Võlaõigus › Muud

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 22.02.2009 esitas OÜ K-Kate Katusekattetööd hagi Varameedia Grupp OÜ vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlg 162 840 krooni ning viivised 0,3% tasumata põhinõudelt päevas alates 23.10.2008 kuni põhinõude kohase täitmiseni ning menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt allkirjastas kostja seaduslik esindaja 13.10.2008 hageja poolt kostjale väljastatud arve nr 582-108 summas 162 840 krooni, märkides arvele „Arvega nõus“. Arvel oli märgitud viivise suuruseks 0,3% päevas ja arve tasumise tähtajaks 23.10.2009. Hageja leiab, et tegemist on võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kohustus tekkis 11.06.2008 sõlmitud notariaalsest lepingust, milles on koos hüpoteegi seadmise leping, asjaõigusleping, kinnistamisavaldus, käendusleping ja laenuleping. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub notaritasu 54 451,70 krooni, riigilõivu 13 400 krooni, pangaintressid summas 30 357 krooni laenu kasutamise13 päeva eest ning 39 792 krooni laenu saamise juriidiliste kulude eest. Kostja kohustusele summas 138 000 krooni lisandus käibemaks 18% ning kogu kohustuse suuruseks oli 162 840 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Kostja juhatuse liige Hille Ije teatas kohtule esitatud allkirjastamata kirjalikes vastuväidetes, et notariaalse lepinguga on lepitud kokku lepinguga seotud kulutuste kandmises. Kostjal puuduvad rahalised vahendid oma kohustuste täitmiseks. Kohtuistungil teatas kostja seaduslik esindaja Peeter Podelsky, et ei tunnista hagi. Ta ei ole teadlik kohustuse olemasolust, hageja ei ole andnud kostjale täiendavaid tähtaegu kohustuse täitmiseks. Arve olevat allkirjastanud Hille Ije. Maakohtu otsuse põhjendused 18.12.2009 otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt ja jättis menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldatud osalt kostja kanda ja muus osas poolte kanda. Otsuse kohaselt kohtule esitatud 13.10.2008 arvest nr 582-108 nähtub, et hageja on esitanud kostjale arve konsultatsiooni eest summas 138 000 krooni, millele lisandub käibemaks 18%, kokku 162 840 krooni. Kohustuse täitmise tähtajaks on arvel märgitud 23.10.2008. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et arve on allkirjastanud ja sellega nõustunud kostja juhatuse liige. Kohus leiab, et arvet tuleb käsitleda kui deklaratiivset võlatunnistust VÕS § 30 lg 1 mõttes. Kohtule esitatud 11.06.2008 sõlmitud notariaalsest lepingust, milles on koos hüpoteegi seadmise leping, asjaõigusleping, kinnistamisavaldus, käendusleping ja laenuleping, nähtub, et pooled on kokku leppinud lepingu sõlmimisega kaasnevate kulutuste kandmise lepingu sõlmimisel. Iseenesest ei välista notariaalses lepingus kulude kandmise koormuse kokkuleppimine, et pooled ei oleks võinud hilisemalt kokku leppida teistsuguses kulude jaotuses. Hageja selgituste järgi koosneb arvel nimetatud summa lisaks notariaalse lepingu alusel tehtud kulutustele ka laenuintressi eest tasutud jm kulutustest. Kohus asus seisukohale, et notariaalse lepinguga on leidnud tõendamist, et pooltel oli olemas varasem võlasuhe, mille olemasolu on kostja arve allkirjastamisega kinnitanud.

VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Pooled on leppinud kokku kohustuse täitmise tähtajas, so 23.10.2008, kuid kostja ei ole tõendanud, et ta oleks kohustust täitnud. Kohustuse täitmata jätmisel on hagejal õigus nõuda selle täitmist VÕS § 100 ja § 101 lg 1 alusel. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhinõude rahuldamiseks 162 840 krooni. Pooled on arvel märkinud viivise suuruseks 0,3% tasumata põhinõudelt päevas. VÕS § 113 lg 1 järgi on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist alates kohustuse täitmise tähtpäevale järgnevast päevast, so alates 24.10.2008, mitte alates 23.10.2008 nagu on märkinud hageja. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 0,3% tasumata põhinõudelt päevas alates 24.10.2008 kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Kohtuotsuse tegemise ajaks oli kostja viivitanud oma kohustuse täitmisega 421 päeva, mis teeb viivise suuruseks 205 666,92 krooni. Kohus leidis, et viivise nõudmine üle põhinõude summa ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ning seetõttu mõistis kostjalt välja viivise 162 840 krooni. Apellatsioonkaebus Varameedia Grupp OÜ palub maakohtu otsuse tühistada täies ulatuses ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud jätta vastustaja kanda. Alternatiivse taotlusena palub Varameedia Grupp OÜ tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja saata tsiviilasi tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks.. Apellant on seisukohal, et kohus on otsuse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ning vääralt hinnanud tõendeid. Vastustaja poolt esitatud arvet ei saa lugeda võlatunnistuseks VÕS § 30 lg 1 mõttes. VÕS § 30 lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Asjaolust, et vastustaja esitas apellandile arve kuluartikliga konsultatsioon, ei järeldu, et ta andis VÕS § 30 lg-le 1 vastava võlatunnistuse. Kui lugeda kõik majandus- ja kutsetegevuses antud arved deklaratiivseteks võlatunnistusteks, võib tekkida absurdne olukord, kus vastaspool ei saa esitada arvele vastuväiteid. Seega on kohus VÕS § 30 kohaldanud ilma, et ta oleks seda põhjendanud. Väär on vastustaja väide, et apellant ei ole vaielnud vastu vastava kohustuse olemasolule. Apellant on vaidlustanud arve summas 162 840 krooni. Arve vastuvõtmine ei tähenda, et apellant oleks selles märgitud tingimusi aktsepteerinud. Arve tekstist ei saa teha järeldust, et arve vastuvõtmise kohta antud allkiri oleks hinnatav arvele sisulise nõustumuse andmisena. Allkiri on antud arve vastuvõtmise kohta. Seda ei saa TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine poolte vahel kokku leppida teistsugune kulude jaotus, kui on 11.06.2008 sõlmitud notariaalses lepingus. Maakohus on otsuses jõudnud seisukohale, et notariaalses lepingus kulude kandmise koormuse kokkuleppimine ei välista, et pooled ei oleks võinud hilisemalt leppida kokku teistsuguses kulude jaotuses. Antud juhul, ei ole pooled vormistanud notariaalselt lepingu muudatust kulude tasumise osas. Lähtudes TsÜS § 83 lg-st 2 on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine. TsÜS § 84 lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmine, kui lepingu tühisuse alus TsÜS § 83 lg 2 järgi, on asjaolu, mida kohus peab tsiviilasja lahendamisel arvestama, sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad, antud juhul pole kohus seda teinud. Kui kohus jõudis järeldusele, et arve näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega,

siis deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus sõltub võla tekkimise aluseks oleva lepingu vormist. Antud juhul pidid kõik lepingu muudatused olema sõlmitud notariaalsel, seega saab deklaratiivne võlatunnistus kehtida ainult notariaalsena. Apellant möönab, et iseenesest ei välista notariaalses lepingus kulude kandmise koormuse kokkuleppimine, et pooled ei oleks võinud hilisemalt leppida kokku teistsuguses kulude jaotuses, kuid sellisel juhul oleks pidanud olema kokkulepe vormistatud notariaalselt nagu on lepingu p-s 8.3 sätestatud. Antud juhul sellist notariaalselt kokkulepet ei sõlmitud, seega on arve esitatud vastustaja poolt alusetult ning pahatahtlikult. Juhul, kui kohus siiski leiab, et vastustaja nõue on õiguspärane, esitab apellant vastuväited esitatud nõudele. Lepingu p 16.1 on sätestatud, et lepingu sõlmimise ja sellest ärakirjade kinnitamisega seotud notari tasu tasub laenuandja ehk vastustaja. Notari tasu tehingu tõestamisel oli 54 266,65 krooni ja koos käibemaksuga 64 034,65 krooni. Lepingu p 16.2 on sätestatud, et riigilõivu hüpoteegi kinnistamisel tasub laenuandja (vastustaja). Riigilõiv oli 13 400 krooni. Lepingu p 1.3.1 on sätestatud intressiks 4% aastas, mitte 8,5% nagu väidab vastustaja 24.11.2009 kirjaliku vastuse p-s 2.10. Seega intressi määr 4% aastas ehk 0,01% päevas, teeb 0,01% 10 000 000-st x 13 = 13 000 krooni. Lepingus näidatud notari tasu ja intressi summa ning arve summa ei klapi omavahel. Vastustaja ei ole hagiavalduses ega üheski vastuses selgitanud antud summa tekkimise asjaolusid. Vastustaja ei ole tõendanud arve esitamise aluseks olevat võlasuhet kui sellist. Vastustaja sellekohased väited on segased ja kohati arusaamatud. Apellandile väljastati 12.06.2008 laen summas 10 000 000 krooni, mille apellant tagastas vastustajale 25.06.2008, kuigi laenusumma täielik tasumise lõpptähtaeg oli 11.09.2008. Apellandile on üllatav peaaegu neli kuud hiljem vastustaja poolt esitatud arve kuluartikliga konsultatsioon. Hagiavalduses rõhutas vastustaja, et esitatud arvet tuleb kajastada, kui konstitutiivset võlatunnistust, ning alles 11.11.2009 kohtuistungil tunnistas vastustaja, et üks osa nõudest tuli notariaalse hüpoteegi seadmise lepingust ning hiljem tunnistas samal kohtuistungil, et võtab omaks, et kogu nõue tuleneb notariaalsest hüpoteegi seadmise lepingust. Vastustaja nõudes puudub konkreetsus, millele see nõue põhineb, tuvastamata on, mis alusel on arve koostatud ning sellest tulenevalt ei ole haginõue selge. Vastustaja poolt esitatud arve ei ole kajastatud apellandi raamatupidamises. Apellandi praegune juhatuse liige nägi nimetatud arvet alles 11.11.2009 toimunud kohtuistungil, seega on apellandil põhjendatud kahtlus, et tegemist on fiktiivse arvega. 28.11.2009 saatis vastustaja juhatuse liige apellandi juhatuse liikmele e-kirja, milles Kurmet Ossip teatas, et on nõus hagist loobuma, kui saab Urmas Randa kiusata. Eelmainitud e-kiri tõendab, et vastustaja on esitanud hagi pahatahtlikult, eesmärgiga tekitada apellandile kahju. Viidatud tõendi sai apellant alles maakohtus käiva menetluse lõpus, mistõttu ei olnud seda tõendit võimalik varem menetlusse lisada. Käesoleva tsiviilasja maakohtus lahendamisel osales apellant ilma juriidiliste teadmistega esindajata, mistõttu on põhjendatud tähtaja rikkumisega esitatud tõendi menetlemine. Maakohus on jätnud tuvastamata, kes juhatuse liikmetest arve allkirjastas, kas hagiavalduses esitatud Urmas Rand või Hille Ije. Seega vastustaja väide, et apellandi esindaja Urmas Rand andis vastava allkirja arvele pärast vestlust vastustaja esindaja Kurmet Ossipiga, on tõendamata ja väär, sest Urmas Rand ei ole arvet allkirjastanud. Arve visuaalsel vaatlusel võib järeldada, et arve on allkirjastanud Hille Ije, mitte Urmas Rand.

Seega vastustaja väide, et apellant oli teadlik võetavate kohustuste suurusest on väär ja tuvastamata. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema väidet, et pooled leppisid suuliselt kokku, et arvel ei täpsustata teenuste sisu ja arvele jääb kuluartiklina kirja konsultatsioon. Vastustaja esindaja väited suulise kokkuleppe sõlmimise kohta on umbmäärased ja alusetud. Vastustaja on arve koostanud ühepoolselt, lisades arve dokumendile tingimusi, mida 11.06.2008 sõlmitud notariaalne leping ei sisalda. Arve tekstist ei saa teha järeldust, et arve vastuvõtmise kohta antud allkiri oleks hinnatav arvele sisulise nõustumuse andmisega. Riigikohus on 17.12.2009 lahendi nr 3-2-1-144-09 p-s 11 asunud seisukohale, et majanduskäibes võib praeguses asjas esitatud arvele sarnaste arvete esitamine olla tavapärane käitumine ka neil juhtudel, mil lepingus ei ole viivises kokku lepitud. Siiski ei tähenda sellise arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes. Kolleegium on seisukohal, et arve vastuvõtmine, kas allkirjastamisega või ilma selleta ei tähenda arvele märgitud uute tingimustega nõustumist (ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov saavutada kokkulepe lisatingimustes) juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele alla kirjutada. Seega ei saa lugeda apellandi poolt arve allkirjastamist uute lepingutingimustega nõustumiseks. Vastustaja ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid tema väidet, et pooled leppisid suuliselt kokku viivitusintressi määras 0,3%. Vastustaja esindaja väited suulise kokkuleppe sõlmimise kohta on umbmäärased. Apellant ei ole viivitusintressi määrale nõustumust andnud vaikimisega. TsÜS § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Pooled ei ole kokku leppinud vaikimisele tahteavalduse tähenduse andmises. Seaduslikku alust ei ole lugeda apellandi vaikimist tahteavalduseks. Asjaolust, et vastustaja märkis apellandile esitatud arvele 0,3% viivisemäära, iseenesest poolte kokkulepet järeldada ei saa. Juhul, kui kohus siiski leiab, et vastustaja viivitusintressi nõue on õiguspärane, esitab apellant vastuväited esitatud viivitusintressi nõudele. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse seadusjärgse intressi määr, millele lisandub 7% aastas. Vastustaja viivitusintressi nõue on põhjendatud seadusjärgse viivitusintressi määras, mis vaidlusalusel ajal oli 9,5% viivitatud maksesummast aastas ehk 0,03% päevas. Arve maksetähtaeg oli 23.10.2008, seega on apellant olnud rahalise kohustuse täitmisel viivituses 162 840 krooni maksmisega 421 päeva kuni 18.12.2009 kohtuotsuse väljakuulutamiseni, viivis päevas 48,85 krooni. Seega on viivise suuruseks kokku 20 566,69 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normide olulise

rikkumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. TsMS § 435 lg 1 kohaselt kohus teeb otsuse, kui asja on kohtu arvates arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. Tsiviilkohtumenetluse seadustik kohustab esimese astme kohut täitma eelmenetluse ülesande, milles on oluline välja selgitada hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse (TsMS § 392). Kolleegium leiab, et maakohtus on jäänud asjas olulised faktilised asjaolud välja selgitamata ja tõendamata, millest tulenevalt ei olnud tsiviilasi otsuse tegemiseks valmis TsMS § 435 lg 1 mõttes. Hagi rahuldamisel tugines maakohus 13.10.2008 arvele nr 582-108, mis sisaldas väidetavalt kostja seadusliku esindaja allkirja esitatud arvega nõustumises, mida kohus käsitles deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 lg 1 mõttes. VÕS § 30 lg 1 järgi leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Seadus sätestab võlatunnistusena kahte liiki ühepoolseid lubadusi. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse, st kehtima jäävad kohustused mõlemast võlasuhtest. Deklaratiivse võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat kohustust. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul kandub tõendamiskoormis võlgnikule, kes peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Deklaratiivne võlatunnistus on aktsessoorne, st kehtivussõltuvuses aluseks olevast põhikohustusest. Toimiku materjalidest ilmneb, et poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, mis tähendust omab arvel olev väidetav kostja esindaja allkiri ning kas arve on üldse käsitletav võlatunnistusena. Hageja on käsitlenud arvel olevat kostja kinnitust konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes, väites, et allkirjastades arve, lõi kostja iseseisva kohustuse, millega kinnitas nõude olemasolu. 24.11.2009 hagi täpsustuses väitis hageja, et tegemist on pigem deklaratiivse võlatunnistusega (t.lk.76). Võlatunnistusega kinnitatakse hageja poolt juba kantud ja olemasolevaid kulusid seoses laenuga. Kuludena käsitles hageja notaritasu 54 451,70 krooni, pangaintresse 30 357 krooni ja kulutusi 39 792 krooni. Hageja väidetel, kuigi arvel nr 582-108 on selgituses märgitud „konsultatsioon“, on tegelikult mõeldud selle all notariaalse tehinguga kaasnenud kulutusi. Seega hageja ei väitnud, et kostjal oleks kohustust maksta konsultatsiooni eest, nagu on see märgitud vaidlusalusel arvel. Vastuses apellatsioonkaebusele on vastustaja jällegi asunud seisukohale, et arve näol võis tegemist olla konstitutiivse võlatunnistusega. Seega on hageja seisukohad arve kui võlatunnistuse osas olnud erinevad. Käesolevas tsiviilasjas puudub vaidlus selles, et arvel olevat konsultatsioonist tulenevat võlga kostjal ei ole. Siit tuleneb hageja kohustus tõendada, milline oli siis poolte tahe arve väljastamisel ja milline kokkulepe saavutati poolte vahel. Kostja eitas igasuguse kokkuleppe olemasolu 16.08.2008 lepingu sõlmimisega kaasnenud kulude kandmiseks. Seega, asudes seisukohale, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, tulnuks otsuses põhjendada, millise kohustuse olemasolu kostja tunnistas ja milliste tõenditega on see asjaolu tõendamist leidnud. Tehingu puhul on oluline välja selgitada poolte tahe. Kolleegium leiab, et maakohtu menetluses on jäänud selgusetuks, mis asjaoludel kirjutas väidetavalt kostja seaduslik esindaja

ning kes nimelt arvele alla ning millist võlga pidasid pooled arvet nr 582-108 esitades ja sellele alla kirjutades silmas. Kolleegium leiab, et kohtul tulnuks, hinnates poolte väiteid ja esitatud tõendeid, sellest lähtudes anda õiguslik hinnang, miks esitatud arvet saab käsitleda võlatunnistusena. Toimiku materjalidest ilmneb, et see oli vaidlusküsimuseks. Poolte vahel oli 11.06.2008 sõlmitud notariaalne hüpoteegi seadmise leping, asjaõigusleping, kinnistamisavaldus ja laenuleping, mille kohaselt lepingu sõlmimisega kaasnevaid kulusid pidi kandma hageja. Õige on, et pooled võisid kokku leppida hilisemalt teistsuguses kulude kandmise korras, kuid sellist tõendit toimikust ei nähtu. Vaidlusaluse 11.06.2008 lepingu punkti 16 kohaselt jäid lepingu sõlmimisega seotud kulud hageja kanda. Nimetatud lepingu punkti 8.3 kohaselt tuli kõik käesoleva lepingu muudatused sõlmida notariaalses vormis. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et lepingut oleks muudetud selleks nõutud vormis või oleks saavutatud mõni muu kokkulepe tehtud kulude hüvitamiseks. Ka ei nähtu toimikust, et kohus oleks teinud ettepaneku esitada põhikohustuse olemasolu tõendamiseks tõendit. Selline õigus on kohtule antud tulenevalt TsMS § 230 lg-st 2. Apellandi väide on põhjendatud, et maakohus ei ole tuvastanud, kes oli see kostja esindaja, kes kirjutas arvele alla. Kolleegium juhib siinjuures tähelepanu, et vaidlusalusel arvel olev väidetav kostja esindaja allkiri ei ole loetav ning puudub ka kuupäev, millal on see allkirjastatud. Apellandi väidetel kostja raamatupidamisele ei ole arvet saadetud. Arvestades eeltoodut, asub kolleegium seisukohale, et tegemist on oluliste menetlusõiguse normide rikkumisega, mida ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ning tsiviilasi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus tuleb otsustada tsiviilasja uuel läbivaatamisel.

Mare Merimaa

Ele Liiv

Imbi Sidok

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.