2-09-60089/14 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja asjaolud 17.11.2009 esitas hageja Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja 25 000 krooni, millele lisandub intress 2 500 krooni ja viivised 25 000 krooni, kokku 52 500 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostjad 10.02.2008 laenulepingu, millega hageja laenas kostjatele 25 000 krooni tagastamise tähtajaga 20.08.2008. Kostjad raha ei tagastanud. Laenuleping oli kahes eksemplaris, millest üks on kostjate käes ja hageja ei saanud lepingule midagi hiljem juurde kirjutada. Hageja seletuse kohaselt ei olnud kostjate poolt tehtud remont seotud laenulepinguga. Remondi tegemise leppis kostjatega kokku hageja ema. Remondi eest tasuti osade kaupa vastavalt tööde valmimisele. Kostjad küsisid remondi eest 35 000 krooni. Hageja keeldus nii suurt raha maksmast. Remondi eest maksti kostjatele 27 000 krooni. Materjali ostis hageja oma raha eest. Remont oli halva kvaliteediga ja tuli lasta uuesti teha. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Kostjad ei vaidle, et hageja ja kostjad sõlmisid laenulepingu summas 25 000 krooni tagastamise tähtajaga 10.08.2008. Leping oli ilma intressi ja viivise maksmise kohustuseta. Laenuleping sõlmiti ühes eksemplaris. Lepingule on hageja hiljem juurde kirjutanud intressi ja viivise. Pooled leppisid 2008 kevadel kokku, et kostjad teevad hageja korteris remonti üldmaksumusega 45 000 krooni. Arvestades laenusummat pidi hageja kostjatele maksma 20 000 krooni. Hageja ei ole kostjatele käesoleva ajani 20 000 krooni tasunud. Remondi lõppedes oli hageja remondiga rahul. Maakohtu otsuse põhjendused 13.05.2010 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis välja Viktor Korolkovilt ja Zinaida Korolkovalt solidaarselt Anatoli Aleksejenko kasuks põhivõlgnevuse 25 000 krooni, intressi 2 500 krooni ja viivise 25 000 krooni ning jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kohus tuvastas, et hageja ja kostjad sõlmisid 10.02.2008 laenulepingu, millega hageja laenas kostjatele 25 000 krooni tagastamise tähtajaga 10.08.2008. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et laenusumma 25 000 krooni on kostjatele üle antud. Kostjad väidavad, et laen on nende poolt teostatud remondi eest hagejalt saadaoleva rahasummaga tasaarvestatud. Maakohus tuvastas, et kostjate kohustus hageja ees ei olnud lõppenud, kuna täidetud ei olnud tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused. VÕS § 197 lg 1 kohaselt on tasaarvestuseks oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Käesoleval juhul on küll kostjatel kohustus 2(5)

tagastada hagejale laenuks saadud rahasumma, kuid kostjatel puudub hageja vastu nõue, millega tasaarvestust teostada. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostjad tegid hageja korteris remondi, kuid ainuüksi see ei ole piisav tasaarvestuse õiguse tekkimiseks. Hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõude olemasolu kohta kostjad kohtule tõendeid ei esitanud. Kostjatele on teostatud remondi eest tasutud 27 000 krooni ja tõendatud ei ole, et hagejal oleks veel mingi võlgnevus kostjate ees. Tunnistaja I. P. ütluste kohaselt oli remont mittekvaliteetne. Tunnistaja J. A. ütlusi selle kohta, et tunnistaja teab poolte kokkuleppest laenusumma vastu remonttöid teha, ei pea kohus usaldusväärseteks. Kohtule on esitatud 2008 veebruaris sõlmitud laenuleping. Kostjate kinnitusel sõlmiti kokkulepe remonttööde tegemiseks 2008 kevadel. Seega ei saanud tunnistaja laenulepingu sõlmimise ajal kuulda remondi tegemise kokkuleppest. Kostjad on jätnud hagejale tagastamata laenu põhiosa 25 000 krooni. Laenulepingu p 3 kohaselt kohustub laenusaaja maksma viivist 0,5% tähtajaks tagastamata summalt päevas. Kohustuse täitmisega on 15.11.2009 seisuga viivitatud 459 päeva ja kokku on viivis 57 375 krooni. Hageja vähendas viivise summat 25 000 kroonini. Kohus ei pea veenvaks kostjate vastuväiteid, et kõrvalnõuded on hageja poolt lepingusse lisatud pärast laenulepingu sõlmimist. Lepingu p 4 kohaselt on leping koostatud kahes eksemplaris ja kostjad on selle omakäeliselt allkirjastanud. Kui kostjatel on lepingu eksemplar, mis erineb hageja omast, oleks kostjatel võimalus see kohtumenetluses esitada. Kui lepingut tegelikkuses kahes eksemplaris ei koostatud, puudus kostjatel põhjus oma allkirjadega kinnitada, et dokument on 2-s eksemplaris. Eeltoodu alusel kuulus kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele viivis summas 25 000 krooni. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenulepingu p 2 kohaselt kohustusid kostjad laenuandjale tasuma intressi 2 500 krooni. Apellatsioonkaebus Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud hageja kanda. Apellandid ei vaidle, et nende ja vastustaja vahel oli sõlmitud laenuleping, mille alusel said apellandid vastustajalt laenu 25 000 krooni kuni 10.08.2008. Vastustajaga oli kokklepe, et laen on ilma intressita ja viiviseta. Kuna vastustaja oli apellantidele hea tuttav, kellelt nad on ka varem laenu võtnud, siis oli laenuleping koostatud ühes eksemplaris ja jäi vastustaja valdusesse. Kõik juurdekirjutused kõrvalnõuete osas tehti vastustaja poolt hiljem omavoliliselt. Kuna laenuleping oli koostatud ühes eksemplaris, ei saanud apellandid esitada laenulepingu esialgset varianti. Maakohus on ebaõigesti seetõttu välja mõistnud intressi ja viivise. 2008 kevadel leppisid pooled kokku, et apellandid teevad vastustajale remonti üldmaksumusega 45 000 krooni tingimustel, et laenusummat arvestades maksab vastustaja apellantidele täiendavalt 20 000 krooni. Vastavalt kokkuleppele ehitati apellantide poolt vastustaja suvilas kasvuhoone, kaevati üles aed ning kuivad oksad laasiti ja põletati. Vastustaja korteris vahetati sanitaartehnika, plaaditi seinad ja põrandad ning värviti laed. Tubades ja koridorides vahetati tapeet, värviti põrandad ja radiaatorid ning paigaldati uued uksed, pistikupesad, lülitid ja lambid. Köögis paigaldati uus mööbel, seadmed ja ventilatsioon ning puhastati lagi ja värviti ning tehti muid töid. Pärast remondi tegemist (2008 suve lõpus) tahtsid apellandid vastustajalt laenulepingut tagasi, kuid vastustaja ütles, et leping on kadunud, kinnitades, et apellandid ei ole talle 3(5)

midagi võlgu ning 20 000 krooni tasub vastustaja apellantidele hiljem. Siiani ei ole vastustaja apellantidele 20 000 krooni tasunud. Apellandid leiavad, et vastustajal puudub nõude esitamise alus, sest apellandid on täitnud oma kohustused hageja ees vastavalt kokkuleppele. Apellandid ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt on tõendatud, et neile on remondi tegemise eest tasutud 27 000 krooni. Vastustaja väide tasumise kohta ei ole tõendatud. Vaatamata sellele, et apellante ei esindanud juriidiliste teadmistega esindaja, ei tutvustanud maakohus apellante nende õiguste ja kohustustega (tl 24-26 kohtuistungi protokoll). Apellandid leiavad, et maakohus rikkus TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt ja TsMS § 348 lg 3 teist lauset ning TsMS § 351 lg-t 2, mis paneb kohtule kohustuse tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asjasse puutuvate ja asja lahendamiseks oluliste asjaolude kohta. Sellised rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi. Juhul, kui pool on mingile asjaolule tuginedes jäänud paljasõnaliseks või esitanud ilmselgelt mittekohaseid või ebapiisavaid tõendeid, peab kohus juhtima sellele poole tähelepanu. Protokollist ei nähtu, et kohus oleks esitanud küsimusi, miks ei ole võimalik täiendavaid tõendeid mõne asjaolu osas esitada. Apellandid leiavad, et eeltoodud rikkumised ei andnud neile võimalust oma vastuväiteid hagile nõuetekohaselt tõendada. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kostjad tunnistasid, et nad said hagejalt 25 000 krooni laenu, mida nad tagasi ei maksnud, vaid lugesid laenu tagastamise kohustuse tasaarvestatuks nende nõudega hageja vastu, mis tulenes töövõtulepingust. Kostjate seletuse kohaselt võlgnes hageja neile tehtud remondi eest 45 000 krooni. TsMS § 230 lg 1 järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Seega pidid kostjad tõendama, et neil on nõue hageja vastu ja nad on selle tasaarvestanud (VÕS § 197 lg 1 ja § 198). Maakohus on leidnud, et kostjad ei ole tõendanud, et neil on sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu. Kolleegium leiab, et kaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust. Hageja ei vaielnud vastu, et kostjad tegid tema korteris remonti, kuid selgitas, et ta on tasunud 27 000 krooni sularahas (lk 21), mida ta pidas piisavaks. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et 27 000 krooni tasumine kostjatele remondi eest on tõendatud. Tunnistaja I. P. ütluste kohaselt on hageja talle avaldanud, et ta tasus tööde eest ja tunnistaja arvates oli tasu liiga suur, kuid tunnistaja ei täpsustanud, millise summa hageja tasus. Eeltoodu tõttu ei saa järeldada, et just 27 000 krooni oli kostjatele tasutud, kuid tunnistaja ütlustest tuleneb, et hageja on tunnistajale avaldanud, et tasumine toimus ja tunnistaja arvates tasus hageja töö eest enam, kui kostjate poolt tehtud töö tegelikult väärt oli. Tunnistaja J. A. ütlusi on maakohus hinnanud õigesti, tehes järelduse, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed. Laenuleping oli sõlmitud 10. veebruaril 2008 ja pooled on kinnitanud, et remondi- ja ehitustööde osas lepiti kokku 2008 kevadel. Tunnistaja ütlustest 4(5)

tulenes, et juba laenulepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku remondi tegemises. Seega on tunnistaja ütlused vastuolus poolte poolt avaldatuga. Kaebajate väited, et laen oli antud ilma intressita ja viiviseta ja hageja on hiljem teinud laenulepingusse juurdekirjutusi, ei ole tõendatud ega veenvad. Maakohus on eeltoodu õigesti tuvastanud. Laenulepingu (lk 4) tekstist muist on arvutil trükitud ja muist on kirjutatud käsitsi. Lepingu p-s 3 on pooled kokku leppinud viivises 0,5% tähtajaks tagastamata laenusummalt päevas ja p-s 4 selles, et leping on sõlmitud kahes eksemplaris. Eeltoodud punktid on trükitud ja neis ei ole tehtud käsitsi parandusi ega juurdekirjutusi. Kuna leping on venekeelne, siis ei ole tõenäoline, et kostjad oleksid alla kirjutanud lepingule, mis ei vastanud tegelikult kokkulepitule. Käsikirjalise teksti osas ei ole kostjad tõendanud, et lepingus olevad lüngad on täidetud ja täiendused on tehtud hiljem kostja poolt ilma, et pooled oleksid selles kokku leppinud. Lisaks eeltoodule märgib kolleegium, et kostjad ei ole tõendanud tasaarvestamise kohta hagejale avalduse tegemist (VÕS § 198). Kolleegium leiab, et maakohus ei ole otsust tehes oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Kostjatel ei olnud küll maakohtu menetluse ajal esindajaks õigusteadmistega isikut, kuid hinnates kostjate vastust hagile (lk 10-11) ei pidanud maakohus arvama, et kostjad ei saa iseseisvalt oma õigusi kaitstud. Kostjate vastuses on adekvaatselt hinnatud õiguslikku olukorda ja loetletud tõendid, mida kostjad esitavad. Kohtuistungi protokollist ja menetlusdokumentidest tulenevalt ei ole kostjad pöördunud kohtu poole, et saada riigi kulul esindajaks advokaat. Kolleegium märgib, et ka hagejal ei olnud menetluses esindajat. Apellatsioonkaebuses on kostjad kohtule ette heitnud, et kohus ei arutanud nendega menetluse käiku ja ei teinud ettepanekut täiendavalt tõendeid esitada, kuid samas ei ole kostjad apellatsioonkaebuses esile toonud, milliseid tõendeid oleks neil oma väidete tõendamiseks võimalik esitada. Seega on väide paljasõnaline. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis tulenevalt TsMS § 165 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta solidaarselt apellantide kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.