Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2-07-15478 andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus ja selles sisalduvad asjaolud R D (hageja) esitas 23.04.2007 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista ühekordselt 36 328.60 krooni ja lisaks 3 332.26 krooni kuus alates 01.05.2007. Haginõude suurendamise järel palus hageja kostjalt välja mõista ühekordselt 68 700 krooni ja lisaks 4 150 krooni kuus alates 01.07.2009.

• • • • •

Hagiavalduse kohaselt diagnoositi hagejal 22.04.2004 kutsehaigusena ülekoormushaigus, mida tõendab töötervishoiuarsti 26.04.2004 teatis. Selles teatises on hageja tööandjaks märgitud aktsiaselts R ja varasemateks tööandjateks aktsiaselts E, A AS, E sovhoos ja TTK. Tartu Pensioniameti 28.04.2004 ja 18.04.2005 arstliku ekspertiisi otsustega tuvastati hagejal kutsehaigusest tulenev püsiv töövõime kaotus 50% kuni taasläbivaatuseni 30.04.2010. Kuna õigusjärgluseta likvideeritud tööandjate kohustus maksta hüvitist läks Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 473 lg 1 alusel üle riigile, hakkas kostja maksma hagejale hüvitist E sovhoosi ja aktsiaseltsi E eest. Pensioniameti makstava hüvitisosa suuruse määramisel lähtuti hageja tööraamatu andmetest töötamise kestuse kohta viie tööandja juures ja kokku arvestati tervistkahjustava töö kestuseks 10 261 päeva järgmiselt: TTK - 3453 päeva (11. oktoobrist 1973 kuni 29. märtsini 1983); E sovhoos - 3015 päeva (25. aprillist 1983 kuni 30. juulini 1991); A AS - 317 päeva (1. augustist 1991 kuni 18. juunini 1992); Aktsiaselts E - 545 päeva (1. juunist 1994 kuni 1. detsembrini 1995); Aktsiaselts R - 2931 päeva (17. aprillist 1996 kuni 28. aprillini 2004). Tartu Pensioniameti 06.07.2004 otsuse juurde kuuluvas arvestuses leiti, et kostja osa hüvitises on 34,69%, sellest E sovhoosi eest 29,38% ja aktsiaseltsi E eest 5,31%. TTKosaks saadi 33,65%, A AS osaks 3,09% ja aktsiaseltsi R osaks 28,56%. Nendest arvestustest lähtudes on kostja maksnud hagejale hüvitist alates 28.04.2004. Hageja pöördus 2005.a Tartu Maakohtusse hagiga TTK õigusjärglase ühistu TV vastu, milles nõudis et viimane maksaks talle hüvitist 33,65% ulatuses koguhüvitisest. Tartu Maakohus jättis 19.05.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-05-15509 hagi rahuldamata, kuna ei tuvastatud töötervishoiu ja tööohutuse normide rikkumist Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis. Maakohus lükkas seega ümber Tartu Pensioniameti eelduse, et kutsehaiguse põhjustas muu hulgas töötamine selle tööandja juures. Kuna selliselt arvati kahjutekitajate hulgast välja TTK, langeb hüvitise maksmise kohustus neljale tööandjale, mistõttu muutub ka senine osakaalude suurus. Tervistkahjustavates tingimustes töötamise koguaeg on mitte 10 261 päeva, vaid 6808 päeva ja tegelik kahju hüvitamise osakaal on selline: E sovhoos 44,29%, A AS 4,66%, aktsiaselts E 8% ja aktsiaselts R 43,05%. Õigusjärgluseta likvideeritud E sovhoosi ja aktsiaseltsi E osakaal on kokku 52,29%. Seega peab kostja maksma 52,29% hüvitisest senise 34,69% asemel. Hagejal on õigus taotleda hüvitise maksmist uute osakaalude järgi 28.04.2004, mil tuvastati tema püsiv töövõimetus. Kostja on hagejale maksnud sellest ajast alates kuni 30.06.2009 hüvitist vähem 68 700 krooni võrra. Igas kuus peab kostja maksma hagejale kokku 4 150 krooni. Hageja käsitleb kahjuna kutsehaiguse tagajärjel vähenenud töövõime tõttu kaotatud töötasu. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja väitel kujunes hageja kutsehaigus välja aastatel 1973-2004. Seega tuleb kohaldada nii tsiviilkoodeksit kui ka võlaõigusseadust (VÕS). Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega

2-07-15478 nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (ajutine kord) p 1 järgi vabastatakse tööandja kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et ta ei olnud vigastuse või kahju tekitamises süüdi. Samas ei sätestata, et ettevõtte vabastamine hüvitise maksmise kohustusest välistab kutsehaiguse tekkimise ja süvenemise võimaluse sama tööandja juures. Sama põhimõte tuleneb ka VÕS-ist. Kutsehaigus võib tekkida ka normaalsete töötingimuste puhul. Kostja kohustus hageja ees on täidetud, kuna ta on maksnud 34,69% ulatuses hagejale hüvitist. Tartu Maakohus tuvastas, et TTK ei ole süüdi hageja kutsehaiguse tekitamisel, kuid nimetatud otsusega ei muudetud töötervishoiuarsti teatises märgitud kutsehaiguse väljakujunemise perioodi lühemaks. Tööandja õigusvastast tegevust ei saa käsitleda kutsehaiguse kujunemise eeltingimusena. Hageja kutsehaigus on välja kujunenud viie tööandja, sh TTK juures, mistõttu jagatakse hüvitise maksmise kohustus erinevate tööandjate vahel vastavalt nende juures töötatud ajale. Kutsehaiguse väljakujunemise perioodiks on 1973-1992 ja 1994-2004, kui hageja töötas ehitustöölisena. Kuna TTK süü hageja kutsehaiguse tekitamises puudub ja ettevõte on vabastatud hüvitise maksmise kohustusest, siis nimetatud tööandja osa hüvitisest jääb välja maksmata, kuid teiste tööandjate vastutus eeltoodust tulenevalt ei suurene. Menetluse käik Käesolevas asjas on Riigikohus teinud 16.06.2010 otsuse (kohtuasja nr 3-2-1-55-10, t lk 153163). Riigikohtu tsiviilkolleegium otsusega nr 3-2-1-55-10 leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Lisaks ringkonnakohtu otsusele tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Maakohtu põhjendused Maakohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt E sovhoosi ja aktsiaseltsi E tekitatud kahju hüvitamist, kuna kostjale on üle läinud nende tekitatud kahju hüvitamise kohustus. Kahju seisneb hageja arvates selles, et kostja on jätnud ettenähtud hüvitise hagejale osaliselt maksmata. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: • hageja on töötanud TTK 3 453 päeva (11. oktoobrist 1973 kuni 29. märtsini 1983), E sovhoosis 3 015 päeva (25. aprillist 1983 kuni 30. juulini 1991), A AS-s 317 päeva (1. augustist 1991 kuni 18. juunini 1992), aktsiaseltsis E 545 päeva (1. juunist 1994 kuni 1. detsembrini 1995) ja aktsiaseltsis R 2931 päeva (17. aprillist 1996 kuni

2-07-15478 • Kostja maksab hagejale hüvitist Tartu Pensioniameti 06.07.2004 otsuse alusel, mille juurde kuuluvas arvestuses leiti, et kostja osa hüvitises on 34,69%, sellest E sovhoosi eest 29,38% ja aktsiaseltsi E eest 5,31%. TTK osaks saadi 33,65%, A AS osaks 3,09% ja aktsiaseltsi R osaks 28,56% (t lk 11-12). Nendest arvestustest lähtudes on kostja maksnud hagejale hüvitist alates 28.04.2004 kuni käesoleva ajani (t lk 52, 219). Hageja nõuab, et kostja hüvitaks talle E sovhoosi ja aktsiaseltsi E tekitatud kahju. Kostja vastutus saab põhineda TsK § 473 lg 1, mille järgi esitatakse juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule sotsiaalkindlustusorganile. Selline süsteem tagab kannatanule kehtiva õiguse järgi hüvitise maksmise ja asendab osaliselt selles valdkonnas senini puuduvat kindlustust. Kostja ei ole E sovhoosi ja aktsiaseltsi E kohustuste endale üleminekut vaidlustanud. Asja lahendamisel saab kostja seega esitada nõudele E sovhoosile ja aktsiaseltsile E kuuluvaid vastuväiteid. Hageja töötas vaidlustamata asjaoludel E sovhoosis 25.04.1983 kuni 30.07.1991 ja aktsiaseltsis E 01.06.1994 kuni 01.12.1995. Hageja väitel põhjustas nende isikute juures töötamine talle tervisekahjustuse, millest tingitud kahju hüvitamist hageja nõuab. Kuna hageja töötas tööandjate juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja võib vastutada, enne 1. juulit 2002, tuleb asja lahendamisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 ja § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust, st tsiviilkoodeksit. Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib käesolevas asjas TsK § 463-473. Ajutine kord kaotas kehtivuse alates 01.07.2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-53-06, 3-2-1-114-08, 32-1-117-08). TsK § 448 lg 1 sätestatud kahju täies ulatuses hüvitamise põhimõtte kohaselt tuli hageja asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud, ning samad põhimõtted tulenevad ka ajutise korra p-st 2 (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-54-00, 3-2-1-109-02, 3-2-1140-09). Kahju hüvitamise eelduseks on TsK § 448 lg 1 ja 2 tulenevalt kahju tekitaja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine kannatanul, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel. Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise (muu hulgas töökaitsenormide rikkumise), kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada. Tervisekahju hüvitamise erisätted kahju hüvitamise nõude eelduste osas erisusi ette ei näe, küll aga täpsustavad nõutava hüvitise suurust (nt TsK § 464 lg 1). Kostja ei ole vaidlustanud, et hageja kahju hüvitamise nõude üldised eeldused E sovhoosi ja aktsiaseltsi E suhtes on täidetud. Muu hulgas ei vaidle pooled, et hageja kutsehaigus kujunes välja ka E sovhoosis ja aktsiaseltsis E töötades, et nimetatud tööandjad käitusid õigusvastaselt (st rikkusid töökaitse norme) ja on hagejale kahju tekitamises süüdi. Hageja nõude näol on tegemist töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu hüvitamise nõudega. Sellise nõude annavad kannatanule TsK § 463 lg 1 ja § 464 lg 1 ning ajutise korra p 2. Hüvitist tuleb kostjal maksta TsK § 472 ja ajutise korra p 17 esimese lause järgi kuumaksetena. Kuna pooled pole muule metoodikale viidanud, siis on põhjendatud lähtuda hüvitise suuruse määramisel ajutises korras ettenähtud põhimõtetest, eelkõige ajutise korra p-des 6 ja 7 ettenähtud metoodikast, mh kannatanu töövõime kaotuse astmest. Hagejal on diagnoositud ülekoormushaigus ja määratud töövõimekaotus 50% (t lk 9).

2-07-15478 Hageja poolt 14.05.2009 kohtule esitatud arvestuse järgi peaks kostja maksma talle ühekordselt veel 68 700 krooni ja lisaks alates 01.07.2009 iga kuu 4 150 krooni (t lk 68-69). Hageja väitel on kostja arvestus hüvitise maksmisel ebaõige. Hageja arvates on tema tervistkahjustavates tingimustes töötamise koguaeg mitte 10 261 päeva, vaid 6 808 päeva ja kahju hüvitamise kohustus jaguneb vastavalt nelja tööandja vahel (TT Ktöötatud aeg tuleb arvestusest välja jätta), kellest E sovhoosile ja aktsiaseltsile E langeb kokku 52,29%. Seejuures tugineb hageja sellele, et Tartu Maakohus jättis 19.05.2006 otsusega (t lk 13-27) rahuldamata hageja hagi TTK õigusjärglase ühistu TV vastu tervisekahjuhüvitise väljamõistmiseks. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas ja kuidas mõjutab kostja kohustust hüvitise maksmiseks asjaolu, et kohus ei rahuldanud hageja hagi ühistu TV vastu. Vaidlustamata asjaoludel on hageja kutsehaigus kujunenud välja pikema aja vältel. Hageja on töötanud ajavahemikus 11.10.1973 kuni 28.04.2004 viie erineva tööandja juures: Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis, E sovhoosis, A AS-s, aktsiaseltsis E ja aktsiaseltsis R. Tuvastatud ei ole, et hageja kutsehaiguse kujunemise oleks põhjustanud ainuüksi mõni konkreetne tööandja, samuti ei ole selge, kui palju iga tööandja juures töötamine hageja kutsehaiguse kujunemist mõjutas. Tsiviilkoodeksis ei ole selgesõnaliselt ette nähtud osavastutust kahju hüvitamiseks kohustatud isikute vahel põhjusliku seose tõendamata jätmise puhul, nagu selle sisuliselt nägid ette kohtud. Siiski peab TsK § 448 lg 1 järgi hüvitama isikule kahju üksnes selle tekitanud isik, st kindlaks tuleb teha põhjuslik seos kahju tekitaja käitumise ja tekkinud kahju vahel. Sellises olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõendamine on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on mõistlik lähtuda TsK § 186 lg 1 ja kohaldada osavastutust ja nõuda igalt neist sisse kahju proportsionaalselt osas, milles igaüks neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-56-02 p 24). Kohtu hinnangul ei ole tõendatud hageja seisukoht, et hageja kutsehaigus kujunes pärast töötamise lõppu TTK29.03.1983.a. Seega on põhjendatult õige jagada hagejale makstav hüvitis viie tööandja vahel TsK § 186 lg 1 tulenevalt. Kuigi Tartu Maakohtu 19.05.2006 otsusega tuvastati, et TTK ei käitunud õigusvastaselt, leiab kohus, et esitatud asjaoludest on alust hageja kutsehaiguse kujunemise kindlakstegemisel võtta arvesse seal töötatud aeg. Nimetatud seisukoht tuleneb sellest, et samastada ei saa põhjuslikku seost hagejale kahju tekkimisel tööandja käitumise õigusvastasusega. Tartu Maakohus on oma otsuses hinnanud tunnistajate ütlusi (t lk 206-209) ja tõendeid kogumis ning leidnud, et tööandja ei käitunud õigusvastaselt. Kutsehaigus võib tekkida töötajal ka normaalsete töötingimuste puhul ning et töökeskkonna ohuteguritest või töö laadist põhjustatud kutsehaigus võib töötajal tekkida olenemata sellest, et tööandja on oma kohustused töötajale ohutute ja tervislike töötingimuste tagamisel täitnud, kas töötaja enda süül või muudel põhjustel, mis ei sõltu tööandjast (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-45-99, 3-2-1-139-00). Seega ei oma kohtu hinnangul käesolevas asjas tunnistajate ütlused asja lahendamisel tähtsust (t lk 206-209) kuna hagejal tulnuks tõendada, et TTK töötades (3 453 päeva) kutsehaigust välja ei kujunenud. Nimetatud asjaolu tunnistajate ütlused ei tõenda, kuna kutsehaiguse kujunemise välja selgitamine on eriteadmisi nõudev asjaolu. Seega ei saa järeldada ainuüksi Tartu Maakohtu 19.05.2006 otsusest tuvastatud asjaolust, et TTK töötamine ei mõjutanud hagejal kutsehaiguse kujunemist. Tööandja ei pea vastutama kutsehaiguse eest osas, milles see kujunes välja teise tööandja juures töötades, sõltumata sellest, kas see teine tööandja rikkus samal ajal töökaitsenorme. Vastasel juhul peaks tööandja vastutama teise tööandja põhjustatud kahju eest, milleks seaduses alust ei ole. Kohtu

2-07-15478 hinnangul on käesolevas asjas piisavalt tõendatud kostja seisukoht ning on tõendatud, et hageja kutsehaiguse kujunemist mõjutas TTK töötamine. Nimetatud asjaolu on kohtu hinnangul usaldusväärselt tõendatud sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse vastusega (t lk 81-83), milles on muu hulgas märgitud, et hageja pöördus ülekoormuse tõttu arsti poole esimest korda 1973.a ja vajas samalaadset arstiabi ka nt 1977.a ja 1980.a. Kohus hindab nimetatud kirja dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 ja § 293 lg 2 alusel. Nähtuvalt eeltoodud vastusest on kutsehaiguste ja töötervishoiu valdkonna asjatundja TKleidnud, et kutsehaiguse kujunemise perioodiks saab lugeda ehitustöölisena töötatud aega alates 1973.a ning sellele järeldusele on asjatundja jõudnud ambulatoorse kaardi andmete alusel alates 1973.a. Esimene pöördumine haigusega, mida saab seostada ülekoormusega ja mis hiljem kordub, ägeneb ja süveneb, oli dokumenteeritud andmetel 1973.a (t lk 81). Asjatundja on arvamuse välja kujundanud hageja ambulatoorse kaardi andmete alusel ning hageja esindaja väide, et kolm arsti poole pöördumist ei ole piisavaks aluseks, et tuvastada põhjuslik seos töökeskkonna ja kutsehaiguse vahel, on seega alusetu. Asjas ei ole esitatud teisi tõendeid, mis tõendaksid vastupidist. Nagu eelpool on kohus märkinud, siis nimetatud asjaolu selgitamine nõuab eriteadmisi ning üksnes kostja esindaja väide, et hageja arvates ei nähtu ambulatoorsest kaardist selgeid kandeid kutsehaiguse väljakujunemise kohta, ei lükka ümber 01.04.2009 vastuses sisalduvat asjatundja arvamust. Eeltooduga on kohus tuvastanud, et töötamine TTK mõjutas hageja kutsehaiguse kujunemist kostja väidetud ulatuses, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjalt suuremat hüvitist. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et kostja kohustust täidab ning maksab hagejale hüvitist vastavalt 06.07.2004 töövigastusest tingitud tervisekahju hüvitise määramise otsusele nr 0270-1 ja selle lisale (t lk 11-12). Kuigi hageja igakuine hüvitise nõue sisaldab endas ka hüvitist, mida kostja nõuetekohaselt igakuiselt maksab, tuleb jätta hagi siiski rahuldamata, kuna hageja õigusi ei ole kostja rikkunud. Kostjal ei ole kahjuhüvitise võlgnevust ning puudub alus eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal tulevikus ei täida (TsMS § 369). TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamata jätmisele, jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Meeli Kaur kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.