2-08-72231/29 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Asjaolud ja hageja nõue AS Intrac Eesti esitas 03.11.2008 Harju Maakohtule hagi OÜ Ervam ja Erika Zemljaki vastu võlgnevuse ja kahju hüvitise 173 086, 32 krooni ning viivise 173 086, 32 krooni väljamõistmiseks. 18.10.2005 sõlmisid AS Nordea Finance Estonia liisinguandjana, AS Ervam (05.08.2008 ümber kujundatud OÜ-ks Ervam) liisinguvõtjana ning hageja müüjana liisingulepingu nr 20054258, mille kohaselt andis Nordea AS-le Ervam kasutada metsatöömasina John Deere 1070D. AS Ervam kohustus tasuma AS-le Nordea Finance Estonia igakuiselt liisingumakseid vastavalt liisingulepingu lisaks olevale maksegraafikule. 26.05.2006 sõlmisid AS Nordea Finance Estonia liisinguandjana, AS Ervam liisinguvõtjana ning hageja müüjana liisingulepingu nr 20062154, mille kohaselt andis Nordea AS-le Ervam kasutada metsaveotraktori John Deere 1110D. AS Ervam kohustus tasuma Nordeale igakuiselt liisingumakseid vastavalt liisingulepingu lisaks olevale maksegraafikule. 21.10.2005 sõlmisid AS Nordea Finance Estonia ja Erika Zemljak käenduslepingu nr 20054258, mille kohaselt Erika Zemljak kohustus tagama AS Ervam liisingulepingust nr 20054258 tulenevaid kohustusi. 26.05.2006 sõlmisid Nordea ja Erika Zemljak käenduslepingu nr 20062154, mille kohaselt Erika Zemljak kohustus tagama liisingulepingust nr 20062154 tulenevaid kohustusi. 28.01.2008 ütles AS Nordea Finance Estonia liisingulepingud üles tulenevalt asjaolust, et AS-l Ervam oli pidev võlgnevus liisinguandja ees. AS-l Ervam oli AS-le Nordea Finance Estonia tasumata liisingulepingu nr 20054258 alusel 691 739, 35 krooni ja liisingulepingu nr 20062154 alusel 426 828, 57 krooni. 07.03.2008 sõlmisid AS Nordea Finance Estonia ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt AS Nordea Finance Estonia loovutas liisingulepingute alusel kostja vastu tekkinud nõude hagejale. Samal päeval teatas AS Nordea Finance Estonia AS-le Ervam, et nõuded on loovutatud hagejale. 11.03.2008 saatis AS Nordea Finance Estonia hagejale teate, milles märgib liisingulepingute alusel AS-le Ervam üle antud vara asukohaks Saksamaa ning volitab hagejat võtma vara AS Ervam või kolmandate isikute valdusest ära ning toimetama AS Nordea Finance Estonia poolt määratud kohta. Kuna AS Ervam ei täitnud liisingulepingute p-st 9.4 tulenevat kohustust tagastada vara pärast liisingulepingute ülesütlemist, siis tõi hageja AS Nordea Finance Estonia volituse alusel vara AS Ervam asemel Saksamaalt Eestisse AS Nordea Finance Estonia poolt määratud kohta. Sellega seoses tegi hageja AS-i Ervam eest kulutusi kokku 125 669, 56 krooni. 29.04.2008 andis AS Ervam hagejale kirjaliku võlatunnistuse, milles kinnitas liisingulepingutest tulenevat võlgnevust vastavalt 691 739, 35 krooni ja 426 828, 57 krooni ning tunnistas liisingulepingutest taganemise tõttu vara transpordiga seotud kulutusi summas 125 669, 56 krooni. AS Ervam müüs hagejale kaks paari kasutatud roomikuid 188 800 krooni eest, mille kohta on AS Ervam esitanud 07.07.2008 hagejale arve nr 316-08. Võlatunnistuses on hageja ja AS Ervam tasaarveldanud nõuded, mille kohaselt vähendati AS Ervam võlgnevust 188 800 krooni võrra. Seega moodustab AS Ervam poolt tunnistatud võlgnevus hageja ees 1 055 437, 48 krooni. Kostjate vastus Kostjad hagi ei tunnistanud. Hageja ei omandanud nõude loovutamise teel liisingulepingute esemete Eestisse toomiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõuet, kuna AS Nordea Finance Estonia ei ole seda nõuet hagejale loovutanud. Seega on hageja vastav nõue alusetu.

Hageja ei omandanud nõude loovutamise teel liisingumaksete tasumise kohustuse täitmise nõuet, kuna AS-l Nordea Finance Estonia puudus nõude loovutamise hetkel kostjate vastu selline nõue. Liisingulepingu nr 20054258 ülesütlemise hetkeks oli AS Ervam võlgnevus kokku 691 739, 35 krooni ning metsatöömasina John Deere 1070D jääkmaksumus 2 743 294, 92 krooni. Liisingulepingu nr 20062154 ülesütlemise hetkeks oli AS Ervam võlgnevus kokku 426 828, 57 krooni ning selle lepingu esemeks olnud metsatöömasina John Deere 1110D jääkmaksumus 2 181 367, 13 krooni. Seega juhul, kui AS Ervam ei oleks liisinguesemeid AS-le Nordea Finance Estonia tagastanud, oleks AS-l Nordea Finance Estonia olnud vastavalt VÕS § 367 lg-tele 1 ja 2 AS-i Ervam vastu liisingulepingu nr 20054258 alusel 3 435 034, 20 krooni suurune nõue ning liisingulepingu nr 20062154 alusel 2 608 195, 60 krooni suurune nõue. Kuna aga liisinguesemed jäid pärast liisingulepingute ülesütlemist AS Nordea Finance Estonia omandisse, tuleb vastavalt VÕS § 367 lg-le 3 arvestada AS-i Nordea Finance Estonia nõude suuruse määramisel liisinguesemete väärtust nende tagastamise hetkel, s.t tuleb kõrvutada liisinguesemete jääkmaksumuse ja tasumata väljaostumaksete summat liisingueseme väärtusega tagastamise ajal. AS Nordea Finance Estonia ei teinud midagi selleks, et liisinguesemete turuhinda välja selgitada, vaid võõrandas liisinguesemed hagejale vastavalt tema ja hageja vahelisele koostöölepingule nende liisingulepingu järgse jääkmaksumusega. 22.07.2008 edastas hageja kostjale e-kirja, mille manuses olnud dokumentidest nähtub, millise hinnaga müüs hageja AS-lt Nordea Finance Estonia omandatud metsatöömasinad uuele ostjale. Kõrvutades liisinguesemete väärtuse nende AS-le Nordea Finance Estonia tagastamise ajal liisinguesemete jääkmaksumuse ja tasumata väljaostumaksete summaga, nähtub, et liisinguesemete väärtus ületas liisinguesemete jääkmaksumuse ja tasumata väljaostumaksete summat. Seega juhul, kui AS Nordea Finance Estonia oleks käitunud heas usus mõistliku liisinguandjana ning müünud liisinguesemed turuhinnaga, oleks liisinguesemete müügist saadud summad katnud kõik tema nõuded AS Ervam vastu. Eelnevast tulenevalt puudus AS-l Nordea Finance Estonia nõude hagejale loovutamise ajal kostja vastu liisingulepingutest tulenev nõue. Seega on hageja nõue alusetu. Hagejal ei tekkinud 29.04.2008 võlatunnistuse alusel nõuet AS Ervam vastu, kuna tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mis ei tekitanud poolte vahel uut võlasuhet. AS Ervam ei loonud sellega uut kohustust, vaid tunnistas liisingulepingutest tulenevaid liisinguandja nõudeid, mille AS Nordea Finance Estonia loovutas 07.03.2008 hagejale. Seega on AS Ervam antud võlatunnistuse sisuks oleva nõude tunnustamine sõltuvuses võlatunnistuse aluseks oleva põhikohustuse kehtivusest. Kuna 29.04.2008 võlatunnistuse aluseks olev põhikohustus ei ole eeltoodud põhjustel kehtiv, on kehtetu ka võlatunnistus ning hagejal ei ole selle võlatunnistuse alusel AS Ervam vastu nõudeõigust. Kuna AS Ervam kohustus on lõppenud, on vastavalt VÕS § 153 lg 1 p-le 1 lõppenud ka Erika Zemljaki käendus. 29.04.2008 võlatunnistuses tehtud tasaarvestus ei ole kehtiv, kuna hagejal puudus AS Ervam vastu nõue. Menetluse edasine käik 01.03.2010 määrusega lõpetas kohus menetluse OÜ Ervam suhtes, kuivõrd 25.01.2010 kustutati OÜ Ervam äriregistrist. Samal kuupäeval koostatud määrustega kaasas kohus menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel AS Nordea Finance Estonia ning jättis rahuldamata Erika Zemljaki taotluse menetlusabi - riigi õigusabi - saamiseks. Kolmanda isiku AS Nordea Finance Estonia kirjaliku vastuse kohaselt ühineb ta hageja seisukohaga. Liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingute p-st 7.3 tulenevat kohustust ning liisinguandja kasutas lepingutes sätestatud õigust lepingud üles öelda. Ühtlasi loovutas AS Nordea Finance Estonia liisingulepingutest tuleneva lepingumaksete nõude hagejale. VÕS § 367 sätestab liisingulepingu ülesütlemise järgsete liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluvate kulude

kindlaksmääramise, kuid ei reguleeri liisingulepingu kehtivuse ajal tekkinud võlgnevuse tasumise kohustust. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse ja tekitatud kahju hüvitise 173 086, 32 krooni, viivise 173 086, 32 krooni ja viivise 0,25% päevas alates 03.11.2008 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. AS-l Ervam oli kohustus VÕS § 361 ja liisingulepingute järgi tasuda graafikujärgseid makseid. AS Ervam makseid ei tasunud. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Liisinguvõtja on VÕS § 367 lg 4 kohaselt kohustatud hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Eeltoodust tuleneb, et liisinguvõtjal ei ole liisinguandjale kohustus hüvitada mitte üksnes lisakulutused (lg 4), vaid lepingu erakorralise ülesütlemise puhul peab liisinguvõtja tagastama ka kogu veel tagasimaksmata krediidisumma. Käesoleval juhul on masinad John Deere 1110D võõrandatud hinnaga 2 850 000 krooni ja John Deere 1070 D 3 345 000 krooni. Seega oli vara müügihind eseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel. Hageja on koostanud kostja võlgnevuse kujunemise kalkulatsiooni, kus ei sisaldu ebamõistlikke kuluartikleid. Kostja vastuväited Nordea müügiprotsessi korraldamisele on alusetud. Kolmas isik on finantseerimisasutus, mistõttu ei saa taunitav olla koostöölepingu sõlmimine äriühinguga, kelle põhiliseks majandustegevuseks on masinate ja seadmete müük. Liisinguandjal ei ole kohustust anda vara müüki kostjale meelepärasele, kuid liisinguandja jaoks tundmatule isikule. Hageja oli müügitegevuse korraldamiseks piisavalt pädev ettevõtja ning hageja ja kolmas isik on teinud kõik endast oleneva, vältimaks vara võõrandamisel müügikahju tekkimist. VÕS § 101 lg 1 p 3 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 115 lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhusel hüvitamisele. Vara Saksamaalt Eestisse toomise kulud ei pidanudki olema nõudeloovutamise lepingus kajastatud, kuna kulutused tegi hageja AS Ervam eest. VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud. VÕS § 145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kostja kohustus hageja ees ei ole lõppenud. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186. Käesoleval juhul ei esine ühtegi VÕS § 186 võlasuhte lõppemise alust. AS Ervam (alates 05.08.2008 OÜ Ervam) pankrotimenetlus on lõppenud raugemisega pankrotti välja-kuulutamata, mistõttu ei saa võlausaldaja esitada oma nõuet ka pankrotimenetluses.

VÕS § 149 lg 2 kohaselt põhivõlgnikuks oleva juriidilise isiku lõppemine ei mõjuta käenduse kehtivust. Juriidilise isiku lõppemine ei too kaasa käendusega tagatud nõude lõppemist. Alust ei ole pidada võlatunnistust kehtetuks. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Poolte vahel ei ole vaidlust, et 29.04.2008 võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise tagajärjeks on tõendamiskoormise muutumine selliselt, et võlgnik peab tõendama, et tunnistatud võlga ei ole või on kohustus lõppenud. Kohtule on esitatud võlatunnistus, milles AS Ervam kinnitab oma liisinglepingutest tulenevat kohustust ning varade transpordiks tehtud kulutusi kokku 1 055 437, 48 krooni. Eeltoodust tulenevalt peab kostja tõendama, et tegelikkuses võlgnevust ei eksisteeri. Võlgnevuse puudumise kohta kostja tõendeid kohtule esitanud ei ole, küll aga on kostja esitanud väite, et juhul kui AS Nordea Finance Estonia oleks müünud masinad turuhinnaga, oleks liisinguesemete müügist saadud summad katnud kõik tema nõuded kostja vastu. Tõendeid selle kohta, et masinad on müüdud alla turuhinna, kostja ei ole esitanud. Kuna võlatunnistuse olemasolu korral eeldatakse, et sellel märgitud kohustusel on majanduslik sisu, mis õigustab võlatunnistuses märgitud nõude rahuldamise, puudub alus pidada võlatunnistust kehtetuks. Toimiku materjalist ei nähtu, et AS Ervam oleks tehingute tegemisel või võlatunnistuse andmisel hageja või kolmanda isiku poolt survestatud. AS Ervam sõlmis liisingulepingud seadmete kasutamiseks oma majandustegevuses. Kohtule esitatud lepingutest ei nähtu, et need oleksid kostjat ebamõistlikult kahjustavad või erineksid finantseerimisasutuste poolt tavaliselt sõlmitud analoogilistest lepingutest. Kostja väide surutud seisus võlatunnistuse andmise kohta on jäänud paljasõnaliseks ja tõendamata. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võlausaldaja võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Seisuga 28.10.2008 oli muutunud sissenõutavaks 796 693, 90 krooni. Liisingulepingutes olid pooled kokku leppinud viivise määras 0,25% tasumata summalt päevas. Hageja on esitanud viivisenõude, mis ei ületa põhinõuet. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel (VÕS § 145 lg 4; TsMS § 230 lg 1), mistõttu tuleb teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Käendus on käendaja kohustus hüvitada võlausaldajale kahju, mis on tekkinud põhivõlgniku poolt käendatava kohustuse mittetäitmise tagajärjel. Käendajal on õigus esitada kõik põhivõlgniku ja ka käendajast endast sõltuvad vastuväited. Tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Sellepärast peab käendaja tsiviilvastutuse tekkimiseks hageja tõendama, mis on käendatav kohustus, kas kohustus on täitmata ja kas esinevad kahju hüvitamise vähendamise alused. Kostja ei andnud hagejale käendust, mistõttu ei vastuta ta hageja ja AS Ervam vahelise õigussuhte eest ka siis, kui hagejal oleks selles osas nõue AS-i Ervam vastu. Teadaolevalt on võlatunnistuse andmine uus iseseisev leping ja VÕS § 145 lg 4 kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust. Kostja ei ole uut käendust andnud ega nõustunud varasemalt sõlmitud käenduslepingute muutmisega. Seetõttu ei oma võlatunnistus ega selle allkirjastamata lisad käendaja vastutuse vaatevinklist (s.h tõendamise aspektist) mingit õiguslikku tähendust. Pealegi sisalduvad võlatunnistuse aluseks olevates arvestuses läbisegi käendatud ja mittekäendatud kohustused. Hagist ei selgunud, mis osas oli nõue esitatud kostja vastu. Hageja pidi tõendama oma nõuet kostja vastu, tuginemata võlatunnistusele. Hageja seda ei teinud ja nõue on jäänud tõendamata. Arvete väljastamine ei tõenda kohustuse olemasolu, mistõttu arvete

esitamisega ei ole hageja oma tõendamiskoormust täitnud. Samuti ei ole tõendiks hageja kalkulatsioon, kuivõrd tegemist ei ole tõendiga, vaid kahjunõude arvestusega, mis omakorda vajab tõendamist. Kuivõrd on tegemist loovutatud nõudega, siis ei ole hageja tõendanud ka nõude üleminekut: lepingust ei nähtu, et kolmas isik oleks loovutanud hagejale oma nõude kostja vastu. Kuna maakohus lähtus ekslikust eeldusest, et kostja käendajana vastutab võlatunnistuse alusel, siis on väär viivise arvestus. Viivise arvestus sõltub käendatava kohustuse alusest, samuti sellest, millal muutus kohustus sissenõutavaks. Hageja ei ole neid asjaolusid välja toonud ega viivisenõuet tõendanud. Juhul, kui kohus leiab, et kostja vastutab kahju tekitamise eest, esinevad kahjuhüvitise vähendamise alused. Kolmas isik on finantsteenuse osutaja KAS § 6 lg 1 mõttes ja elukutselise liisingutehingute tegijana peab arvestama sellega kaasnevate riskidega, neid analüüsima ja võtma ka riskikindlustuse. Nagu on rõhutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ preambula p-s 26 peaksid liikmesriigid võtma asjakohaseid meetmeid, et edendada vastutustundliku teenusepakkumise põhimõtteid krediidisuhte kõikides etappides, võttes arvesse oma krediidituru eripära. Eriti laieneval krediiditurul on oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad. Kõik menetlusosalised ja AS Ervam taotlesid liisingulepingute sõlmimisel kasumit. Kahjumi saamisel peavad kõik osalema selle kandmisel, mitte kostja ei vastuta üksinda ülemaailmse surutise, vastutustundetu finantseerimise andmise ja äriliste riskide eest. Samuti on taunitav ja pahauskne Eestis laialt levinud praktika, kui elukutselised finantsteenuste osutajad nõuavad finantseerimise saaja juhatuse liikmete ja muude seotud isikute käendust. Piiratud vastutusega äriühingute (kelleks on ka hageja ja kolmas isik) eksisteerimise eesmärgiks on aktsionäride ja muude seotud isikute äritegevusega seotud riskidest vabastamine ning massilise maksejõuetuse vältimine. Füüsilised isikud peavad olema võimelised jätkama aktiivset tööalast elu ka siis, kui mõni äri on ebaõnnestunud (nn fresh start-poliitika). Massilise käenduste nõudmisega üritab kolmas isik hageja eriõiguseellasena seaduse eesmärgist mööda hiilida. Siinjuures ei võta aga AS Nordea Finance Estonia aktsionärid ise vastutust kontserni ettevõtjate võimaliku maksejõuetuse puhul. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohtumenetluse ajal on kostja majanduslik olukord halvenenud, mis on samuti aluseks kahjuhüvitise vähendamiseks. Samuti on kohane viivisemäära 91,25% aastas vähendamine seadusliku viivise määrani. Antud väite esitamine enne apellatsioonimenetlust ei olnud võimalik, kuna kostja majandusliku olukorra halvenemine leidis aset kohtumenetluse kestel. Eelöeldust tulenevalt saab ringkonnakohus kahjuhüvitise väljamõistmise korral kostjalt kahjuhüvitist ja viivist vähendada kohtu poolt õiglaseks peetud ulatuseni. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja tõendite ebaõige hindamise tõttu tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg-ga 2 peab ringkonnakohus võimalikuks teha uue otsuse ning jätta hageja nõue tervikuna rahuldamata.

Maakohus tuvastas õigesti, et OÜ Ervam (AS Ervam on 05.08.2008 ümber kujundatud OÜ-ks Ervam) rikkus liisingulepingutest tulenevaid kohustusi AS Nordea Finance Estonia ees ning et kostja vastutab käendajana liisingulepingutest tulenevate liisinguvõtja kohustuste eest. Kohus märkis siinkohal õigesti, et liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega, kusjuures liisinguvõtja on kohustatud hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud (VÕS § 367 lg-d 1 ja 4). Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et hageja ei ole tõendanud nõude üleminekut. Nõude loovutamise lepingust nähtuvalt on hageja omandanud liisingulepingutest tuleneva nõude liisinguvõtja vastu, seega ka käendaja vastu. AS Nordea Finance Estonia ja AS Intrac Eesti vahel 07.03.2008 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga (tl 64) loovutas AS Nordea Finance Estonia hagejale loovutaja ja AS Ervam vahel sõlmitud liisingulepingutest nr 20054258 ja nr 20062154 tuleneva nõude suurusega 1 118 567, 92 krooni. Vaidlust ei ole selles, et liisingulepingu nr 20054258 järgne võlgnevus oli 691 739, 35 krooni (metsalangetustraktor John Deere 1070D) ja liisingulepingu nr 20062154 järgne võlgnevus 426 828, 57 krooni (metsaveotraktor John Deere 1110D). Samuti puudus vaidlus selles, et hageja tasaarvestas oma nõude OÜ Ervam rahalise nõudega summas 188 800 krooni, mille tulemusel jäi hagejale loovutatud OÜ Ervam võlgnevuseks 929 767, 92 krooni (kummagi liisingulepingu järgne võlgnevus vähenes tasaarvestuse tulemusel vastavalt 82 600 krooni ja 106 200 krooni võrra, moodustades seega liisingulepingu nr 20054258 järgi 609 139, 35 krooni ning liisingulepingu nr 20062154 järgi 320 628, 57 krooni (tl 98-99)). Seega on kostja kui käendaja vastutuse piiriks hageja ees kõnealune summa. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et võlgniku antud võlatunnistusest (tl 68) ei tulene kohustusi käendajale. Maakohtu vastav käsitlus ei ole kooskõlas seadusega. Kostja vastutus tuleneb käenduslepingutest. Seetõttu ei muutnud võlgniku deklaratiivne võlatunnistus käendaja vastu suunatud nõude osas tõendamiskoormust. Seega ei pidanud kostja tõendama, et võlgnevust ei eksisteeri, vaid hagejal tuli oma nõuet TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendada. Vaidlust ei ole poolte vahel selle üle, et pärast liisingulepingute ülesütlemist jäid liisinguesemed liisinguandja omandisse. VÕS § 367 lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuigi maakohus ei pidanud vajalikuks pärast OÜ Ervam suhtes menetluse lõpetamist võimaldada kaaskostjal oma vastuväiteid täpsustada ja positsiooni selgitada (vastuse hagile esitasid kostjad ühiselt), nähtub 30.01.2009 vastusest, et üheks kostjate vastuväiteks oli ka asjaolu, et vara väärtus tagastamise hetkel ületas vara jääkmaksumuse ja lepingujärgse võlgnevuse. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt omandas hageja AS-lt Nordea Finance Estonia lisaks võlgnevusele ka vaidlusalused masinad, tasudes loovutajale nii OÜ Ervam võlgnevuse kui masinate maksumuse. Võlaarvestuse kohaselt on masinate omandamise eest („masina soetus...“) tasutud metsalangetustraktori John Deere 1070D osas 2 324 826, 20 krooni (tl 99) ja metsaveotraktori John Deere 1110D osas 1 848 616, 23 krooni (tl 98). Samadest arvestustest nähtuvalt realiseeriti neist esimene masin („müük uuele kliendile“) 3 345 000 krooni, teine 2 850 000 krooni eest. Vara müügihinna ja kantud kulude vahena on hageja toonud arvestustes välja müügitulemi: metsalangetustraktori John Deere 1070D osas 419 890, 35 krooni (3 345 000 - 2 925 109, 65) ja metsaveotraktori John Deere 1110D osas 336 791, 25 krooni (2 850 000 - 2 513 208, 75). Lähtuvalt müügitulemist ja liisingulepingute järgsest võla jäägist on hageja arvutanud vahe, mis esimese masina puhul oli liisinguvõtja kahjuks 189 249 krooni, teise puhul aga tema kasuks 16 162, 68 krooni, seega on võlgnevuseks märgitud summade vahe 173 086, 32 krooni (hagis nõutud

põhivõlgnevus). Kuigi maakohus möönis, et vara müügihind näitab esemete väärtust vara hagejale tagastamise hetkel, leidis ta, et hageja poolt kohtule esitatud võlgnevuse kujunemise kalkulatsioonid ei sisalda ebamõistlikke kulusid, mistõttu on hageja nõue kostja vastu õiguslikult põhjendatud. Eelmärgitud käsitlusega kolleegium ei nõustu. Käesoleva vaidluse lahendamiseks tuli kohtul tuvastada, milline oli liisinguesemete väärtus nende tagastamise ajal ning kas see kattis kogu võlgnevuse. Ühtegi tõendit selle kohta, milline oli tagastatud vara väärtus, hageja ei ole kohtule esitanud. Hageja kirjalikus seisukohas (tl 102-106) kostjate 30.01.2009 vastuse kohta avaldatud arvamus, et vara väärtus selle tagastamise hetkel ei oma käesolevas vaidluses tähtsust, ei ole õige. Väär on hageja väide, et kuna AS Nordea Finance Estonia ei esitanud kostjale kulutuste hüvitamise nõuet, ei olnud tal ka vajadust määrata liisinguesemete väärtust nende tagastamise hetkel. Lepingujärgne võlgnevus tasumata liisingumaksete näol on hüvitamisele kuuluvaks liisinguandja kantud kuluks VÕS § 367 lg 1 tähenduses (liisingumakse kaudu hüvitatakse liisinguandja kantud kulud, s.h ostuhinna finantseerimiseks tehtud kulud). Asja materjalist nähtuvalt jäid liisinguesemed liisinguandja omandisse (kellelt hageja need esemed omandas), mistõttu ei ole alust väita, et nende väärtus ei mõjuta hageja nõuet. Kuna hageja omandatud nõue tuleneb liisingulepingutest, siis tuleb vaidluse lahendamisel arvestada muuhulgas ka vara väärtusega (VÕS § 367 lg 3). Apellant ei ole eraldi vaidlustanud vara väärtust puudutavat maakohtu seisukohta. Seega, kui kohus tuvastas, et võlgnevuse kujunemise kalkulatsioonides (võlaarvestused tl 98-99) märgitud müügihind vastab vara väärtusele selle tagastamise ajal, tuli kohtul sellest ka lähtuda. Eeldades, et vaidlusaluse vara müügihind vastas vara väärtusele selle liisinguandjale tagastamise hetkel, tuli kohtul tuvastada, kas liisingueseme müügihind kattis kostja võlgnevuse. Selleks oleks kohus pidanud eelnimetatud arvestusi analüüsima. Kuna hageja on katmata võlgnevuse väljatoomisel tuginenud nn müügitulemile ning selle mahaarvamise järel leidnud lõpliku võlgnevuse, siis ei olnud kohtul alust jätta müügitulemi kujunemise (müügihinna saamiseks tehtud kulutuste) arvestusi sisulise hinnanguta. Kõnealustes võlaarvestustes sisalduvaid andmeid omavahel kõrvutades nähtub, et mõlema masina osas olid nende soetamise kulud enam kui 1 miljoni krooni võrra madalamad müügihinnast. Arvestustes märgitud masinate soetushinna ja muude kulutuste (transport, lisavarustus, roomikud jne) summa müügihinnast mahaarvamise teel on saadud nn müügitulem, millega on hageja katnud osaliselt kostja võlgnevust (ja millest tulenevalt on hageja arvestanud oma nõudesumma). Seega tuli kohtul hinnata, kas hageja eelmärgitud muud kulud olid vajalikud arvestustes nimetatud müügihinna saamiseks/kujunemiseks (kas need mõjutasid vara väärtust). Kolleegium on seisukohal, et kindlasti ei saa selliseks kuluks pidada ümberhindlust summas 220 000 krooni (masina John Deere 1070D osas 100 000 ja masina John Deere 1110D osas 120 000 krooni). Nimetatud summa lisamine hageja tehtud kuludele ei ole millegagi põhjendatud. Igal juhul ei mõjutanud see vara väärtust, nagu on küsitav ka mitmete muude arvestuses märgitud kulude mõju vara väärtusele. Nagu eelnevalt öeldud, omandas hageja liisingulepingutest tuleneva nõude, mille suuruseks pärast tasaarvestust oli 929 767, 92 krooni. Hageja arvestatud nn müügitulem moodustas kahe masina osas kokku 756 681, 60 krooni. Nimetatud summade vahe 173 086, 32 krooni on eeltoodust nähtuvalt müügihinnaga hõlmatud (juba üksnes ümberhindluse summa on sellest 46 914, 68 krooni võrra suurem). Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuna hagi jääb eeltoodud põhjendustel rahuldamata, siis ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda apellandi väited kolmanda isiku kui finantsteenuse osutaja käitumise kohta liisingulepingute sõlmimisel ja nende ülesütlemisel. Seetõttu ei oma tähtsust ka kaebuses sisalduv viide Euroopa Nõukogu direktiivile. Samuti ei ole asjakohane apellandi tuginemine võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu seletuskirjale. Apellandi poolt ringkonnakohtule esitatud tõend - Pärnu Maakohtu 30.07.2010 määrus - kolmanda isiku väidetava võla kohta ei oma praeguses menetluses