Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hageja esitas tõenditena: 1) 09.07.2001.a. maksuameti kontrollakti nr. 7-05/61 kostja juures läbiviidud revisjoni kohta, millega hageja tõendab, et kostja on saanud hagejalt alkoholi kokku 6 764 489.88 krooni ulatuses, kuid on vastavalt kontrollaktis tuvastatule jätnud hageja poolt esitatud müügiarved raamatupidamises kajastamata; 2) U M süüdistatavana ülekuulamise protokolli 16.03.2001.a., millega on tõendatud, et nimetatud isik hageja juhatuse liikmena on kostjale 6 764 489.88 krooni ulatuses alkoholi müünud; 3) M H süüdistavana ülekuulamise protokolli, millega hageja tõendab, et 24.10.2000.a. hageja kontorist M. H töökohalt ja 30.11.2000.a. M H elukohas teostatud läbiotsimise käigus äravõetud müügivõrdlustabelid ning arvutist väljaprinditud tabelid kajastavad tegelikku alkoholi realisatsiooni kostjale; 4) H Ti tunnistajana ülekuulamise protokolli 27.11.2001.a., millega hageja tõendab, et H T kostja juhatuse liikmena (perioodil 22.08.1997.a.-25.07.2000.a.) kinnitab, et vastavalt kostja töökorraldusele liikusid ostu- ja müügiarved läbi T Ue ja seega pidi viimane olema kursis kogu kauba kogustega, mis kostja poolt osteti ja mis edasi müüdi; 5) E Ei tunnistajana ülekuulamise protokolli 27.11.2001.a., millega hageja tõendab asjaolu, et kostja poolt tegeles kauba sisseostmisega hagejalt ainuisikuliselt T U. Avaldust nõude suurendamiseks põhistatakse asjaoluga, et hageja pankrotihaldur on saanud enda valdusse dokumendi, mille kohaselt on kostjal lisaks hagis toodule täitmata 07.06.99.a. lepingust tulenevaid kohustusi veel 348 390 krooni ulatuses. Nimetatut tõendavad hagi suurendamise avaldusele lisatud Lisad 6-14 (arve-saatelehed), milles kostja esindaja on kinnitanud alkoholi(kauba) vastuvõtmist. Seega palus hageja nõuet suurendada 7 112 879 kroonini. 15.07.2009 esitatud kohtuliku vaidluse teeside kohaselt on Riigikohus asjas tuvastatud asjaolude ning esitatud tõendite pinnalt leidnud järgmist: Poolte vahel on 07.06.1999.a sõlmitud müügileping alkoholi müümiseks, mille üle vaidlust ei ole, vaidlus on üleantud kauba kogustes; praeguses asjas võib tõendada müügilepingu täitmist ka muude tõenditega, kui leping ise ette nägi, kuivõrd müügileping sõlmiti juba 07.06.1999.a.; kui kostja ei ole arvele alla kirjutanud, tulebki hagejal oma müüja kohustuste täitmist tõendada teiste tsiviilkohtumenetluses lubatud tõenditega; kohtul tuleb müügilepingu täitmise aspektist hinnata kõiki asjas esitatud tõendeid, sh kohtulahendeid kriminaalasjades; kui hageja tõendab oma nõude väiksemas ulatuses kui hagis nõutud, tuleb tema nõue tõendatud ulatuses ka rahuldada. Tulenevalt Riigikohtu poolt väljendatud seisukohtadest rõhutab hageja järgmisi asjaolusid: Nõude aluseks on asjaolu, et hageja müüs kostjale lepingu alusel alkohoolseid jooke, mis on kostjale reaalselt üle antud, kuid mille eest on hagejale tasumata. Vaidlus on selles, kas nimetatud müügilepingust tulenevad kohustused on täidetud ja millisel määral ning milliste tõenditega on kohustuste täitmine tõendatud. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 242 lg 1 sätestatud ostumüügilepingu mõiste kohaselt ostu-müügilepingu järgi kohustub müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Varasema õigusteooria kohaselt oli ostu-müügileping konsensuaalne leping ja tunnistati sõlmituks seadusega ettenähtud vormis kokkuleppe saavutamise momendist alates. Vara üleandmine, millest räägitakse § - s 242, ei ole lepingu sõlmituks tunnistamise tingimuseks, vaid kohustuse täitmine, mis tekib müüjal juba sõlmitud lepingust. Seega vara üleandmine- vastuvõtmine on juba olemasoleva kohustuse täitmise küsimus, mida tuleb hinnata igal konkreetsel juhul eraldi. TsK § 242 ei tulene, et vara üleandmine peab olema vormistatud saatelehega. TsK § 242 ei sätesta kriteeriume või piiranguid, kuidas ja mismoodi pidi olema vormistatud kohustuse täitmine (vara reaalne üleandmine). Lepingu § 5 lg 2 ei ole käsitletav poolte kokkuleppena määrata tõendile kohtu jaoks ette kindlaksmääratud tõenduslik jõud. See säte käsitleb siiski lepingulise kohustuse täitmise küsimust,

mitte tõendamiskoormise ette kindlaksmääramist kohtu jaoks TsMS § 238 lg 2 tähenduses. Pooled ei ole lepinguga ka otsesõnu välistanud muude tõendite kasutamist, iseäranis TsMS tähenduses. Seega võib praeguses asjas tõendada müügilepingu täitmist muude tõenditega. Käesoleva vaidluse eripära on selles, et pooled on teadlikult eiranud lepingus kokku lepitud kaupade üleandmise vormistamise korda, eesmärgiga panna toime käibemaksupettus. Nimetatud eesmärk ning kuriteo toimepanemise fakt on tõendatud jõustunud kohtulahenditega. See asjaolu aga ei välista ega muuda olematuks kostja tsiviilõiguslikku kohustust tasuda reaalselt saadud kauba eest. Pankrotihalduril on võlausaldajate huvides kohustus sisse nõuda äriühingu võlad. Hageja on olnud pidevalt arvamusel, et pelgalt asjaolu, et ostja ei ole allkirjastanud saatelehti, ei saa olla aluseks lepinguliste kohustuste täitmisest keeldumiseks, kui faktiliselt on kaup üle antud ning seda asjaolu on võimalik tõendada muude tõenditega. Vastupidine käsitlus ei vastaks hea usu põhimõttele ning oleks teise lepingupoole suhtes äärmiselt ebaõiglane. Hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks ei saa pidada vastustaja käitumist kui ta leiab, et kauba reaalne üleandmine ei ole tõendatud saatelehtedega, olgugi et ta teadis, et selliseid saatelehti ei ole kunagi vormistatud. Saatelehtede vormistamata jätmine ei tee aga olematuks kaupade faktilist üleandmist ja saamist ning hilisemat realiseerimist, millised asjaolud on tuvastatud teiste dokumentaalsete tõenditega. Kuna arve/saatelehti teadlikult ei vormistatud, siis ongi hageja esitanud kauba üleandmise tõendamiseks teised (kaudsed) tõendid, mis kinnitavad, et kaup on hagejalt kostjale reaalselt üle antud, mida kohtud varasemalt ei hinnanud. Seega ei saa vastustaja tugineda vaidlusalusele lepingu sättele ning ta on kaotanud õiguse nõuda kauba üleandmise tõendamist müügilepingus sätestatud vormis dokumentidega. Ta ei saa ka omapoolsete tsiviilõiguslike kohustuste täitmisest keelduda, kuna see oleks hea usu põhimõtte kohaselt vastuvõetamatu. Pooled ei ole teadlikult vormistanud müügilepingus sätestatud vormis arve/saatelehti, mistõttu ongi hageja esitanud kauba vastustajale üleandmise tõendamiseks teised tõendid. TsMS § 5 lg 2 kohaselt on poolel ise õigus valida, milliste tõenditega ta oma väiteid ja asjaolusid tõendab. Varasem, enne 01.01.2006 kehtinud TsMS ei võimaldanud kokku leppida, milliste tõenditega on võimalik asjaolusid tõendada. Riigikohtu arvates on hagejal võimalik oma väiteid tõendada kõikide tsiviilkohtumenetluses lubatud tõenditega. Hageja on kohtule esitanud kauba üleandmise tõendamiseks alljärgnevad dokumentaalsed tõendid: 1) Tallinna LK 19.04.2001.a. otsuse kriminaalasjas nr. 1⁄2 -1078/01 (jõustunud), millest nähtub, et M H tegi ajavahemikul jaanuar-september 2000 hageja nimel majandustehinguid vastustajaga, mis seisnesid vastustajale alkoholi realisatsioonis kokku 6 764 490 krooni väärtuses, kuid millelt deklareeriti käivet vaid 228 162 krooni väärtuses. 2)Tallinna LK 28.03.2002.a. otsuse kriminaalasjas nr. 1/2 -365/02 (jõustunud), mille kohaselt T U varjas oma tahtliku tegevusega vastustaja alkoholi realisatsiooni ja sellelt tekkinud käivet, jättes kajastamata ja deklareerimata ajavahemikul jaanuar-august 2000.a. maksuametile esitatud käibedeklaratsioonides hagejalt 7 718 482.25 krooni suuruses summas ostetud alkoholi, millise kauba realiseeris tegelike turuhindadega 9 192 408.78 krooni. 3)Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti 30.01.2001.a. kontrollakt nr. 70-11/7, OÜ-s Lifetime Grupp läbiviidud revisjoni kohta, mis tõendab, et perioodil jaanuar-september 2000.a. müüs hageja OÜ Lifetime Grupp AS-le Helter – R alkoholi kokku 6 764 490 krooni ulatuses, kuid ei ole nimetatud tehinguid raamatupidamises täies mahus kajastanud (kajastus müük 228 162 krooni eest). 4)Tallinna Juriidiliste isikute Maksuameti 09.07.2001.a.kontrollakt nr. 7-05/61 AS-is Helter-R läbiviidud revisjoni kohta, mis tõendab, et vastustaja on saanud hagejalt alkoholi kokku 6 764 489,88 (ilma käibemaksuta) krooni ulatuses, kuid on vastavalt kontrollaktis tuvastatule jätnud hageja poolt esitatud müügiarved raamatupidamises kajastamata. 5)kriminaalmenetluse käigus koostatud U M, M H, H Ti ja E Ei ülekuulamise protokollid, milles viidatud isikud üheselt kinnitavad maksuameti kontrollaktides sisalduvate andmete õigsust ja vastavust tegelikkusele.

Nimetatud tõendid tõendavad üheselt, et hageja andis vastustajale kauba üle. Neid tõendeid tulebki hinnata müügilepingu reaalse täitmise (kauba üleandmine) seisukohast müüja poolt, mis on peamine hagi aluseks olev asjaolu. Kriminaalasjas tehtud kohtulahenditest ning maksuameti kontrollaktidest nähtub veenvalt asjaolu, et perioodil jaanuar-september 2000.a. müüs hageja kostjale alkoholi kokku 6 764 490 krooni ulatuses, kuid ei ole nimetatud tehinguid raamatupidamises täies mahus kajastanud. Seega on tõendatud hageja poolt kostjale kauba üleandmine vähemalt 6 764 490 krooni eest. Hageja rõhutab siinkohal Riigikohtu otsuse p 12 sisalduvat seisukohta, et kui hageja tõendab oma nõuet väiksemas ulatuses kui hagis nõutud, tuleb tema nõue tõendatud ulatuses rahuldada. Seega on hageja arvamusel, et kriminaalasjas kogutud tõenditega (s.t muude tõenditega) on tema nõue tõendatud vähemalt viidatud summa ulatuses (6 764 490.-). Samuti järeldub neist tõenditest üheselt, et isikutel oli tekkinud käive käibemaksuseaduse § 3 tähenduses, mis kuulus raamatupidamisseaduses sätestatud ulatuses kajastamisele alles peale kaupade, kõnealusel juhul alkoholi, müüki. Järelikult, kui oli tekkinud kohustus käibe raamatupidamises kajastamiseks ja nõuetekohaste deklaratsioonide esitamiseks, oli tekkinud käive ehk siis kaubad olid juba reaalselt müüdud. Hageja arvates on eelpool viidatud dokumentaalsete tõenditega veenvalt tõendatud, et poolte tahe müügilepingu sõlmimisel oli siiski suunatud kauba müümisele ja ostmisele ning poolte tahe sellisena ka realiseerus. Kostja seisukoht, et viidatud revisjoni kontrollaktid ei tõenda kaupade üleandmist ja võivad osundada üksnes füüsilise isikute endi võimalikele kokkulepetele isekeskis, ei ole asjakohased. Revisjonid viidi siiski läbi äriühingute raamatupidamises. Füüsilised isikud olid äriühingute töötajad, kes tegutsesid äriühingu huvides, mitte iseenda huvides. Maksumenetluses tuvastatud asjaolusid ei ole viidatud füüsilised isikud kui ka puudutatud äriühingud ise kahtluse alla seadnud. Kostja väited tulemuste vaidlustamise osas on paljasõnalised ja tõendamata. Puudub ka igasugune mõistlik põhjus, miks peaks füüsiline isik iseenda tarbeks ostma alkoholi hagis viidatud kogustes. Riigikohus on otsuse p 13 leidnud, et ülekuulamise protokollid ei võimalda neis sisalduvat hinnata tunnistaja ütlustena, kuna neid isikuid ei ole kohtus vahetult üle kuulatud. Samas ei ole Riigikohus välistanud protokolli kasutamist dokumentaalse tõendina, vaid on selgelt öelnud, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust saab kasutada asjaolude tõendamiseks. Isegi juhul, kui protokollid ei ole kasutatavad dokumentaalse tõendina, on need vaieldamatult kasutatavad hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude põhistamiseks TsMS § 235 tähenduses. Viidatud säte näeb ette võimaluse väidet põhistada (s.t usutavaks teha), kasutades selleks tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ette nähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kokkuvõtteks on hageja arvamusel, et kriminaalasjas tehtud kohtulahenditest ning maksuameti kontrollaktidest nähtub veenvalt asjaolu, et perioodil jaanuar-september 2000.a. müüs hageja kostjale alkoholi kokku 6 764 490 krooni ulatuses, kuid ei ole nimetatud tehinguid raamatupidamises täies mahus kajastanud. Seega on tõendatud hageja poolt kostjale kauba üleandmine vähemalt 6 764 490 krooni eest. Kriminaalasjas kogutud tõenditega (s.t muude tõenditega) on tema nõue tõendatud vähemalt viidatud summa ulatuses (6 764 490.-krooni). Kostja vastuväited Kostja oma kirjalikus vastuses ja edaspidi suuliselt istungitel hagi ei tunnista. Esitatud hagi põhineb hageja suhtes algatatud kriminaalasjas koostatud kontrollaktile ja kohtuotsustele. Kostja nimetatud menetluses menetlusosaline ei ole olnud ja kostjale ei ole ka seoses eelkirjeldatud kohtuasjade aluseks olevate tehingutega esitatud mingisuguseid nõudeid ega ettekirjutusi.

U M, M H ja T U on hagi lisadeks olevate tõendite kohaselt ennast neile esitatud süüdistustes tunnistanud süüdi. Paraku ei selgu neist kriminaalasjadest kohtu hinnangut kostja tegevusele ega kostja seisukohta süü aluseks olevate tegude osas, mistõttu need kriminaalasjades sisalduvad asjaolud ei saa olla vara üleandmise tõendamisest vabastamise aluseks. See oleks võimalik vaid siis, kui hageja oleks suunanud oma nõude nimetatud isikute vastu. T U oli kostja juhatuse liige 25.07.2000 kuni 07.02.2001, mistõttu kohtumenetluses, mis toimus 28.03.2000 ei saanud T U väljendada kostja kui juriidilise isiku seisukohta. Hageja poolt 25.05.2006.a. esitatud täiendavate tõendite kohta märgib kostja, et süüdistavatena ja tunnistajatena isikute ülekuulamise protokollid ei ole kasutatavad nõude esitamisel käesoleva kostja vastu. Selleks, et neid saanuks kasutada, pidanuks kostja osalema nimetatud kriminaalmenetlustes. Kostjal puudus võimalus end kaitsta paljasõnaliste süüdistuste vastu, mida need isikud on enda ülekuulamistel väljendanud ja seetõttu ei saa nimetatud dokumendid põhiseadusest tulenevalt kaitseõiguse põhimõttele tuginedes omada tõenduslikku väärtust. Maksuameti 09.07.2001.a. kontrollakti kohta leiab kostja, et kostja viis samal ajal läbi ettevõttesisese revisjoni, mille tulemusena tuvastati, et kostja ei ole saanud ega müünud rohkem kaupu, kui raamatupidamises on kajastatud. Maksuametile edastati oma seisukoht kontrollaktiga mittenõustumise kohta. Maksuamet lõpetas menetluse kostja suhtes. Kostjalt ei ole keegi peale revisjoniakti koostamist ja kostjapoolse vastuse esitamist nõudnud revisjoni aktis kirjeldatud maksusummade tasumist ega süüdistanud muudes maksualastes rikkumistes. Kuna revisjoniaktis esitatud nõudeid ei pööratud kostja suhtes täitmisele ja lõpetati menetlus, siis ei ole revisjoniakt kasutatav tõendamaks kauba saamist kostja poolt. Täiendavate tõenditena esitatud arvetel on märgitud kliendiks AS Helter-R, kuid paraku ei ole arveid nr.991307/2, 991355, 991482-1, 991482-2, 991499, 9915101 ja selles kajastatud kaupu kostja kunagi saanud. Samuti ei ole saajana allakirjutanud isikud kunagi töötanud kostja juures ega olnud kostja esindajaks. Seega ei saa tunnistada ka nõude suurendamist. 15.07.2009 esitatud kohtuliku vaidluse teeside kohaselt AS Helter-R vaidleb Lifetime Grupp OÜ hagile vastu. Kostja jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kostja ei nõustu hageja väitega, et hageja on kostjale müünud kaupa hageja poolt väidetud 7 718 482,25 krooni eest ning et kostja on jätnud nimetatud selles väärtuses kauba eest hagejale tasumata. Kostja kinnitab jätkuvalt, et kaupade eest, mida hageja on kostjale müünud ja üle andnud, on kostja hagejale tasunud. Vaidlusalust kaupa ei ole hageja kostjale üle andnud ja seetõttu ei kostjal kohustust selle eest tasuda. Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjaolu, et käesolevas asjas lasub kaupade müümise ja kostjale üleandmise tõendamiskoormis hagejal, tuleneb ka Riigikohtu 3. detsembri 2008.a otsusest käesolevas asjas. Lähtudes TsK § 242 lg 1 lasub hagejal kohustus tõendada, millal, millises koguses ja millist kaupa hageja kostjale väidetavalt üle andis. Lisaks lasub hagejal kohustus tõendada, milline oli väidetavalt kostjale müüdud kauba hind. Riigikohus on 26. märtsi 1998.a otsuses nr 3-2-1-41-98 märkinud, et ostu-müügilepingu kvalifitseeriv tunnus on TsK § 242 lg 1 järgi hind, mis peab poolte tahtel olema väljendatud lepingus endas või lepingu juurde kuuluvas dokumendis. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole käesoleval juhul tõendanud ühtegi TsK § 242 tulenevat asjaolu. Hageja on kinnitanud, et kostjale ei ole väljastatud arveid vaidlusaluse kauba eest. Kuigi hageja on esitanud kostja vastu nõude, mille summa ületab 7 miljonit krooni, ei ole hageja suutnud välja tuua, millist kaupa konkreetselt, millal, millises koguses ja millise hinnaga kostjale müüdi. Samuti pole hageja tõendanud kauba üleandmist kostjale. Hageja ei ole esitanud ka ühtegi kauba üleandmise kohta

vormistatud dokumenti, milles kostja oleks kinnitanud vaidlusaluse kauba kättesaamist. Kostja on seisukohal, et juhul kui poolte vahel oleks hageja poolt väidetud tehingud toimunud, omaks hageja andmeid müügilepingu tingimuste ja asjaolude kohta. Ei ole tõepärane, et oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev müüja ei oma andmeid enda poolt tehtud müügitehingu asjaolude ja tingimuste kohta. Hageja poolt kohtule tõenditena esitatud arvetest on kostja hagejale tasunud tl 75 kuni tl 83 asuvad arved nr 2002020, 2002028, 2004022, 2005051 (asub ka tl 46 ja 64), 2008038, 2009013, 2009029, 2008091, 2009082. Need arved andis AS Helter-R politseile 23. mail 2001.a AS-is Helter-R läbiviidud läbiotsimise käigus (tl 73-74). Kostja jääb varasemalt esitatud seisukoha juurde, et hageja nõuded perioodi 18. november 1999.a kuni 22. detsember 1999.a eest on aegunud. Toimikuleht 131 kuni 139 asuvad arved kajastavad seega täies ulatuses perioodi, mille osas hageja nõue on aegunud ning nende sisuliseks hindamiseks puudub vajadus. Küll soovib kostja märkida, et arvetele allkirja andnud „Medvedev’it“ ja „Karu“ ei ole kostja juures kunagi töötanud, mistõttu kostjal on põhjust arvata, et allkirjad nendel arvetel on ilmselt võltsitud. Lisaks eeltoodud arvetele on hageja esitanud asja juurde läbiotsimise käigus leitud järgmised arved: Arve nr 2005051/1 18. maist 2000.a summas 201 600 krooni; Arve nr 2004035/1 14. aprillist 2000.a summas 504 000 krooni. Kostja ei ole nimetatud kahte arvet ega nendes kajastatud kaupa saanud. Hageja ei ole esitanud tõendeid nendel arvetel kajastatud kauba üleandmise kohta kostjale. Seega on hageja esitanud vaid kaks arvet kokku summas 705 600 krooni ulatuses, millel kajastatud kaup kostjale väidetavalt üle antud on. Samas ei ole nende arvete ja kauba üleandmist kostjale tõendatud. Kostja on seisukohal, et vaidlusaluse kauba üleandmist hagejalt kostjale ei saa tõendada hageja esitatud Tallinna Linnakohtu 28. märtsi 2002.a otsus kriminaalasjas 1⁄2 -365/02 T Ue süüdistuses KrK § 1481 lg 10 järgi ja 19. aprilli 2001.a otsus kriminaalasjas nr 1/2 -1078/01 U M süüdistuses KrK § 148 lg 10 ja M H süüdistuses KrK § 17 lg 4 ja § 148 lg 10 järgi. Nimetatud tõendite hindamisel on oluline arvestada, et need kohtuotsused on tehtud kokkuleppemenetluses. Nimetatud kriminaalasjades on prokurör ja kohtualused sõlminud kokkuleppe ja kohus on need kinnitanud. Kohtuotsustest nähtuvalt on kohus teinud üksnes kindlaks, et lihtmenetluse kokkuleppe sõlmimine oli kohtualuste tõelise tahte avaldus ning nõustunud kokkulepitud karistusega. Kohus ei ole kriminaalasjas kogutud tõendeid uurinud ega hinnanud ning selle põhjal otsustanud, kas kohtualuste tegevuses esinesid neile inkrimineeritud kuriteo koosseisulised tunnused või mitte. Sellest tulenevalt saavad nimetatud kohtuotsused tõendada üksnes seda, et T U, U M ja M H on süüdi mõistetud kohtuotsustes märgitud kuritegude toimepanemise eest mitte aga seda, kas hageja müüs kostjale vaidlusalust alkoholi või mitte. Kostja soovib täiendavalt märkida, et kostja ei ole olnud T Ue, U M ja M H kriminaalasjades menetlusosaliseks ega ole saanud esitada oma seisukohti nimetatud isikutele esitatud süüdistuste osas. Kostjale ei ole teada, millistel kaalutlustel nõustusid T Ue, U M ja M H lihtmenetluse kokkuleppe sõlmimisega ning milline oleks kohtuotsus olnud siis, kui lihtmenetlust ei oleks kohaldatud. Kostja on seisukohal, et õiglase kohtumõistmise põhimõttega ei oleks kooskõlas see, kui kostjale omistatakse tegevusi, mille toimumises kolmandad isikud on omavahel kokku leppinud, kusjuures kostjal pole olnud võimalust väljendada oma seisukohti selles kokkuleppes kajastatud asjaolude kohta ega seda vaidlustada. Hageja on ühe tõendina esitanud Tallinna Juriidiliste isikute Maksuameti 09.07.2001.a kontrollakti nr 7-05/61. Vastavalt hagis märgitule soovib hageja nimetatud tõendiga tõendada, et kostja on saanud hagejalt alkoholi kokku 6 764 489,88 (ilma käibemaksuta krooni ulatuses). Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi vastav kontrollakt on koostatud, ei teinud Maksuamet AS-i Helter-R suhtes maksuotsust.

Maksukorralduse seaduse § 95 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks maksuotsuse. Seega saab täiendavalt tasumisele kuuluvat maksu määrata üksnes maksuotsusega mitte kontrollaktiga. Käesoleval juhul ei ole maksuotsust tehtud, mistõttu võib järeldada, et riik ei pidanud vastavat maksunõuet AS Helter-R vastu põhjendatuks. Maksuameti kontrollaktist nähtuvalt ei leitud AS-is Helter-R läbiviidud revisjoni käigus AS-ist HelterR mingeid dokumente ega muid tõendeid, mis oleksid osundanud AS Helter-R poolt hagejalt vaidlusaluse kauba ostmisele. Maksuameti järeldus, mille kohaselt hageja müüs kostjale 7 718 482,25 krooni eest kostja raamatupidamises kajastamata kaupa, põhines üksnes keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude osakonna poolt kriminaalasja nr 01221000315 raames maksuametile esitatud materjalidel OÜ Lifetime Grupp OÜ kohta. Kontrollaktis on korduvalt osundatud politsei andmetele ja lähtutud eeldusest, et politsei poolt Maksuametile esitatud andmed tõendavad politsei poolt väidetavaid asjaolusid. Kuna AS-is Helter polnud vaidlusalust kaupa, siis tegi maksuamet järelduse, et see kaup oli maha müüdud. Samas pole mingeid andmeid selle kauba müümise kohta. Kontrollakti nö ebausaldusväärsusele osundavad seal sisalduvad vastuolud. Kontrollaktis on väidetud, et „OÜ Lifetime Grupp“ müügiarvetest, mis oli esitatud AS-ile Helter-R, olid ametlikult kajastamata arved kokku summas 7 718 482,25 krooni“. Nagu eelpool juba märgitud on hageja käesolevas asjas kinnitanud, et kostjale ei ole vaidlusaluse kauba eest arveid esitatud, mistõttu jääb Maksuameti seisukoht arusaamatuks. Seoses maksuameti kontrollaktiga soovib kostja veel esile tuua, et maksuamet leidis, et AS Helter-R kajastas kahte fiktiivset ostuarvet kauba ostmise kohta OÜ-lt Lifetime Grupp. Maksuamet asus seisukohale, et OÜ Lifetime Grupp raamatupidamisandmete kohaselt ei olnud OÜ-l Lifetime Grupp võimalik sellist kogust viina toota ning samuti kinnitas AS Helter-R laohoidja, et nendel arvetel kajastatud alkohol lattu ei jõudnud. Samas ei nähtu maksuameti kontrollaktist midagi selle kohta, kuidas oli OÜ-l Lifetime Grupp võimalik AS-ile Helter-R müüa oluliselt suuremas koguses alkoholi. Seega heideti AS-ile Helter-R samaaegselt ette OÜ Lifetime Grupp osade arvete raamatupidamises kajastamata jätmist ja osade arvete kajastamist. Kui väidetavate fiktiivsete arvete puhul võttis Maksuamet aluseks AS Helter-R laoandmed, siis OÜ-lt Lifetime Grupp väidetavalt ostetud ja raamatupidamises kajastamata jäetud kauba puhul ei omanud asjaolu, et ladu sellise kauba ostmist ei kajastanud, mingit tähtsust. Kontrollaktis on viidatud kriminaalasja eeluurimisel ülekuulatud tunnistajate ütlustele, mille kasutamise käesolevas asjas tõendina Riigikohus välistas. Kostja on seisukohal, et TsMS-iga ei ole kooskõlas see, kui kriminaalasja eeluurimisel kogutud tõendid, mis ei saaks olla tõendiks tsiviilkohtumenetluses muutuksid nö lubatavaks tõendiks seetõttu, et maksuamet on nendest tõenditest tulenevad seisukohad kajastanud oma kontrollaktis. Kostja leiab, et Maksuameti kontrollaktis kajastatud seisukohad on käsitatavad Maksuameti õigusliku hinnanguna peamiselt politsei poolt esitatud andmetele ja väidetele ning seetõttu ei ole kontrollakt tõendiks TsMS tähenduses. Hageja on käesoleva asja menetlemiseks tuginenud järgmistele kriminaalasja eeluurimisel antud ütlustele: U M süüdistatavana ülekuulamise protokoll 16. märtsist 2001.a.; M H süüdistatavana ülekuulamise protokoll 16. märtsist 2001.a.; H Ti tunnistajana ülekuulamise protokoll 27. novembrist 2001.a; E Ei tunnistajana ülekuulamise protokoll 27. novembrist 2001.a;

Riigikohtu otsusest tuleb otseselt, et hageja poolt esitatud T Ue, M H, U M eeluurimisel antud ütlustega ei saa tõendada vaidlusalusel kauba üleandmist hagejalt kostjale. Keskkriminaalpolitsei 5. veebruari 2001. a vaatlusprotokolli (tl 42-43) kohaselt võeti 30. novembril 2000.a M. H elukohast ära arvutis koostatud dokumendid, mis on välja prinditud A4 formaadis valgetel lehtedel, mis kajastavad Lifetime Grupp OÜ ja AS Helter-R vahelisi arveldamisis kuude lõikes tabelitena, kus on märgitud muu seas arve numbrid, kuupäevad ja nende laekumised jne vastavate alguste ja lõppudega. Nimetatud dokumendi kohaselt on AS-i Helter-R lõppsaldo 19. juuni 2000. a seisuga -13 230, 33 krooni. Kostja kinnitab jätkuvalt, et ei ole saanud hagejalt kaupa, mille eest tasumist hageja nõuab. Samas on kostja aga seisukohal, et juhul, kui hageja poolt kostjale kauba müümine loetakse tõendatuks M H, T Ue ja U M kriminaalasja materjalidega, siis tuleb AS-i Helter-R väidetava võlgnevuse hindamisel võtta aluseks eelpool nimetatud dokument, millest nähtuvalt oli AS Helter-R OÜ-le Lifetime Grupp kauba eest tasunud ja 19. juuni 2000.a seisuga oli AS Helter-R lõppsaldo Lifetime Grupp ees 13 239,33 krooni. Seega, kui lähtuda hageja enda poolt esitatud tõenditest, ei ole kostjal hageja ees võlgnevust summas 7 112 879 krooni. Kostja soovib täiendavalt märkida, et hageja käitumine pärast väidetavaid müügitehinguid ei osunda selliste tehingute toimumisele. Nagu eelpool juba märgitud tegutses hageja väidetavate müügitehingute tegemisel oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Vaatamata sellele, et väidetavalt ei tasunud kostja hagejale 1999.a alates ning summad, mille eest hageja kostjale kaupa müüs olid märkimisväärsed, jätkas hageja kostjale väidetavalt kauba müümist ja ei esitanud ühtegi nõuet, meeldetuletust vms kostja väidetava võlgnevuse kohta. Kostja leiab, et selline käitumine võib olla mõistetav, kui võlgnevus on niivõrd väike, et selle sissenõudmiseks tehtavad kulutused ületavad saadavad kasu. Käesoleval juhul, kus väidetavate tehingute summa ületab 7 miljonit krooni, tõendab hageja käitumine kogumis teiste tõenditega seda, et väidetavaid tehinguid pole poolte vahel toimunud. Tulenevalt eeltoodust ja varasemalt esitatud seisukohtadest palub kostja hageja hagi rahuldamata jätta. Menetluse käik 01.07.2005 esitatud hagi jäeti rahuldamata maakohtu 12.02.2007 otsusega. Viru Ringkonnakohtu 28.03.2008 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Riigikohtu 03.12.2008 otsusega tühistati mõlemad varasemad lahendid ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks I astme kohtule. Riigkohtu otsuse kohaselt ei ole põhjendatud kohtute seisukoht müügilepingu täitmise kohta esitatud tõendite lubatavuse osas. Sellest tulenevalt on jäetud hinnang andmata Müügilepingu § 5 õiguslikule tähendusele. Kui kohtud lepingule TsMS § 238 lg.2 tähendust ei omistatud, siis võivad pooled esitada kõik lubatud tõendid. Riigikohus leidis, et 07.06.1999 sõlmitud müügilepingu täitmist võib tõendada ka muude tõenditega, mitte vaid teatud liiki või teatud vormis tõendiga. Märgitud on, et maakohtu poolt põhjendatult tõenditena asja juurde võetud kriminaalasjades tehtud otsused on käsitatavad ühe tõendina. Kolleegium lisas, et kui hageja tõendab muude tõenditega oma nõuet väiksemas ulatuses, kui hagis on nõutud, tuleb tema nõue tõendatud ulatuses ka rahuldada. Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust saab tsiviilasjas kasutada asjaolude tõendamiseks (viide ka lahendile 3-2-1-105-06). Kriminaalmenetluses koostatud ülekuulamise protokolle antud asjas kasutada ei saa, kuna tegemist ei ole kohtuliku uurimise käigus koostatud protokollidega.

Ühtegi täiendavat tõendit või muud tõendi kogumisega seotud taotlust uuesti esimeses astmes toimuvas menetluses esitatud ei ole. Poolte lepitamine kompromissi sõlmimiseks tulemusi ei andnud. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, kohaldatud seadused, uuritud tõendid ja järeldused TsK § 242 kohaselt ostu-müügi lepingu (vaidlusalune leping I kd. lk. 40-41) järgi kohustub müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga kohustub vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Käesolevas asjas varasemas menetluses on hageja oma nõudes tuginenud ka menetlusse tõenditena esitatud arvetele. Peale riigikohtu poolt varasemate kohtulahendite tühistamist toimunud menetluses, kohtulikus vaidluses, on hageja nimetanud tema nõuet tõendavate tõenditena: otsused kriminaalsjades, maksuameti kontrollaktid ja eeluurimise käigus koostatud ülekuulamise protokollid, seega ei ole hageja soovinud tugineda enam arvetele kui tõenditele. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks menetlusse esitatud arvete hindamist ja käsitlemist, kuid märgib sealjuures, et jääb arvete kui tõendite osas varasemas otsuses antud hinnangu juurde. Riigikohtu poolt käesolevas asjas tehtud otsuse kohaselt oleks U M, M H, H Ti ja E Ei kohta eeluurimise menetluse käigus koostatud ülekuulamisprotokollide (I kd. lk.123-130) käsitlemine tõenditena vastuolus TsMS §-ga 251 lg.2, kuivõrd tegemist on eeluurimise käigus koostatud protokollidega ning neid isikuid ei ole kohtus üle kuulatud. Käesolevas uuesti toimunud menetluses ei ole hageja esitanud uuesti taotlust nimetatud isikute ärakuulamiseks tunnistajatena. Seega, lähtudes Riigikohtu otsusest ei saa neid protokolle võtta aluseks haginõude tõendatuse hindamisel. T Ue ülekuulamisprotokolli (I kd. lk. 87-89 ) ei ole hageja soovinud tõendina esitada ja seega puudub vajadus seda hinnata. Hageja, nõustudes Riigikohtu poolt protokollidele kui tõendite kasutamisele antud hinnanguga, on leidnud, et neid protokolle saaks siiski kasutada hagi aluseks olevate faktilise asjaolude põhistamiseks TsMS § 235 tähenduses, ehk teha nende abil usutavaks väited tõendusvahenditega, mis ei ole seaduses tõendiks. Kohus leiab antud kaasust lahendades, et põhistamisele eelnevalt peaks põhistatav asjaolu olema siiski tõendatud vähemalt ühe lubatud tõendiga ja siis võiks tõendatuse nn tugevdamiseks kasutada põhistamise kaudu ka muid tõendusvahendeid. Antud juhul on kohus leidnud, et ülekuulamisprotokolli abil põhistada tahetud asjaolud ei ole tõendamist leidnud ühegi hageja poolt nõude tõendamiseks esitatud lubatud tõendiga. Kohus märgib seejuures, et sõltumata nende protokollide tõendina kasutamise võimatusest, jääb kohus neile protokollidele eelmises otsuses antud sisulise hinnangu juurde ja seega ei saa kohtu hinnangul nende protokollide kasutamisega haginõuet rahuldada ka põhistamise kaudu. Kohus leidis eelmises lahendis, et ülekuulamise protokollides U M tugineb oma ütlustes asjaolule, et kogu hagejapoolse üksikasjaliku arvestusega tegeles M H, kes omakorda kinnitab, et tegelikku alkoholi realisatsoooni kajastavad müügivõrdlustabelid. Müügivõrdlustabeleid ei ole käesolevas asjas tõenditena soovitud hinnata. Kohus leidis, et U M ja M H väited ei oma tõenduslikku tähendust käesolevat kaasust silmas pidades. Kohus jääb selle seisukoha juurde. Hageja on soovinud nõuet tõendada maksuameti kontrollaktidega.( I kd. Lk.14-18 ja 120-122).

Kohus leiab, endiselt, et need aktid tõendavad üksnes asjaolu, et mõlema lepingus osalenud äriühingu tegevuses on ilmnenud maksualaseid puudujääke, mis on leidnud väljundi vastavate süüdiolevate isikute karistamisega maksuameti akti alusel algatatud kriminaalmenetluse käigus. Kohus nõustub kostja poolt nimetatud aktidele antud käsitlusega, mille kohaselt riik, maksuameti näol, ei leidnud põhjust kostja tegevusele reageerida aktile järgnevalt maksukorralduse seaduse alusel maksuotsuse tegemisega. Sellise maksuotsuse, mida saanuks asjaomased isikud ettenähtud korras vaidlustada, olemasolu korral saaks lugeda, et otsuses esitatud asjaolud on vaidlustamatult tõendatud ehk et kostja on saanud hagejalt teatud koguses ja hinnaga kaupa, mille edasimüümisel on ta muuhulgas jätnud täitmata maksukohustused. Kui maksuamet oma aktides tugineb politseilt saadud andmetele, kes need omakorda on kogunud hageja kohta, siis väidetavate arvete raamatupidamises kajastamata jätmine ja selle alusel väidetavalt toimunud käibelt ettenähtud maksete tegemata jätmine võib olla küll pahatahtlik ja seadusevastane, kuid see ei selgita ega tõenda siiski usaldusväärselt seda, et kostja oleks saanud hagejalt väidetud koguses kaupa. Kostja suhtes Maksuameti poolt koostatud kontrollaktile 09.07.2001 nr. 7-05/61 saanuks esitada vastuväited, kohtul puuduvad tänaseni tõendid, kas kostja on seda teinud, ehkki eelmise kohtuliku menetluse ajal kostja väitis end seda teinud olevat. Maksukorralduse seaduse § 81 kohaselt lõpeb revisjon aktiga vaid siis, kui revisjoni käigus ei avastatud maksukohustust muutvaid asjaolusid. Kui maksukohustust muutvad asjaolud on tuvastatud, siis kontrollitava isiku vastuväited lisatakse eriarvamusena, kuid sellisel juhul revisjon lõpeb MKS § 95 kohase maksuotsusega (mitte kontrollaktiga), mille maksuhaldur teeb tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks. MKS § 95 lg.2 kohaselt Maksuotsus on MKS §-s 46 sätestatud nõuetele vastav haldusakt. Maksuotsusest peab selguma, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud. Maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida. Seega kohus leiab, et kontrollakt ei ole selliseks lõplikuks dokumendiks, milles esitatud asjaoludele tuginedes saab teha järeldusi kauba liikumise või mitteliikumise kohta kirjeldatud koguses ja väärtuses. Kontrollakt põhineb politsei poolt hagejalt läbiotsimise käigus äravõetud arvetel. Kontrollakt ei arvestanud, et puudusid tõendid kauba üleandmise kohta kostjale. Eeltoodust tulenevalt ei saa ka kontrollaktil põhinevas kriminaalmenetluses tehtud otsuses kajastatud asjaolusid lugeda tõendatuks tsiviilkohtumenetluses vajalikuks ulatuses. Hageja poolt on tõenditeks esitatud kaks kriminaalasjas tehtud kohtuotsust.(I kd.lk. 21-28) Nimetatud kohtuotsusega on kohus teinud kindlaks, et lihtmenetluses kokkuleppe sõlmimine oli kohtualuste tahe. Kostja selgituse kohaselt ei ole kriminaalasjas kogutud tõendeid uuritud ega hinnatud ning seega saavad otsused tõendada vaid seda, et T. U, U. Matsalu ja M. H on süüdi mõistetud märgitud kuritegude toimepanemise eest, mitte aga seda, kas hageja müüs kostjale vaidlusalust alkoholi või mitte. Kohus ühineb kostja seisukohaga. Esitatud kohtulahendeid TsMS § 232 kohaselt hinnates kohus leiab, et poolte seaduslike esindajate süüdimõistmine maksuametile deklaratsioonide esitamata jätmises või valeandmete deklareerimises, tõendab üksnes seda, et nende deklaratsioonid koostamisel algdokumendiks olnud arve-saatelehed jäeti raamatupidamisseaduse sätteid eirates kajastamata äriühingu raamatupidamises. Nende kajastamata jätmisega ei ole aga piisavalt usaldusväärselt tõendatud asjaolu, kas ja kelle poolt need

algdokumendid pooltevahelise lepingu kohaselt siiski täitmiseks esitati ja kas nende esitatud (või tegelikkuses esitamata) arvete alusel liikus kaupa, millises koguses ja millises väärtuses. Kuivõrd tõendeid nimetatud otsuses ei ole analüüsitud ega neile hinnangut antud, siis ei saa kriminaalasjas kokkuleppemenetluses tehtud otsusega lugeda tuvastatuks käesolevas hagis tuvastamist ja tõendamist vajavaid asjaolusid, ehk seda kas, kuipalju, millises väärtuses ja millal kaupa hageja poolt kostjale üle on antud ning kas ja millise kauba eest kostja on või ei ole tasunud. Kohus leiab, et hagi ei ole põhjendatud ja tõendatud ning ei kuulu tervikuna rahuldamisele. Pooltevahelise 07.06.1999 sõlmitud lepingu kohaselt annab Müüja kauba üle ja ostja kohustub selle eest tasuma; kauba üleandmist ning vastavust koguselistele tingimustele tõendab ostja arvelefaktuurile (saatelehele, veoselehele) allakirjutamisega; kaup antakse üle ostja asukohas ostja poolt kohapeal osundatud esindajale ning nimetatud isik tõendab kauba vastuvõtmist allkirja ning pitsatiga; müüja võib esitada arve enne kauba üleandmist või koos kaubaga; Enne kauba üleandmist esitatud arve kohustub ostja tasuma ettemaksuna ning kauba saab ta kätte pärast ettemaksu laekumist müüja arveldusarvele; arve esitamisel pärast kauba üleandmist, tuleb ostjal arve tasuda 21 kalendripäeva jooksul arvates arve kättesaamisest. Eelnimetatud lepingu sätteid tõlgendades kohus järeldab, et kui müüja andis ostjale kauba üle arvesaatelehtedega, mille ostja esindaja kirjutas alla ja pitseeris, siis arve kuulus tasumisele ja tõendamiskoormis täitmise mittetoimumise kohta läheb üle kostjale. Kui kostja arvele alla kirjutanud ei ole, tuleb hagejal oma müüja kohustuse täitmist, nii arve esitamist kui kauba üleandmist, tõendada teiste tsiviilkohtumenetluses lubatud tõenditega. Kuna menetlusse on esitatud arveid, mille alusel müüjapoolsete kohustuste täitmist eelviidatud korra kohaselt võimalik tuvastada ei ole, siis on hageja muude lubatud tõenditena palunudki käsitleda kriminaalasjades tehtud otsuseid, maksuameti kontrollakte ja eeluurimise ülekuulamisprotokolle. Vastavalt hageja soovile eelmises asja I astmes arutamise etapis (ja arvestades, et käesoleval hetkel ei ole hageja neid tõenditena uuesti nimetanud) on loobutud toimiku lk.49-63, 67-72, 84-86 (mille hulgas on ka hageja poolt müügivõrdlustabeliteks nimetatud tõendid) asuvatest ja hageja poolt esitatud kirjalikele tõenditele tuginemisest. Hageja poolt esitatud läbiotsimise protokolle ja asitõendiks tunnistamise määruseid ei ole menetluse käesolevas etapis taotletud tõenditena arvestada. Varasemas I astme kohtulahendis on leitud, et need hõlmavad haginõudega võrreldes väga väikest osa väidetavatest arvetest ja tuvastatav on nendes tõendites nimetatud arvete puhul üksnes nende arvete füüsiliselt paberkandjal olemasolu, mitte aga nende esitamine kohustatud poolele. Kostja ei ole taotlenud tunnistajate ülekuulamist. Kostja poolt 16.01.2007.a. esitatud AS Hansapanga maksekorraldustest (toim. lk. 133-137 ) on hagi suhtes asjakohased vaid september 2000.a. puudutavad maksekorraldused, ülejäänud maksedokumendid on seotud laenudega või maksete tegemisega arvete katteks, mida haginõudena esitatud ei ole. Esitatud maksete aruanne (toim. lk. 138-139) ja müügiarvete päevaraamat (toim. lk.140) kajastavad rahade liikumist laenusuhtega seoses või puudutavad perioodi, mida hagis pole esitatud või kajastavad arveid, mille alusel hagi pole esitatud ja seega ei ole tõendid asjakohased. Nimetatud dokumentide tõenditena arvestamist oma nõude põhjendamiseks pole hageja enam soovinud.

Hageja leidis menetluse eelmises etapis, et vähemalt 155 143.95 krooni ulatuses on kostja hagi õigeks võtnud. Kohus leidis, et TsMS § 430 mõttes ei ole kostja kohtule esitatud avaldustes ega ka istungil esitanud hagi õigeksvõtmise avaldust. Hageja on selle summa nimetamisel lähtunud kostja poolt 12.10.2005 ( toim.lk. 96) esitatud vastusest, kus kostja ütleb, et ta on hageja arvele kandnud eeltoodud summa. Kuna samas seletuses on kostja selle ülekandega seoses viidanud pooltevahelistele laenudele ja tasaarvestustele ja neid laenu- ja tasaarvetuse väidetavatest suhetest tulenevaid asjaolusid kohus menetluse käigus ei pidanud võimalikuks antud kaasusega seostada, siis jätab kohus arvestamata hageja väite selle kohta, et kostja on mingis osas hagi tunnistanud selle tasumise kaudu. Samasisulist väidet praeguses etapis hageja uuesti esitanud ei ole. Kuna kohus ei pea hageja nõuet tervikuna tõendatuks, siis puudub vajadus ka hinnata hageja väidet, et nõue on kriminaalasja otsuste ja maksuameti kontrollaktide alusel vähemalt summas 6 764 490 krooni ulatuses tõendatud. Toimiku lk.132-139 asuvate 1999.a. arvete osas on kostja väitnud, et nende alusel esitatud nõue on aegunud. Kuna kohus jätab hagi tervikuna rahuldamata, siis puudub vajadust hinnata aegumise väidet. Menetluskulud. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 kohaselt kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Hageja on esitanud menetluskulude väljamõistmiseks taotuse õigusabi osas summas 213 639 krooni. Kostja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Hagi mitterahuldamisest tulenevalt jäävad hageja menetluskulud tema enda kanda. Hagi esitamisel kehtinud Riigilõivuseaduse § 16 lg.1 p.10 kohaselt oli haldur vabastatud riigilõivu tasumisest vara tagasinõudmise hagides. Kuna hagi on sellel alusel riigilõivu tasumise kohustuseta menetlusse võetud, siis puudub alus riigilõivu tasumist teisiti reguleerida. Haginõude suurendamise hetkel kehtinud Riigilõivu seaduse alusel tasumisele kuuluvast riigilõivust vabastati hageja maakohtu 05.06.2006 määrusega. Maakohtu 10.07.2006 määrusega on hagejale antud menetlusabi seoses hagi tagamise taotluselt tasumisele kuuluva kautsjoniga. Maakohtu 02.08.2006 määrusega on hagejale antud menetlusabi täitemenetlusega seotud kulude kandmiseks summas 3658 krooni Menetluskulud, milles hageja taotlused menetlusabi saamiseks on rahuldatud, on reguleeritartud eraldi varasemas menetluses 12.02.2007 määrusega ja kuna seda pole vaidlustatud ja see on jõustunud, siis uuesti seda käsitleda pole vajadust. Hagi tagamine Maakohtu 10.07.2006 määrusega on hagi tagamiseks seatud kohtulik ühishüpoteek kostja kinnistutele: 1 000 000 krooni ulatuses reg,osale nr. xxxx, asukohaga xxxx, 1 000 000 krooni ulatuses kinnistule nr. xxxx asukohaga xxxx, 1 500 000 krooni ulatuses kinnistule nr. xxxx, asukohaga xxxx ja 1 000 000 krooni ulatuses kinnistule nr. xxxx, asukohaga xxxx.

Nimetatud hüpoteegid kuuluvad kustutamisele kohtuotsuse jõustumisel. Maakohtu 10.07.2006 määrusega on arestitud kostja pangaarved, millest jõusse on jäänud Viru Ringkonnakohtu 21.11.2006 määrusest ja maakohtu 02.08.2006 määrusest tulenevalt kostja arvelduskonto arest 2 (kahe) miljoni krooni ulatuses AS-s Hansapank. Nimetatud arvelduskonto arest kuulub tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel. TsMS § 434 kohaselt kohtuotsus on kohtumenetluse tulemusena Eesti Vabariigi nimel tehtud kohtulahend, millega asi otsustatakse sisuliselt. TsMS § 452 lg.1 kohaselt kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kuulutamisega või kohtukantselei kaudu. Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent

/allkiri/

/allkirjastatud digitaalselt/

Marika Leimann

Lea Herne

Tartu Ringkonnakohtu 27.12.2010

RESOLUTSIOON

Menetluskulude jaotus

Mõista Lifetime Grupp OÜ (pankrotis) kasuks 78 244,38 (seitsekümmend kaheksa tuhat kakssada nelikümmend neli krooni ja 38 senti) kr õigusabikulude katteks

ja

109 200 (ükssada üheksa tuhat kakssada) kr riigilõivu katteks välja AS-lt Helter-R. Ülejäänud osas jätta menetluses kantud kulud poolte endi kanda.

Riigikohtu 04.05.2011

RESOLUTSIOON

Lea Herne

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.