Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KOHTU PÕHJENDUSED

võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja ja kostja sõlmisid 09.06.2008 laenulepingu, mille alusel anti kostjale laenu 5000 krooni ja et kostja jättis täitmata lepingust tuleneva kohustuse tagastada laenusumma kokkulepitud tähtajaks, so 06.12.2008, koos laenutasuga. Kohus leiab, et laenutasu näol on sisuliselt tegemist intressiga VÕS § 397 tähenduses. Nimetatud paragrahvis sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest. Vaidlust ei ole selles, et hageja on andnud laenu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on lepingut sõlmides sellise tasuga nõustunud. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 näevad ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku laenu ja laenutasu tagastamise kokkulepitud aja jooksul, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustused täitmata, siis on hageja nõue põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja põhinõue, so tagastamata laenusumma, 213,04 eurot (3333,34 krooni) ja laenutasu 82,55 eurot (1291,66 krooni). VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu üldtingimuste p-st 6.1 nähtub, et lepingule kohaldub viivise seadusjärgne määr. Hagiavalduse kohaselt on hageja arvestanud viiviseid alates 09.08.2008 kuni 23.03.2010 (hagi koostamise kuupäev) tagastamata osamakselt ja saanud sissenõutavaks muutunud viiviseks 30,63 eurot (479,18 krooni). Kostja ei tunnista hageja viivisenõuet. Kohus märgib, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Hageja viivisenõue seadusjärgses määras ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustav. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (lepingu mittekohane täitmine) ja seetõttu on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja 30,63 eurot (479,18 krooni) viivisenõude katteks. Hageja on esitanud kohtule kirjalike teadete saatmise tasu väljamõistmise nõude summas 19,17 eurot (300 krooni) laenulepingu üldtingimuste p 6.3 alusel. Üldtingimuste p 6.3 kohaselt kui laenusaaja ei tasu laenuandjale tähtaegselt laenutasu või ei tagasta laenu tähtaegselt ja laenuandja saadab laenusaajale vastava teatise võlgnevuse kohta, on laenusaaja kohustatud maksma laenuandjale teenustasu 150 krooni esmase võlgnevuse teatise saatmise eest ja 150 krooni iga järgneva teatise saatmise eest. Kohus leiab, et võla sissenõudmiskulu ei ole ülemäära suur ja laenulepingu üldtingimuste p 6.3, mis sellist hinda nõuda lubab, ei ole tüüptingimusena tühine. Antud teenustasu ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Kostja oma käitumisega on põhjustanud meeldetuletuse ja võlanõude (tl 27, 28) saatmise kulu, mistõttu on hageja nõue õigustatud ja kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kirjalike teadete saatmise tasu 19,17 eurot (300 krooni). Hageja ei vastuta kostjale saadetud kirjade mittekättesaamise eest, kui hagejale ei ole teatatud aadressimuutusest. Kostja kannab kirjade kättesaamise riisikot ka juhul, kui tema postkast ei ole lukustatud, mistõttu on tema korrespondents kättesaadav kolmandatele isikutele. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 345,39 eurot (213,04 eurot põhinõude, 82,55 eurot laenutasu, 30,63 eurot viivisenõude ja 19,17 eurot kirjalike teadete saatmise tasu katteks). Arvestades kostja majanduslikku olukorda, märgib kohus selgituseks, et TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada 3(4)

kompromissiga. Kompromissi sõlmimise korral saab hageja tagasi pool menetluses tasutud riigilõivust, millise summa võrra väheneks kostjalt väljamõistetav menetluskulu. Samuti on poolte kokkuleppel võimalik jõustunud kohtuotsuse täitmine osamaksetena, vältimaks sundtäitmisele lisanduvaid täitekulusid, kuid selleks peab kostja ise näitama üles head tahet ja pöörduma hageja poole maksegraafiku sõlmimiseks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Kohtunik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.