Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud Aleksandr Bannov esitas 22.07.2008 Harju Maakohtule hagi Ivar Alti vastu võlgnevuse 1 979 000 krooni väljamõistmiseks. Kostja laenas hagejalt perioodil 24.04.2000-

15.05.2002 raha kokku 1 659 000 krooni ja 25 000 USA dollarit ehk 320 000 krooni. Vastavalt 01.08.2005 võlakirjale kohustus kostja laenu tagastama 29.06.2006. Kostja laenu tagastanud ei ole. 01.08.2005 võlakirja näol on tegemist innovaatilise võlakirjaga VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Seega on tegemist võlatunnistusega, millega kostja tunnistas kohustuse olemasolu. Hageja nõue ei ole aegunud. Kohustus muutus sissenõutavaks 29.06.2006, seega lõpeb aegumistähtaeg vastavalt TsÜS § 146 lg 1 30.06.2009. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole võlakirja allkirjastanud ega hagejalt raha saanud. Võlakirja sisu grammatilisest tõlgendamisest tuleneb, et võlakirja puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, millega rahalisi kohustusi vormistati ümber laenuks. Sellest tulenevalt ei ole antud juhul tekkinud iseseisvat kohustust, vaid kinnitatakse olemasolevat kohustust, mistõttu võib kohustuse vastu vaielda. Lisaks on nõue aegunud tulenevalt TsÜS § 146 lg 1. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis välja kostjalt hageja kasuks 1 979 000 krooni ning jättis menetluskulud kostja kanda. 01.08.2005 laenulepingu järgi pidi kostja kohustuse täitma hiljemalt 29.06.2006, seega muutus kohustus nii VÕS § 82 lg 7 kui ka TsÜS § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks alates 30.06.2006. Seega aegumistähtaeg oleks saabunud 30.06.2009. Hageja on kohtule esitanud hagi 22.07.2008. Seega antud nõue ei ole aegunud. Kohus, hinnates originaaldokumendil vaidlustatud allkirja leidis, et tegemist on kostja poolt kirjutatud allkirjaga. Eeltoodu arvamuse andmiseks on kohtunik pädev, omades käeja allkirja uurimiseks vastava eriala tunnistust. Kohus selgitas kohtuistungil välja, et hageja ja kostja, olles pikaaegsed sõbrad, ajasid ühiselt äri, sh ka Venemaal. Hageja laenas kostjale sularaha, kostja saatis hageja Venemaale 5 miljoni suurust tšekki vahetama. Toimikus olevad 2000-2002 võlakirjad, on kostja seletuse kohaselt allkirjastanud hageja kodus köögis. Nendes märgitud raha laenas hageja väidetavalt oma naabrilt. Kuna hageja ise laenu võtta ei saanud, palus hageja seda teha kostjal. Kostja seletuse kohaselt oli hageja võlgades, mistõttu kostja allkirjastas võlakirju hageja päästmiseks. Kohus leidis, et kostja põhjendus võlakirjade allkirjastamiseks ei ole veenev. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostjat oleks sunnitud võlakirjadele alla kirjutama. Pooled ei ole sellesisulisi avaldusi kunagi politseile teinud. Hageja selgitusest ilmnes, et vaidlusalune võlakiri on allkirjastatud Kentmanni 8 maja ees tänaval auto kapotil ja võlakirja tekst on eelnevalt valmis kirjutatud. Eeltoodud hageja selgitus tundub tõene, kuna dokumendil olev käsikirjateksti rõhk ja allkirja rõhk on kooskõlas hageja kirjeldusega kirjutamise tingimuste kohta. Kostja võtab omaks, et mingite paberite allkirjastamine on toimunud eelnimetatud kohas ja viisil. Kostja väidetel ta neid ei lugenud. Kostja väide, et ta nägi 01.08.2005 võlakirja teksti esimest korda koos hagimaterjalidega, ei muuda selle dokumendi õiguslikku tähendust ega vabasta täitmiskohustusest. Kostja riskis allkirjastada dokumente neid eelnevalt lugemata. Samas oli poolte vahel laenusuhete paljusus, mistõttu puudub alus kahelda, et kostja ei teadnud laenu olemasolust. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks kohustuse hageja ees täitnud. 2(4)

Tulenevalt 01.08.2005 võlakirjast oli kostjal raha maksmise kohustus 1 979 000 krooni. Kostja oma kohustust täitnud ei ole, seega on hageja nõue põhjendatud. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus tõlgendas ja kohaldas tõendite väära hindamise tulemusena ebaõigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Tuginedes poolte vande all antud selgitustele, tuli maakohus järeldusele, et 01.08.2005 võlakirja allkirjastas kostja, lugemata seda, teiste paberite hulgas Kentmanni 8 maja ees tänaval auto kapotil. Seega kohus nõustus kostja selgitustega, et ta andis oma allkirja 01.08.2005 võlakirjale ilma tahteavalduseta, arvestades, et ta kirjutab alla teise sisuga pabereid. Seega on 01.08.2005 volikiri intellektuaalne võltsing, kuna hageja tahtlikult viis kostjat eksimusse, pakkudes allkirjastada teiste paberite hulgas võlakirja, lootes, et kostjale jääb see märkimata. Maakohus tõlgendas vääralt tuvastatud asjaolusid, leides, et see on kostja risk allkirjastada dokumente neid eelnevalt lugemata. Antud juhul kostja sattus sellesse olukorda just hageja mõjul ja seetõttu ei vasta 01.08.2005 võlakiri kostja tahtele. Seoses sellega tuleb jätta nimetatud tõend kohtuotsuse tegemisel arvestamata, kuna dokumendi ehtsuse on kostja põhjendatult vaidlustanud. Menetluse käigus on tuvastatud, et 01.08.2005 võlakirjas on kajastatud 24.04.200015.05.2002 antud võlakirjades nimetatud laenude summad. Seega ei antud 01.08.2005 võlakirja allakirjutamisel raha kostjale üle, vaid kinnitati, et laenud olid varem kätte saadud. Sellest tulenevalt on tegemist deklaratiivse võlatunnusega, millega tunnistati kohustuse olemasolu, mitte ei loodud iseseisvat kohustust. 24.04.2000-15.05.2002 antud võlakirjadest tulenevate nõuete aegumistähtaeg lõppes 01.07.2005 vastavalt VÕSRS § 9 lg 1, mille kohaselt kohaldatakse TsÜS § 146 lg 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seega 24.04.2000-15.05.2002 antud võlakirjadest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on möödunud 01.07.2005 ning pärast nõude aegumist on kostjal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest TsÜS § 142 lg 1 alusel. Võib küll väita, et 01.08.2005 deklaratiivse võlatunnistusega kostja kinnitas võlgnevuse olemasolu ning kohustus seda kustutama, kuid see asjaolu ei katkesta ega võimalda aegumist uuesti hakata arvestama, kuna TsÜS § 158 lg 1 grammatilisel tõlgendamisel võib katkestada ainul seda, mis ei ole veel lõppenud. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtu otsusest tuleb välja jätta otsuse p.-is 11 märgitud lause „kostja risk allkirjastada dokumente neid eelnevalt lugemata“. Tähendatud põhjendus on õiguslikult asjakohatu. 3(4)

VÕS § 30 lg.1 kohaselt on võlatunnistus leping, mis peab üldreeglina olema kirjalikus vormis. Nagu maakohus tuvastas, on kostja võlatunnistusele alla kirjutanud. Kirjaliku lepingu õigsust eeldatakse ja kostja ei saa end vabandada väitega, et ta ei olnud allkirjutamiseks esitatud dokumenti läbi lugenud. Maakohus on õigesti leidnud, et kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema hagi aluseks oleva võlatunnistuses näidatud kohustuse täitmise tähtpäeva (29.09.2006) möödumisel ning et hagi ei ole aegunud. Nõude aegumine ei lõpeta iseenesest kohustust. Hagi aluseks ei ole mitte varasemad laenulepingud, vaid võlatunnistus, kus kostja tunnistas võla (kohustuse) olemasolu ja andis lubaduse võlg hiljemalt 29.06.2006 tasuda. Seega tuleb aegumistähtaja alguseks lugeda võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmise tähtpäeva, s.o. alates võlatunnistusest tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Ülaltoodust lähtudes jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud apellandi kanda.

Margo Klaar

Tiit Kollom

Mare Merimaa

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.