Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Hagiavalduse kohaselt põhjustas kostja 03.02.2001.a liiklusõnnetuse, mille tagajärjel tekitas kahju TP. Kostja tekitas kahju summas 25 891 krooni. Hageja on kahju hüvitanud. Kahjule lisandub käsitluskulu 3883 krooni. Liiklusõnnetuse põhjustamise ajal ei olnud kostja juhitud sõiduki suhtes liikluskindlustuse lepingut sõlmitud. Kostja on tasunud hagejale 5850 krooni osamaksete kaupa. Sellest tulenevalt võlgneb kostja hagejale põhisummana 23 924 krooni. Lisaks sellele võlgneb kostja hagejale 08.01.2010.a seisuga võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel viivist 19 973,19 krooni. Hagi ei ole aegunud, kuna OS on kostja eest tasunud võlgnevust, mistõttu on aegumine katkenud. Samuti on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 23 924 krooni ja viivised 19 973,19 krooni, kokku 43 897,19 krooni. Lisaks sellele palus hageja kostjalt välja mõista viivise alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Hagi on aegunud. Kostja ei mäleta, et ta oleks hagis viidatud asjaoludel 2001.a kellelegi võlgu jäänud. Kostja ei ole hagejale mingeid makseid tasunud. Kohtu põhjendused Harju Politseiprefektuuri 07.02.2001.a otsusest nähtuvalt põhjustas kostja 03.02.2001.a Harku vallas liiklusõnnetuse, kalduses sõidukiga vastassuunavööndisse ning põrgates kokku vastu tuleva mootorsõidukiga. Samuti selgub otsusest, et kostja juhtis sõidukit, mille suhtes ei olnud sõlmitud kohustuslikku liikluskindlustuslepingut. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse § 38 lg 1 sätestas, et pärast kindlustamata sõiduki või omaniku valdusest tema tahte vastaselt välja viidud sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitamist on Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus nõuda liikluskahju põhjustanud sõiduki juhilt või selle omanikult regressi korras välja liikluskahju hüvitamisel ja juhtumi käsitlemisel tehtud kulutused. 12.03.2001.a maksekorraldusest nähtub, et hageja on tasunud kahjustatud sõiduki remondi eest 25 891 krooni. Hageja käsitluskulude arvestusest selgub, et hageja on kandnud käsitluskulusid 3883 krooni. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 1 sätestab, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Kuni 30.06.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 sätestas, et hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg

või mille kohta aegumist ei kohaldata. Alates 01.06.2002.a kehtiv TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega kuulub kohaldamisele VÕSRS § 9 lg 2. Sellest tulenevalt algas 3-aastane aegumistähtaeg 01.06.2002.a. TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. TsÜS § 158 lg 2 kohaselt võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises. Asja materjalidest nähtuvalt on ajavahemikul 09.02.2002.a kuni 06.05.2009.a tasutud võlgnevust kokku 6150 krooni. Sealjuures on makseid tehtud igal aastal. Võlgnevuse tasumine katkestab aegumistähtaja kulgemise. Kuna hagi esitati kohtusse 18.01.2010.a, siis ei ole hagi aegunud. Arvestades, et hagejale on tasutud 6150 krooni, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg 23 624 krooni. Hageja on nõudnud kostjalt ka viivist VÕS § 113 lg 1 alusel 08.01.2010.a seisuga 19 973,19 krooni. Kohus leiab, et hageja on ebaõigesti lähtunud VÕS § 113 lõikest 1. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seauduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002.a, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega kuulub kohaldamisele tsiviilkoodeks (TsK). TsK § 231 lg 1 kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 08.01.2010.a seisuga 6068,53 krooni. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks kokku välja mõista 29 692,53 krooni. Lisaks on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise põhivõlalt alates kohtulahendi tegemisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 94 lg 1 sätestatud määras. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Väljaandest Ametlikud Teadaanded nähtub, et käesoleval ajal on intressimääraks 1 %. Tulenevalt VÕSRS § 11 ei kuulu aga VÕS § 94 lg 1 rakendamisele, vaid rakendada tuleb TsK § 231 lg 1. Siiski ei saa kohus edasiulatuvalt välja mõista viivist 3 % aastas, kuna sellisel juhul ületaks kohus haginõuet. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 1 % põhivõlalt aastas alates kohtulahendi tegemisest kuni põhivõla tasumiseni. Ülaltoodule tuginedes tuleb hagi rahuldada osaliselt. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi

osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, peab kohus põhjendatuks jätta menetlukulud 30 % ulatuses hageja kanda ja 70 % ulatuses kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Indrek Soots kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.