Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

MAAKOHTU LAHEND

SMS Laen OÜ andis kostjale laenu 3000 krooni 30 päevaks laenu tagasimaksmise tähtajaga hiljemalt 21.02.2007. a. Kostja jättis maksekohustuse nõuetekohaselt täitmata ja kohus rahuldas hagi põhinõude osas. Kohtu hinnangul ei olnud põhjendatud hageja intressi- ja viivisenõue esitatud ulatuses. Vastavalt lepingutingimuste p-le 4.2.3 oli laenu intressimääraks kokku lepitud 23,3 % laenu perioodiks, s.o 0,78 % päevas laenu summast. Hageja on arvestanud intressi laenu väljastamise päevast 22.01.2007. a kuni 28.07.2008. a. VÕS § 397 sätestab, et intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal. Nimetatud sättest tulenevalt lõpeb intressi maksmise kohustus alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Seega intressi maksmise kohustus lõpeb laenulepingu lõppemise korral. Laenuleping lõppes 21.02.2007. a, seega ei ole hagejal õigust nõuda suuremat intressi kui 700 krooni. Kui laenusaaja ei täida laenulepingu lõppemisel laenusumma tagasimaksemise kohustust, asendub intressikohustus viivisemaksmise kohustusega. Laenulepingu p 13 näeb ette, et kui laenusaaja ei tee lepingu alusel saadud laenu tagasimakset tähtaegselt, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist 0,5 % kalendripäevas. Kohus leidis, et viivisemäär sellises ulatuses on ebamõistlikult suur ja sellekohane kokkulepe on tühine VÕS § 43 lg 2 p 5 alusel. Kuna lepingus kokkulepitud viivisemäär on tühine, siis VÕS § 41 kohaselt asub tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lg-s 1 toodud viivise seadusjärgne määr. VÕS § 94 lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

hagiavalduses toodud hageja nõuded täies ulatuses. Arvestada tuleb ka seda, et kostja on jätnud hagiavaldusele vastamata ja ei ole ilmunud kohtuistungile, seega loetakse hagiavalduses toodud hageja faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks (TsMS § 407 lg 1 ja § 413 lg 1); 3) ei ole kohus põhjendanud, miks ta luges laenulepingu p-s 13 sisalduvat viivisekokkulepet tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks. VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvates, eeltoodud sätet tuleb mõista sellisena, et kui pooltel puudub viivise kokkulepe, siis tuleb lähtuda VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast + 7% aastas ja juhul kui lepinguga on ettenähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär (4%+7%) , siis loetakse viivise määraks lepingujärgne intressimäär. Seadus annab pooltele õigust kokku leppida kõrgemas intressimääras, kui seadusjärgne intressimäär. Kostja ja SMS Laen OÜ vahel sõlmitud laenulepingus on sätestatud intressimäär 0,78% päevas. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause järgi võetakse viivise arvestamisel laenu- ja krediidilepingute puhul aluseks kokkuleppeline intressimäär, kui see on seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem. Hageja on seisukohal, et tarbijakrediidilepingute puhul seaduse kohaselt (VÕS § 94 lg 1, 113 lg 1 ja 415 lg 1) on lubatud viivisemäär, mis ei ole suurem, kui lepingus sätestatud intressimäär. Seega tarbijakrediidilepingutele maksimaalseks viivisemääraks ei ole VÕS §-s 94 lg 1 esimeses lauses märgitud intressimäär (11% aastas ehk 0,03% päevas) vaid on krediidilepingujärgne intressimäär (käesolevas tsiviilasjas 0,78% päevas). Kuna kostjaga sõlmitud lepingus sätestatud viivisemäär on väiksem kui tarbijakrediidilepingute puhul lubatud viivisemäär, on alusetu kohtu järeldus, et kostjalt nõutav viivis on ebamõistlikult suur ja viivisekokkulepe on ebamõistlikult kahjustav ja tulenevalt VÕS § 42 lg-st 1 on selline kokkulepe tühine

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega VÕS §-st 397 tulenevalt õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Kuna käesoleval juhul on pooltevahelises lepingus (lepingu p-d 4.3., 10.1. ja 24.2) kokkulepitud laenusaaja kohustus maksta intressi ka pärast laenu sissenõutavaks muutumist seaduse olulisest põhimõttest kõrvale kalduv, siis tuleb VÕS § 42 lg 2 kohaselt eeldada nende tüüptingimustega kostja kui laenusaaja ebamõistlikku kahjustamist ning need on tühised VÕS § 42 lg 1 kohaselt. Eeltoodust tulenevalt on maakohus seega õigesti mõistnud kostjalt välja lepingujärgse intressi arvestatuna kuni 21.02.2007, s.o laenu tagastamise tähtaja saabumiseni.

p-s 13 ettenähtud viivisemäär 0,5 % kalendripäevas, mida kohaldatakse laenusaaja poolt laenu tagasimaksete tegemisega viivitamise korral, on ebamõistlikult suur. Iseenesest on õige apellandi väide, et VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt võetakse viivise arvestamisel aluseks kokkuleppeline intressimäär, kui see on seadusjärgsest viivisemäärast kõrgem. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab üldjuhul võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.o kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Käesoleval juhul olid pooled lepingus kokku leppinud intressimääras 0,78 % päevas, s.o 284,7 % aastas ning seega poolte kokkulepitud viivisemäär (0,5 % päevas =182, 5 % aastas) ei ületa kokkulepitud intressimäära. Samas leiab ringkonnakohus, et kuigi VÕS § 113 kolmas lause lubab viivist arvestada ka kokkulepitud intressimääras, on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida tüüptingimustel sõlmitud tarbijakrediidilepingu korral, kas viivise ja intressi kokkulepped on kehtivalt sõlmitud. Käesoleval juhul ületab poolte vahel kokkulepitud viivisemäär peaaegu 20-kordselt seaduses ettenähtud viivisemäära, mis on laenusaaja suhtes liialt ebaproportsionaalne ning mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Kuna poolte kokkulepitud viivise määr on tüüptingimusena tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel, siis asub VÕS § 41 teise lause kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, s.o käesoleval juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusejärgne määr, millist maakohus on käesoleval juhul ka õigesti viivise väljamõistmisel kohaldanud.

Viivi Tomson

Üllar Roostoja

Egon Konsand

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.