Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist Asjaolud ja hageja nõue 10.03.2009 esitas H. K. kohtule hagi T. K. vastu ja 28.09.2009 hagi täpsustuse, milles palus kaasata menetlusse kostjana U. K. ning kostjatelt välja mõista solidaarselt 465 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti kostjate vahel abielu 01.08.1997, mis kestis kuni 18.04.2007, mil abielu lahutati. Korteriomandi soetamiseks võtsid kostjad hagejalt laenu 450 000 krooni. Laenulepingu vormistas hageja oma poja T. K. 22.06.1999. Hageja kandis laenulepingus nimetatud summad kostja pangakontole ja samuti otse korteriomandi müüja pangakontole üle 6 osas ja andis sularaha 16 084 krooni ajavahemikus 22.06.1999 kuni 17.03.2003. Samuti kandis hageja üle U. K. nimel korteriomandi müüjale 234 916 krooni. Vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule kohustus kostja laenusaajana tagastama laenusumma koos intressidega hiljemalt 01.09.2004. Kostjad ei ole laenu tagastanud, mistõttu taotleb hageja neilt laenu ja leppetrahvi väljamõistmist solidaarselt. Kostjate vastuväited Kostja I T. K. võttis tema suhtes esitatud nõude omaks. Kostja II U. K. vaidles nõudele vastu. U. K. vaidlustas laenulepingu dokumendi ehtsuse, hageja ei ole tõendanud esitatud maksekorralduste seost väidetava laenuga. Sisuliselt kostja ei vaidlusta, et hageja on tasunud osaliselt kostjate eluruumi soetamise kulusid, kuid ta ei olnud teadlik, et hageja oleks andnud selle summa laenuna. U. K. ei ole laenulepingu pooleks ning tal puudub alus laenu tagastamiseks. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohtu 15.06.2010 otsusega rahuldati hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt T. K. välja hageja H. K. kasuks laenulepingust tuleneva võlgnevuse 460 000 krooni ja leppetrahvi 5 000 krooni ning jättis rahuldamata hagi kostja U. K. suhtes. Kohus jättus kostja II menetluskulud hageja kanda ning hageja ja kostja I menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse kohaselt kostja T. K. võttis hagi õigeks ning ei vaidlustanud asjaolu, et sõlmis 22.06.1999 H. K. laenulepingu, mille alusel sai laenu summas 450 000 krooni. Laen kulutati kostjate eluruumi soetamiseks ning makseid tegi hageja nii otse eluruumi müüjale, kui ka kostjale I, kes tasus nende rahadega eluruumi soetamise eest. Hageja leiab, et hagisumma tuleb välja mõista ka kostjalt U. K., kuna see oli ka kostja II kohustus ja saadud laenusumma kasutati abikaasade ühisvara soetamiseks. Kohus asus seisukohale, et vaidlusalune leping on sõlmitud T. K. ja H. K. vahel, mille on ka nimetatud pooled allkirjastanud. Lepingu sõlmimise osas pooltel vaidlus puudub. Kuivõrd U. K. ei ole laenulepingu pooleks, ei esine hagejal tema vastu nõudeõigust, mistõttu tuleb selles osas jätta hagi rahuldamata. Kohus osundas, et laenu sihtotstarbeline kasutamine ei oma vaidlusaluses asjas tähtsust, laenusaajaks on T. K., kes on kohustatud isikuks lepingu täitmisel. Kohus selgitas, et vaatamata sellele, et poolte vahel ei ole sisulist vaidlust selles, et hagejalt saadud rahaga soetati kostjate ühisvara ja seeläbi on ka antud kohustuse näol tegemist ilmselt abikaasade ühisvarasse kuuluva kohustusega, ei omanda võlausaldaja (antud juhul hageja) seeläbi

nõudeõigust teise abikaasa vastu vaidlusaluse laenu tagasimakseks. Ühisvara jagamine on üldjuhul abikaasade vaheline küsimus. VÕS § 158 lg 1 kohaselt leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. 22.06.1999 sõlmitud laenulepingus on pooled kokku leppinud leppetrahvi maksmise summas 5 000 krooni. Nimetatule ei ole kostja T. K. vastuväited esitanud ning leppetrahv tuleb hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata hagi U. K. vastu ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada täies ulatuses ja mõista kostjatelt solidaarvastutuse alusel välja 460 000 krooni või kui kohus ei kohalda solidaarvastutust, lähtudes 17.09.1999 pangaülekandest U. K. eest Kodumajagrupi AS-ile U. K.lt hageja kasuks välja mõista 234 916 krooni. Apellant on seisukohal, et kaevatav kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ja ei vasta TsMS § 436 mõttele. Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme, hinnanud ebaõigesti tõendeid ning kohtuotsuse järeldused on vastuolus kohtuistungil tuvastatud ja kindlakstehtud asjaoludega. Kohus asus seisukohale, et kumbki kostjatest ei vaidlusta 234 916 krooni ülekandmist Kodumajagrupi AS-ile U. K. eest ja 215 084 krooni ülekandmist T. K. pangakontole korteri ostuks, kuid jättis hagi U. K. suhtes rahuldamata. Seejuures ei lähtunud kohus tegelikest asjaoludest ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnorme. Apellant on selgitanud, et andis vastustajatele laenu eesmärgiga soetada elamispind. Raha maksti vastustajate eest arendaja Kodumajagrupi AS-ile kokku kuues osas. Kumbki vastustajatest ei vaidlusta, et korteriomand Tiskre elamurajoonis 43/1 on omandatud H. K.lt saadud raha eest. 1999. aastal kehtinud TsK § 269 lg 1 kohaselt kinkeleping summaga üle viiesaja rubla (1999, vastavalt üle 50 krooni) pidi olema notariaalselt tõestatud. Seega ei saanud U. K. 1999. aastal kuidagi H. K. tema pangakontole laekunud summat käsitleda toetusena või kingitusena. Apellandi arvates on tema poolt tehtud pangaülekanne summas 234 916 krooni käsitletav ka alusetu rikastumisena. Apellant vaidleb vastu kohtu seisukohale jätta solidaarvastutus kohaldamata. Apellant on seisukohal, et tema poolt U. K. ülekantud 234 916 krooni tuleb välja mõista U. K.. U. K. vastuväited laenulepingu tähtaja pikendamisele 2004. aastal ilma teda teavitamata ja sellest tulenevalt U. K. vastutuse äralangemisele, ei ole asjakohased. VÕS § 68 lg 2 kohaselt võlausaldaja vastuvõtuviivitusest tulenevad tagajärjed ühe solidaarvõlgniku suhtes, samuti kohustuse täitmise tähtpäeva edasilükkamisest tulenevad tagajärjed ühe solidaarvõlgniku suhtes kehtivad ka teise solidaarvõlgniku suhtes. Apellant on seisukohal, et kuigi ta asus võlga tagasi nõudma 2009. aastal laenulepingu lisas kokkulepitud tähtaega silmas pidades, ei saanud kohus jätta tähelepanuta U. K. poolt õigeksvõetud ja pangaülekandega tõendatud asjaolu, et U. K. eest on apellant tasunud 234 916 krooni, mis ei saanud olla kinge 1999. aasta kehtinud tsiviilõiguse tähenduses. U. K. peab saadu apellandile tagastama vaatamata asjaolule, et apellant esitas nõude võlaõigusseaduse järgi ning tugines ka perekonnaseaduse § 14 ja § 18 sätetele, mille alusel

palus kohaldada vastustajate suhtes solidaarvastutust. Kohus ei saanud jätta tähelepanuta U. K. eest tasutud ja tema õigeksvõtuga kinnitatud asjaolu. Kohus ei ole põhjendanud ega selgitanud, kuidas apellandi poolt U. K. eest ülekantud raha käsitleda. Apellant abistas poja peret ja laenas neile eluaseme soetamiseks märkimisväärse rahasumma, kandes raha üle arendaja pangakontole. Apellant tegi seda teadmises, et pangalaenu intressid on oluliselt suuremad ja vastustajatel on raskem laenu põhiosa ja intresse tasuda pangale kui hagejale. U. K. on 234 916 krooni tasumise õigeks võtnud, raha ülekandmine on tõendatud nii tõendipõhiselt kui õigeksvõtuga. Vastustajad olid abielus 1997 – 2007, abikaasade võetud varalised kohustused on ühised ja neid tuleb nõuetekohaselt täita. Apellant on seisukohal, et kohus oleks pidanud U. K. individuaalse vastutuse sätete alusel välja mõistma vähemalt 234 916 krooni, mille tasumine vastustajate eest on tõendatud ja õigeks võetud. Apellant palub apellatsioonkaebuse rahuldamisel ümber jagada menetluskulude jaotuse apellandi ja U. K. vahel ja jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kui kohus ei rahulda apellatsioonkaebust, palub apellant jätta tema ja U. K. menetluskulud kummagi enda kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja U. K. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja T. K. suhtes tehtud kohtuotsust ei ole vaidlustatud ning ringkonnakohus nimetatud kostja suhtes tehtud otsust ei kontrolli. Seega kontrollimisele kuulub otsus, milles on jäetud hagi rahuldamata kostja U. K. osas. Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, ei tuvastanud U. K. suhtes tehtud otsuses materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumust. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda maakohtu otsuses olevaid seisukohti. Maakohus tuvastas, et hageja ning kostja T. K. vahel on sõlmitud 22.06.1999 laenuleping, milles kohaselt andis hageja kostjale laenu 450 000 krooni Tiskre elurajoonis korteriomandi ostuks. Kokkuleppe kohaselt oli laenu tagastamise tähtajaks 01.09.2006. Kostja võttis omaks, et laenusumma on tagastamata ning maakohus rahuldas hagi T. K. kui laenusaaja osas. Maakohus tuvastas, et laenulepingu poolteks olid hageja ja T. K.. Asjaolu, et laenusumma kasutati abikaasade ühisomandi muretsemiseks, ei anna hagejale õiguslikku alust esitada kostja U. K. vastu nõuet tulenevalt laenulepingust, mille pooleks ta ei ole. Ühtegi tõendit selles, et hageja ja U. K. vahel oli laenusuhe, toimik ei sisalda. Maakohus on põhjendatult märkinud, et laenukohustuse olemasolu T. K. osas saab omada tähendust abikaasade ühisvara jagamisel. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kostja U. K. võttis õigeks hageja nõude summas 234 916 krooni. Toimiku materjalidest ilmneb, et hageja kandis Kostja U. K. nimel Kodumajagrupp AS-le 17.09.1999.a. 234 916 krooni korteriomandi ostuks, kuid nimetatud

tõendist ei ilmne, et tegemist oli U. K.le antud laenusummaga. Kuivõrd maakohus on jätnud hageja nõude kostja U. K. suhtes põhjendatult rahuldamata, siis ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida vastustaja vastuväiteid nõude aegumise osas, kuid peab vajalikuks märkida alljärgnevat. Hageja ja T. K. vahel pikendati laenu tagastamise tähtaega ning laenu tagastamise tähtpäevaks oli 01.09.2006. Hagiavaldus esitati 10.03.2009, seega ei ole tegemist nõude aegumisega. Apellatsioonkaebuses on apellant märkinud, et kui U. K. osas ei saa nõuet rahuldada laenulepingu alusel, siis tuleks hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. TsMS § 439 järgi kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Täpsustavas hagiavalduses palus hageja välja mõista kostjalt U. K.lt laenulepingust tulenevat võlga. Alusetu rikastumise sätetele ei ole hageja maakohtus tuginenud. Seega ei saanudki kohus mingit seisukohta võtta eelnimetatud aluse osas. Eesti tsiviilkohtumenetluses on tegemist piiratud apellatsioonimenetlusega, mis ei anna pooltele õigust ringkonnakohtus muuta hagi alust ega eset. Seega väited alusetust rikastumisest tuleb jätta tähelepanuta. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kui hageja tugines kostjate osas võlasuhte olemasolule, siis ei saa laenusaamist lugeda alusetuks rikastumiseks. Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Reet Allikvere

Imbi Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.