Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-55-10 Tartu, 16. juuni 2010. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik R. D hagi Eesti Vabariigi vastu tervisekahju hüvitise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 3. veebruari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-15478 Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus 37 350 krooni Hageja R. D (isikukood xxxxxxxxxxx) Kostja Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu), esindaja vandeadvokaat Tiina-Mare Hiob 17. mai 2010. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada tsiviilasjas nr 2-07-15478 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 3. veebruari 2010. a otsus ja Harju Maakohtu 2. septembri 2009. a otsus. Saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Eesti Vabariigile (Sotsiaalkindlustusametile) 2. märtsil 2010 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.R. D (hageja) esitas 23. aprillil 2007 Harju Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista ühekordselt 36 328 krooni 60 senti ja lisaks 3332 krooni 26 senti kuus alates 1. maist 2007. Haginõude suurendamise järel palus hageja kostjalt välja mõista ühekordselt 68 700 krooni ja lisaks 4150 krooni kuus alates 1. juulist 2009. Hagi järgi diagnoositi hagejal 22. aprillil 2004 kutsehaigusena ülekoormushaigus, mida tõendab töötervishoiuarsti 26. aprilli 2004. a teatis. Selles teatises on hageja tööandjaks märgitud aktsiaselts (AS) RPM ja varasemateks tööandjateks aktsiaselts (AS) EESTI PLIIATS, ATKO AS, Elva sovhoos ja Tartu Teraviljasaaduste Kombinaat. Tartu Pensioniameti 28. aprilli 2004. a ja
18.aprilli 2005. a arstliku ekspertiisi otsustega tuvastati hagejal kutsehaigusest tulenev püsiv töövõime kaotus 50% kuni taasläbivaatuseni 30. aprillil 2010. Kuna õigusjärgluseta likvideeritud tööandjate kohustus maksta hüvitist läks Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 473 lg 1 alusel üle riigile, hakkas kostja maksma hagejale hüvitist Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS eest. Pensioniameti makstava hüvitisosa suuruse määramisel lähtuti hageja tööraamatu andmetest töötamise kestuse kohta viie tööandja juures ja kokku arvestati tervistkahjustava töö kestuseks 10 261 päeva järgmiselt: Tartu Teraviljasaaduste Kombinaat - 3453 päeva (11. oktoobrist 1973 kuni 29. märtsini 1983); Elva sovhoos - 3015 päeva (25. aprillist 1983 kuni 30. juulini 1991);
ATKO AS - 317 päeva (1. augustist 1991 kuni 18. juunini 1992); AS EESTI PLIIATS - 545 päeva (1. juunist 1994 kuni 1. detsembrini 1995); AS RPM - 2931 päeva (17. aprillist 1996 kuni 28. aprillini 2004). Tartu Pensioniameti 6. juuli 2004. a otsuse juurde kuuluvas arvestuses leiti, et kostja osa hüvitises on 34,69%, sellest Elva sovhoosi eest 29,38% ja AS EESTI PLIIATS eest 5,31%. Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi osaks saadi 33,65%, ATKO AS osaks 3,09% ja AS RPM osaks 28,56%. Nendest arvestustest lähtudes on kostja maksnud hagejale hüvitist alates 28. aprillist 2004. Hageja pöördus 2005. a Tartu Maakohtusse hagiga Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi õigusjärglase ühistu TARTU VILJASALV vastu, milles nõudis et viimane maksaks talle hüvitist 33,65% ulatuses koguhüvitisest. Tartu Maakohus jättis 19. mai 2006. a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-15509 hagi rahuldamata, kuna ei tuvastatud töötervishoiu ja tööohutuse normide rikkumist Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis. Maakohus lükkas seega ümber Tartu Pensioniameti eelduse, et kutsehaiguse põhjustas muu hulgas töötamine selle tööandja juures. Kuna selliselt arvati kahjutekitajate hulgast välja Tartu Teraviljasaaduste Kombinaat, langeb hüvitise maksmise kohustus neljale tööandjale, mistõttu muutub ka senine osakaalude suurus. Tervistkahjustavates tingimustes töötamise koguaeg on mitte 10 261 päeva, vaid 6808 päeva ja tegelik kahju hüvitamise osakaal on selline: Elva sovhoos 44,29%, ATKO AS 4,66%, AS EESTI PLIIATS 8% ja AS RPM 43,05%. Õigusjärgluseta likvideeritud Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS osakaal on kokku 52,29%. Seega peab kostja maksma 52,29% hüvitisest senise 34,69% asemel. Hagejal on õigus taotleda hüvitise maksmist uute osakaalude järgi 28. aprillist 2004, mil tuvastati tema püsiv töövõimetus. Kostja on hagejale maksnud sellest ajast alates kuni 30. juunini 2009 hüvitist vähem 68 700 krooni võrra. Igas kuus peab kostja maksma hagejale 4150 krooni.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja väitel kujunes hageja kutsehaigus välja aastatel 1973-2004. Seega tuleb kohaldada nii tsiviilkoodeksit kui ka võlaõigusseadust (VÕS). Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (ajutine kord) p 1 järgi vabastatakse tööandja kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et ta ei olnud vigastuse või kahju tekitamises süüdi. Samas ei sätestata, et ettevõtte vabastamine hüvitise maksmise kohustusest välistab kutsehaiguse tekkimise ja süvenemise võimaluse sama tööandja juures. Sama põhimõte tuleneb ka VÕS-ist. Kutsehaigus võib tekkida ka normaalsete töötingimuste puhul. Kostja kohustus hageja ees on täidetud, kuna ta on maksnud 34,69% ulatuses hagejale hüvitist. Tartu Maakohus tuvastas, et Tartu Teraviljasaaduste Kombinaat ei ole süüdi hageja kutsehaiguse tekitamisel, kuid nimetatud otsusega ei muudetud töötervishoiuarsti teatises märgitud kutsehaiguse väljakujunemise perioodi lühemaks. Hageja kutsehaigus on välja kujunenud viie tööandja, sh Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi juures, mistõttu jagatakse hüvitise maksmise kohustus erinevate tööandjate vahel vastavalt nende juures töötatud ajale. Kuna Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi süü hageja kutsehaiguse tekitamises puudub ja ettevõte on vabastatud hüvitise maksmise kohustusest, siis nimetatud tööandja osa hüvitisest jääb
välja maksmata, kuid teiste tööandjate vastutus eeltoodust tulenevalt ei suurene.
3.Harju Maakohus rahuldas 2. septembri 2009. a otsusega hagi. Maakohus mõistis kostjalt välja vähem makstud hüvitise 68 700 krooni ja lisaks hüvitise 4150 krooni kuus alates 1. juulist 2009. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohtu otsuse järgi tuleb asi lahendada tsiviilkoodeksi sätete alusel, kuna hageja tervist kahjustati enne 1. juulit 2002. Pooled ei vaidle, et 22. aprillil 2004 diagnoositi hagejal ülekoormushaigus ja et
28.aprilli 2004. a ja 18. aprilli 2005. a arstliku ekspertiisi otsustega tuvastati hagejal kutsehaigusest tulenev töövõimekaotus 50% kuni taasläbivaatuseni 30. aprillil 2010. Samuti ei vaidle pooled, et kostja on hagejale maksnud 28. aprillist 2004 kuni 30. aprillini 2007 hüvitist 71 604 krooni 49 senti ehk 34,69% koguhüvitisest ja alates 1. aprillist 2007 maksab kostja hagejale hüvitisena 2210 krooni 67 senti kuus. Pooled vaidlevad selle üle, millise osa koguhüvitisest peab tasuma kostja. Tartu Maakohus leidis 19. mai 2006. a otsuses, et Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis ei rikutud töötervishoiu ja tööohutuse norme. Selliselt välistati, et hageja töötas selle tööandja juures ebatervislikes töötingimustes ning seega ka kohustus maksta hagejale tervisekahju eest hüvitist. Seega algas kutsehaigus pärast 29. märtsi 1983, st pärast töötamise lõppu Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis. Töötervishoiuarsti teatise 3. jaotises olevad andmed on ainult tööandjate loetelu, kelle juures on hageja töötanud, mitte kelle juures on kutsehaigus alguse saanud ja kui pika aja vältel on haigus välja kujunenud. Seega tuleb kutsehaiguse eest saadav hüvitis jagada nelja tööandja vahel vastavalt nende juures töötatud ajale. Hageja hüvitise suurus ei sõltu hüvitist maksvate isikute arvust. Kui Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi süü puudumine oleks tuvastatud kohe, oleks teised tööandjad pidanud maksma kohe rohkem hüvitist. Kuna Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi osa hüvitisest on välja maksmata, tuleb see maksta hagejale tagantjärele. Ettevõtete osa hüvitise maksmisel suureneb protsentuaalselt järgmiselt: Elva sovhoos 44,29%, ATKO AS 4,66%, AS EESTI PLIIATS 8% ja AS RPM 43,05%. Õigusjärgluseta likvideeritud Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS osakaal on kokku 52,29%. Selle osa hüvitamise kohustus on TsK § 473 lg 1 järgi kostjal. Kostja ei esitanud vastuväiteid hüvitise suurusele, mistõttu maakohus arvutuskäiku eraldi ei analüüsinud. Vähem makstud hüvitis tuleb kostjalt välja mõista.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5.Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. veebruari 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Ringkonnakohtu arvates ei kohaldanud maakohus ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud menetlusõiguse norme, mis annaks aluse otsus tühistada. Kohaldada tuleb tsiviilkoodeksi sätteid. Maakohtu seisukoht, et kutsehaigus algas pärast 29. septembrit 1983, ei ole kooskõlas sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla 1. aprilli 2004. a kirjaga, milles on toodud kutsehaiguse kujunemise perioodiks töö ehitustöölisena 1973-1992 ja 1994-2004. Selles vastuses on antud selgitus, kuidas on
hagejal diagnoositud kutsehaigus, kuid sellest ei ilmne, et kutsehaigus tekkis nimelt Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis töötamise ajal viimase õigusvastase käitumise tõttu. Tartu Maakohtu 19. mai 2006. a jõustunud otsusega tuvastati, et Tartu Teraviljasaaduste Kombinaat ei rikkunud töötervishoiu ja tööohutuse norme ja sellest tulenevat jäeti hageja hagi nimetatud tööandja vastu tervisekahjustuse hüvitise nõudes rahuldamata. Maakohus on põhjendatult jaganud kutsehaiguse eest saadava hüvitise nelja tööandja vahel vastavalt nende juures töötatud ajale. Kuivõrd Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi osas ei leidnud tõendamist tööandja õigusvastane käitumine töötervishoiu ja tööohutuse normide tagamisel, puudus alus võtta arvesse eelnimetatud tööandja juures töötatud aega. Seepärast taotleski hageja hüvitise ümberarvutamist, võttes arvesse töötamist nelja tööandja juures, kelle kohta puuduvad vastutust välistavad tõendid. Õigusjärgluseta likvideeritud tööandjate kohustus hüvitist maksta läheb TsK § 473 lg 1 alusel üle riigile. Seega lasub õigusjärgluseta likvideeritud Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS osa hüvitamise kohustus kostjal ja on tuvastatud, et nende osakaal hüvitises on 52,29%. Hüvitise arvutamise metoodika üle pooled ei vaidle.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata. Kostja arvates lähevad ringkonnakohtu seisukohad vastuollu varasema Riigikohtu praktikaga samasisulistes asjades. Vastutusele võtmise üheks eelduseks on põhjusliku seose olemasolu õigusvastase teo ja kahjuliku tagajärje vahel. Töötervishoiuarst on leidnud, et hageja kutsehaigus algas 1973. a-l, kui hageja asus tööle Tartu Teraviljasaaduste Kombinaati ehitajana. Kui kutsehaigus on kujunenud mitme tööandja juures, arvutatakse hüvitise suurus proportsionaalselt iga tööandja juures töötatud ajale. Kostja ei nõustu ringkonnakohtuga, et kui Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis ei tuvastatud hageja suhtes töötervishoiu ja tööohutuse normide rikkumist, ei kujunenud seal välja ka kutsehaigust ja 1973-1983 kujunenud kutsehaiguse eest peaksid vastutust kandma teised tööandjad. Kutsehaigus võib töötajal tekkida ka siis, kui tööandja on oma kohustused töötajale ohutute ja tervislike töötingimuste tagamisel täitnud.
7.Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Lisaks ringkonnakohtu otsusele tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ka maakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
9.Kolleegium käsitleb esmalt lühidalt hageja nõuet, olulisi asjaolusid, kohtute seisukohti ja kostja kassatsioonkaebust (I). Seejärel analüüsib kolleegium kutsehaigusest tingitud kahju hüvitamisel kohalduvaid õigusakte (II) ning mitme võimaliku kahju tekitaja vastutust ja teises kohtuasjas tehtud kohtuotsuse mõju asja lahendamisele (III). Viimasena teeb kolleegium menetluslikud otsused (IV). I
10.Hageja nõuab kostjalt Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS tekitatud kahju hüvitamist, kuna kostjale on üle läinud nende tekitatud kahju hüvitamise kohustus. Kahju seisneb hageja arvates selles, et kostja on jätnud ettenähtud hüvitise hagejale osaliselt maksmata.
11.Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud: hageja on töötanud Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis 3453 päeva (11. oktoobrist 1973 kuni
29.märtsini 1983), Elva sovhoosis 3015 päeva (25. aprillist 1983 kuni 30. juulini 1991), ATKO AS-s 317 päeva (1. augustist 1991 kuni 18. juunini 1992), AS-s EESTI PLIIATS 545 päeva (1. juunist 1994 kuni 1. detsembrini 1995) ja AS-s RPM 2931 päeva (17. aprillist 1996 kuni 28. aprillini 2004); hagejal diagnoositi 22. aprillil 2004 ülekoormushaigus kui kutsehaigus;
28.aprilli 2004. a ja 18. aprilli 2005. a arstliku ekspertiisi otsustega tuvastati hagejal kutsehaigusest tulenev püsiv töövõime kaotus 50% kuni taasläbivaatuseni 30. aprillil 2010; 19. mai 2006. a otsusega jättis Tartu Maakohus rahuldamata hageja hagi Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi õigusjärglase ühistu TARTU VILJASALV vastu, kuna kohus ei tuvastanud, et tööandja on töötervishoiu ja tööohutuse norme rikkunud; Elva sovhoos ja AS EESTI PLIIATS on likvideeritud õigusjärgluseta; kostja on hagejale maksnud Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS eest 28. aprillist 2004 kuni
30.aprillini 2007 hüvitist 71 604 krooni 49 senti ning alates 1. aprillist 2007 maksab kostja hagejale hüvitisena 2210 krooni 67 senti kuus.
12.Kohtute põhiseisukohad hagi rahuldades olid järgmised: hageja kutsehaigus tekkis pärast 29. märtsi 1983, st pärast töötamise lõppu Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis; pärast töövõime kaotust on hagejal õigus saada hüvitist vastavalt iga tööandja juures töötatud ajale; õigusjärgluseta likvideeritud Elva sovhoosile ja AS-le EESTI PLIIATS langeva hüvitise osa maksmise kohustus on TsK § 473 lg 1 järgi kostjal; kostja ei esitanud vastuväiteid hageja hüvitise arvestusele.
13.Kostja põhilised vastuväited kohtute seisukohtadele on kassatsioonkaebuses järgmised: kutsehaigus võib töötajal tekkida ka siis, kui tööandja on oma kohustused töötajale ohutute ja tervislike töötingimuste tagamisel täitnud; töötervishoiuarst on leidnud, et hageja kutsehaigus algas 1973. a-l, kui hageja asus tööle Tartu Teraviljasaaduste Kombinaati ehitajana; Elva sovhoos ja AS EESTI PLIIATS ei saa vastutada hagejal 1973-1983 kutsehaiguse kujunemise eest. II
14.Hageja nõuab, et kostja hüvitaks talle Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS tekitatud kahju. Kostja vastutus saab põhineda TsK § 473 lg-l 1, mille järgi esitatakse juriidilise isiku likvideerimisel ja õigusjärglase puudumisel tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise nõuded riiklikule sotsiaalkindlustusorganile (vt ka nt Riigikohtu 23. aprilli 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-01). Selline süsteem tagab kannatanule kehtiva õiguse järgi hüvitise maksmise ja asendab osaliselt selles
valdkonnas senini puuduvat kindlustust. Kostja ei ole Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS kohustuste endale üleminekut vastustanud. Asja lahendamisel saab kostja seega esitada nõudele Elva sovhoosile ja AS-le EESTI PLIIATS kuuluvaid vastuväiteid.
15.Hageja töötas vaidlustamata asjaoludel Elva sovhoosis 25. aprillist 1983 kuni 30. juulini 1991 ja AS-s EESTI PLIIATS 1. juunist 1994 kuni 1. detsembrini 1995. Hageja väitel põhjustas nende isikute juures töötamine talle tervisekahjustuse, millest tingitud kahju hüvitamist hageja nõuab. Kuna hageja töötas tööandjate juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja võib vastutada, enne
1.juulit 2002, tuleb asja lahendamisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 ja § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust, st tsiviilkoodeksit (vt ka Riigikohtu 22. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03, p 23; 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 11).
16.Alates 26. juulist 1999 kehtiva töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 23 lg 1 esimese lause järgi on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Põhimõtteliselt sarnaselt on Riigikohus sisustanud kutsehaigust ka varem, leides, et kutsehaigus on haigus, mis võib tekkida teatud kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste tagajärjel (vt Riigikohtu 28. aprilli 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-99). Kutsehaigus on oma olemuselt tervisekahjustus. Pooled ei vaidle, et hagejal diagnoositud ülekoormushaigus on kutsehaigus.
17.Tsiviilkoodeksi järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise asju lepinguväliselt, st tuginedes TsK §-dele 448 jj, sõltumata sellest, kas samal ajal oli pooltel ka leping, mille rikkumisele võinuks põhimõtteliselt samamoodi tugineda. Tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriti lähemalt TsK §-des 463-473. Nende sätete alusel on kohtud asja ka lahendanud.
18.Praktikas on tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamisel juhindutud ka ajutisest korrast, mille p 1 nägi ette tööandja vastutuse töötajale põhjustatud tervisekahjustuse eest analoogselt eelviidatud (vt otsuse p 17) tsiviilkoodeksi sätetele. Riigikohus on korduvalt käsitlenud ajutise korra õiguslikku olemust ja leidnud, et see ei muutnud seadust ning kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvestatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (vt nt Riigikohtu 9. mai 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-00; 31. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-02, p 8; 14. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-03, p-d 16 ja 17;
14.oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-03, p 26; 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-117-08, p 13). Ajutine kord kaotas kehtivuse alates 1. juulist 2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab seda kohaldada (vt nt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-53-06, p 17; 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 17; otsus tsiviilasjas nr 32-1-117-08, p 13).
19.Tsiviilkoodeksi § 448 lg-s 1 sätestatud kahju täies ulatuses hüvitamise põhimõtte kohaselt tuli
hageja asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud, ning samad põhimõtted tulenevad ka ajutise korra p-st 2 (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-00; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-02, p 8;
6.jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-09, p 12). Kahju hüvitamise eelduseks on TsK § 448 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kahju tekitaja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine kannatanul, põhjuslik seos kahju ja teo vahel ning kahju tekitaja süü kahju tekitanud teo toimepanemisel. Tervisekahju hüvitamise erisätted kahju hüvitamise nõude eelduste osas erisusi ette ei näe, küll aga täpsustavad nõutava hüvitise suurust (nt TsK § 464 lg 1).
20.Tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisanud tsiviilkoodeksi järgi ainuüksi sellest, et töötaja sai tööandja juures töötamise ajal kutsehaiguse, vaid lisaks pidi tööandja olema rikkunud oma kohustusi ohutu ja tervisliku töökeskkonna tagamisel. Esmajoones oli tööandja käitumise õigusvastaseks lugemiseks vajalik, et ta rikkus töökaitse norme. Tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest tööandja vastutusele võtmiseks on seega vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega tööandja eiras tööohutuse nõudeid, st kui tööandja ei rikkunud tööohutuse norme, ei olnud tema tegevus töötaja suhtes õigusvastane (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-99; 15. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03, p 25).
21.Põhjusliku seosega tööandja käitumise ja töötaja kutsehaiguse vahel on tegemist, kui tööandja tegevus (või tegevusetus), millel tema vastutus põhineb, on kutsehaiguse tekkimisega sellises seoses, et kutsehaigust võib pidada töötingimuste tagajärjeks (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-154-00).
22.Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise (muu hulgas töökaitsenormide rikkumise), kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel (vt nt Riigikohtu 30. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02, p 12; otsus tsiviilasjas nr 3-21-109-02, p 8; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p-d 11-12; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-99).
23.Kostja ei ole vaielnud vastu, et hageja kahju hüvitamise nõude üldised eeldused Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS suhtes on täidetud. Muu hulgas ei vaidle pooled, et hageja kutsehaigus kujunes välja ka Elva sovhoosis ja AS-s EESTI PLIIATS töötades, et nimetatud tööandjad käitusid õigusvastaselt (st rikkusid töökaitse norme) ja on hagejale kahju tekitamises süüdi.
24.Hagist ega kohtuotsustest ei nähtu üheselt, milles hageja oma kahju näeb, kuid tõenäoliselt on tegemist töövõime vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu hüvitamise nõudega. Sellise nõude annavad kannatanule TsK § 463 lg 1 ja § 464 lg 1 ning ajutise korra p 2. Hüvitist tuleb kostjal maksta TsK § 472 ja ajutise korra p 17 esimese lause järgi kuumaksetena. Hageja ei ole väitnud, et talle tekitatud kahju hüvitis tuleb arvutada muu metoodika järgi, kui on ette nähtud ajutises korras, ja seda ei ole väitnud ka kostja. Seega on põhjendatud lähtuda hüvitise suuruse määramisel ajutises korras ettenähtud põhimõtetest, eelkõige ajutise korra p-des 6 ja 7 ettenähtud
metoodikast, mh kannatanu töövõime kaotuse astmest. Hagejal on diagnoositud ülekoormushaigus ja määratud töövõimekaotus 50%.
25.Kolleegium märgib, et alates 1. juulist 2002 kohaldatakse kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisel võlaõigusseaduse sätteid (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p-d 11-13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p-d 15 ja 16). Olulise erisusena tsiviilkoodeksist võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja VÕS § 1044 lg 3 järgi valida, kas ta tugineb nõude esitamisel lepingu rikkumisele (st VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043), kusjuures vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11708, p 15). III
26.Pooled ei vaidle, et kostja on Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS eest maksnud hagejale tervisekahju hüvitisena 28. aprillist 2004 kuni 30. aprillini 2007 kokku 71 604 krooni 49 senti ja alates 1. aprillist 2007 maksab kostja hagejale hüvitisena 2210 krooni 67 senti kuus. Kostja on võtnud hagejale hüvitise maksmisel aluseks Tartu Pensioniameti 2004. a arvestuse (tl 12), mille järgi on hageja kokku töötanud tervistkahjustaval tööl 10 261 päeva viie erineva tööandja juures, kellest Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS juures töötas hageja kokku 3560 päeva. Seetõttu loeb kostja nimetatud subjektide eest makstavaks kostja osaks koguhüvitises 34,69%.
27.Hageja arvestuse järgi peaks kostja maksma talle ühekordselt veel 68 700 krooni ja lisaks alates
1.juulist 2009 iga kuu 4150 krooni. Hageja väitel on kostja arvestus hüvitise maksmisel ebaõige. Hageja arvates on tema tervistkahjustavates tingimustes töötamise koguaeg mitte 10 261 päeva, vaid 6808 päeva ja kahju hüvitamise kohustus jaguneb vastavalt nelja tööandja vahel (Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis töötatud aeg tuleb arvestusest välja jätta), kellest Elva sovhoosile ja AS-le EESTI PLIIATS langeb kokku 52,29%. Seejuures tugineb hageja sellele, et Tartu Maakohus jättis 19. mai 2006. a otsusega (tl 13-27) rahuldamata hageja hagi Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadi õigusjärglase ühistu TARTU VILJASALV vastu tervisekahjuhüvitise väljamõistmiseks. Eelneva põhjal vaidlevad pooled sisuliselt selle üle, kas ja kuidas mõjutab kostja kohustust hüvitise maksmiseks asjaolu, et kohus ei rahuldanud hageja hagi ühistu TARTU VILJASALV vastu.
28.Esmalt märgib kolleegium, et kostjalt suurema hüvitise väljamõistmiseks ei pea hageja vaidlustama Pensioniameti otsust hüvitise suuruse määramise kohta (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-09, p 9). Tegemist ei ole hagejale riikliku pensioni maksmisega, vaid kostjale üle läinud Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS kahju hüvitamise kohustusega.
29.Kohtud ei ole kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmisel viidanud ühelegi õigusnormile, mille alusel jaguneb hagejale makstav hüvitis erinevate tööandjate vahel kohtute märgitud viisil, st lähtudes tööandjate juures töötamise ajast. Siiski nõustub kolleegium kohtutega, et just sellisel põhimõttel kahju hüvitise arvestamine on praegusel asjaoludel võimalik ja mõistlik. Vaidlustamata asjaoludel on hageja kutsehaigus kujunenud välja pikema aja vältel. Hageja on
töötanud ajavahemikus 11. oktoober 1973 kuni 28. aprill 2004 viie erineva tööandja juures: Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis, Elva sovhoosis, ATKO AS-s, AS-s EESTI PLIIATS ja AS-s RPM. Tuvastatud ei ole, et hageja kutsehaiguse kujunemise oleks põhjustanud ainuüksi mõni konkreetne tööandja, samuti ei ole selge, kui palju iga tööandja juures töötamine hageja kutsehaiguse kujunemist mõjutas.
30.Tsiviilkoodeksis ei ole selgesõnaliselt ette nähtud osavastutust kahju hüvitamiseks kohustatud isikute vahel põhjusliku seoses tõendamata jätmise puhul, nagu selle sisuliselt nägid ette kohtud. Siiski peab TsK § 448 lg 1 järgi hüvitama isikule kahju üksnes selle tekitanud isik, st kindlaks tuleb teha põhjuslik seos kahju tekitaja käitumise ja tekkinud kahju vahel. Sellises olukorras, kus konkreetse tööandja osa ei ole võimalik kutsehaiguse kujunemises tõendada või tõendamine on seotud ebaproportsionaalsete raskustega, on kolleegiumi arvates mõistlik lähtuda TsK § 186 lg-st 1 ja kohaldada osavastutust. Nii on Riigikohus tsiviilkoodeksi kohaldamisel ka varem leidnud, et vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda igalt neist sisse kahju proportsionaalselt osas, milles igaüks neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada (vt Riigikohtu 21. mai 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-02, p 24). Kolleegiumi arvates on potentsiaalselt kahju tekitanud tööandja juures töötamise aeg kutsehaiguse kujunemisel kriteerium, millest lähtudes võib määrata konkreetse tööandja osa makstavas hüvitises, kui ei esine asjaolusid, mis õigustavad määrata kutsehaiguse põhjustamises osalemise teistsuguses ulatuses. Tööandja vastutust oma õigusvastase käitumise eest ei välista asjaolu, et töötajal oli juba enne tööandja juurde tööle asumist tervis kahjustatud (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03, p 31). Samal põhimõttel (st osavastutusest lähtudes) tuleks eri tööandjate vahel jaotada kahju eest makstav hüvitis kutsehaiguse põhjustamisel ka võlaõigusseaduse alusel. Põhjusliku seose tõendamist lihtsustab kannatanu jaoks lisaks VÕS § 138. Kuna tsiviilkoodeksi ja võlaõigusseaduse reeglid hüvitise määramise osas eri tööandjate vahel tuvastatud asjaoludel seega põhimõtteliselt ei erine, ei ole tähtsust ka asjaolul, et hageja töötas vaidlustamata asjaoludel tervistkahjustavates tingimustes ka pärast võlaõigusseaduse jõustumist 1. juulil 2002, nimelt AS-s RPM.
31.Kohtud leidsid, et hageja kutsehaigus kujunes pärast töötamise lõppu Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis 1983. a. Kui see lähtekoht lugeda õigeks, on kohtud põhjendatult jaganud hagejale makstava hüvitise nelja tööandja vahel ja leidnud, et kostja poolt Elva sovhoosi ja AS EESTI PLIIATS eest makstava hüvitise suuruseks on kokku 52,29% koguhüvitisest. Vaidluse all ei ole, et 1983-2004 töötas töötaja tervistkahjustavates tingimustes nelja tööandja juures, kellelt kahju eest hüvitise väljamõistmise eeldused on täidetud. Kolleegiumi arvates ei ole aga esitatud asjaoludel põhjendatud kohtute seisukoht, et hageja kutsehaiguse algust tuleb lugeda pärast 29. märtsi 1983, st pärast töötamise lõppu Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis. Kohtud põhjendasid sellist seisukohta esmajoones Tartu Maakohtu 19. mai 2006. a otsusega, millega tuvastati, et Tartu Teraviljasaaduste Kombinaat ei käitunud õigusvastaselt, mistõttu ei ole alust hageja kutsehaiguse kujunemise kindlakstegemisel võtta arvesse
seal töötatud aega. Kohtud samastasid sisuliselt põhjusliku seose hagejale kahju tekkimisel tööandja käitumise õigusvastasusega. Selliselt eksisid kohtud TsK § 186 lg 1, § 448 lg 1, § 463 lg 1 ja § 464 lg 1 tõlgendamisel ja kohaldamisel nende koostoimes.
32.Kolleegium märgib esmalt, et Tartu Maakohtu 19. mai 2006. a otsus ei seo pooli menetluslikult TsMS § 457 lg 1 mõttes, kuna selle menetluse pooled on erinevad käesoleva menetluse pooltest. Siiski ei vaielda käesolevas menetluses, et Tartu Teraviljasaaduste Kombinaat ei ole õigusvastaselt käitunud ega pea seetõttu osalema hagejale tekitatud kahju hüvitamises. Kohtud leidsid ekslikult, et ainuüksi asjaolu, et Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis töökaitsenorme ei rikutud (st viimane ei käitunud õigusvastaselt), õigustab jätta seal töötatud aeg 11. oktoobrist 1973 kuni 29. märtsini 1983 (3453 päeva) välja hageja kutsehaiguse kujunemise arvestusest. Riigikohus on leidnud, et kutsehaigus võib tekkida töötajal ka normaalsete töötingimuste puhul (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-99) ning et töökeskkonna ohuteguritest või töö laadist põhjustatud kutsehaigus võib töötajal tekkida olenemata sellest, et tööandja on oma kohustused töötajale ohutute ja tervislike töötingimuste tagamisel täitnud, kas töötaja enda süül või muudel põhjustel, mis ei sõltu tööandjast (vt Riigikohtu 22. detsembri 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-00).
33.Eelneva (vt p 32) põhjal leidsid kohtud ekslikult, et ainuüksi asjaolu, et Tartu Teraviljasaaduste Kombinaat hageja suhtes õigusvastaselt ei käitunud, võimaldab järeldada, et seal töötamine ei mõjutanud üldse hagejal kutsehaiguse kujunemist. Kolleegiumi arvates ei pea tööandja vastutama kutsehaiguse eest osas, milles see kujunes välja teise tööandja juures töötades, sõltumata sellest, kas see teine tööandja rikkus samal ajal töökaitsenorme. Vastasel juhul peaks tööandja vastutama teise tööandja põhjustatud kahju eest, milleks seaduses alust ei ole.
34.Riigikohtu pädevus on asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi piiratud, mistõttu ei ole kolleegiumil võimalik asja ise lahendada ja kassatsioonkaebust tervikuna rahuldada. Seetõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi arvates tuleb lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel ka maakohtu otsus, kuna vajalik on tuvastada täiendavaid asjaolusid. Nimelt tuleb tuvastada, kas ja kuivõrd mõjutas Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis töötamine hageja kutsehaiguse kujunemist. Seejuures tuleb anda selge hinnang sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse kirjale (tl 81-83), milles on muu hulgas märgitud, et hageja pöördus ülekoormuse tõttu arsti poole esimest korda 1973. a ja vajas samalaadset arstiabi ka nt 1977. a ja 1980. a. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et töötamine Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis mõjutas hageja kutsehaiguse kujunemist kostja väidetud ulatuses, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt suuremat hüvitist ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kui kohus tuvastab, et Tartu Teraviljasaaduste Kombinaadis töötamine kas üldse hageja kutsehaiguse kujunemist ei mõjutanud või tegi seda kostja väidetust vähem, tuleb vastavalt ümber arvutada ka nelja tööandja osad hagejale tekitatud kahju hüvitamisel ning hagi vastavas osas ka rahuldada.
35.Kolleegium märgib, et käesolevas asjas tehtav otsus ei mõjuta asjas mitteosalevate tööandjate õigusi vaielda vastu neilt hageja poolt nõutavale kahjuhüvitisele või selle suurusele.
IV
36.Kolleegiumi arvates on kohtud eksinud asja hinna määramisel. Maakohtu otsuse järgi on asja hind 66 318 krooni 94 senti. Seejuures lähtus maakohus hagi esitamise ajal esitatud ühekordse hüvitise nõudest 36 328 krooni 60 senti ja algselt hageja taotletud kuuhüvitisest 3332 krooni 26 senti, korrutades selle summa TsMS § 129 lg 2 alusel üheksaga. Mõlemad summad liitis maakohus TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel. Kolleegiumi arvates tuleb korduvate kohustuste hagemisel tsiviilasja hinna määramisel lähtuda TsMS §-st 129. Kui hageja nõudis kostjalt lõpliku nõudena kuus 4150 krooni väljamõistmist, on hagihind TsMS § 129 lg 2 järgi 37 350 krooni (4150 x 9), mille kolleegium määrab TsMS § 137 lgte 1 ja 11 alusel ka asja hinnaks. Juba sissenõutavaks muutunud osamaksete (ka siis kui seda nõutakse ühe summana) ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega liita TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel. Kolleegium märgib, et algselt nõutavate osamaksete suurendamisel muutub vastavalt ka hagihind ja vajadusel tuleb nõuda hagejalt TsMS § 147 lg 4 alusel täiendava riigilõivu tasumist.
37.Ringkonnakohus ei ole asja hinda vastuolus TsMS § 442 lg 2 p-ga 51 ja § 654 lg 1 teise lausega üldse märkinud. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et hinna märkimata jätmist otsuses ei õigusta asjaolu, et kostja ei pidanud TsMS § 145 alusel tasuma esitatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu. Asja hinna järgi on määratud mh ka Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 järgi lepingulise esindaja menetluskulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad.
38.Sõltumata kassatsioonkaebuse rahuldamisest tuleb kostjale TsMS § 149 lg 7 alusel tagastada tasutud kassatsioonikautsjon, kuna TsMS § 145 järgi ei pidanud kostja seda tasuma. Tulenevalt TsMS § 149 lg-st 8 tuleb kostjal teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole kautsjon tagastada.
39.Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel kindlaks asja uuel läbivaatamisel, sõltuvalt selle tulemustest. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.