B2 Impact OÜ hagi O.M vastu põhivõla 1621 euro 48 sendi, intressi ja viivise saamiseks
Tsiviilasja hind
2427 eurot 07 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046), lepinguline esindaja Marie Tsine Kostja: O.M (isikukood XXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Mõista O.M-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja põhivõlg 968 eurot 83 senti.
3.Mõista O.M-ilt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis põhivõlalt (968 eurolt 83 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
5.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD
1.B2 Impact (hageja) esitas 7. oktoobril 2025 Tartu Maakohtule O.M (kostja) vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 1621 eurot 48 senti, intressi 195 eurot 68 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 364 eurot 26 senti ja viivise põhinõudelt alates
8.oktoobrist 2025 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc; esialgne võlausaldaja) ja kostja 7. mail 2023 laenulepingu limiidiga 3000 eurot. Kostja kasutas laenulimitiiti kokku summas 3037 eurot. Kostja kohustus tagastama laenu igakuiselt esialgse võlausaldaja edastatud arvete alusel. Kostja tegi tagasimakseid 329 eurot 72 senti. Kostja jättis tagastamata juuli – oktoobri 2023 osamaksed. Esialgne võlausaldaja saatis kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust, lõppes leping 6. novembril 2023. Esialgne võlausaldaja loovutas oma nõuded kostja vastu hagejale.
2.Kostja ei ole hagile vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Kohus menetleb hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 järgi lihtmenetluses. Kohus selgitab, et eelneva tõttu ei määranud kohus otsuse avalikult teatavakstegemise aega. Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).
5.Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 7. mail 2023 sõlmitud laenulepingust (dtl 14 - 23; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo dtl 24 – 26). Lepingu alusel sai kostja krediiti 3037 eurot (dtl 27 – 34). Kostja pidi tagastama krediiti esialgse võlausaldaja esitatud arvete alusel.
6.Vaidlust ei ole selles, et poolte oli sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Hageja on oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepingu puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).
7.VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud 2
viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 45,93%. Lepingu sõlmimise ajal (7. mail 2023) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% (kolmekordne määr seega 45,93%). Seega ei ületa lepingujärgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
8.Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 403 4 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: · tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); · tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); · tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); · tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-2113098, p 18).
9.Hageja on vastutustundliku laenamisega seonduvat selgitanud hagi p-s 2.4. Kostja taotluse kohaselt on tema sissetulek 590 eurot ja igakuised kulutused 150 eurot. Esialgne võlausaldaja 3
on analüüsinud kostja konto väljavõtet. Kohus on 6. märtsi 2026 kompromissi kinnitamata jätmise määruses selgitanud, et hageja esitas küll kostja konto väljavõtte perioodi 9. mai 2022 kuni 6. mai 2023 kohta (dtl 46 - 69), kuid see väljavõte on koostatud 30. septembril 2025 ehk hagi esitamise ajal (mitte lepingu sõlmimise ajal). Samuti selgitas kohus, et konto väljavõte on raskesti jälgitav ning osaliselt ei ole väljamaksete saajad tuvastatavad. Väljavõttest nähtub, et kostjale laekus igakuine toetus Eesti Töötukassalt ning sotsiaaltoetus. Isegi kui lähtuda esialgse võlausaldaja poolt kindlaks tehtud sissetulekutest (590 eurot kuus), ei ole esialgne võlausaldaja piisavalt tuvastanud kostja kohustusi. Esialgne võlausaldaja on lähtunud kostja enda esitatud andmetest ning arvestanud kostja igakuisteks kohustusteks 150 eurot.
5.oktoobril 2022 tasus kostja AS-ile Esto 223 eurot 33 senti. Samas nähtub konto väljavõttest, et AS-ile Esto kandis kostja kontole 10. oktoobril 2022 summa 1896 eurot 20 senti ning
19.oktoobril 2022 summa 99 eurot 80 senti. See viitab asjaolule, et kostjal võis olla ka teisi kohustusi võlausaldajate ees. Sellise teabe olemasolul ei saanud ei saanud krediidiandja lähtuda kostja kinnitusest, et tema igakuised püsikohustused piirdusid 150 euroga. Krediidiandjat pidanuks ettevaatlikuks tegema ka asjaolu, et kostjal on olnud varasemalt makseraskusi. Kohtu hinnangul ei ole võlausaldaja laenuotsuse tegemisel piisavalt arvestanud kostja kohustusi ega asjaolu, et kostja võis esineda makseraskusi. Arvestades kostja sissetuleku suurust, ei ole eluliselt usutav, et kostja oleks olnud võimeline oma kohustusi nõuetekohaselt täitma. Pigem viitavad asjaolud sellele, et kostja võis katta varasemaid kohustusi uute laenude arvelt. Kohus leidis, et selliselt toimides ei ole esialgne võlausaldaja järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitatud teabe valguses asub kohus seisukohale, et esialgsel võlausaldajal ei saanud tekkida VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.
10.Kohtu hinnangul ei anna hageja 1. aprilli 2026 menetlusdokumendis esitatud põhjendused alust asuda vastupidisele seisukohale. Arvestades seda, et kostja sissetuleku moodustasid riigilt saadavad toetused (590 eurot) ning tema kontolt nähtuvad kohustused teiste võlausaldajate ees ning kostja võis katta varasemaid kohustusi uute laenude arvelt, ei saanud esialgne võlausaldaja olla veendunud selles, et kostja on krediidivõimeline. Eelneva tõttu on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.
11.Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18134930, p 10). 4
12.Hageja on hagis toonud välja arvestuse olukorras, kus kohus asub seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja on märkinud, et ümberarvestuse korral loeb hageja kõik kostja tehtud tagasimaksed (lepingu kehtivuse ajal 329 eurot 72 senti, inkassomenetluses 1378 eurot 45 senti ja kompromissi alusel 360 eurot) põhiosa katteks. Seega on tagastamata põhiosa 968 eurot 83 senti (3037 – 329,72 – 1378,45 – 360). Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja põhinõudena 968 eurot 83 senti.
13.Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2). Hagi p-s 1.19 on hageja märkinud, et kostja ei tasunud juuli – oktoobri 2023 osamakseid. Kuigi hageja on 1. aprilli 2026 menetlusdokumendis esitanud ümberarvutused ning lugenud kõik kostja tehtud tagasimaksed tasutuks põhinõude katteks, ei ole hageja välja toonud, et ka sellises olukorras oleks kostja olnud viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega. Seega ei olnud VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu ülesütlemiseks täidetud. Leping ei olnud kehtivalt üles öeldud.
14.Viivise kohta märgib kohus järgmist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on 1. aprilli 2026 menetlusdokumendis märkinud, et põhinõudele (968 eurole 83 sendile) lisandub viivis 265 eurot 06 senti (alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni
1.aprillini 2026 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras). Kohus on eelnevalt leidnud, et leping ei olnud kehtivalt üles öeldud. Seega ei saa hageja nõuda viivist alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast. Kuivõrd hageja 1. aprilli 2026 menetlusdokumendis esitatud viivisenõue on ebaselge, jätab kohus selle rahuldamata. Arvestades hagis toodud taotlusi peab kohus võimalikuks mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis põhivõlalt (968 eurolt 83 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
15.Eelneva tõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 968 eurot 83 senti ja viivise põhivõlalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude 652 euro 65 sendi ulatuses (1621,48 – 968,83) ja täielikult rahuldamata hageja intressinõude (195 eurot 68 senti) ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude (364 eurot 26 senti).
16.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et praegusel ajal on põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Siinkohal arvestab kohus hagi rahuldamise ulatust (hageja nõuded olid kokku 2181 eurot 42 senti ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 968 eurot 83 senti) ning seda, et hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust ning kohtuvaidlus on vältimatus 5
põhjuslikus seoses sellega, et esialgne võlausaldaja on andnud kostjale laenu vastutustundlikku laenamise põhimõtet ehk esialgne võlausaldaja kui krediidiandja seadusest tulenevat kohustust rikkudes (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 12. mai 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-22-11447, p 8). Seega puudub vajadus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks.