4.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
1(5)
Tsiviilasi nr: 2-07-26241 Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.18.07.2007 Harju Maakohtule esitatud hagis palus hageja kostjalt välja mõista võlgnevuse ja viivise. Hageja lõplikuks nõudeks viiviste osas jäi nõue summas 1 237 635 krooni. Hagiavalduse kohaselt laenas hageja 29.05.1995 kostjale 10 000 USA dollarit, mille kohta viimane andis võlakirja. Laenu tagastamise tähtaeg oli 29.06.1995. Pooled leppisid 26.06.1995 kokku, et uueks võla tagastamise tähtajaks on 27.07.1995. Kostja sai hagejalt täiendavalt laenu 26.06.1995.a summas 5000 USA dollarit tagastamise tähtajaga 27.07.1995.a, 26.07.1995.a summas 5000 USA dollarit tagastamise tähtajaga 26.08.1995.a, 12.11.1995.a summas 25 000 USA dollarit tagastamise tähtajaga 12.12.1995.a, 15.11.1995.a summas 25 000 USA dollarit tagastamise tähtajaga 15.01.1996.a ja 12.05.1996.a summas 40 000 USA dollarit tagastamise tähtajaga 12.06.1996.a. Kokku sai kostja võlakirjade alusel hagejalt 110 000 USA dollarit. Harju Maakohtu 12.05.2006 ja 26.05.2006 otsustega mõisteti kostjalt välja põhivõlg summas 105 000 USA dollarit. 5000 USA dollari suurune nõue 26.07.1995.a võlakirja alusel jäi hagejal ekslikult esitamata. Kostja hoidis tahtlikult kõrvale oma kohustuste täitmisest, millest tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista ka viivised kogu hagejalt laenatud summalt, s.o 110 000 USA dollarilt. Igas võlakirjas kohustus kostja tasuma viivist 1% põhivõlast ühe viivitatud päeva eest. Kokku moodustab viivis 1 205 600 USA dollarit, kuid hageja palus välja mõista viivise summas 1 237 635 krooni. Hageja esitas 25.05.2005 hagi, milles ta nõudis koos teiste võlakirjade alusel antud laenude tagastamisega ka 26.07.1995 laenatud 5000 USA dollari tagastamist (tsiviilasi nr 2-05-2282). Seega esitas hageja hagi 3 kuud enne nõude aegumist. Arusaamatuse tõttu ei olnud 26.07.1995 võlakiri toimikusse lisatud, millest tulenevalt kohus nimetatud nõuet ei rahuldanud. Kohtuotsus jõustus 04.06.2007. Seega hakkas aegumise tähtaeg edasi kulgema alates 05.06.2007 ja pidi lõppema 05.09.2007. Hageja esitas käesoleva hagi 18.07.2007, ehk 1,5 kuud enne nõude aegumist. Kostja vastuväited
2.Kostja ei tunnistanud hagi. 26.07.1995 võlakirja alusel kostja tegelikult hagejalt raha ei saanud ning võlakirjaga vormistasid pooled ümber varem antud laenu tähtaja pikendamise. Samamoodi olid vormistatud kõik teised hiljem väljastatud võlakirjad. Seda tõendab asjaolu, et kõik võlakirjad on väljastatud samadel tingimustel, muudetud on ainult summasid ja kuupäevi. Hageja nõudis võlakirjade muutmist oma laenutulu peitmiseks. Võlakirjade väljastamisel teatas hageja kostjale, et eelmised võlakirjad on hävitatud. Kostja sai hagejalt tegelikult ainult 15 000 USA dollarit (29.05.1995 ja 26.06.1995 väljastatud võlakirjade alusel). Kostja andis 25.09.1996 tasuta hageja abikaasa J. J. omandisse Tallinnas XXXXXX XX-XX asuva korteri oma võla kustutamiseks. Seda asjaolu kinnitasid hageja ja J. J. ülekuulumisel kriminaalasja raames. Kostja leidis, et 26.07.1995 võlakirjast tulenev nõue on aegunud 01.07.2005. Seega on aegunud ka viivisenõue. Kokkulepe viivise osas on tühine vorminõude rikkumise tõttu. Laenu
2(5)
Tsiviilasi nr: 2-07-26241 anti äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning seega on kokkulepe intressi ja viivise osas vastuolus heade kommetega. Lisaks hilines hageja leppetrahvi nõude esitamisega. Hagejal tuli esitada leppetrahvi nõue hiljemalt 2002.a. Hageja esitas leppetrahvi nõude alles 17.07.2007, mida ei saa lugeda mõistlikuks ajaks. 15.05.2008 esitas kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks nõude aegumise osas. Hageja viivisenõue on liiga suur ja vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu palus kostja eeldusel, et kohus viivisenõude rahuldab, viivist vähendada. Menetluse käik
3.Harju Maakohus tegi 20.11.2008 vaheotsuse, millega jättis hagi rahuldamata, kuna leidis, et hageja nõuded on aegunud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28.09.2009 otsusega maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis aegumise tõttu rahuldamata hagi 29.05.1995, 26.06.1995, 12.11.1995, 15.11.2005 ja 12.05.1996 võlakirjade järgi viivise saamiseks ning menetluskulude jaotuse osas ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi 29.05.1995, 26.06.1995, 12.11.1995, 15.11.2005 ja 12.05.1996 võlakirjade järgi viivise saamiseks aegumise kohaldamata ja saatis tsiviilasja maakohtule menetluse jätkamiseks. Kohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi 26.07.1995 võlakirja järgi võla ja viivise saamiseks. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus tegi 30.04.2010 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 107 257,50 krooni. TsKS § 191 lg 1 järgi võib kreeditor võlgnikult nõuda kohustuse täitmisega viivitamisel leppetrahvi (viivis) ja leppetrahvi kokkulepe peab olema TsK § 192 järgi kirjalikus vormis. Otsuse põhjendustel ei ole vaidlust selles, et hageja esitas kostja vastu 29.05.1995, 26.06.1995, 12.11.1995, 15.11.1995 ja 12.05.1996 võlakirjadest tuleneva võlanõude. Kohtuotsused põhinõuete osas on jõustunud. Kohus leidis, et võlakirjade tekstist lähtuvalt tuleb hageja nõuet käsitleda viivisena. Pooled on võlakirjas viivise suuruses kokku leppinud, järelikult on poolte vahel kirjalik kokkulepe viivise osas. Tsiviilkoodeks ei piira leppetrahvi esitamist mõistliku aja jooksul nõude esitamisega sarnaselt võlaõigusseadusele, mis sätestab, et võlausaldaja minetab leppetrahvi nõudeõiguse, kui ta seda mõistliku aja jooksul ei tee. Tasaarvestuse tegemine ei ole tõendatud, kuna TsK § 234 lg 2 kohaselt tuli selleks esitada avaldus. Kostja ei ole sellist avaldust kohtule esitanud, tunnistaja ütlustega ei saa tõendada asjaolu, et kostja andis oma korteri tasuta hageja omandisse võlakirjade alusel saadava viivisenõude rahuldamiseks. Kohus leidis, et hageja viivisenõuet tuleb vähendada TsK § 194 lg 1 kohaselt. Kohus arvestas viivise vähendamisel, et hageja esitas kostja vastu esialgu hagid üksnes põhinõudes, mis võis kostjale anda aluse arvata, et põhinõude täitmisel on kõik kostja kohustused hageja ees täidetud. Mõistlik viivise suurus on TsK § 231 lg-s 1 ette nähtud viivise suurus ehk 3% aastas. Hageja nõuab viivise tasumist kolme aasta ehk 1096 päeva eest summas 1 237 635 krooni. Kohus mõistis kostjalt välja viivise 29.05.1995 võlakirja alusel 10 215 krooni, 26.06.1995 võlakirja alusel 5107,50 krooni, 12.11.1995 võlakirja alusel 8512,50 krooni, 15.11.1995 võlakirja alusel 8512,5 krooni ja 12.05.1996 võlakirja alusel 40 860 krooni, kokku 107 257,50 krooni. Kohus jättis menetluskulud 8,2% ulatuses kostja kanda ja 91,8% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude proportsiooni määramisel lähtus kohus esialgsest nõudest (1 305 250 krooni) ning mis sisaldab ka aegumise tõttu rahuldamata jäänud nõuet.
3(5)
Tsiviilasi nr: 2-07-26241 Apellatsioonkaebus
5.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt välja viivis kokku summas 500 000 krooni. Kohus kohaldas ebaõigesti VÕSRS § 12 lg 2. Viivisenõue kujutab endast ühte kestvuslepingu liiki, kuivõrd VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib võlausaldaja nõuda viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kostja ei ole kohustust kohaselt täitnud, põhivõla osas toimub sundtäitmine jõustunud maakohtu lahendite alusel. Seega kui viivise tasumise kohustus algas käesoleva hagi esemeks olevate võlakirjade alusel enne 01.07.2002, siis kestis see edasi pärast 01.07.2002. Hageja viivisenõue hõlmab perioodi pärast 01.07.2002 (kolme aastat enne hagi esitamist 18.07.2008). Käesolevas asjas on tegemist kestvuslepingu asjaoludega, mis tekkisid pärast 01.07.2002. Seega käesoleva hagi asjaoludele tsiviilkoodeksi regulatsioon ei laiene ning selle kohaldamine kohtu poolt ei olnud õige. Kuivõrd kohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud kokkulepe viiviste tasumise ja suuruse kohta, siis tulnuks viivised vastavalt esitatud hagile välja mõista. Hageja vähendas viivisenõuet põhinõude summani ning täiendavalt veel 26.07.1995 võlakirja alusel arvestatud viiviste võrra. Isegi kui möönda, et kohaldatav võiks olla tsiviilkoodeks, puudub alus TsK § 231 kohaldamiseks, kuivõrd nimetatud säte kohaldub sellise rahalise kohustuse mittekohase täitmise korral, milles puudub kirjalik kokkulepe viiviste kohta. Antud juhul oli kokkulepe viiviste tasumise kohta olemas. Järelikult tulnuks kohaldada TsKS § 171 ja 173. Seega oleks kohus pidanud viivisenõude rahuldama täielikult ka sellisel juhul, kui vaidlus lahendatakse tsiviilkoodeksis ettenähtud regulatsiooni alusel. Vastustaja seisukoht
6.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Maakohus kohaldas õigesti VÕSRS §-i 12. Seda, et juhul, kui laenuleping on sõlmitud enne VÕS-i jõustumist ja viivise maksmise kohustus on tekkinud enne VÕS-i jõustumist, tuleb viiviseid arvestada ka VÕS-i kehtivuse ajal ENSV TsK alusel, on leidnud ka Riigikohus (vt RKTKo 3-2-1-41-07).
9.Maakohus kohaldas ENSVTsK-d õigesti. Maakohus ei vähendanud viivist mitte TsK § 231 alusel, nagu apellant ekslikult märgib, vaid § 194 lg 1 alusel, leides, et kohane suurus, milleni viivist tuleb vähendada, on seaduses sätestatud viivise määr, mis on reguleeritud TsK §-s 231. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et antud vaidluse asjaolusid arvestades tuleb viivist vähendada seaduses sätestatud määrani. Menetluskulude jaotus
10.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohus määras kindlaks maakohtus menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtul puudub selle muutmiseks alus. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.
4(5)
Tsiviilasi nr: 2-07-26241 Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Mare Merimaa
Kaupo Paal
Ande Tänav
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.