas vastuskirjas nõudele täielikult vastu ning teatas, et ta nõuet ei tunnista. Selles osas vt kostja 08.11.2006.a, 15.12.2006.a ja 15.01.2007.a kirju (t I kd lk 81 jj). Viidet sellele, et kostja oleks nõus mingilgi määral nõuet rahuldama, mitte üheski kirjas ei sisaldu. Eespool toodust tulenevalt ei pidanud pooled läbirääkimisi vaid hageja saatis kostjale mitmeid nõudekirju, millele kostja vastas iga kord üheselt, et ta konkreetset nõuet ei tunnista.

Mare Merimaa

Kaupo Paal

Ande Tänav

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.