Pärnu Maakohus
Kohtunik
Ingrid Niinemägi
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.novembril 2010.a. Paide kohtumaja
Tsiviilasja number
2-10-779
Tsiviilasi
Hillar Koitla hagi Joosep Laiksoo ja Riho Laiksoo vastu surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise ja viiivise nõudes
Hagihind
25 000.00 krooni
Menetlusosalised ja nende
Hageja: Hillar Koitla, isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx Hageja esindaja: vandeadvokaat Priit Palmiste, Priit Palmiste AB, Narva mnt 7d Tallinn 10117, e-post: [email protected] Kostjad: 1.Joosep Laiksoo, isikukood xxxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx xxxxxxxxxxx 2.Riho Laiksoo, isikukood xxxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxx Kostjate esindaja Ilo-Hanna Hõrrak-Nõmm, Näituse 18a Tallinn, e-post: [email protected]
esindajad
Asja läbivaatamise aeg
21.oktoobril 2010.a. avalikul kohtuistungil
Jätta rahuldamata Hillar Koitla hagi Joosep Laiksoo ja Riho Laiksoo vastu surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise ja viiivise nõudes.
Menetluskulud jätta hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust võib vaidlustada apellatsiooni korras Tallinna Ringkonnakohtus, esitades apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte
hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hageja nõue Pärnu Maakohtu 31.07.2008.a. otsusega kriminaalasjas nr 1-08-6547 tunnistati Joosep Laiksoo süüdi KarS § 423 lg 2 järgi ning teda karistati 2-aastase vangistusega, millest kohesele ärakandmisele kuulus 3 kuud vangistust ning ülejäänud karistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata 2-aastase katseajaga. Lisakaristusena võeti Joosep Laiksoolt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks aastaks. Ülalnimetatud jõustunud kohtuotsusega tuvastatud süütegu leidis aset järgnevas. Joosep Laiksoo juhtis iseseisvat juhtimisõigust omamata xxxxxxxxxx kella 16.40 paiku xxxxxxxxx maakonnas xxxxxxxxxx vallas xxxxxxxxxxxx maantee xxx kilomeetril AS-le Sampo Pank kuuluvat ja tema isa Riho Laiksoo kasutuses olevat mootorsõidukit Volvo XC90 registreerimismärgiga xxxxxxxxxxxx. Joosep Laiksoo sõitis oma sõidurajast välja vastassuuna vööndisse ja põrkus seal kokku vastusõitva mootorsõidukiga xxxxxxxxxxxxxxx registreerimismärgiga xxxxxxxxxxxx, mida juhtinud H K ja kaassõitja L K hukkusid sündmuskohal. Kokkupõrke tagajärjel sõitis mootorsõidukile VAZ-21063 tagant otsa mootorsõiduk Seat Cordoba registreerimismärgiga xxxxxxxxxxxxx, mida juhtinud T V hukkus samuti kokkupõrke tagajärjel. Seega põhjustas Joosep Laiksoo oma süülise käitumisega kolme isiku surma ning nendele kuuluva vara hävinemise. H K ja L K surma põhjustamise ja nende vara hävinemise põhjustamise episoodis tunnistati kannatanuks Hillar Koitla. Seega tekkis Joosep Laiksoo süülise käitumise tulemusena H K otsene varaline kahju, mis väljendus eelkõige H K poolt juhitud sõiduki hävinemises ning H K ja L K matusekulude kandmises. Nimetatud kahjud hüvitas hagejale osaliselt H K ja L K liikluskindlustusandja, millises ulatuses läks ka nõudeõigus kostjate vastu kahju hüvitanud kindlustusandjale üle. Lisaks eeltoodud varalisele kahjule tekkis Joosep Laiksoo süülise käitumise tulemusena Hillar Koitlale ka mittevaraline kahju, mis väljendub lähedaste inimeste – ema ja isa – kaotuses äärmiselt brutaalsel viisil. Hillar Koitla vanemate surm põhjustati viisil, mis moonutas ebainimlikult hukkunute välimuse. Sellise õõvastava vaatepildi nägemine ja mällu sööbimine põhjustas Hillar Koitlale nii kaotusvalu kui ka kestvaid hingelisi piinasid. Nimetatud mittevaraline kahju on aga hagejale endiselt hüvitamata ja seda vaatamata hageja korduvatele heausksetele kompromissettepanekutele (tl 27-28). Sellest tulenevalt on hageja esitanud kostjate vastu nõude H ja L K surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja tugineb nõude esitamisel Põhiseaduse §-le 25, millele vastavalt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaset tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Hageja tugineb ka Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-tele 1 ja 5, mille kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline ning mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-54-07 sedastanud, et VÕS § 130 lg 2 järgi eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu ning isik ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Sama põhimõte on kohaldatav ka surma põhjustamisele. Hillar Koitla märgib, et senine kohtupraktika on korduvalt ühe isiku tervise kahjustamisele või surma põhjustamisele vastavaks hüvitisemääraks lugenud 1 000 000.00 krooni. Kahe isiku – iseäranis hagejale väga lähedaste isimeste surma põhjustamisel suureneb teadaolevalt kaotusvalu, hingeline piin ja sellest tulenev mittevaraline kahju oluliselt. Eeltoodud põhimõtetest tulenevalt jätab Hillar Koitla enda mõlema vanema surma põhjustamisega temale tekitatud mittevaralisele kahjule vastava õiglase hüvitise kohtu määrata. Hillar Koitla hinnangul on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist õigustavad asjaolud eelkõige tema mõlema vanema surma põhjustamise fakt ning nimetatud asjaolu põhjustamise brutaalne viis. Hillar Koitla vanemate surm põhjustati viisil, mis moonutas ebainimlikult
hukkunute välimuse. Sellise vaatepildi korduv nägemine ja mällu sööbimine põhjustas Hillar Koitlale nii ränka kaotusvalu kui ka kestvaid hingelisi piinasid. Nii näeb ta seniajani sündmust unes ja kannatab depressiooni all. Kuigi iga inimese surma saabumine kunagi on ettenähtav asjaolu, ei ole paratamatu, tavapärane ega õiguspärane isiku surma enneaegne esilekutsumine, seda eriti kuriteoga. Käesoleval juhul tuleb arvestada sellega, et kuriteoga põhjustati hageja mõlema vanema enneaegne surm hukkunute välimust ebainimlikult moonutaval viisil. Hillar Koitla leiab, et sellisel viisil surma põhjustamise tavapäraseks ning hüvitamisele mittekuuluvaks mittevaraliseks kahjuks lugemine oleks selges vastuolus ühiskonna õiglustunde ja õiguse aluspõhimõtetega, sealhulgas inimväärikusega. Lapse ja lapsevanemate vaheline emotsionaalne side on eriline ja seetõttu on lapsele mõlema vanema kaotus Joosep Laiksoo poolt põhjustatud viisil eriliselt hingevalu ja piina valmistav. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kuivõrd kahju tekitati suurema ohu allika valdaja poolt, on Joosep Laiksoo tsiviilõigusliku vastutuse aluseks ka VÕS § 1056. Et Joosep Laiksoo oli õigusvastaselt kahju tekitamise ajal noorem kui 18-aastane, vastutavad VÕS § 1053 lg 2 kohaselt tema poolt tekitatud kahju eest ka tema vanemad. Lisaks nõuab hageja kostjatelt viivist tekitatud mittevaralise kahju hüvitiselt alates kahju tekitamisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 94 lg 1 ja § 113 kohases määras. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlevad nõudele vastu täies ulatuses. Kahju hüvitamine ei saa olla karistusliku iseloomuga ja veel vähem saab see olla rikastumise objektiks. Samuti on hageja väited kahju tekkimise kohta tõendamata. Kostjad leiavad, et kahju tekkimine ei ole objektiivselt tõendatud, samuti ei ole tõendatud liiklusõnnetuse ja võimalike hageja tervisekahjustuste põhjuslik seos. VÕS § 134 lg 3 sätestab isiku surma põhjustamise korral erandlikel asjaoludel mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ka hukkunu lähedastele, kuid kostjad on tuginedes Riigikohtu 09.04.2008.a. lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 leidnud, et „erandlikuks asjaoluks“ ei saa olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peavad kaasnema täiendavad asjaolud, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus. Veel tuginevad kostjad eelpoolnimetatud Riigikohtu lahendi seisukohtadele, et mittevaralise kahju määratlemisel tuleb hinnata iga üksikjuhtu eraldi, lähtudes muuhulgas sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Loomulikult kaasnesid hagejale vanemate hukkumise, matuste ning muu sellega seonduva tegevusega rasked emotsionaalsed pinged ja tagajärjed, kuid need ei saa olla VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“. Hageja näol on tegemist keskealise iseseisvalt elu elava isikuga, kes ei omanud hukkunud vanematega ühist eluaset ega sõltunud nendest oma igapäevases elus. Ka ei viibinud hageja avarii toimumishetkel sündmuskohal ega selle vahetus läheduses. Kostjad viitavad ka VÕS § 130 lg 2 sisustades Riigikohtu lahendile 3-2-1-19-08 leides, et hagejal ei ole tekkinud tervisekahjustust VÕS § 130 lg 2 tähenduses. Joosep Laiksoo oli õnnetuse hetkel 17-aastane. VÕS § 1053 lg 2 sätestab, et vanemad või eestkostja vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14-18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kostja Riho Laiksoo on seisukohal, et on vanemana teinud kõik endast oleneva lapse kasvatamisel. Tegemist on traagilise õnnetusega, mida kostja Riho Laiksoo ei saanud kuidagi ära hoida.
Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused Pooled ei vaidle selle üle, et Joosep Laiksoo oli süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises, mille tagajärjel saabus hageja vanemate surm (tl 7-26; kriminaaltoimik 1-08-657 tl 239-241; 254256), mistõttu on Joosep Laiksoo käitumine õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 1 järgi. Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 1 vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik muuhulgas kannatanu surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Hageja nõuab talle vanemate surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Seadus ei näe ette, et hüvitada tuleb igasugune, ükskõik kellele põhjustatud kahju. Esmalt peab kahju olema tekkinud ning selle ja vastutuse aluseks oleva asjaolu vahel peab olema põhjuslik seos. Isiku surma põhjustamisest tingitud kahju hüvitamise nõudeid on reguleeritud lähemalt VÕS §-s 129 ja § 134 lg-s 3. Kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele VÕS § 130 lg 2 järgi, kui on täidetud kahju hüvitamise kohustuse üldised eeldused. Seega eeldatakse VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning õige on see, et hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise või tervise kahjustumise. Hageja on tuginenud sellele, et tal tekkis vanemate surma põhjustamisest tervisekahjustus (postdraumaatiline stressihäire ja korduv depressioon). Hillar Koitla vanemate surm põhjustati viisil, mis moonutas ebainimlikult hukkunute välimuse. Sellise vaatepildi korduv nägemine ja mällu sööbimine põhjustas Hillar Koitlale nii ränka kaotusvalu kui ka kestvaid hingelisi piinasid (kriminaaltoimik tl 3-18; 62-81; 85-106; 193-196; 200-208). See aga tähendab ühtlasi seda, et kostja tekitatud tervisekahjustus põhjustas hageja elukvaliteedi ja heaolu languse. Pealegi on Hillar Koitla tervisekahjustus kestnud pikemat aega ning ei ole teada, kui kaugsesse tulevikku võiks selle mõju veel ulatuda. Hageja on oma väidete kinnituseks esitanud SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku tõendi ja psühhiaatri arvamuse (tl 76, 89-90) ning nimetatud tõenditega seoses on üle kuuluatud ka psühhiaater R L. Ka on ütlusi andnud hageja ise. Kohtumenetluses on hageja psüühilise seisundi tuvastamiseks läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline- ja psühholoogiline kompleksekspertiis, millest nähtub, et hagejal ei ilmne vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse ega püsiva tervisekahjustuse tunnuseid (tl 217-225). Nii nagu psühhiaater R L on ka eksperdid leidnud, et Hillar Koitlal esineb mõõdukas depressiivne seisund. Erinevalt Rein Lukk ́i seisukohast on eksperdid leidnud, et Hillar Koitlal esinevad psüühikahäired ei nõua meditsiinilist sekkumist ega ka regulaarset psühhiaatrilist ega psühholoogilist nõustamist. Ekspertide arvates lähedaste inimeste kaotusega seotud üleelamised olenevad traumast möödunud ajast, inimese närvisüsteemist, tervislikust seisundist, isiksusest ja suhete lähedusastmest kaotatuga, kuid suuremal osal inimestest traumajärgse stressihäire sümptomid kaovad ajapikku. Vastupidiselt R L on eksperdid leidnud, et Hillar Koitlal esineb mõõdukas ärev-depressiivne seisund, mis sisaldab meeleolu languse kõrval ka leppimatust ja viha antud olukorraga ning kujutab endast üsna tavapärast psühhilist seisundit. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kuid olukorras, kus kohtu poolt määratud ekspertiisi ja hageja poolt tõendina esitatud asjatundja arvamused on vastuolulised, saab kohus otsust langetades paratamatult arvestada vaid ühega neist. Kuigi nii psühhiaatri R L kui ka ekspertide seisukohad on paljuski ühtivad, leiab kohus, et tõendina on veenvamad ekspertiisiaktis sisalduvad ekspertide arvamused hageja tervisliku seisundi kohta. Ekspertiis on viidud läbi kahe erapooletu eksperdi poolt tuginedes arvamuse andmisel lisaks hageja enda seletustele ka varasemale meditsiinilisele dokumentatsioonile Hillar Koitla tervise kohta (tl 36, 177, 179, 187, 193, 196, 199). Eksperdid on leidnud, et raviarsti Rein Luuk`i poolt Hillar Koitlale antud hinnangud (12.04.2010.a. ja 27.04.2010.a.) peegeldavad tema isiklikku seisukohta ning isegi nende usutavuse puhul ei saa pidada Hillar Koitla tervislikku seisundit tõsisemaks kui raske psühhiline seisund. Tuginedes Riigikohtu lahendile 3-2-1-19-08 (p 15) ei ole isegi raske psühhiline seisund VÕS § 130 lg 2 tähenduses
tervisekahjustus. Asjas puuduvad ka muud tõendid, mis kinnitaksid hagejal vanematega juhtunu tagajärjel tervisekahjustuse tekkimist. Selliseks tõendiks ei ole kohtu arvates ka Joosep Laiksoo kiri, milles ta vabandas kõigi tema poolt põhjustatud tagajärgede pärast (tl 111). Seega on kohtu arvates hageja poolt tõendamata kahju kui kostjate tegevuse tagajärg ning puudub alus hagi rahuldamiseks VÕS § 130 lg 2 alusel. Kui üldiselt tuleb hüvitada üksnes kahjustatud isikule endale tekitatud kahju, siis VÕS § 134 lg 3 näeb isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ette ka isiku lähedastele. Selline nõudeõigus on lähedastel nimetatud sätte järgi üksnes erandlike asjaolude ilmnemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. See on põhjendatud esmajoones kahju tekitajale mõistlikus ulatuses oma teo ettenähtavuse tagamiseks, aga ka kahju tekitajale määratlemata hulga nõuetega koormamisel maksejõuetuks muutmise vältimiseks. Kuigi seaduses ei ole määratletud „lähedaste“ ringi, on eelduslikult lähedasteks isikuteks kannatanu lapsed, abikaasa ja vanemad. Eelpoolnimetatud Riigikohtu lahendi 3-2-1-19-08 kohaselt ei saa erandlikuks asjaoluks olla surma põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja poolt väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, mis kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Erandlikuks asjaoluks on eeltoodud lahendist lähtuvalt esmajoones hüvitise nõudja ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n.ö. samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega. Antud juhul hageja juhtunus ei osalenud, ei viibinud õnnetuse ajal samas autos, ei näinud pealt õnnetuse vahetuid tagajärgi ega lähedaste vigastada saamist või nende kannatusi. Info, mida hageja juhtunu tehiolude kohta on saanud, ei ole tema jaoks vahetu ega põhine tema poolt isiklikult kogetul, vaid kolmandate isikute poolt vahendatud. Hageja on ise tunnistanud, et ei näinud üldse vahetult vanemate surnukehi ning kirste matustel ei avatud. Kuigi hageja on väitnud tekkinud häirivaid kujutluspilte oma hukkunud vanematest, on need ümber lükatud ekspertide poolt. Ekspertide arvamuse kohaselt tunnetab hageja tegelikkuses vanemaid hoopis elavatena, mis on enamasti seotud loomuliku igatsusega ja mitte häiritusega. Eksperdid ei eita, et kriminaalmenetluse materjalidega kokkupuutumisel suurenes Hillar Koitla hingeline ja vaimne kannatus, kuid see on olnud ajutine. Kuivõrd teadmatus on siiski pikaajalist püsivamat psüühilist pinget tekitav ja kurnavam kui masendavate faktide teada saamine, ei ole alust väita, et Hillar Koitlal oleks olnud vähem hingelist ja vaimset kannatust, kui ta ei oleks tutvunud kriminaalasja menetlemisel kogutud materjalidega. Samas ei saa kohtu arvates tähelepanuta jätta kostjate märkust selle kohta, et hageja võinuks oma hingelise taluvuse piire arvestades vältida tutvumist kriminaalasja materjalidega. Õige on hageja poolt väljendatu, et kõnesolevas Riigikohtu lahendis ei ole Riigikohus piiranud erandlikke asjaolusid VÕS § 134 lg 3 mõttes üksnes ja kitsalt n.ö. samas ohutsoonis viibimisega. Hageja nõustub, et kui eelpoolnimetatud elulised asjaolud ei ole erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes eraldiseisvalt või iseenesest, siis vähemalt on hageja mõlema
vanema enneaegne surma põhjustamine kuriteoga, vanemate ebainimlik moonutamine brutaalsel viisil ning hageja poolt sellise vaatepildi korduv nägemine ja selle mällu sööbimine erandlik nende kogumis. Kohus leiab, et hageja selline tõlgendus erandlike asjaolude kohta ei ole eelpooltoodud põhjustel põhjendatud. Hageja näol on tegemist keskealise iseseisvalt oma elu elava isikuga, kes ei omanud hukkunud vanematega ühist eluaset ega sõltunud nendest oma igapäevaelus. Loomulikult kaasnevad hagejate vanemate hukkumise, matuse ning muu sellega seonduva tegevusega rasked emotsionaalsed pinged ja tagajärjed, kuid kohtu arvates ei saa need olla VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et antud juhul ei saa kõne alla tulla ka kahju hüvitamine VÕS § 134 lg 2 alusel ning rahuldamata tuleb jätta ka viivise nõue VÕS § 94 lg 1 ja § 113 järgi. Nõue on esitatud täiendavalt Riho Laiksoo kui Joosep Laiksoo isa vastu VÕS § 1053 lg 2 alusel, mis sätestab vanemate või eestkostjate vastutuse alaealise isiku poolt tekitatud kahju eest. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, puudub ka õiguslik alus hagi rahuldamiseks Joosep Laiksoo isa Riho Laiksoo vastu ning tõendid Riho Laiksoo kui vanema iseloomustamiseks ja tema Joosep Laiksoo üle järelevalve teostamiseks jätab kohus tähelepanuta (tunnistaja K R ütlused, tl 110, 239). Ka ei oma eeltoodud põhjustel tähtsust väljavõte Joosep Laiksoo karistusregistri andmetest (tl 108-109). Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega hageja. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest, esitades avalduse asja menetlenud kohtule koos menetluskulude nimekirjaga, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.
Ingrid Niinemägi Kohtunik
Kohtuotsus jõustus Riigikohtu kohtumäärusega 21.06.2011 - muutmata Riigikohtu kohtumäärus 3-7-1-2-297 Tallinna RK 22.03.2011.a. kohtuotsus 2-10-779
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.