Võlaõigus › Võõrandamislepingud

1(4)

Tsiviilasi nr 2-10-29835 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 15.05.2008 liisingulepingu, mille kohaselt kostja liisis hagejalt kraana Liebherr LTM 1055-1 müügihinnaga 571 274,27 eurot (8 938 499,99 EEK). Liisinguperioodiks oli 60 kuud ja intressimääraks oli 3 kuu Euribor, millel lisandus marginaal 1,50 % aastas. Lepingu üldtingimuste p 1.15 kohaselt oli viivise määraks 0,2 % päevas. Hageja esitas kostjale arveid perioodil 30.05.2008 kuni 31.08.2008, kostja arveid ei tasunud ning hageja ütles 03.09.2009 lepingu üles. Lepingu p 14.9 kohaselt võis hageja lepingu ülesütlemisel liisingueseme võõrandada ning kostja kohustus hüvitama liisingueseme võõrandamise korral tekkiva kahju ehk finantseeritava summa jäägi ja võõrandamisest saadud rahasumma vahe ja põhjendatud kulud. Lepingu p 14.10 ja 7.8 kohaselt loeti kõigepealt tasutuks hagejale kahju tekitamisest tulenevad nõuded, seejärel hagejale kulutuste hüvitamise nõuded, kolmandaks trahvid, siis viivised ja intressimaksed ning viimases osas põhiosamaksed. 03.09.2009 seisuga oli kostja võlgnevus hageja ees 379 237,77 EUR (5 933 781,69 EEK). Hageja alustas koheselt pärast liisingueseme tagastamist eseme müüki alghinnaga 240 000 EUR, kuid ostupakkumised jäid vahemikku 60 000 kuni 115 000 EUR. Hageja võõrandas liisingueseme 26.04.2010 müügihinnaga 165 000 EUR. Kostjal on tasumata võlgnevus 214 237,77 EUR, millest hageja palub välja mõista 1 000 000 krooni. Tõendamata on kostja väide kraana väärtuse kohta tagastamise hetkel. Kraana müügihind vastas kraana turuhinnale. Hageja on teinud kõik endast oleneva, et võõrandada kraana kiiresti ja parima hinnaga. Hageja ei ole käitunud vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja seisukohad Lepingu ülesütlemisel tagastas kostja liisingueseme 07.09.2009. Tagastamise hetkel oli E AS tehtud hinnangu kohaselt kraan väärtus 5 miljonit krooni. Liisinglepingu tingimus, mille kohaselt lähtutakse kraana müügihinnast, mitte väärtusest tagastamise ajal, on tühine. Arvestades kraana väärtust tagastamise hetkel oleks kosta pidanud hagejale tasuma 863 064,85 krooni. Lepingu üles ütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega, kuna kostja makseraskused ei olnud kostja enda põhjustatud, vaid põhjustatud kostja klientide poolt.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kõigi asjas kogutud materjalidega ja hinnanud kõiki kogutud tõendeid, leidis, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohus tuvastas, et hageja ja kostja sõlmisid 15.05.2008 liisingulepingu, mille kohaselt kostja liisis hagejalt kraana Liebherr LTM 1055-1 müügihinnaga 571 274,27 eurot (8 938 499,99 EEK). Liisinguperioodiks oli 60 kuud ja intressimääraks oli 3 kuu Euribor, millel lisandus marginaal 1,50 % aastas. Lepingu üldtingimuste p 1.15 kohaselt oli viivise määraks 0,2 % päevas. Hageja esitas kostjale arveid perioodil 30.05.2008 kuni 31.08.2008, kostja arveid ei tasunud ning hageja ütles 03.09.2009 lepingu üles. Kostja tagastas kraana 07.09.2009. 03.09.2009 seisuga oli kostja võlgnevus hageja ees 379 237,77 EUR (5 933 781,69 EEK). Hageja alustas koheselt pärast liisingueseme tagastamist eseme müüki alghinnaga 240 000 EUR ja võõrandas liisingueseme 26.04.2010 müügihinnaga 165 000 EUR. Hageja palub kostjalt välja mõista müügikahjust 1000 000 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, milline oli kraana väärtus hagejale tagastamisel 07.09.2009 ja kas lepingu ülesütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Pooled on sõlminud liisinglepingu (VÕS § 361). Vastavalt VÕS § 367 lg 1 liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles 2(4)

Tsiviilasi nr 2-10-29835 ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Vastavalt VÕS § 367 lg 3 kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on väärtuse määramise kohta selgitanud tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, et kui liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal madalam tema enda initsiatiivil koostatud hindamisaktis märgitust, peab ta seda tõendama. Liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Poolte kokkuleppel on (ka liisinguandja tüüptingimustes) lubatav lähtuda ka liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav hinnaerinevus on sel juhul kuni 10%. Tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 p-s 18 selgitas Riigikohus, et /--/ see ei välista kohtul liisingueseme müümisel kokku lepitud ostuhinna lugemist liisingueseme väärtuseks tagastamise ajal ka VÕS § 367 lg 3 järgi, eriti kui see hind on suurem eseme tagastamisel liisinguandja määratud eseme väärtusest. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Toodust võib teha järelduse, et kui liisinguandja on teinud kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus ja selline tulemus vastab üldjoontes turutingimustele, võib liisinglepingu üles ütlemisel lähtuda ka müügihinnast. Kohus leiab, et hageja on tõendanud asjaolu, et ta on teinud kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Vaidlust ei ole selles, et hageja alustas koheselt pärast liisingueseme tagastamist müüki läbi KEAS-i ja ME interneti müügikeskkonna kaudu kogudes mitmeid ostupakkumisi. Liisingueseme müügiperiood on mõistliku pikkusega. Kostja ei ole tõendanud asjaolu, et kraana müüdi turuhinnast odavamalt. Asjaolust, et kraana müüdi 2 aastat hiljem oluliselt odavamalt, ei saa järeldada, et kraana müüdi turuhinnast odavamalt. Kraana turuväärtus võis langeda nii kasutamise kui ka turu muudatuste tõttu. Kostja ei ole tõendanud väidet, et kraana tagastamisel hinnati kraana väärtus 5 miljonile kroonile. Seega loeb kohus, et kraana väärtuseks oli tagastamise hetkel 165 000 EUR. Kohus leiab, et lepingu üles ütlemine ei olnud vastuolus hea usu põhimõttega. Isegi kui vastab tõele, et kostja makseraskused tekkisid tema äripartnerite süül, ei muuda see lepingu üles ütlemist hea usu põhimõtte vastaseks, samuti mitte asjaolu, et samal perioodil esines ehitusturu langus. Lepingu p 14.9 kohaselt pidi kostja hüvitama lepingu ülesütlemisel liisingueseme võõrandamise korral hagejale tekkiva kahju. Vaidlust ei ole selles, et 03.09.2009 seisuga oli kostja võlgnevus hageja ees 379 237,77 EUR (5 933 781,69 EEK), kraana müüdi 165 000 EUR eest, seega tekkis hagejal õigus nõuda lepingu alusel kahju 214 237,77 EUR hüvitamist. Sellest tuleb kostjalt välja mõista hüvitis 1 miljoni krooni ulatuses. Rahuldamata tuleb jätta kostja taotlus kohtuotsuse täitmise korra määramiseks, kuivõrd taotlus on esitatud hilinenult ning isegi kui seda arvestada, oleks taotlus põhjendamatu, sest TsMS § 445 lg 1 mõtteks ei ole ajatada maksmist Menetluskulud

3(4)

Tsiviilasi nr 2-10-29835 TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas hagi, seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

Peeter Pällin Kohtunik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.