Võlaõigus › Muud

Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 220 000 krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja võlakohustuses on kirjas, et K. H. on T. H. võlgu 220 000 krooni ja kohustub 01.04.2006 tasuma nimetatud summa T. H. arvele. Tulenevalt kohtupraktikast ja kohustuse sisust ei nähtu võlakohustusest uue kohustuse loomist, vaid kostja võlakohustusega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Kostja võlakohustusest küll nagu nähtuks, et eelnevad võlgnevused on 20.07.2005 vormistatud üheks tähtaegseks kohustuseks, kuid tulenevalt kohustuse sisust on antud asjaolu oletuslik ega nähtu selgelt. Sellest kohus järeldas, et kostja võlakohustusega pole loodud uut siseseisvat kohustust. Tulenevalt Riigikohtu lahendist 3-2-1-21-06 on kostja kohustuseks kohtule tõendada, et tunnustatud võlga ei ole või on see lõppenud. Kostja ei ole kohtule nimetatud asjaolude kohta tõendeid esitanud. Seega on ekslik kostja väide, et võlgnevuse olemasolu ja raha üleandmist peab tõendama hageja. Eeltoodust tulenevalt on hagis tehtud viited VÕS §-le 100 ja § 101 lg 1 p-le 1 mittevajalikud, seega kostja sellesisuline kriitika ebakohane. Kostja käsitleb oma võlatunnistust kui täiendavat tagatist mingite teiste kohustuste suhtes, milliste mittetäitmine oleks riivanud hageja huve. Seega on kohustus kostja väitel tingimuslik. Kostja võlakohustuses igasugune viide neile asjaoludele puudub, kuid samas on antud laenukohustuses toodud veel teine asjaolu, mis puudutab XXXXXX XXXXX X asuvat omandit. Lisaks tuleneb kostja esitatud tõenditest, et kostja poolt viidatud kõrvalised kohustused Hansapanga ees on lõppenud 31.12.2007 ja 23.07.2008. Eeltoodust kohus järeldas, et nimetatud kostja selgitus on võlakohustuse kostja poolne hilisem tõlgendus, millel puudub tegelik sisu. Muud tõendid, mis pooled on kohtule esitanud (laenulepingud, FIE K. H. deklaratsioon, OÜ L. aastaaruanded, maamaksu dokumendid) on asjakohased, kuid ei puutu otseselt asjasse. Lähtudes tuvastatud asjaoludest ning kohtupraktikast kohus järeldas, et kostja 20.07.2005 kirjaliku võlakohustusega tunnistab võlga VÕS § 30 lg 1-2 alusel hageja ees. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis on toonud kaasa haginõude suhtes materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Kohtuotsuses on üksnes märgistatud hageja ja kostja väiteid, vastuväiteid ja seisukohti, käsitledes neid fragmentaarselt ja juhuslikult. Kohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks ja millisele argumentatsioonile tuginevalt ta ei nõustu hageja ja kostja esitatud väidetega. Kohus on rikkunud kostja õigust tõendite esitamisele, kui keeldus kostjat üle kuulamast vande all, sest kostjal ei ole teisel viisil võimalik enda esitatud asjaolusid tõendada ning kohtul puudub võimalus esitatud ja kogutud tõendite põhjal kujundada adekvaatset, siseveendumust kujundada lubavat seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluvate asjaolude suhtes. Kohus, nõustudes küll eelistungil viitega toimiku lk-dele 24, 55, 95 ja 105, et kostja on oma väiteid asjaolude kohta korduvalt selgitanud, ning jättes rahuldamata kostja taotluse kuulata ta üle vande all, on samas kohtuotsuses leidnud vastupidiselt, et kostja ei ole esitanud tõendeid võla puudumise kohta. 20.07.2005 võlakohustus ei väljenda ega tõenda sellist abstraktsioonitahet, mis võiks olla abstraktse e konstitutiivse võlatunnistuse eelduseks ega hageja poolt väidetud laenusuhteid, mis

võiks olla deklaratiivse võlatunnistuse eelduseks ning millised kuuluvad Riigikohtu lahendi 3-2-1-22-09 kohaselt kohtuvaidluses obligatoorselt kindlakstegemisele (hageja ei ole esitanud asjas ühtki sellekohast tõendit). Kohtuotsuses neile küsimustele andmata jäetud põhjendused on asjas keskse ja määrava tähtsusega, kuivõrd ainult nimetatud põhjendustele tuginevalt on võimalik hinnata vaidlusaluse võlakohustuse õiguslikku olemust ja seega haginõude, s.o eseme, õigusliku aluse olemasolu. Kohus ei ole eelnimetatud väiteid mingilgi määral analüüsinud. Tulenevalt VÕS § 29 lg-s 1 sätestatust prevaleerib lepingu sõnastuse ees alati poolte tegelik tahe. Seda ei ole kohus vaidlust lahendades arvestanud, sest kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks üldse analüüsinud kostja esitatud vastuväiteid võlakohustuse vormistamise põhjuste kohta ning on eeldanud põhjendusi toomata a priori, et hageja nõude aluseks olev laenukohustus eksisteerib. Seega on kohus tuginenud asja sisulisel lahendamisel ainult hageja väidetele, laskmata end häirida hageja seisukohtade vastuolulisusest, mille kohaselt ühes versioonis andis hageja kostjale laenu mitmete aastate jooksul väikestes summades suusõnaliste kokkulepete alusel, teises versioonis olevat nõudnud kostja hagejalt 220 000 krooni suurust summat alles pärast väidetavat abielu purunemist 2004.a oktoobris, millisel asjaolul andnud hageja kostjale laenu viimase osa üle 20.07.2005. Seega vähem kui aasta hiljem pärast kostjapoolset väidetavat raha laenuks küsimist. Kohus, märkamata, analüüsimata ja käsitlemata neid ilmselgeid vastuolusid hageja väidetes ning mitte hinnates tõendeid kontekstitundlikult on sellega rikkunud oluliselt TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuet tuua välja asjaolud ja tõendid, millele tuginevad kohtu järeldused, samuti kohustust otsuses põhjendada tõendite arvestamata jätmist ning TsMS § 232 lg-s 2 sätestatud põhimõtet, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Pooled vaidlevad asjas ka selle üle, milline on võlakohustuses XXXXXX XXXXX X asuvale kinnistule tehtud viite tähendus. Hageja on kinnitanud eelistungil, et nimetatud kinnisasi ei olevatki seotud võlakohustusega ning iseloomustavat vaid poolte suhet. Milline on vastava viite tegelik õiguslik tähendus, seda kohus analüüsinud ei ole ning seeläbi on võlakohustus tõendina jäänud igakülgselt ja täielikult uurimata. Kohus on otsuses järeldanud, et kostja võlakohustus ei käsitle tulenevalt kohtupraktikast ja kohustuse sisust uue kohustuse loomist, vaid kostja võlakohustusega tunnistatakse kohustuse olemasolu ning ei ole loodud uut iseseisvat kohustust. Kohtuotsuse lõppresolutsioonis on kohus aga asunud ootamatule, üllatavale ja arusaamatule seisukohale, et vaidlusaluse võlakohustuse näol on tegemist siiski abstraktse võlakohustusega ning võlga tunnistatakse VÕS § 30 lg 1-2 alusel. Seega on kohtu lõppresolutsioon täiesti vastuolus kohtuotsuses eelnevalt esitatud järeldustega, mistõttu on võimatu mõista, milline on kohtu tegelik seisukoht võlakohustuse suhtes. Kohtuotsuses on kohus üksnes tsiteerinud Riigikohtu lahendis 3-2-1-22-09 p 11 esitatud selgitusi ja hageja vastuväidet nimetatud lahendi kohaldatavusele. Kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda midagi kohtu sellekohastest seisukohtadest. Samuti on nimetatud lahendile tuginev kohtu õiguslik vaatepunkt põhjendamatu ja ebaloogiline, kuna kohtulahend käsitleb deklaratiivse võlatunnistuse sisu, kuid ei analüüsi abstraktset võlatunnistust. Kohtu järeldus, kuivõrd kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja poolt viidatud kõrvalised kohustused Hansapanga ees lõppenud 31.12.2007 ja 23.07.2008, siis tuleb lugeda kostja esitatud võlakohustuse tõlgendus sisutuks, jääb täiesti arusaamatuks, sest kohus ei ole esitanud sellise järelduse kohta kohtuotsuses ühtki loogiliselt jälgitavat põhjendust. Nimetatud tõendid, kinnitades konkreetsete laenude kustutamist, saavad ainult tõendada, mitte kummutada kostja väiteid. Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Pärnu Maakohtu kaevatav otsus tuleb tühistada menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saata tsiviilasi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja esitas kostja vastu võlatunnistusel põhineva nõude, väites, et on andnud kostjale laenuks osade kaupa kokku 220 000 krooni, sellest viimase osa võlakohustuse koostamise ajal 20.07.2005 (väidetavalt soovis kostja saada hagejalt äritegevuseks vajalikku 220 000 krooni, vastutasuks ei pretendeeri ta abielu ajal soetatud kinnistule). Hagiavalduses ega muudes menetlusdokumentides ega ka suulises menetluses ei ole hageja täpsustanud, millal ja milliseid summasid konkreetselt on ta kostjale üle andnud (hilisemates menetlusdokumentides on hageja väitnud, et raha üleandmine toimus aastate jooksul). Ringkonnakohtu istungil väitis hageja viimase üleantud summa suuruseks 2000 krooni ning märkis, et ka varasemad üleantud summad olid samas suurusjärgus, ühtlasi nimetades, et raha üleandmine toimus aastate jooksul. Kostja seevastu on kogu menetluse kestel eitanud raha laenamist, vaid väitnud kohustuse aluseks olevaks asjaoluks XXXXXX XXXXX X asuva kinnistu tagatisel raha laenamist ja kinnistule panga kasuks täiendava hüpoteegi seadmist 20.07.2005. Nii on kostja 16.03.2009 esitatud vastuses hagile (tl 23-26) eitanud igasugust raha saamist hagejalt ja nimetanud võlakohustust tehingu tähenduses rahatuks, väites kohustuse sisuks „moraalse kompensatsiooni“ pooltele ühisvarana kuuluva kinnistu kui kinnispandi võla katteks realiseerimisest tekkida võivate tagajärgede puhuks. Toimiku materjalist nähtuvalt on võlakohustuse andmise päeval 20.07.2005 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kinnistusregistrisse kantud AS Hansapank kasuks 91 000 krooni suurune hüpoteek (lisaks kahele varasemale sama panga kasuks seatud kehtivale hüpoteegile summas 50 000 ja 100 000 krooni). Kostja selgitas ka ringkonnakohtu istungil, et võlatunnistuse andis ta hagejale notari juures, kindlustamaks hagejat hüpoteekide võimaliku realiseerimise korral kodu kaotuse vastu (hüpoteegilepingu sõlmimiseks vajas ta hageja allkirja), praeguseks on laenud tasutud. 27.04.2009 vastuses kostja vastusele on hageja jätkuvalt seisukohal, et andis kostjale raha laenuks, tehes seda oma lahusvara arvelt, jättes küll ka siin märkimata, millal ja millistes summades (tl 43-48). Samasisulisi, kuid laiendatud käsitlusega menetlusdokumente on pooled esitanud kohtule veel mitmeid (vaieldes nii selle üle, kui suur oli poolte teenistus ja seega materiaalsed võimalused abielu kestel, kes perekonna majandamisse enam panustas, kelle väited on õiged, kelle omad valed jne). Kuigi 12.02.2010 vastuses kostja vastusele (tl 116-120) on hageja täpsustanud, et antud juhul on tegemist abstraktse võlatunnistusega („... antud isiklikult kostja poolt just võlatunnistusena ega sisalda endas mingeid muid deklaratsioone, mida peaks eelnevalt hindama...“), nähtub hagiavalduses hagi aluseks olevatest asjaoludest, et tegemist on hageja poolt kostjale raha laenuks andmisega (laenusuhte kinnituseks antud võlatunnistusega). Vaidluse lahendamiseks tuli kohtul hagi aluseks olevate asjaolude põhjal seega tuvastada, millise kohustusega oli antud konkreetsel juhul tegemist. Kohtul tuli tuvastada, milline oli 20.07.2005 võlakohustuse tegelik sisu (kostja tahe selle andmisel). Kuigi maakohus leidis, et kõnealuse dokumendi sisust tulenevalt ei olnud tegemist uue kohustuse loomisega, rõhutas ta samas, et VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis võlaõiguslikku alust ei vaja (ei ole vaja tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas). Kohus, asudes hindama vaidluse teoreetilisi aspekte, jättis tuvastamata need asjaolud, mis omasid vaidluse lahendamisel tähtsust. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väidetega selle kohta, et hagi aluseks olevad asjaolud ei võimaldanud järeldada abstraktse iseseisva kohustuse tekkimist. Kohtul tuli hinnata poolte sellekohaseid väiteid ja nende väidete tõendamiseks esitatud

tõendeid. Poolte tahe luua iseseisev kohustus VÕS § 30 tähenduses peab sellisest kokkuleppest selgelt nähtuma ning vaidluse korral peab seda tõendama võlausaldaja. Eeltoodust nähtuvalt ei vasta kontrollitav kohtuotsus seaduse nõuetele. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool reeglina tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg-st 2 tulenevalt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Vajaduse korral tuleks kohtul kaaluda TsMS §-st 2681 tulenevat võimalust ja kuulata pooled üle vande all. Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, tuleb tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tuvastada esmakordselt faktilisi asjaolusid, sest vastasel juhul oleks isikute kaebeõigus ebaproportsionaalselt piiratud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul eelkõige määratleda, millised asjaolud vajavad vaidluse lahendamiseks tuvastamist ning vastavalt sellele ka neid asjaolusid pooltega arutada. Vajaduse korral tuleb anda pooltele võimalus esitada oma väidete tõendamiseks täiendavaid tõendeid. Kui kohus peaks asja uuel läbivaatamisel leidma, et tegemist ei ole VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgse abstraktse iseseisva kohustusega, vaid võla tunnistamise vormiks on nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale (millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist), siis tuleb arvestada, et sel juhul peab võlgnik tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Toimiku materjalist nähtuvalt on pooled koostanud ja kohtule esitanud hulgaliselt mitmeid erinevaid seisukohti kajastavaid menetlusdokumente, mistõttu tuleks kohtul kaaluda TsMS § 376 lg-st 5 tuleneva võimaluse kasutamist ja nõuda hagejalt korrektse, seaduse nõuetele vastava hagiavalduse tervikteksti esitamist ning kostjalt samaväärset vastust. Ühtlasi juhib ringkonnakohus poolte esindajate tähelepanu vajadusele käsitleda kohtule esitatavates menetlusdokumentides vaid asjasse puutuvat materjali, säilitades seejuures väärikuse nii argumentide esitamisel kui suhtumises vastaspoolde, ning hoiduda ebakohastest, emotsioonidel põhinevatest retoorilistest küsimustest hüüatustest. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel ja lahendamisel esimese astme kohtus.

Ü. Jänes

R. Allikvere

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.