Tuvastada, et L. A. oleks seadusjärgse pärimise korral pärimisõigus 25.01.2007 surnud M. P. (ik XXXXXXXXXXX) õepojana.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Kõik menetluskulud jäävad kostja, Tallinna linna kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud, hageja nõue ja selle põhjendused
1.L. A. esitas hagi Tallinna linna vastu, paludes tuvastada juriidilise faktina hageja ja M. P. sugulussuhte, s.o et hageja on 25.01.2007 surnud M. P. (ik XXXXXXXXXXX) õepoeg.
2.Hagiavalduse kohaselt on hagi esitamise eesmärgiks pärimisõiguse teostamine M. P. jäänud pärandi suhtes. Hageja esitas pärimisavalduse Tallinna notarile Anneli Alekandile pärandi vastuvõtmiseks, kuid pärimismenetluse käigus ei õnnestunud koguda kõiki vajalikke dokumente, millest oleks võimalik kindlaks teha, et hageja on M. P. õepoeg. Hageja ema P. A. ja M. P. olid õed, kelle neiupõlve perekonnanimi oli B.. Kostja vastus
3.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole kostja õigusi rikkunud. Pärimisasja lahendamiseks tuleks hagejal taotleda notarilt ametitoimingu teostamist, s.t pärimisõiguse tunnistuse väljastamist või sellest keeldumist. Tegemist ei ole tuvastushagiga. Tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tõendada sugulust M. P. ja hageja vahel. Asjas ei ole esitatud konkreetseid dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitaksid sugulust hageja ja M. P. vahel. Samuti selgub pärimisavaldusest, et pärandaja abikaasa M. P. suri pärandajast hiljem ja ta võttis oma abikaasa pärandi tegudega vastu. Seega saab käesoleval juhul rääkida M. P. pärandist ja tema pärijatest.
Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus tuvastas, et M. P. perekonnanimi oli enne abiellumist M. B... Samas puuduvad andmed selle kohta, kas B. oli M. P. sünnijärgne perekonnanimi. M. B.. sünnitunnistuse kohaselt on ta sündinud XX.XX.XXXX, kuid tema surmatunnistusele on märgitud sünnikuupäevaks XX.XX.XXXX. Taotlusest passi saamiseks ja passi koopiatest nähtub, et M. P. sünniaeg on XX.XX.XXXX. Eeltoodust nähtub, et M. P. sünnikuupäev on XX.XX.XXXX, kuid M. B.., kes väidetavalt on hageja ema õde, sünnikuupäev oli XX.XX.XXXX. Kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et tegemist on eksimusega sünnikuupäeva märkimisel erinevatel dokumentidel, ei saa järeldada, et tegemist oleks sama isikuga.
5.Hageja selgituste kohaselt oli hageja vanaemal (emaemal) M. kaks tütart, kes olid sündinud erinevatest abieludest. 1914.a sündis abielust T. K. tütar P. (hageja ema) ja 1923.a sündis abielust D. B. tütar M. (M. P.). Vastustest järelpärimistele arhiividesse selgub, et puuduvad tõendid, mis kinnitavad asjaolu, et M. P. ja hageja ema P. A. olid õed, samuti M. P. ema M. abielude kohta või P. lapsendamise kohta. Seega puuduvad tõendid, mis kinnitaksid asjaolu, et P. A. ja M. P. olid õed.
6.Hageja väidetel lapsendas M. P. (B.) isa D. B. P., mille järel muudeti P. perekonnanimi B.. Hageja sünnitunnistuse kohaselt on hageja ema isanimi T.. Hageja on esitanud kohtule oma vanemate abielutunnistuse, mille kohaselt M. A. abiellus B. P. T. tütrega. Puuduvad tõendid, mis tõendaks hageja ema lapsendamist D. B.i poolt.
Abielutunnistuselt selgub, et hageja ema abielueelne perekonnanimi oli B., kuid see ei tõenda, et hageja ema P. perekonnanimi B. oli saadud lapsendamise tulemusel. Lapsendamise toimumise seab kahtluse alla ka asjaolu, et kui üldjuhul kaasneb lapsendamisega ka isanime muutmine algsest isanimest lapsendaja nimeks, siis käesoleval juhul on hageja ema isanimeks jäänud sünnijärgselt T.. Tunnistajad T. Z., A. G., N. K. ja V. O. ei tundnud hageja ema P. A.t. Tunnistajate ütlused ei tõenda, et M. P. oli hageja tädi, kuna tunnistajad andsid kaudseid ütlusi. Väidetavalt olid nad sugulussuhtest kuulnud hagejalt ning M. ja M. P.. Kohus leidis, et hagi ei ole tõendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
8.Hageja palus maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
9.Vaidlustatud kohtuotsusest ei selgu, kas kohus nõustus kostja seisukohaga, et pärand on vastu võetud hiljem surnud abikaasa M. P.i poolt või mitte. Asjaolu hindamisel, et M. P. sünnitunnistusele ja hilisematele dokumentidele on märgitud ühepäevase erinevusega sünniaeg, tuleb võtta arvesse selleaegset olukorda: harimatu tsaariaegne Venemaa, kus kõik sündmused fikseeriti kirikuraamatutes, kolkaküla. Hageja poolt esitatud sünnitunnistus oli surnud M. P. dokumentide hulgas. On ebatõenäoline, et keegi hoiab enda juures võõra inimese sünnitunnistust.
10.M. P. sünnitunnistusel ja tõendil P. A. sünni kohta on märgitud mõlema ema nimeks M.. Vastuseks hageja päringule, kus ta nimetas P. ja M. õdedeks, sai ta tõendi P. A. sünni kohta. Seega on tegemist ühe perega. Hageja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et tol ajal ei märgitud sünnitunnistuses vanemate perekonnanimesid.
11.Kohus ei põhjendanud miks ta pidas tunnistajate ütlusi kaudseteks. Hageja arvates teatasid tunnistajad otseselt ja selgelt, et M. P. ja M. P. pidasid hagejat sugulaseks, nimelt M. õepojaks. Vastus apellatsioonkaebusele
12.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle täies ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
13.Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus tühistamisele TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse.
14.Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus käsitles hageja nõuet ebaõigesti juriidilise fakti tuvastamise nõudena. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Hagiavalduses toodud asjaoludest nähtub, et hageja soovib tegelikult tema pärimisõiguse tuvastamist. Ringkonnakohtu istungil nõustusid pooled hageja nõude sõnastuse muutmisega.
15.Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus hagi ebaõigesti rahuldamata põhjendusega, et puuduvad otsesed tõendid selle kohta, et hageja ema P. A. ja M. P. olid õed. Kui hagejal oleks olnud dokumentaalsed tõendid sugulussuhte tõendamiseks, ei oleks tal olnud vajadust pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks. TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette
kindlaksmääratud jõudu. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus tunnistajate ütlused otsuse tegemisel ebaõigesti arvestamata ainuüksi seetõttu, et tunnistajad ei tundnud hageja ema ja andsid hageja ja M. P. sugulussuhte kohta kaudseid ütlusi. Kohus oleks pidanud tunnistajate ütlusi hindama nende sisust lähtuvalt ja kogumis dokumentaalsete tõenditega.
16.Iseenesest on õige maakohtu poolt tuvastatu, et M. P. sünnitunnistusel ja hilisematel dokumentidel on erinevad sünnikuupäevad – XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX. Hageja esitas M. P. sünnitunnistuse kohtule esialgse avalduse lisana ja tema selgituste kohaselt oli see M. P. kodus teiste dokumentide hulgas. Puudub igasugune alus arvata, et M. P. hoidis oma dokumentide hulgas kellegi teise sünnitunnistust või oleks hageja selle muust kohast või kelleltki teiselt saanud. Sünnitunnistuse (t lk 11) kannetest nähtub, et sünd registreeriti XX.XX.XXXX ja sellest võis tuleneda ka hilisemates dokumentides märgitud ebaõige sünnikuupäev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eeltoodud asjaoludel alust kahelda selles, et see sünnitunnistus on 25.01.2007 surnud M. P. sünnitunnistus ja tegemist ei ole erinevate isikute dokumentidega, nagu maakohus leidis.
17.M. P. sünnitunnistusele on märgitud tema isana D. B. ja emana M. B., sünnikoht on XXXXXXX küla, XXXXX rajoon. Hageja ema P. sünnitõendile on märgitud sünniaeg XX.XX.XXXX, isana T. G. ja emana M. N., sünnikoht on XXXXXXX küla XXXXX rajoonis (t lk 164). Pihkva oblasti Õigusemõistmise Süsteemi Riikliku Peavalitsuse kirjas selgitatakse, et 1914.a kirikuraamatutes ei märgitud lapse ja vanemate perekonnanimesid (t lk 162). Hageja väitel lapsendas D. B. (M. P. isa) hageja ema, misjärel sai ka hageja ema perekonnanimeks B.. Lapsendamise kohta ei ole hagejal õnnestunud tõendit saada, kuna Venemaa arhiiviasutuste teatiste kohaselt ei ole sõjaeelse perioodi dokumendid säilinud (t lk 89). Samas viitab sellele kaudselt asjaolu, et enne abiellumist 1932.a kandis hageja ema P. perekonnanime B.. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud tõenditega veenvalt tõendatud, et M. B..l (pärast abiellumist P.) ja P. B.l (pärast abiellumist A.) on üks sünnikoht ja nad on mõlemad M. B. tütred.
18.Tunnistaja T. Z. (M. P. kunagine töö- ja toakaaslane) ütluste kohaselt oli M. P. pärit XXXXX linnast, tal elas XXXXX linnas õde P. (P.), kellel M. käis külas ja nad olid kogu aeg omavahel kirjavahetuses (t lk 26). M. rääkis talle, et hageja L. A. on tema õepoeg. Tunnistaja ütlused M. õe P. elukoha kohta on vastavuses XXXXX rajooni Administratsiooni Arhiiviosakonna teatisega selle kohta, et P. A. elas kuni 1968.a XXXXX linnas (t lk 19). Seal on registreeritud 1968.a ka tema surm (t lk 14). Tunnistaja A. G. elas aastaid M. P.ga ühes majas ja ta kinnitas ütlusi andes, et hageja ja M. P. olid sugulased. M. ütles tunnistajale, et L. A. on tema õepoeg. Hageja käis M. P.ki ja tema abikaasat peaaegu iga päev aitamas. Sama kinnitas tunnistaja N. K., kes elas M. P. ja tema abikaasaga ühes majas alates 1978.a ja suhtles nendega pidevalt. Tunnistaja V. O. (M. P. abikaasa M. P.i raviarst Lääne-Tallinna Keskhaiglas) andis ütlusi selle kohta, et hageja ja tema abikaasa külastasid M. P.ki haiglas sageli, M. P. ütles, et hageja on tema abikaasa õepoeg, hageja kanti meditsiinilisele kaardile sugulaste lahtrisse ja haiglas oleku ajal volitas M. P. hagejat vastu võtma tema pensioni. Tunnistaja ütlustega on kooskõlas hagejale antud volikirjad (t lk 120). Tallinna Kalmistud teatise kohaselt registreeris nii M. P. kui ka M. P.i matuse J. A. (hageja abikaasa – t lk 17, 107). Juba enne M. ja M. P.i surma maksis J.A. nende korteri makseid (KÜ tõend t lk 108). Tõendid, s.h tunnistajate ütlused on usaldusväärsed ja need ei ole omavahel vastuolus. Kõiki eelnimetatud tõendeid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et hageja on veenvalt tõendanud oma sugulussuhet M. P.ga, s.o et ta on M. P. õepoeg. Seega on hageja teise järjekorra seadusjärgne pärija M. P. surma ajal kehtinud PärS § 14 tähenduses.
19.Ekslik on kostja seisukoht, nagu ei saaks hageja M. P. järgi pärida seetõttu, et pärandaja abikaasa M. P. suri pärandajast hiljem. Selline seisukoht on vastuolus PärS §-ga 16 lg 1, mille järgi pärib pärandaja üleelanud abikaasa seaduse järgi koos pärandaja sugulastega.
20.Kohtule esitatud fotod jätab ringkonnakohus tõenditena arvestamata, kuna nende alusel ei ole võimalik kindlaks teha hageja ja M. P. sugulussuhet.
21.Kuna hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ning hagi kuulub ringkonnakohtu otsusest tulenevalt täies ulatuses rahuldamisele, kannab TsMS § 162 lg 1 järgi kõik hagimenetluse kulud kostja, kelle kahjuks otsus tehti.
22.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
G.Kivinurm
K. Paal
A. Tänav
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.