Võlaõigus › Töövõtulepingud

MAAKOHTU LAHEND

kohustuse täitmisele sundimine. Tõendamiskoormis viivise vähendamise nõude esitamisel lasub kostjal. Lähtudes Riigikohtu praktikast, on viivise alandamine kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust. Riigikohus on leidnud 14.06.2005 otsuses nr 3-2-1-66-05, et üldjuhul ei ole põhjendatud rahalise kohtuotsuse täitmisega viivitamisel viivise kohtupoolne vähendamine alla seadusega tagatud ulatuse ning et põhivõlast suuremat viivisenõuet tuleb võlausaldajal kohtus põhjendada. Reeglina ei loeta ülemääraseks ja ebamõistlikuks suureks viivist, mis ületab põhivõla ja intressi suurust. Hageja ei pea põhinõudega võrdset viivisenõuet eraldi põhjendama. Kostja ei ole esitanud ühtegi põhjendatud argumenti, miks põhinõudega võrdne viivisenõue on ebaproportsionaalne. Kostja ei ole esitanud ka ühtegi veenvat põhjendust oma majandusliku olukorra kohta, mis õigustaks viivise vähendamist või selgitaks, et viivise väljamõistmine nõutud suuruses koormab ebamõistlikult ettevõtte majandustegevust. Kostja kohustus on tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne ning, et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud. Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS

seoses viivisenõude ebamõistliku suurusega, mis on toodud 12.10.2009 hagile esitatud vastuses. Riigikohus on 19.03.2008 nr 3-2-1-6-08 otsuse p-s 11 sedastanud, et TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kostja väidete hindamata jätmisega on kohus oluliselt rikkunud TsMS § 442 lg 1 ja § 442 lg 8 sätestatud nõudeid. Kohus on viivise väljamõistmisel tuginenud ainult lepingutele (21.05.2008 nr 307/2008 ja 05.08.2008 nr 361/2008) p 7.7). Samas on täielikult jäetud tähelepanuta teised tõendid ja vastuväiteid, mille kohaselt viidatud lepingute p-des 7.7 toodud viivisemäär ei ole mõistlik. Kuidagi ei saa mõistlikuks pidada viivisemäära 0,5 % päevas, mis teeb aastaseks viivisemääraks 182,5 %. Vaidlustatud otsus on ebaõige materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. VÕS §-s 101 loetletud õiguskaitsevahendid on suunatud eeskätt võlausaldajal lepingu rikkumise tõttu kaasneva võimaliku kahju ärahoidmisele ja vähendamisele ning seeläbi võlausaldajale rikkumiseelse seisundi tagamisele. VÕS seob õiguskaitsevahendite kohaldamise võlausaldaja kahju suurusega (VÕS § 113 lg 5 ja § 161 lg 2) ning annab kohtule õiguse vähendada nii viivise, leppetrahvi kui ka kahjuhüvitise suurust (VÕS § 113 lg 8, § 162 lg 1, § 140). Apellant taotles viivise vähendamist ja põhjendas, milliseid asjaolusid kohus peaks arvestama viivise vähendamisel, mis on tavapärasest kõrgem. VÕS § 162 lg 1 valguses on apellandilt lepingujärgse määraga viivise väljamõistmine ebamõistlikult kahjustav. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus on viivise täies mahus väljamõistmisel lähtunud ainult Riigikohtu 14.06.2005 otsusest nr 3-2-1-66-05 (p-d 9.1 ja 9.2). Samas ei selgu kohtuotsusest, et kohus oleks diskretsiooniotsust põhjendanud ja kaalunud võlgniku/võlausaldaja huve, võrrelnud nõude suurust võlausaldajale tekkinud kahju suurusega ja hinnanud proportsionaalsust. Seega ei ole kohus sisuliselt diskretsiooni teostanud ja on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 162 lg 1, jättes viivise vähendamata. Kohtu motiivid viivise vähendamata jätmiseks peavad ka olema kontrollitavad. Kohus ei ole arvestanud ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel. Kohtuotsusest ei selgu, millisel materiaalõiguslikul alusel ja millistele tõenditele ja kaalutlustele tuginedes on kohus pidanud vajalikuks jätta viivis täielikult vähendamata ning lugenud seega viivise mõistlikuks suuruseks 1 582 507.05 krooni. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14.06.2005 otsuse nr 3-2-1-66-05 p-s 20 sedastanud, et arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Vastasel juhul oleks tegemist erinevate võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise ja üldise õigusliku ebakindlusega majanduskäibes. Hageja on ca 7 kuu jooksul teeninud 0,5 % päevamääraga viivise näol põhivõlaga võrdse summa, s.o 1 582 507.05 krooni. Selline viivisenõue ei ole aktsepteeritav.

Vastuväidete kohaselt on kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Apellant on eksiarvamusel, et vastustaja pidi tõendama viivise mõistlikku suurust. Tegelikult peab apellant tõendama, et vastustaja poolt juba põhivõla suuruseni vähendatud viivis on vaatamata sellele VÕS § 113 lg 8 mõttes ebamõistlikult suur. Apellandi väide, et kohus ei ole kõiki tõendeid hinnanud, on umbmäärane, selles ei sisaldu viidet tõenditele, mida kohus on jätnud hindamata. Apellant pidi põhistama, miks vastustaja poolt esitatud viivisenõue on tema arvates ebamõistlikult suur. Kui apellant seda ei suutnud, siis ei ole kohtule etteheidetav, et kohtul puudus veendumus apellandi argumendi õigsuse osas. Kohus ei ole jätnud vajalikku diskretsiooni teostamata. Apellant eksib terminitega “viivise määr” - viivise kokkulepitud päevamäär 0.5% ja VÕS § 162 lg-s 1 esinev “leppetrahvi ebamõistlik suurus”. Viimane on nõudena esitatav leppetrahvi või ka viivise suurus nõude tähenduses. Kokkuleppeline viivise määr 0,5% päevas tasumata summast ei allu kohtu diskretsioonile.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

Kuivõrd viivise alandamist taotles kostja ja hageja nõudis viivise väljamõistmist põhivõlaga võrdses suuruses, siis on kostja kohustus tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne (muu hulgas seda, et hageja ei ole raha maksmise kohustuse viivitamisest kahju saanud). Kostja sellekohaseid tõendeid ei esitanud ega teinud ka maakohtule taotlust täiendavate tõendite väljanõudmiseks. Seetõttu on põhjendatud maakohtu järeldus, et kuna kostja ei tõendanud viivise suuruse ebaproportsionaalsust võrreldes hageja kahjuga, tuleb viivise vähendamise taotlus jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuses märgitud etteheide kohtule, et kohus ei teinud kostjale ettepanekut täiendavate tõendite esitamiseks, ei ole põhjendatud. Kostjat esindas maakohtus vandeadvokaat, kes peab olema teadlik tõendamiskoormise jaotutusega ning olema võimeline ca kaheaastase menetluse jooksul vajalikud tõendid esitama. Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, milliseid tõendeid maakohus ei hinnanud või millistele andis ebaõige hinnangu. Ringkonnakohus leiab, et kostjalt väljamõistetud viivise suurus 1 582 507.05 krooni ei ole ebaproportsionaalselt suur. Hagiavalduse kohaselt oli viivise suurus 31.08.2008 seisuga 2 591 718.13 krooni ja menetluse kestel vähendas hageja viivise nõuet 1 582 507.05 kroonini. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda viivist kuni kohustuse täitmiseni. Vaatamata läbirääkimistele (t.l 22, 114) ei ole kostja võlgnetavat summat käesoleva ajani tasunud. Seetõttu on õige hageja seisukoht (t.l 118), et viivise suurust, mida kostjalt paluti välja mõista, ongi nende poolt vähendatud mõistliku suuruseni. Kostja väide, et maakohus ei ole otsuses põhjendanud kõiki temapoolseid vastuväiteid seoses viivise vähendamisega, millised ta esitas vastuses hagile (t.l 85), ei ole samuti põhjendatud. Lisaks viivise suuruse ebaproportsionaalsuse vastuväitele on ülejäänud vastuväited seotud põhivõlgnevusega ning seetõttu ei ole apellatsiooniastmes asjakohased. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu veel sellele, et lisaks kahju hüvitise tähendusele on viivisel ka tagatisfunktsioon, s.t hageja huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga.

Viivi Tomson

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.