Tsiviilasi nr.2-09-27603
Kohus
Harju maakohus, Tartu maantee kohtumaja
Kohtukoosseis
Kohtunik Kai Härmand
Otsuse tegemise aeg ja koht 01.12.2010 Tallinn Tsiviilasja number
2-09-27603
Tsiviilasi
JK ja PK hagi ML ja MT vastu alusetult saadu tagastamise nõudes
Tsiviilasja hind
130 000 krooni
Menetlusosalised ja nende
Hagejad: Hageja 1 JK(isikukood XXX, elukoht XXX) Hageja 2 PK(isikukood XXX, elukoht XXX) Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Britta Oltjer (Advokaadibüroo Aivar Pilv; Vabaduse väljak 10, 10146 Tallinn) Kostjad: Kostja 1 ML(isikukood XXX, elukoht XXX, viibimiskoht XXX) Kostja 2 MT(isikukood XXX, elukoht XXX) MT lepinguline esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa (Advokaadibüroo Reinmaa & Partnerid; Uus-Tatari 25/Veerenni 13, 10134 Tallinn)
esindajad
Kohtuistungi toimumise aeg 9.11.2010
Rahuldada JKja PKhagi ML(L ) vastu osaliselt. Välja mõista ML põhivõlg 130 000 krooni JK ja PK kasuks. Välja mõista ML tuleb alates 03.04.2002 kuni 30.11.2010 sissenõutavaks muutunud intress 31 088,73 krooni ja alates kohtuotsuse tegemisest 01.12.2010 intress kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 94 lg 1sätestatud suuruses. Jätta JK ja PK hagi MT(T ) vastu rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta hagejate JK ja PK menetluskulud ML kanda. Jätta ML menetluskulu tuleb jätta tema enda kanda ja MT menetluskulud solidaarselt JK ja PK kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
11.06.2009 esitasid hagejad kohtule hagiavalduse ML ja MT vastu, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista alusetult saadud 130 000 krooni ja intress alusetult saadud rahasummalt summas 103 678.45 krooni ning alates 10.06.2009 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni seaduses sätestatud intressimääraga 9,5% aastas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid JK ja ML märtsis 2002 käsunduslepingu, leppides kokku, et ML toob JK Saksamaalt kasutatud sõiduauto Audi A4, mootoriga 1,8L, läbisõiduga kuni 100 000 km, valmimisaastaga 1996, manuaalkäigukastiga, bensiinimootoriga, koos valuvelgedega, esiveoga ning tumedat või hõbedast värvi. Kokkuleppe alusel kandsid hagejad MT ettemaksuna üle 130 000 krooni, mis oli Saksamaalt toodava sõiduauto orienteeruv väärtus. Nimetatud ettemaks tasuti kahes osas MT arveldusarvele: 27.03.2002 tasus JK 80 000 krooni ning 03.04.2002 PK(siis R ) 50 000 krooni. ML on 03.04.2002 ka oma allkirjaga kinnitanud, et on ettemaksu summas 130 000 krooni kätte saanud (ML sõnul oli ettemaksu saaja MT tema äripartner). Enne ettemaksu tasumist avaldas MLJanel Kasukile, et nõutud näitajatega auto on tema poolt Saksamaal välja vaadatud ning selle äratoomiseks on vaid vaja tasuda ettemaks, lepingu täitmise tähtaega pooled otseselt kokku ei leppinud. Peale ettemaksu tasumist pöördus JK korduvalt ML poole, et uurida sõiduauto toomise ja selle kohta, millal sõiduauto talle üle antakse. ML kinnitas, et sõiduauto tuuakse, kuid sellega läheb aega, vahepeal anti JK ML poolt kasutada sõiduauto Opel Omega. Kokkulepitud sõiduauto toomine ja üleandmine venis edaspidigi ning JK oli sunnitud ka loobuma nö asendusautost. Järgnevate aastate vältel andsid ML ja tema kontaktisikud hagejatele pidevalt lubadusi, et sõiduauto tuuakse. Alates 2007 aastast ei õnnestunud hagejatel enam kostjatega kontakti saada, mis kinnitab, et kostjad olid sõiduauto toomisest loobunud ning ostuks antud raha alusetult omandanud. Kostjate käitumisest oli selge, et esialgne kohustus on mõlema poolte tahteavalduste alusel ära langenud. Hagejad on seisukohal, et kostjad on kohustatud ettemaksu summas 130 000 krooni hagejatele tagastama kui alusetult saadu ning, et tagastatavalt rahalt tuleb kostjatel tasuda intressi. Eeltoodust tulenevalt paluvad hagejad ML ja MT solidaarselt välja mõista alusetult saadud 130 000 krooni ning alusetult saadud rahasummalt tasumisele kuuluv intress summas 103 678.45 krooni perioodi eest 03.04.2002 kuni 09.06.2009 ja alates 10.06.2009 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni seaduses ettenähtud intressimääraga 9,5% aastas. Kõik menetluskulud paluvad hagejad jätta kostjate kanda. 26.02.2010 esitasid hagejad kohtule oma seisukohad MT vastusele. Hagiavalduses tuginesid hagejad MT suhtes alusetule rikastumisele, kuna hagejad ei saa esitada tõendeid kostjate vahelise õigusliku suhte kohta. MT väidab, et tema ei olnud lepingu osaliseks ja temalt ei saa lepingu täitmist nõuda, samas ei ole ta selgitanud, millistel asjaoludel pidid hagejad ettemaksu just temale kandma ning miks kandis ta samal päeval edasi ML. Kuivõrd MT eitab oma vastuses esmakordselt lepingulise suhte olemasolu hagejatele sõiduauto toomiseks Saksamaalt ja ML äripartneriks olemist, on hagejad esitanud tema suhtes hagiavalduse mitte käsunduslepingust vaid alusetust rikastumisest lähtuvalt ja hagejate nõue ei ole aegunud. Kostja seisukoht
käsunduslepingust tuleneva nõude aegumise kohta on asjakohatu. Asjaolu, et hagejatel on MT kui hagejatele algselt teadaoleva ML äripartneri vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, said hagejad teada alles MT poolt kohtule 22.01.2010 esitatud vastusest, milles viimane eitab igasugust lepingulist ja ärilist suhet ML sõiduauto toomiseks hagejatele. Järelikult olukorras, kus viimane ei olnud seotud auto toomisega Saksamaalt, ei olnud tal ka õiguslikku alust saada auto ettemaksuna hagejatelt 130 000 krooni. Õigusliku aluse puudumist raha saamiseks on kinnitanud oma vastuses kohtule ka MT ise. Nõudesumma 130 000 krooni kanti MT üle teadmisega, et viimane on ML äripartner sõiduauto toomisel Saksamaalt ning et raha tuli MT kanda seetõttu, et viimane saaks Saksamaal olles sõiduautot osta. M L selgituste kohaselt oleks pidanud ka ta ise raha MT üle kandma, mistõttu lepitigi kokku, et auto ostu raha kantakse otse MT. Hagejad oleksid saanud raha kanda ka otse ML, tema elukaaslase või temaga seotud ettevõtte pangakontole, samuti oleksid hagejad võinud raha sõiduauto ostmiseks oma kontolt välja võtta ja sularahas ML üle anda ilma, et oleks olnud vajadust raha ülekandmiseks MT, kes oma sõnade kohaselt edastas raha juba samal päeval ML, seda enam, et hagejad olid raha ülekandmise ajal koos Meelis Liivaga. Seetõttu leiavad hagejad, et MT väited temale üle kantud raha samal päeval edastamisest ML on otsitud ja kohtule esitatud raha ML üleandmise akt tagantjärele loodud tõend. Eeltoodust tulenevalt leiavad hagejad, et olemasolevate tõendite ja MT vastusepinnalt tuleb asuda seisukohale, et MT sai auto ettemaksuks tasutud 130 000 krooni alusetult olukorras, kus viimane kinnitab ka ise, et tegelikkuses puudus tal raha saamiseks hagejatelt igasugune alus. Sisuliselt on hagejad MT üle kandnud 130 000 krooni tulevase kohustuse täitmisena, kuid nimetatud kohustust pole kunagi tekkinud, sest MT eitab, et tal oleks tekkinud kohustus tuua hagejatele Saksamaalt sõiduauto. Samas ei ole hagejate nõue MT vastu aegunud, kuna asjaolu, et hagejatel on tekkinud viimase vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue, kinnitas MT esmakordselt oma 22.01.2010 vastuses kohtule.
Kostja MT oma vastuses kohtule hagi ei tunnistanud ja vaidles sellele vastu. Hagiavalduse kohaselt ei määranud pooled lepingu sõlmimisel kindlaks lepingu täitmise tähtaega, mistõttu kohustus ML tulenevalt VÕS § 82 lg-st 3 tulenevalt tooma hagejale sõiduauto Saksamaalt mõistlikult vajaliku aja jooksul. Kuivõrd Saksamaalt kasutatud auto toomine ei võta tavaliselt aega üle paari kuu, siis oli JK ja ML vahel sõlmitud käsunduslepingu täitmise tähtajaks september 2002 aastal ning kohustus tuua Saksamaalt sõiduauto muutus sissenõutavaks oktoobris 2002. Kuivõrd tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat, aegus kohustus tuua Saksamaalt sõiduauto oktoobris 2005. Hagejad ei ole tõendanud, et pöördusid korduvalt ML poole et uurida, millal sõiduauto üle antakse, samuti on tõendamata, et ML kinnitas, et sõiduauto tuuakse aga sellega läheb aega. Isegi kui hagejad tugineksid kostja MT suhtes alusetu rikastumise sätetele, tuleb arvestada VÕSRS §-ga 23, mille kohaselt võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1.juulit 2002. Kuivõrd M Lkinnitas, et on ettemaksu summas 130 000 krooni kätte saanud 03.04.2002, siis ei saa hagejad alusetu rikastumise sätetele tugineda. Kostjale jääb ka arusaamatuks, miks tuginevad hagejad alusetu rikastumise sätetele ning leiavad, et kostjad kohustuvad ettemaksu tagastama alusetu rikastumise sätete alusel, kui hagiavalduse kohaselt on JK ja ML vahel sõlmitud hoopis käsundusleping. Kuna JK ja ML vahel on sõlmitud leping, tuleb lepingust tulenev vaidlus lahendada võlaõigusseaduse lepinguliste sätete alusel, kuid kostja MT sellise lepinguga puutumust ei ole. Eeltoodust tulenevalt jääb ka arusaamatuks, miks on hagejad kostja MT vastu hagi esitanud – käsundusleping sõlmiti JK ja ML vahel ning ML on kinnitanud, et on hagejate poolt tasutud ettemaksu kätte saanud. Seega ei ole hagi esitamine kostja MT vastu põhjendatud. Hagejate väide, et M Ton ML äripartner, on tõendamata. Hagiavalduse kohaselt tasuti ettemaks 130 000 krooni kostjatele kui sõiduauto ostuhind ning kostjad pidid viidatud summa eest ostma eelnevalt kokkulepitud omadustega sõiduauto. Nimetatud väide on väär, sest MT ei ole tekkinud kohustust osta hagejatele sõiduautot. Kuivõrd MT ei ole JK ja ML vahel sõlmitud lepingu lepingupooleks, ei saa nõuda MT lepingu täitmist ning MT ei ole kohustust lepingut täita. Hagejad kandsid küll MT arveldusarvele 130 000 krooni, kuid MT andis hagejate poolt tema arveldusarvele kantud raha edasi ML (seda kinnitab
ML poolt hagejatele antud kinnitus raha kättesaamise kohta). Seega ei ole MT kohustatud hagejatele 130 000 krooni tagastama. Väär on hagejate väide, et kostjad on saanud sisuliselt tasuta hagejate raha pika ajavältel kasutada, kuivõrd kostja MT ei ole saanud pika aja vältel hagejate raha kasutada. Väära on ka väide, et on selge, et kostjatel on algusest peale pahatahtlik soov saadud raha endale jätta ning tegelikkuses ei soovitud kunagi hagejatele sõiduautot Saksamaalt tuua – kostja MT andis hagejate poolt ettemaksuna tasutud raha üle ML ning tal ei ole ega olegi olnud kohustust tuua hagejatele Saksamaalt sõiduauto. MT jääb arusaamatuks hagejate väide, et 2007 aastal selgus, et esialgne kohustus (tuua Saksamaalt sõiduauto) on mõlema poole tahteavalduste alusel ära langenud. Kohustuste äralangemisega on tegemist juhul kui kohustus algselt eksisteerib, kuid langeb ära teatava hilisema sündmuse tagajärjel tagasiulatuvalt. Hagiavalduses toodud asjaolude ja põhjenduste kohaselt ei ole võimalik järeldada, et kohustus oleks hiljem ära langenud. Eeltoodust tulenevalt palub MT jätta hagiavaldus tema suhtes rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Kostja ML kohtule vastust hagile ei esitanud.
Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostja seisukohad, leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt kostja 1 vastu. Kostja 2 vastu tuleb hagi jätta rahuldamata. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on hageja arvelt alusetult rikastunud või mitte. Asja lahendamiseks tuleb välja selgitada, millisel alusel maksid hagejad kostjatele 130 000 krooni, kas kostjatel on kohustus raha tagastada, kas hagejad ja kostjad sõlmisid lepingu, mis liiki lepinguga on tegemist, kas lepingust tulenevad kohustused on täidetud ja kas ning mil viisil on leping lõppenud. VÕS § 9 lg 1 järgi tuleb lugeda leping sõlmituks ajast, mil on saavutatud kokkulepe lepingu olulistes tingimustes. Kohtule esitatud tõenditest ei saa järeldada, et hagejad oleksid kostjaga 2 kokkuleppeid sõlminud. VÕS § 619 sätestab, et käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Hageja 1 seletuse kohaselt soovisid hagejad osta sõiduauto, suulise kokkuleppe kostjaga 1 sõlmis mõlema hageja nimel hageja 1, rääkides läbi, millistele tingimustele sõiduk vastama peab (mark ja mudel, läbisõit, tehnilised näitajad). Kostjad ei ole sellele asjaolule vastu vaielnud. Auto toomise organiseerimine on teenuse osutamine. Kohtule esitatud kostja 1 allkirjastatud kinnitusest nähtub, et kostja 1 on saanud kätte auto toomiseks vajaliku raha. Kohus asub seisukohale, et hagejad sõlmisid kostjaga 1 käsunduslepingu, kusjuures hageja 1 tegutses hageja 2 esindajana. Kohus ei nõustu kostja 2 väitega, et tegemist oli mitme erineva tehinguga st iga kord, kui leiti hagejate nõuetele vastav auto, sõlmiti uus leping. Pooled leppisid kokku, et kostja 1 toob hagejatele Saksamaalt auto, lepiti kokku, millistele tingimustele peab auto vastama. Auto valimist ja tähtaegade määramist saab käsitleda lepingu täitmise protsessi osadena. Hageja 1 seletusest ja kostja 2 seletusest nähtub, et kostja 1 teatas hagejatele, millisele kontole tasuda auto toomiseks vajalik ettemaks, kostjaga 2 suhtles hageja 1 vaid asendusauto toomisel. Kõikides lepingu täitmist puudutavates küsimustes suhtles hageja 1 üksnes kostjaga 1. Kohus asub seisukohale, et hagejad ja kostja 2 ei ole sõlminud lepingut, sest nende vahel puudus kokkulepe teenuse osutamise olulistes tingimustes. Hageja 1 seletusest nähtub, et kostja 1 jättis talle oma jutuga mulje, et tegutseb koostöös kostjaga 2, kuid ka sel juhul ei saa pidada lepingu pooleks kostjat 2 vaid võiks järeldada, et kostja 1 ja kostja 2 vahel on omakorda koostöökokkulepe. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.
Hageja on oma seletuses öelnud, et kostja 1 teatas, millisele kontole auto toomiseks vajalik raha tasuda. Vaidlust ei ole selle üle, et hagejad kandsid kostja 2 kontole 130 000 krooni ja kostja 1 on kinnitanud raha kätte saamist. Kohus asub seisukohale, et raha ülekandmisest iseenesest ei tekkinud kostjale 2 kohustust, sest raha saajana on ka hagejad ise käsitlenud kostjat 1. Seejuures ei ole asjas oluline, kas kostja 2 kontole üle kantud raha on kostjale 1 ka reaalselt üle antud või mitte. Kuna raha saajaks oli kostja 1 ning kostja 1 ja hagejate vahel oli sõlmitud käsundusleping, mille täitmiseks raha üle kanti, siis ei ole kostja 2 alusetult rikastunud, sest kostja 2 ei ole ise raha saanud, kuigi raha ülekandmiseks kasutati tema kontot. VÕS § 630 lg 1 sätestab, et käsundiandjal on õigus tähtajatu käsundusleping igal ajal üles öelda. Lepingu ülesütlemist saab kasutada nii lepingu lõpetamiseks VÕS § 195 lg 1 järgi kui ka õiguskaitsevahendina lepingu rikkumise korral VÕS § 101 lg 1 p 4 järgi. Mõlemal juhul peavad lepingupooled tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Hageja 1 seletusest selgub, et kostja 1 ei ole täitnud oma kohustust tuua hagejatele Saksamaalt auto, hagejatele sai kostja 1 süüdimõistmisest teadasaamisel 2007 a alguses selgeks, et kostja 1 oma lubadust ei täida. Kohus asub seisukohale, et seda tuleb käsitleda selliselt, et hagejad said aru, et kostja 1 oma lepinguga võetud kohustust ei täida ning soovisid teha lepingu ülesütlemise avalduse, sest kostja 1 on lepingut rikkunud. Hageja 1 seletusest nähtub, et hagejad ei saanud kostjaga 1 kontakti, seega tuleb ülesütlemisavalduseks lugeda hagiavaldust. Hagiavalduse on kostja 1 kätte saanud 06.08.2010. Hagejad andsid kostjale 1 auto toomiseks üle 130 000 krooni, kostja 1 ei ole hagejatega sõlmitud lepingut täitnud, seega tuleb tal tagastada samuti 130 000 krooni. VÕS § 189 lg 1 viimase lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi alates raha saamisest. Raha sai kostja 1 tema allkirjaga kinnituse kohaselt 03.04.2002. Pooled ei ole lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi suuruses, järelikult tuleb kohaldada VÕS § 94 lg 1 sätestatud seadusega määratud intressi suurust. Hagejad on ekslikult märkindu hagiavalduses intressi suuruseks 9,5 % aastas. Viivise määraks on VÕS õ 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub VÕS § 113 lg 1 järgi 7% aastas. Intressimääraks tuleb lugeda poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Intressi suurus on järgnev:
Ajavahemik 03.04.2002-30.04.2004 01.05.2004-30.06.2005 01.07.2005-31.12.2005 01.01.2006-30.06.2006 01.07.2006-31.12.2006 01.01.2007-30.06.2008 01.07.2008-30.06.2009 01.07-2009-1.12.2010
Intressimäär protsentides
2,25 2,75 3,5
2,5
aastas Intressi suurus kroonides 9854,00 3038,75 1483,04 1764,75 2275,40 7736,82 3226,60 1709,37
Kostjalt tuleb välja mõista kuni kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud intress 31 088,73 krooni ja alates kohtuotsuse tegemisest 01.12.2010 intress kuni kohustuse kohase täitmiseni TsMS § 367 alusel VÕS § 94 lg 1sätestatud suuruses. Kohus ei võta seisukohta kostja 2 esitatud aegumise vastuväite osas, sest aegumise küsimust ei tõusetu, kuna pole nõuet, mis saaks aeguda. Aeguda saab vaid tegelikult eksisteeriva kohustuse täitmise nõue. TsMS § 162 lg 1 ja § 173 lg 1 järgi tuleb hagejate menetluskulu jätta kostja 1 kanda. Kostja 1
menetluskulu tuleb jätta tema enda kanda ja kostja 2 menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.