2-05-14311/65 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Kriminaalasjas nr 002210000145 hageja suhtes tehtud maksurevisjoni tulemusena väljastatud Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti 30.01.2001 kontrollakti nr 70-11/7 järgi on hageja varjanud alkohoolsete jookide realisatsiooni ja jätnud tasumata riigile käibemaksu 1 308 237 krooni. Kontrollaktis leiti, et hageja tegelik viinamüük 2000. a jaanuarist kuni septembrini oli suurem tema poolt maksuhaldurile deklareeritust ja raamatupidamises näidatust. Tallinna Linnakohus mõistis 19.04.2001 otsusega kriminaalasjas nr 1/2-1078/01 hageja juhatuse liikme U. M. ja turundusjuhi M. H. süüdi maksukuriteos ja karistas neid tingimusliku vabadusekaotusega, mõistes neilt välja tekitatud kahju 1 308 237 krooni solidaarselt Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti kasuks. Selle otsusega loeti tuvastatuks, et U. M. hageja juhatuse liikmena esitas tahtlikult Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuametile ajavahemikul 2000. a jaanuarist septembrini käibemaksudeklaratsioonis valeandmeid, jättes deklareerimata kostjale alkoholi realisatsiooni ja sellelt maksustatava käibe, millega pani toime KrK § 1481 lg 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Sama kohtuotsusega loeti tuvastatuks, et M. H. hageja turundusjuhina organiseeris ajavahemikul 2000. a jaanuarist septembrini hageja nimel majandustehinguid kostjaga, mis seisnes viimasele alkoholi realisatsioonis 6 764 490 krooni väärtuses, millest eelneval kuritegelikul kokkuleppel U. M. deklareeriti maksuhaldurile maksustatavat käivet vaid 228 162 krooni väärtuses, millega pandi toime KrK § 17 lg 4 ja § 1481 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Tallinna Linnakohus karistas 28.03.2002 otsusega kriminaalasjas nr 1/2-365/02 kostja juhatuse liiget ja turundusjuhti T. U. KrK § 1481 lg 10 järgi tingimusliku vabadusekaotusega ja mõistis temalt välja riigi kasuks 1 544 220.30 krooni. Selle otsusega loeti tuvastatuks, et T. U. kostja aruandluse eest vastutava isikuna korraldas maksuametile ettevõtte 2000. a jaanuari kuni septembri maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise. T. U. jättis kajastamata ja deklareerimata viidatud ajavahemikul maksuametile esitatud käibedeklaratsioonis hagejalt 7 718 482.25 krooni ulatuses müügiarvete alusel ostetud alkoholi ning realiseeris kauba kostja nimel tegelike turuhindadega 9 192 408.78 krooni eest. Kostja ei ole kauba eest esitatud arveid tasunud. Viina müügitehingute toimumine on tuvastatud jõustunud linnakohtu otsustega, Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti kontrollaktidega nr 70-11/7, 30.01.2001, ja nr 7-05/61, 09.07.2001, ning kriminaalmenetluse käigus koostatud U. M. , M. H. , H. T. ja E. E. ülekuulamise protokollidega. Viidatud tõenditega on hagi tõendatud vähemalt 6 764 490 krooni ulatuses. Tallinna Linnakohus sundlõpetas 19.03.2003 otsusega tsiviilasjas nr 2/34-3273/03 hageja ja määras likvideerijaks U. M. Võlgniku pankrotiavalduse alusel algatas linnakohus 10.06.2004 määrusega tsiviilasjas nr 2/231-5356/04 hageja pankrotimenetluse. 16.09.2004 otsusega kuulutas linnakohus välja hageja pankroti ja nimetas pankrotihalduriks L. M.

tugineb protokollides asjaolule, et kogu hagejapoolse üksikasjaliku arvestusega tegeles M. H. , kes omakorda kinnitab, et tegelikku alkoholi realisatsooni kajastavad müügivõrdlustabelid. Müügivõrdlustabeleid ei ole käesolevas asjas tõenditena soovitud hinnata. Seega U. M. ja M. H. väited ei oma kaasuses tõenduslikku tähendust. Kohus leidis endiselt, et maksuameti kontrollaktid tõendavad üksnes asjaolu, et äriühingute tegevuses on ilmnenud maksualaseid puudujääke, mis on leidnud väljundi süüdiolevate isikute karistamisega maksuameti akti alusel algatatud kriminaalmenetluses. MKS § 81 kohaselt lõpeb revisjon aktiga vaid siis, kui revisjoni käigus ei avastatud maksukohustust muutvaid asjaolusid. Kui maksukohustust muutvad asjaolud on tuvastatud, siis lõpeb revisjon MKS § 95 kohase maksuotsusega, mille maksuhaldur teeb tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks. Maksuotsuse olemasolul saaks lugeda, et otsuses esitatud asjaolud on vaidlustamatult tõendatud ehk kostja on saanud hagejalt teatud koguses ja hinnaga kaupa, mille edasimüümisel on ta muuhulgas jätnud täitmata maksukohustused. Seega kontrollakt ei ole lõplikuks dokumendiks, milles esitatud asjaoludele tuginedes saab teha järeldusi kauba liikumise või mitteliikumise kohta kirjeldatud koguses ja väärtuses. Kontrollakt põhineb politsei poolt hagejalt läbiotsimise käigus äravõetud arvetel. Kontrollakt ei arvestanud, et puudusid tõendid kauba üleandmise kohta kostjale. Eeltoodust tulenevalt ei saa ka kontrollaktil põhinevas kriminaalmenetluses tehtud otsuses kajastatud asjaolusid lugeda tõendatuks tsiviilkohtumenetluses vajalikuks ulatuses. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsustega on kohus teinud kindlaks, et lihtmenetluses kokkuleppe sõlmimine oli kohtualuste tahe. Poolte esindajate süüdimõistmine maksuametile deklaratsioonide esitamata jätmises või valeandmete deklareerimises tõendab üksnes seda, et deklaratsioonide koostamisel algdokumendiks olnud arve-saatelehed jäeti raamatupidamisseaduse sätteid eirates kajastamata äriühingu raamatupidamises. Nende kajastamata jätmisega ei ole aga piisavalt usaldusväärselt tõendatud asjaolud, kas ja kelle poolt need algdokumendid pooltevahelise lepingu kohaselt täitmiseks esitati ja kas nende esitatud (või tegelikkuses esitamata) arvete alusel liikus kaupa, millises koguses ja väärtuses. Kuivõrd tõendeid otsustes ei ole hinnatud, siis ei saa kriminaalasjas kokkuleppemenetluses tehtud otsustega lugeda tuvastatuks asjaolusid, kas, kuipalju, millises väärtuses ja millal kaupa hageja poolt kostjale üle on antud ning kas ja millise kauba eest kostja on või ei ole tasunud. Vastavalt hageja soovile eelmises asja esimeses astmes arutamise etapis (arvestades, et hageja ei ole neid tõenditena uuesti nimetanud) on loobutud toimiku lk 49-63, 67-72 ja 84-86 (sh on ka müügivõrdlustabelid) asuvatele tõenditele tuginemisest. Hageja esitatud läbiotsimise protokolle ja asitõendiks tunnistamise määruseid ei ole menetluse käesolevas etapis taotletud tõenditena arvestada. Varasemas maakohtu lahendis on leitud, et need hõlmavad nõudega võrreldes väga väikest osa väidetavatest arvetest ja tuvastatav on nendes nimetatud arvete puhul üksnes nende arvete paberkandjal olemasolu, mitte aga esitamine kohustatud poolele. Kostja esitatud AS Hansapank maksekorraldustest on asjakohased vaid 2000 septembrit puudutavad, maksete aruanne ja müügiarvete päevaraamat kajastavad rahade liikumist laenusuhtega seoses või puudutavad perioodi või arveid, mille alusel hagi pole esitatud. Nimetatud dokumentide arvestamist oma nõude põhjendamiseks pole hageja enam soovinud. Hageja leidis menetluse eelmises etapis, et vähemalt 155 143.95 krooni ulatuses on kostja hagi õigeks võtnud. Kohus leidis, et TsMS § 430 mõttes ei ole kostja esitanud hagi õigeksvõtmise avaldust. Samasisulist väidet praeguses etapis hageja uuesti esitanud ei ole. Kuna kohus ei pea hageja nõuet tervikuna tõendatuks, siis puudub vajadus hinnata hageja väidet, et nõue on kriminaalasja otsuste ja maksuameti kontrollaktide alusel vähemalt 6 764 490 krooni ulatuses tõendatud. 1999. a arvete osas on kostja väitnud, et nende alusel esitatud nõue on aegunud. Kuna kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata, siis puudub samuti vajadus hinnata aegumise väidet.

5.Lifetime Grupp OÜ (pankrotis) taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt välja menetluskulud. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme: 1) kohtuotsus on tehtud kohtukoosseisu poolt, kuhu kuulunud kohtunik oleks pidanud TsMS § 27 lg-st 1 tulenevalt ise ennast ilma poole taotluseta taandama, mistõttu esineb absoluutne tühistamise alus TsMS § 656 lg 1 p 3 mõttes. Nii vaidlustatava Viru Maakohtu 14.08.2009 otsuse kui ka esmase Viru Maakohtu 12.02.2007 otsuse on teinud sama kohtunik (Marika Leimann), milline asjaolu on TsMS § 23 p-s 6 sätestatud kohtuniku taandumise kohustuse aluseks. TsMS § 24 lg 1 sätestab menetlusosalise õiguse nõuda kohtu taandamist TsMS § 23 alusel, aga mitte kohustuse. Seega ei saa hagejale ette heita selle õiguse kasutamata jätmist; 2) kohus on rikkunud ka TsMS § 436 lg 1; § 442 lg 8; § 693 lg 2; § 348 lg 3; § 351 lg 1, 2 ja § 392 lg 1 p 3 norme. Hageja ei ole ühestki tõendist loobunud. Ühestki sättest ei tulene hagejale kohustust esitada kohtule eraldi taotlus tõenditega arvestamiseks, kui tõendid on varasemas menetluses esitatud. Riigikohus on varasemad lahendid täielikult tühistanud ja saatnud asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetlusseadus ei võimalda kohtul eirata hagiavaldust ning hinnata asja uuel läbivaatamisel tõendeid valikuliselt omal äranägemisel. Sellist küsimust maakohtu menetluses üldse ei tõusetunud, mistõttu on otsus selles osas üllatuslik; 3) kohtuotsus on olulises osas põhjendamata. Asjas ei ole võimalik tugineda varasemale lahendile, kuna samas asjas tühistatud ja jõustumata kohtulahend ei oma õiguslikke tagajärgi. Lisaks on otsus, kus kohus esmalt asub seisukohale, et tõendite hindamine ei ole vajalik, kuid seejärel märgib, et jääb varasemas lahendis antud hinnangu juurde, vastuoluline; 4) kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja ebaõigesti, rikkudes TsMS § 232; § 272 lg 1, 2 ja § 442 lg 8 sätteid. Hageja on esitanud tõendid, mis kinnitavad reaalset kauba üleandmist. Maksuameti kontrollakt on käsitletav dokumentaalse tõendina tsiviilkohtumenetluses, kuivõrd sellega on võimalik tõendada hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Kontrollaktid tõendavad, et hageja on müünud alkoholi 6 764 490 krooni ulatuses ja kostja on saanud alkoholi 6 764 489.88 krooni ulatuses, kuid mõlemad on jätnud tehingud raamatupidamises kajastamata. Kohus ei ole hinnanud tõendeid kauba faktilise üleandmise aspektist, mis on aga peamine hagi aluseks olev asjaolu. Kui kontrollaktidest nähtuvalt on tuvastatud ühelt poolt alkoholi müük ning teiselt poolt alkoholi saamine, on hageja oma tõendamiskoormise täitnud. Maksumenetlus on iseseisev avalik-õiguslik menetlus ja hagejale ei saa ette heita, et riik ei ole teinud maksuotsust. Maksuotsuse olemasolu või puudumine ei oma asjas õiguslikku tähendust ega muuda olematuks faktilist olukorda, mis on kajastamist leidnud kontrollaktis. Õiguslikku tähendust ei oma ka asjaolu, millistele andmetele tuginedes on kontrollakt koostatud. Asjas on dokumentaalseks tõendiks kontrollakt ise, mis koostoimes teiste tõenditega tõendab hagi aluseks olevat asjaolu – alkoholi müümist. Riigikohus on rõhutanud, et kriminaalasjas tehtav kohtulahend ei ole kohtule tsiviilasja lahendamisel kohustuslik, kuid on käsitatav ühe tõendina ja kohus peab kriminaalasjas tehtud kohtulahendi tõendina arvestamata jätmist põhjendama. Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust saab tsiviilasjas kasutada asjaolude tõendamiseks. Tallinna Linnakohtu 19.04.2001 otsuses on kohus tuvastanud asjaolud, et M. H. organiseeris ajavahemikul jaanuar-september 2000 Lifetime Grupp OÜ nimel majandustehinguid AS-ga Helter-R, mis seisnes viimasele alkoholi realisatsioonis 6 764 490 krooni väärtuses, kuid

millelt eelneva kuritegelikku kokkuleppe kohaselt deklareeriti maksustamisele kuuluvat käivet vaid 228 162 krooni väärtuses. Süüdistatavad on ennast esitatud süüdistustes täielikult süüdi tunnistanud. Tallinna Linnakohtu 28.03.2002 otsuses on kohus teinud kindlaks, et T. U. varjas oma tahtliku tegevusega kostja alkoholi realisatsiooni ning sellelt tekkinud käivet, jättes kajastamata ja deklareerimata ajavahemikul jaanuar-august 2000 maksuametile esitatud käibedeklaratsioonides hagejalt 7 718 482.25 krooni suuruses summas ostetud alkoholi, millise kauba realiseeris tegelike turuhindadega 9 192 408.78 krooni. Süüdistatav on ennast esitatud süüdistustes täielikult süüdi tunnistanud. Kohtuotsused on õiguslikult võrdse jõuga sõltumata sellest, kas otsus on tehtud kokkuleppe- või üldmenetluses. Pigem viitab süü tunnistamine ning nõustumine kokkuleppemenetlusega asjaolule, et faktilise asjaolude suhtes kuriteo toimepanemisel ei ole kahtlust. Kriminaalasjades tehtud kohtulahenditest ning maksuameti kontrollaktidest nähtub veenvalt asjaolu, et perioodil jaanuar-september 2000 müüs hageja kostjale alkoholi vähemalt 6 764 490 krooni ulatuses, kuid ei ole tehinguid raamatupidamises täies mahus kajastanud. Samuti järeldub neist tõenditest üheselt, et isikutel oli tekkinud käive käibemaksuseaduse § 3 tähenduses, mis kuulus raamatupidamisseaduses sätestatud ulatuses kajastamisele alles peale kaupade müüki. Järelikult, kui oli tekkinud kohustus käibe raamatupidamises kajastamiseks ja deklaratsioonide esitamiseks, oli tekkinud käive ehk kaubad olid reaalselt müüdud. Kriminaalmenetluses koostatud ülekuulamisprotokollid, kus isikud kinnitavad maksuameti kontrollaktides sisalduvate andmete õigsust, on kasutatavad hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude põhistamiseks TsMS § 235 tähenduses. TsMS §-st 235 ei tulene piirangut, et põhistatav asjaolu peaks olema tõendatud ka vähemalt ühe lubatud tõendiga. Protokollid on vaadeldavad koostoimes teiste tõenditega ja need kinnitavad hageja positsiooni.

6.AS Helter-R vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist ning Lifetime Grupp OÜ-lt (pankrotis) menetluskulude AS Helter-R kasuks vastavalt menetluskulude nimekirjale väljamõistmist. Vastuväited: 1) kohtuniku taandamiseks puudus alus. Maakohtu kohtuniku osalemine asja menetlemisel varasemalt maakohtus ei ole käsitatav asja menetlemisena eelnevas kohtuastmes. Lisaks TsMS §-st 333 tulenevalt eeldanuks menetlusõiguste heauskne kasutamine, et hageja oleks oma vastuväite esitanud maakohtus. Juhul, kui ringkonnakohus peaks apellandi seisukohaga nõustuma, on pikendatud oluliselt asja menetlust ja suurendatud menetluskulusid; 2) maakohus on andnud arvetele sisulise hinnangu ja leidnud, et kuna need on kostja poolt allkirjastamata, ei tõenda need kauba üleandmist kostjale. Kohus on õigesti välja toonud, et tsiviilasja esmakordsel läbivaatamisel esimese astme kohtus loobus hageja tl 49-63, 67-72 ja 84-86 asuvatest tõenditest, mille hulgas on ka müügivõrdlustabelid. Hageja loobumine tõenditest on protokollitud. Kui menetlusosaline loobub teatud tõenditest, siis asja uuel läbivaatamisel pole kohtul õigust ilma menetlusosalise taotluseta nendele tõenditele tugineda; 3) maakohus on hinnanud tõendeid õigesti. Hageja ei ole tõendanud kauba üleandmist. Maksuameti kontrollakt on käsitatav maksuameti esialgsete revisjonijärgsete seisukohtadena. Kontrollaktiga ei määrata faktilisi asjaolusid õiguslikult siduvalt ega tuvastata maksukohustuse olemasolu. Kuna maksuotsust ei ole tehtud, võib järeldada, et riik ei pidanud maksunõuet kostja vastu põhjendatuks. Lisaks kontrollaktist nähtuvalt ei leitud kostja juurest revisjoni käigus tõendeid, mis oleksid osundanud, et kostja ostis hagejalt vaidlusalust kaupa. Maksuameti järeldus, et hageja müüs kostjale 7 718 482.25 krooni eest kostja raamatupidamises kajastamata kaupa, põhines politsei poolt kriminaalasja nr 01221000315 raames maksuametile esitatud materjalidel

hageja kohta. Kui kontrollaktis on väidetud, et hageja poolt kostjale esitatud müügiarvetest oli ametlikult kajastamata arveid summas 7 718 482.25 krooni, siis hageja on käesolevas asjas kinnitanud, et kostjale ei ole kauba eest arveid esitatud. Nimetatu näitab, et kontrollaktis sisalduv ei põhine tõenditel. Maksuamet leidis, et kostja kajastas oma raamatupidamises kahte fiktiivset ostuarvet kauba ostmise kohta hagejalt. Maksuamet asus seisukohale, et hageja raamatupidamisandmete kohaselt ei olnud hagejal võimalik sellist kogust viina toota ning samuti kinnitas kostja laohoidja, et nendel arvetel kajastatud alkohol lattu ei jõudnud. Samas ei nähtu kontrollaktist midagi selle kohta, kuidas oli hagejal võimalik kostjale müüa oluliselt suuremas koguses alkoholi. Seega heideti kostjale samaaegselt ette hageja esitatud osade arvete raamatupidamises kajastamata jätmist ja osade arvete põhjendamatut kajastamist. Kui väidetavate fiktiivsete arvete puhul võttis maksuamet aluseks kostja laoandmed, siis hagejalt väidetavalt ostetud ja raamatupidamises kajastamata jäetud kauba puhul ei omanud asjaolu, et ladu kauba ostmist ei kajastanud, mingit tähtsust. Kontrollaktis on viidatud kriminaalasja eeluurimisel ülekuulatud tunnistajate ütlustele, mille kasutamise tõendina Riigikohus välistas. TsMS-ga ei ole kooskõlas see, kui eeluurimisel kogutud tõendid, mis ei saaks olla tõendiks tsiviilkohtumenetluses, muutuksid lubatavaks tõendiks seetõttu, et maksuamet on nendest tulenevad seisukohad kajastanud kontrollaktis. Maakohus on õigesti leidnud, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsused kriminaalasjades ei võimalda usaldusväärselt tõendada asjaolu, kas kaup on hagejalt kostjale üle antud või mitte. Kokkuleppemenetluses ei toimu tõendite uurimist ega hindamist kohtu poolt, kohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid, vaid otsustab, kas kinnitada süüdistatava ja prokuröri kokkulepe või mitte. Otsustest nähtuvalt on kohus teinud üksnes kindlaks, et kokkuleppe sõlmimine oli kohtualuste tõeline tahe, ning nõustunud kokkulepitud karistusega. Kokkuleppemenetlusega nõustumise põhjused on erinevad ning sageli tehakse seda selleks, et nö suuremat riski vältida. Kostja ei olnud kriminaalasjades menetlusosaliseks. Õiglase kohtumõistmise põhimõttega ei oleks kooskõlas see, kui kostjale omistatakse tegevusi, mille toimumises kolmandad isikud on omavahel kokku leppinud, kusjuures kostjal pole olnud võimalust väljendada oma seisukohti kokkuleppes kajastatud asjaolude kohta ega seda vaidlustada. Maakohus on õigesti jätnud arvestamata ülekuulamisprotokollidega. Nimetatud dokumendid ei ole tulenevalt Riigikohtu otsusest tsiviilkohtumenetluses lubatavaks tõendiks. TsMS § 235 säte ei ole kohaldatav hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendamise, vaid üksnes menetlusosalise poolt kohtumenetluses esitatavate väidete põhistamise, s.o usutavaks muutmise suhtes. Hageja ei saa mittelubatavate tõenditega läbi TsMS § 235 täita TsMS §-st 230 tulenevat kohustust tõendada asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded; 4) hagi tuleb jätta osaliselt rahuldamata aegumise tõttu. 30.06.2005 esitatud hagiavalduses taotles hageja kostjalt 6 764 489.88 krooni väljamõistmist põhjusel, et kostja on jätnud ajavahemikul 03.01.2000 kuni 17.08.2000 talle müüdud alkohoolsete jookide eest tasumata. 23.05.2006 esitas hageja avalduse nõude suurendamiseks 348 390 krooni võrra põhjusel, et kostja on jätnud ka 1999. a hagejale alkoholi eest tasumata. Tulenevalt kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-st 1, VÕSRS § 9 lg-st 2 ja kehtiva TsÜS § 146 lg-st 1 algas 01.07.2002 hageja 1999. a nõuetele 3-aastane aegumistähtaeg. Seega pidi hageja 1999. a arvetest tulenevad nõuded esitama hiljemalt 30.06.2005. Kuna hageja esitas 1999. a arvetest tuleneva nõude alles 23.05.2006, on see aegunud ja kostja palub kohaldada aegumist.

9.Apellandi väide, et maakohus on menetlusnorme rikkudes jätnud otsuse tegemisel hindamata asjas esitatud tõendid, on õige. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et juhul, kui asi saadetakse kõrgema astme kohtu poolt maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis võib maakohus otsust tehes hinnata üksnes neid tõendeid, millele pool sõnaselgelt viitab ning kui pool mõnele tõendile ei viita, siis tuleb ta lugeda tõendi esitamisest loobunuks. TsMS § 242 kohaselt tõendi esitanud või tõendite kogumist taotlenud pool võib tõendist loobuda ja tõendi tagasi võtta üksnes vastaspoole nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ringkonnakohus leiab, et kui pool loobub esitatud tõendist, siis peab see olema protokolli kantud või kui taotlus on esitatud kirjalikult, siis peab toimikust olema näha vastaspoole seisukoht taotluse osas ning kohus peab fikseerima muutunud olukorra, s.t pooled peavad ühtemoodi aru saama, milliste tõenditega kohus otsuse tegemisel arvestab ja põhjendused, miks kohus mõne tõendiga ei arvesta. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kohus oleks asja uuel läbi vaatamisel arutanud tõenditest loobumise taotlust. Asja materjalide kohaselt toimus pärast asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist neli kohtuistungit. 16.02.2009 kohtuistungil arutati põgusalt kompromissi saavutamise võimalusi ja kohus lükkas kompromissi läbirääkimiste võimaldamiseks kohtuistungi edasi. 30.03.2009 kohtuistungil tegi kohus veelkord pooltele ettepaneku lõpetada vaidlus kompromissiga ning pooled esitasid oma seisukohad, kohus lükkas asja arutamise edasi. 15.04.2009 kohtuistungil tegi hageja kompromissi ettepaneku, et kostja tasub 2 379 960 kr ja hageja menetluskulud ca 200 000 kr. Kostja oma lõpplikku seisukohta ei avaldanud ja kohus lükkas asja arutamise edasi põhjendusega, et pooltele tuleb anda aega läbirääkimiste pidamiseks. 15.07.2009 toimus viimane istung maakohtus. Istungi protokolli kohaselt „kohus loeb toimiku avaldatuks“, kohus võttis asja juurde menetluskulude taotlused, pooled ei soovinud kohtulikku uurimist enam täiendada ja kohus läks üle kohtulikele vaidlustele. Ringkonnakohtu arvates, kui maakohus „luges toimiku avaldatuks“, pidi kohus kõiki asjas esitatud tõendeid hindama. Erandina on lubatav jätta kohtuotsuse tegemisel mõne lubamatu või asjakohatu tõendiga arvestamata TsMS § 238 lg 5 alusel, kuid kohtulahendis ei saa esmakordselt väita toimikus dokumenteerimata seisukohta, et menetlusosaline loobus tõendist.

11.Apellant tugines oma väidete tõendamisel muuhulgas järgmistele tõenditele: 1) kriminaalasjas nr 002210000145 hageja suhtes tehtud maksurevisjoni tulemusena väljastatud Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti 30.01.2001 kontrollakt nr 70-11/7, mille järgi on hageja varjanud alkohoolsete jookide realisatsiooni ja jätnud tasumata riigile käibemaksu 1 308 237 krooni; 2) Tallinna Linnakohtu 19.04.2001 otsus kriminaalasjas nr 1/2-1078/01, millega mõisteti hageja juhatuse liige U. M. ja turundusjuht M. H. süüdi maksukuriteos, karistati neid tingimusliku vabadusekaotusega ja mõisteti neilt välja tekitatud kahju 1 308 237 krooni solidaarselt Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti kasuks. Selle otsusega loeti tuvastatuks, et U. M. hageja juhatuse liikmena esitas tahtlikult Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuametile ajavahemikul 2000. a jaanuarist septembrini käibemaksudeklaratsioonis valeandmeid, jättes deklareerimata kostjale alkoholi realisatsiooni ja sellelt maksustatava käibe, millega pani toime KrK § 1481 lg 5 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Sama kohtuotsusega loeti tuvastatuks, et M. H. hageja turundusjuhina organiseeris ajavahemikul 2000. a jaanuarist septembrini hageja nimel majandustehinguid kostjaga, mis seisnes viimasele alkoholi realisatsioonis 6 764 490 krooni väärtuses, millest eelneval kuritegelikul kokkuleppel U. M. deklareeriti maksuhaldurile maksustatavat käivet vaid 228 162 krooni väärtuses, millega pandi toime KrK § 17 lg 4 ja § 1481 järgi kvalifitseeritav kuritegu; 3) Tallinna Linnakohtu otsus 28.03.2002 kriminaalasjas nr 1/2-365/02, millega kostja juhatuse liiget ja turundusjuhti T. U. karistati KrK § 1481 lg 10 järgi tingimusliku vabadusekaotusega ja mõistis temalt välja riigi kasuks 1 544 220.30 krooni. Selle otsusega loeti tuvastatuks, et T. U. kostja aruandluse eest vastutava isikuna korraldas maksuametile ettevõtte 2000. a jaanuari kuni septembri maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise. T. U. jättis kajastamata ja deklareerimata viidatud ajavahemikul maksuametile esitatud käibedeklaratsioonis hagejalt 7 718 482.25 krooni ulatuses müügiarvete alusel ostetud alkoholi ning realiseeris kauba kostja nimel tegelike turuhindadega 9 192 408.78 krooni eest. Ringkonnakohus leiab, et eelviidatud tõendid on tsiviilkohtumenetluses lubatavad ning maakohus on nendele andnud ebaõige hinnangu.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja poolt viidatud kriminaalasjade otsused ei tõenda üldse hageja väiteid kostjale üleantud kauba koguste kohta. 2001.aastal kehtinud KrMK § 364 lg 1 kohaselt, kui teise või kolmanda astme kuriteo kohta alustatud kriminaalmenetluses on tõendamiseseme asjaolud selged ja süüdistatav on end temale esitatud süüdistuses täies mahus süüdi tunnistanud, võib prokurör omal algatusel, samuti uurija taotlusel kohaldada kriminaalasja menetlemiseks lihtmenetlust. Kriminaalasjas tehtud otsuste kohaselt on lihtmenetluses süüdi mõistetud nii kostja kui hageja esindajad 2002. aastal kehtinud KrK § 1481 alusel. Nimetatud sätte kohaldamisega loeti tõendatuks maksudest kõrvalehoidmine käibe deklareerimata jätmise tõttu. Kostja ja hageja esindajad on süüd tunnistanud ning neilt on riigi kasuks välja mõistetud üle miljoni krooni. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud kriminaalasjades tehtud otsustega on hageja oma väiteid tõendanud kostja poolt kauba vastuvõtmise kohta. Ringkonnakohtu arvates tõendab hageja väiteid ka maksuameti kontrollakt ja selle aluseks ning selle juures olevad materjalid. Asjaolu, et kontrollakti alusel ei tehtud maksuotsust ei kahanda kontrollakti kui tõendi väärtust käesolevas asjas, arvestades muuhulgas ka asitõendiks tunnistamise määruse aluseks olevaid arve-saatelehti ning tabelitena poolte vahel varjatud arvlemiste kajastamist (I kd lk 44 – 72). Ringkonnakohus märgib, et kohus peab TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Ringkonnakohus arvestab tõendite hindamisel ka sellega, et käesolevas asjas ei ole kostja esitanud oma väidete kinnitamiseks tõendeid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool oma väiteid ja vastuväiteid tõendama. Hageja on esitanud väite, et nii hageja kui kostja jätsid dokumenteerimata ja deklareerimata tegeliku käibe maksude varjamise eesmärgil. Nimetatud väide ei ole iseseisvaks aluseks, et pöörata tõendamiskoormist ümber, kuid arvestades hageja poolt oma väite kinnitamiseks esitatud tõendeid, oli kostjal kui alkoholi ostjal võimalik hageja esitatu ümberlükkamiseks esitada omapoolsed tõendid. Kostja tõendeid ei esitanud, vaid piirdus vastuväidete ja nendel põhinevate järeldustega – lihtmenetluse otsused ei tõenda kauba üleandmist, Maksuameti kontrollaktis kajastatud seisukohad on käsitatavad maksuameti õigusliku hinnanguna ja kuna Maksuamet ei teinud kostja suhtes maksuotsust, siis võib järeldada, et riik ei pidanud maksunõuet kostja vastu põhjendatuks. Ringkonnakohtu arvates on, arvestades erandlikke asjaolusid, alus lugeda tõendatuks hageja esitatud väited kauba üleandmise kohta kostjale. Kostja väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta on tasunud hagis esitatud kauba koguste eest, esitanud ei ole.