2-10-779/47 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 07.01.2010 esitas H. K. Pärnu Maakohtule hagi J. L. ja R. L. vastu, milles palus välja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks mittevaralise kahju õiglane hüvitis kohtu poolt määratud suuruses ja viivis tekitatud mittevaralise kahju hüvitiselt alates kahju tekitamisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 94 lg 1 ja § 113 kohases määras ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. J. L. juhtis iseseisvat juhtimisõigust omamata 08.12.2007 kella 16.40 paiku Järva maakonnas Paide vallas Tallinn-Tartu-Luhamaa maantee 91,3 kilomeetril AS-ile Sampo Pank kuuluvat ja tema isa R. L. kasutuses olevat mootorsõidukit Volvo XC90 registreerimismärgiga XXXXXX. J. L. sõitis vastassuuna vööndisse ja põrkus seal kokku vastusõitva mootorsõidukiga VAZ-21063 registreerimismärgiga XXXXXX, mida juhtinud H. K. ja kaassõitja L. K. hukkusid sündmuskohal. Kokkupõrke tagajärjel sõitis mootorsõidukile VAZ-21063 tagant otsa mootorsõiduk Seat Cordoba registreerimismärgiga XXXXXX, mida juhtinud T. V. hukkus samuti kokkupõrke tagajärjel. J. L. põhjustas oma süülise käitumisega kolme isiku surma ning nendele kuuluva vara hävinemise. Pärnu Maakohtu 31.07.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-6547 tunnistati J. L. süüdi KarS § 423 lg 2 järgi ning teda karistati 2-aastase vangistusega, millest kohesele ärakandmisele kuulus 3 kuud vangistust ning ülejäänud karistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata 2-aastase katseajaga. Lisakaristusena võeti J. L.lt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks aastaks. H. K. ja L. K. surma põhjustamise ja nende vara hävinemise põhjustamise episoodis tunnistati kannatanuks H. K.. J. L. süülise käitumise tulemusena tekkis H. K.l otsene varaline kahju, mis väljendus H. K. poolt juhitud sõiduki hävinemises ning H. K. ja L. K. matusekulude kandmises. Nimetatud kahjud hüvitas hagejale osaliselt H. K. ja L. K. liikluskindlustusandja, millises ulatuses läks nõudeõigus kostjate vastu kahju hüvitanud kindlustusandjale üle. Hagiavalduse kohaselt lisaks varalisele kahjule tekkis H. K.l ka mittevaraline kahju, mis väljendub lähedaste inimeste, ema ja isa, kaotuses äärmiselt brutaalsel viisil. H. K. vanemate surm põhjustati viisil, mis moonutas ebainimlikult hukkunute välimuse. Sellise õõvastava vaatepildi nägemine ja mällu sööbimine põhjustas H. K.le nii kaotusvalu kui kestvaid hingelisi piinasid. Mittevaraline kahju on hagejale hüvitamata, vaatamata hageja korduvatele kompromissettepanekutele. Sellest tulenevalt esitas hageja kostjate vastu nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks, tuginedes Põhiseaduse §-le 25, millele vastavalt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Hageja tugines ka VÕS § 128 lg-tele 1 ja 5, mille kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline ning mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

Riigikohus sedastas lahendis nr 3-2-1-54-07, et VÕS § 130 lg 2 järgi eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu ning isik ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Sama põhimõte on kohaldatav ka surma põhjustamisele. Senine kohtupraktika on korduvalt ühe isiku tervise kahjustamisele või surma põhjustamisele vastavaks hüvitise määraks lugenud 1 000 000 krooni. Kahe isiku, iseäranis hagejale väga lähedaste inimeste surma põhjustamisel suureneb teadaolevalt kaotusvalu, hingeline piin ja sellest tulenev mittevaraline kahju oluliselt. Eeltoodud põhimõtetest tulenevalt jättis H. K. vanemate surma põhjustamisega temale tekitatud mittevaralisele kahjule vastava õiglase hüvitise kohtu määrata. H. K. leiab, et sellisel viisil surma põhjustamise tavapäraseks ning hüvitamisele mittekuuluvaks mittevaraliseks kahjuks lugemine oleks vastuolus ühiskonna õiglustunde ja õiguse aluspõhimõtetega, sealhulgas inimväärikusega. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kuivõrd kahju tekitati suurema ohu allika valdaja poolt, on J. L. tsiviilõigusliku vastutuse aluseks ka VÕS § 1056. Et J. L. oli õigusvastaselt kahju tekitamise ajal noorem kui 18-aastane, vastutavad VÕS § 1053 lg 2 kohaselt tema poolt tekitatud kahju eest ka tema vanemad. Kostja vastuväited Kostjad hagi ei tunnistanud. Kahju hüvitamine ei saa olla karistusliku iseloomuga, veel vähem saab see olla rikastumise objektiks. Hageja väited kahju tekkimise kohta on tõendamata, samuti ei ole tõendatud liiklusõnnetuse ja võimalike hageja tervisekahjustuste põhjuslik seos. VÕS § 134 lg 3 sätestab isiku surma põhjustamise korral erandlikel asjaoludel mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ka hukkunu lähedastele. Tuginedes Riigikohtu 09.04.2008 lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 leidsid kostjad, et „erandlikuks asjaoluks“ ei saa olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peavad kaasnema täiendavad asjaolud, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi hageja väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus. Loomulikult kaasnesid hagejale vanemate hukkumise, matuste ning muu sellega seonduva tegevusega rasked emotsionaalsed pinged ja tagajärjed, kuid need ei saa olla VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“. Hageja näol on tegemist keskealise iseseisvalt elu elava isikuga, kes ei omanud hukkunud vanematega ühist eluaset ega sõltunud nendest oma igapäevases elus. Ka ei viibinud hageja avarii toimumishetkel sündmuskohal ega selle vahetus läheduses. Hagejal ei tekkinud tervisekahjustust VÕS § 130 lg 2 tähenduses. J. L. oli õnnetuse hetkel 17-aastane. VÕS § 1053 lg 2 sätestab, et vanemad või eestkostja vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14-18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kostja R. L. on seisukohal, et on vanemana teinud kõik endast oleneva lapse kasvatamisel. Tegemist on traagilise õnnetusega, mida kostja R. L. ei saanud kuidagi ära hoida. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis 10.11.2010 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuse kohaselt pooled ei vaidle selle üle, et J. L. oli süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises, mille tagajärjel saabus hageja vanemate surm, mistõttu on J. L. käitumine õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 1 järgi. Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 1 vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik muuhulgas kannatanu surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Hageja nõuab talle vanemate surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Seadus ei näe ette, et hüvitada tuleb igasugune, ükskõik kellele põhjustatud kahju.

Esmalt peab kahju olema tekkinud ning selle ja vastutuse aluseks oleva asjaolu vahel peab olema põhjuslik seos. Isiku surma põhjustamisest tingitud kahju hüvitamise nõudeid on reguleeritud lähemalt VÕS §-s 129 ja § 134 lg-s 3. Kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele VÕS § 130 lg 2 järgi, kui on täidetud kahju hüvitamise kohustuse üldised eeldused. Seega eeldatakse VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning õige on see, et hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise või tervisekahjustumise. Hageja on tuginenud sellele, et tal tekkis vanemate surma põhjustamisest tervisekahjustus (posttraumaatiline stressihäire ja korduv depressioon). Hageja vanemate surm põhjustati viisil, mis moonutas ebainimlikult hukkunute välimust. Sellise vaatepildi korduv nägemine ja mällu sööbimine põhjustas hagejale nii ränka kaotusvalu kui ka kestvaid hingelisi piinasid ning elukvaliteedi ja heaolu languse. H. K. tervisekahjustus on kestnud pikemat aega ning ei ole teada, kui kaugsesse tulevikku võiks selle mõju ulatuda. Hageja on oma väidete kinnituseks esitanud SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku tõendi ja psühhiaatri arvamuse ning nimetatud tõenditega seoses on üle kuulatud psühhiaater R. L.. Kohtumenetluses on hageja psüühilise seisundi tuvastamiseks läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline- ja psühholoogiline kompleksekspertiis, millest nähtub, et hagejal ei ilmne vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse ega püsiva tervisekahjustuse tunnuseid. Nagu psühhiaater R. L. on ka eksperdid leidnud, et H. K.l esineb mõõdukas depressiivne seisund. Erinevalt R. L.i seisukohast on eksperdid leidnud, et H. K.l esinevad psüühikahäired ei nõua meditsiinilist sekkumist ega regulaarset psühhiaatrilist ega psühholoogilist nõustamist. Ekspertide arvates lähedaste inimeste kaotusega seotud üleelamised olenevad traumast möödunud ajast, inimese närvisüsteemist, tervislikust seisundist, isiksusest ja suhete lähedusastmest kaotatuga, kuid suuremal osal inimestest traumajärgse stressihäire sümptomid ajapikku kaovad. Vastupidiselt R. L. on eksperdid leidnud, et H. K. esineb mõõdukas ärev-depressiivne seisund, mis sisaldab meeleolu languse kõrval ka leppimatust ja viha antud olukorraga ning kujutab endast üsna tavapärast psüühilist seisundit. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kuid olukorras, kus kohtu poolt määratud ekspertiisi ja hageja poolt tõendina esitatud asjatundja arvamused on vastuolulised, saab kohus otsust langetades paratamatult arvestada vaid ühega neist. Kuigi nii psühhiaatri R. L. kui ka ekspertide seisukohad paljuski ühtivad, leidis kohus, et tõendina on veenvamad ekspertiisiaktis sisalduvad ekspertide arvamused hageja tervisliku seisundi kohta. Ekspertiis on viidud läbi kahe erapooletu eksperdi poolt, tuginedes arvamuse andmisel lisaks hageja seletustele ka varasemale meditsiinilisele dokumentatsioonile H. K. tervise kohta. Eksperdid on leidnud, et raviarsti R. L. poolt H. K. antud hinnangud (12.04.2010 ja 27.04.2010) peegeldavad tema isiklikku seisukohta ning isegi nende usutavuse puhul ei saa pidada H. K. tervislikku seisundit tõsisemaks kui raske psüühiline seisund. Tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-19-08 (p 15) ei ole raske psüühiline seisund VÕS § 130 lg 2 tähenduses tervisekahjustus. Kui üldiselt tuleb hüvitada üksnes kahjustatud isikule endale tekitatud kahju, siis VÕS § 134 lg 3 näeb isiku surma põhjustamise või talle raske tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ette ka isiku lähedastele. Selline nõudeõigus on lähedastel nimetatud sätte järgi üksnes erandlike asjaolude ilmnemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. See on põhjendatud kahju tekitajale mõistlikus ulatuses oma teo ettenähtavuse tagamiseks, aga ka

kahju tekitajale määratlemata hulga nõuetega koormamisel maksejõuetuks muutmise vältimiseks. Kuigi seaduses ei ole määratletud „lähedaste“ ringi, on eelduslikult lähedasteks isikuteks kannatanu lapsed, abikaasa ja vanemad. Eelnimetatud Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-19-08 kohaselt ei saa erandlikuks asjaoluks olla surma põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Kolleegiumi arvates ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase surmaga. Selliseks asjaoluks ei ole ainuüksi ka hageja poolt väidetud võimalik perekonna kaotamine edasiseks eluks ja elukvaliteedi langus, mis kaasnevad lähedase kaotusega tihti. Erandlikuks asjaoluks on eeltoodud lahendist lähtuvalt esmajoones hüvitise nõudja ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n.ö. samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte nt kolmandate isikute vahendatud. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega. Antud juhul hageja juhtunus ei osalenud, ei viibinud õnnetuse ajal samas autos, ei näinud pealt õnnetuse vahetuid tagajärgi ega lähedaste vigastada saamist või nende kannatusi. Info, mida hageja juhtunu tehiolude kohta on saanud, ei ole tema jaoks vahetu ega põhine tema poolt isiklikult kogetul, vaid on kolmandate isikute poolt vahendatud. Hageja on ise tunnistanud, et ei näinud vahetult vanemate surnukehi ning kirste matustel ei avatud. Kuigi hageja on väitnud tekkinud häirivaid kujutluspilte hukkunud vanematest, on need ümber lükatud ekspertide poolt. Ekspertide arvamuse kohaselt tunnetab hageja tegelikkuses vanemaid hoopis elavatena, mis on enamasti seotud loomuliku igatsusega ja mitte häiritusega. Eksperdid ei eita, et kriminaalmenetluse materjalidega kokkupuutumisel suurenes H. K. hingeline ja vaimne kannatus, kuid see on olnud ajutine. Kuivõrd teadmatus on pikaajalist püsivamat psüühilist pinget tekitav ja kurnavam kui masendavate faktide teada saamine, ei ole alust väita, et H. K. oleks olnud vähem hingelist ja vaimset kannatust, kui ta ei oleks tutvunud kriminaalasja menetlemisel kogutud materjalidega. Kohtu arvates ei saa tähelepanuta jätta kostjate märkust, et hageja võinuks oma hingelise taluvuse piire arvestades vältida tutvumist kriminaalasja materjalidega. Õige on hageja poolt väljendatu, et kõnesolevas Riigikohtu lahendis ei ole piiratud erandlikke asjaolusid VÕS § 134 lg 3 mõttes üksnes ja kitsalt n.ö. samas ohutsoonis viibimisega. Hageja nõustub, et kui eelnimetatud elulised asjaolud ei ole erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes eraldiseisvalt või iseenesest, siis vähemalt on hageja mõlema vanema enneaegne surma põhjustamine kuriteoga, vanemate ebainimlik moonutamine brutaalsel viisil ning hageja poolt sellise vaatepildi korduv nägemine ja selle mällu sööbimine erandlik nende kogumis. Kohus leiab, et hageja selline tõlgendus erandlike asjaolude kohta ei ole eeltoodud põhjustel põhjendatud. Hageja näol on tegemist keskealise iseseisvalt oma elu elava isikuga, kes ei omanud hukkunud vanematega ühist eluaset ega sõltunud nendest oma igapäevaelus. Loomulikult kaasnevad hagejate vanemate hukkumise, matuse ning muu sellega seonduva tegevusega rasked emotsionaalsed pinged ja tagajärjed, kuid kohtu arvates ei saa need olla VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“.

Kohus leidis, et antud juhul ei saa kõne alla tulla ka kahju hüvitamine VÕS § 134 lg 2 alusel ning rahuldamata tuleb jätta ka viivise nõue VÕS § 94 lg 1 ja § 113 järgi. Nõue on esitatud täiendavalt R. L. kui J. L. isa vastu VÕS § 1053 lg 2 alusel, mis sätestab vanemate või eestkostjate vastutuse alaealise isiku poolt tekitatud kahju eest. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, puudus õiguslik alus hagi rahuldamiseks J. L. isa R. L. vastu ning tõendid R. L. kui vanema iseloomustamiseks ja tema J. L. üle järelevalve teostamiseks jättis kohus tähelepanuta. Eeltoodud põhjustel ei oma kohtu arvates tähtsust väljavõte J. L. karistusregistri andmetest. Apellatsioonkaebus Hageja H. K. palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud vastustajate kanda. Apellant on seisukohal, et esimese astme kohus on ebaõigesti kohaldanud menetlus- ja materiaalõiguse norme. Apellant nõustub Riigikohtu seisukohaga lahendis nr 3-2-1-19-08 (p 15), et tervisekahjustuseks ei saa nimetatud sätte tähenduses lugeda ainuüksi raske psüühilise seisundi tekkimist. Selline abstraktne ja piisavalt konkretiseerimata väide vajab kohtupraktikas täpsemat lahtimõtestamist. Seda seetõttu, et meditsiiniõiguslikust seisukohast ei saa „raskest psüühilisest seisundist“ olla veelgi raskemat psüühilist seisundit, ehk nn „üliraskest psüühilist seisundit“ ning seetõttu, et igasugune psüühiline haigus kui seisund, ehk normaalsest psüühilisest seisundist kõrvalekalle, on tervise kahjustamine ning Põhiseaduse §-s 25 sätestatud põhiõiguse võimalikult ulatuslikuks kaitsmiseks puudub alus nimetatud normi kaitseala ahendamiseks. Vastupidisele seisukohale asumine hälbiks apellandi arvates ka Põhiseaduse §-st 10 tulenevast õigusselguse põhimõttest, sest normi adressaadil ei ole piisava selgusega ettenähtav, millise konkreetse raskusastmega kehavigastuse tekitamise korral tekib tal kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiskohustus VÕS § 130 lg 2 mõttes ühelt poolt, ning millise konkreetse raskusastmega kehavigastuse tekitamise korral tekib kahjustatud isikul õigus nimetatud sätte alusel mittevaralise kahjuhüvitise saamiseks teiselt poolt. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas 15.12.2005 otsuse nr 3-4-1-16-05 p-s 21, et põhiseadusega nõutav normi määratletuse ehk õigusselguse aste ei ole kõikide normide puhul sama. Selgemad ja täpsemad peavad olema normid, mis võimaldavad isiku õigusi piirata. Isikult mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine piirab vaieldamatult eeskätt Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Apellant soovib, et ringkonnakohus mõtestaks meditsiiniõiguslikust vaatepunktist lahti VÕS § 130 lg-s 2 sätestatud tervisekahjustuse olemuse ja sisu põhjalikumalt, kui seda on teinud lahendis nr 3-2-1-19-08 Riigikohus. Apellandile tekkinud vaimse tervise kahjustused, posttraumaatiline stressihäire ja korduv depressioon, mis on tõestatult avaldunud ka somaatilises vormis pidevate seljanärvivaludena ning südamelihase infarktina, on tervisekahjustus VÕS § 130 lg 2 mõttes. Apellandile jääb kohtu tõdemusest, et „Kohtumenetluses on hageja psüühilise seisundi tuvastamiseks läbi viidud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline- ja psühholoogiline kompleksekspertiis, millest nähtub, et hagejal ei ilmne vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse ega püsiva tervisekahjustuse tunnuseid“, mulje, et kohus oleks pidanud tervisekahjustuseks VÕS § 130 lg 2 mõttes üksnes seda, kui kostjad oleksid hagejale põhjustanud kas vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või püsiva tervisekahjustuse. Kohtul ei olnud selliseks seisukohaks mingit alust. Põhjendamatu on VÕS § 130 lg 2 tähenduses vaimse tervisekahjustuse määratlemine sõltuvalt sellest, kas see on püsiv või mitte. Liiati on raske, kui mitte võimatu, prognoosida, kas konkreetsed vaimsed terviskahjustused kestavad isikul

pöördumatult või mitte. Küll aga saaks seda vähemalt üldjuhul öelda isikule tema füüsilise terviklikkuse kahjustamise ehk talle VÕS § 130 lg 2 mõttes kehavigastuste tekitamise korral. Apellant ei nõustu kohtu käsitlusega, millega ta eelistas ekspertide arvamust eriteadmistega isiku arvamusele. Kohtul puudus selliseks „tõendite usaldusväärsuse astendamiseks“ alus, kuna kohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks pidas ta ekspertide arvamust veenvamaks (usaldusväärsemaks) või erapoolikumaks kui eriteadmistega isiku arvamust. Selliselt toimides ei ole kohus järginud otsuse põhjendamise kohustust TsMS § 436 lg 1 ja TsMS § 442 lg 8 mõttes. Samuti ei ole kohus järginud TsMS § 232 lg 2, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Esimese astme kohtu otsuse põhjenduste kohaselt hageja juhtunus ei osalenud, ei viibinud õnnetuse ajal samas autos, ei näinud pealt õnnetuse vahetuid tagajärgi ega lähedaste vigastada saamist või nende kannatusi. Edasi põhjendas kohus, et info, mida hageja juhtunu tehiolude kohta on saanud, ei ole tema jaoks vahetu ega põhine tema poolt isiklikult kogetul, vaid kolmandate isikute poolt vahendatud. Samas on kohus leidnud, et õige on hageja poolt väljendatu, et kõnesolevas Riigikohtu lahendis ei ole Riigikohus piiranud erandlikke asjaolusid VÕS § 134 lg 3 mõttes üksnes ja kitsalt n-ö samas ohutsoonis viibimisega. Seega on esimese astme kohtu otsus vastuoluline hageja nõude lahendamisel keskset tähendust omavas küsimuses, kas „erandlikud asjaolud“ VÕS § 134 lg 3 mõttes eeldavad vältimatult seda, et surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased peavad viibima n-ö samas ohutsoonis või mitte. Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et kohtuotsus ei tohi olla vastuoluline. Vastuolusid sisaldava kohtuotsuse tegemisega rikutakse TsMS § 446 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.112005 otsust nr 3-2-1100-05). Apellandi hinnangul ei ole kohtu arusaamine ega seisukohad VÕS § 134 lg-s 3 nimetatud „erandlike asjaolude“ sisustamisel põhjendatud ega kooskõlas kohtupraktikaga. Käesoleva juhtumi asjaolud ei piirdu üksnes apellandi lähedaste kaotusega abstraktselt ega üksnes apellandi leina ja kaotusvaluga. Käesoleval juhtumil on erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes kostja J. L. poolt hageja mõlema vanema enneaegse surma põhjustamine kuriteoga, vanemate välimuse ebainimlik moonutamine brutaalsel viisil ning hageja poolt sellise vaatepildi vahetu ja korduv nägemine ning selle mällu sööbimine. Apellandi hinnangul on eelloetletud asjaolud ka eraldi erandlikud VÕS § 134 lg 3 mõttes ja kindlasti kogumis. Apellandi arvates on erandlik lapse ja vanema vaheline suhe iseenesest ning erandlik on ka surma põhjustamine kuriteoga. Apellandi hinnangul on lapse poolt oma vanemate surma üleelamine iseenesest küll tavapärane, kuid kindlasti ei ole tavapärane, kui lapse mõlemad vanemad hukkuvad üheaegselt läbi kuriteo, millega kaasneb nende välimuse moonutamine ning lapse poolt sellise vaatepildi vahetu ja korduv nägemine ning selle mällu sööbimine. Apellant rõhutab, et laps jääb oma vanemate lapseks sõltumata sellest, milline on tema enda ja tema vanemate vanus. Apellant loeb asjakohatuks ja küüniliseks kohtu väite, et kuivõrd teadmatus on siiski pikaajalist püsivamat psüühilist pinget tekitav ja kurnavam kui masendavate faktide teadasaamine, ei ole alust väita, et H. K. oleks olnud vähem hingelist ja vaimset kannatust, kui ta ei oleks tutvunud kriminaalasja menetlemisel kogutud materjalidega. Oleks ainuüksi inimväärikusega vastuolus asuda seisukohale, et isiku sisemine taotlus või soov tuua teda vahetult ja hingeliselt valusalt puudutava sündmuse asjaoludesse selgust, on tema risk,

mis tuleb asetada isiku enda õlule. Selline mõtteviis või lähenemine on humaansust elementaarseimalgi määral väärtustavale inimühiskonnale vastuvõtmatu. KrMS § 38 lg 1 p 7 alusel on kannatanul õigus tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega. Õiguskorralt oleks ebamõistlik oodata, et sellise õiguse kasutamine tooks kannatanule hilisemas menetluses oma tsiviilõiguste kaitsmisel kaasa teda ilmselgelt koormavaid tagajärgi. 09.04.2008 otsuses nr 3-2-1-19-08 ei ole Riigikohus piiranud erandlikke asjaolusid VÕS § 134 lg 3 mõttes kitsalt n-ö samas ohutsoonis viibimisega, vaid laiendanud näiteks hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest (mitte n-ö ohutsoonis nägemisest) saadud hilisemate üleelamistega. Seda enam, et tegemist on näidetega, mitte absoluutsusele, lõplikkusele ja ammendavusele pretendeerivate seisukohtadega. Oluline on, et hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemine/tajumine, peavad olema isiklikud ja vahetud, mitte aga kolmandate isikute vahendatud. Käesolevas juhtumis on apellant tõendanud ja näidanud, et kriminaalasjas kannatanuks tunnistamise tõttu nägi ta kriminaaltoimiku tutvumise käigus vahetult (s.t mitte kolmandate isikute vahendusel) liiklusõnnetusega seotud fotosid, sh oma vanemate moondunud surnukehasid (seda enam, et ta tegi seda ka seetõttu, et saada oma vanemate hukkumisega seotud asjaoludesse selgust). Samuti on apellant tõendanud, et mõlema vanema enneaegse surma põhjustamine kuriteoga, vanemate välimuse ebainimlik moonutamine brutaalsel viisil ning apellandi poolt sellise vaatepildi vahetu ja korduv nägemine ning selle mällu sööbimine on põhjustanud talle hilisemaid üleelamisi, sh tervisekahjustusi. Apellant soostub ringkonnakohtu 09.11.2010 otsuse nr 1-07-3684 põhjenduste ja lähenemisega ning lisab, et VÕS § 134 lg 2 kohaldamise seisukohalt ei ole eeskätt inimväärikuse ja üldisest humaansuspõhimõttest tulenevalt põhimõttelist vahet, kas mittevaralist kahju nõuab hukkunud vanema laps või lapse vanem. Nii vanema lapse kui ka lapse vanema hukkumine, liiati läbi kuriteo, on äärmiselt traagilised sündmused arvestades eeskätt lapse ja tema vanema ning vanema ja tema lapse, bioloogilist, emotsionaalset ja orgaanilist sidet. Kui asuda teoreetiliselt seisukohale, et erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes eeldavad vältimatult, et surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased peavad viibima n-ö samas ohutsoonis, ei ole võimalik VÕS § 134 lg 3 alusel maksta hüvitist surmasaanu lähedasele, kes ise ei viibinud küll vahetult õnnetuspaigal ehk n-ö ohutsoonis, kuid kes nägi oma lähedase moondunud surnukeha hiljem surnukuuris. Selline lahenduskäik ei oleks eetiliselt ega loogiliselt põhjendatud. Ka õiguslikult oleks selline lahenduskäik vastuvõtmatu, kuna ahendaks põhjendamatult Põhiseaduse § 25 esemelist kaitseala, mille järgi igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks. Nii Euroopa Inimõiguste Kohus kui ka Eesti Vabariigi Riigikohus on rõhutanud põhiõiguste ja -vabaduste laiendava tõlgenduse, ehk nende kaitseala avarama ulatuse määratlemise vajadust (Riigikohtu üldkogu 22.02.2005 otsus nr 3-2-1-73-04). Hoolimata sellest, et esimese astme kohtu otsus on vastuoluline, saab apellant kohtu põhjendustest aru selliselt, et kohus tegi asjaoludest, et kuna apellandi näol on tegemist keskealise iseseisvalt oma elu elava isikuga, kes ei omanud hukkunud vanematega ühist eluaset ega sõltunud nendest oma igapäevaelus, järelduse, et need asjaolud ei saa olla VÕS § 134 lg 3 mõistes „erandlikuks asjaoluks“. TsMS § 442 esitab nõuded otsuse sisule. TsMS § 442 lg 8 kolmanda lause kohasel peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks seda menetluslikku nõuet järginud. Kohtuotsuses on peatutud asjas esitatud tõenditel vaid osaliselt ja valikuliselt. Kohus ei ole peatunud apellandi esitatud tõenditel ja sinna talletatud asjaolude võimalikel seostel apellandile tervisekahjustuste ning seega ka talle mittevaralise kahju tekitamisel, mis puudutas H. K. käesoleva aasta oktoobris esinenud haigusnähte, esmajoones südamelihase infarkti.

VÕS 1053 lg 2 kohaselt vanemad või eestkostja vastutavad, sõltumata oma süüst, ka 14-18aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Vastustaja R. L. ei ole menetluse jooksul suutnud veenvalt tõendada, et ta on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Vastustajate esindaja kinnitas 05.05.2010 kohtuistungil, et J. L. poolt põhjustatud üliraske liiklusõnnetuse toimumise ajal 08.12.2007, viibis R. L. Tais. R. L. teadis, et tema alaealisel pojal oli B-kategooria mootorsõiduki osas üksnes piiratud juhtimisõigus, mistõttu liiklusseaduse § 23 lg-st 1 tulenevalt oleks J. L. poolt mootorsõiduki juhtimisel pidanud tema kõrval olema lapsevanem või lapsevanema poolt selleks volitatud isik, kellel on B-kategooria juhiluba vähemalt kaks aastat. Apellandi hinnangul pidi R. L. kohustetundliku ja hoolsa vanemana tagama, et J. L. ei saaks R. L. kasutuse olevat sõiduautot omavoliliselt võtta ja seda kasutada (nt autovõtmete J. L. mittekättesaadavaks tegemise teel). R. L. seda ei teinud. Apellant loeb R. L. seisukohalt eriti kahetsusväärseks ja vastutustundetuks, kus vastustajate taotlusel 21.10.2010 kohtusse kutsutud tunnistaja K. L. abil ja kaudu püüdis R. L. apellandile jääva mulje järgi oma vastutust olematuks muuta, ehk selle oma tütre kaela veeretada (teades, et õiguslikult ei saa tütar käesolevas kohtuasjas tsiviilõiguslikult vastutada). R. L. tütre ja ühtlasi J. L. õe ütlused võivad olla käsitletavad tõendi kunstliku loomisena või vande all valeütluste andmisena karistusseadustiku mõttes. Esimese astme kohtu poolt põhjendatult tsiviilasja juurde võetud väljavõte karistusregistrist räägib ilmekalt sellest, et J. L. näol on tegemist n-ö klassikalise liiklushuligaaniga ehk R. L. on olnud tõsiseid ja kestvaid vajakajäämisi oma poja kasvatamisel Ainuüksi eeltoodud põhjustel oleks asjakohatu ja vastutustundetu väita, et vastustaja R. L. on lapsevanemana teinud poja kasvatamisel kõik endast oleneva kahju ärahoidmiseks, mistõttu on hagi tema vastu suunatud põhjendamatult. Seega lasub lisaks J. L. tsiviilõiguslik vastutus VÕS § 1053 lg 2 alusel ka tema vanemal R. L. Kui ringkonnakohus asub seisukohale, et tal ei ole võimalik R. L. tsiviilõigusliku vastutuse osas seisukohta võtta, palub apellant selles osas saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Võimaliku kahju hüvitise suuruse seisukohalt tuleks apellandi hinnangul arvestada ka kahju tekitajate suhtumist toimunusse. Vastustajad on varasemas menetluses väitnud, et nad tunnevad hagejale ja tema vendadele-õdedele südamest kaasa. Iseenesest tuleb sellist lähenemist tunnustada. Apellandi hinnangul oleks selline kahetsus mõjunud objektiivselt siirama ja veenvamana, kui kostjatel oleks jätkunud julgust, tahet ja jõudu kohtuistungitele ise ilmuda ning hagejale, või vähemalt hagejale tema esindaja kaudu, näost näkku kahetsust vahetult ka avaldada. R. L. ilmus küll 21.10.2010 Pärnu Maakohtu Paide kohtumajas toimunud istungile, kuid ei näidanud kohtule ega hageja esindajale (hagejal endal ei olnud tema jätkuva halva tervisliku seisundi tõttu võimalik kohtuistungile ilmuda) üles sisemist tahet ja hoiakut tehtu kahetsemiseks, rääkimata vabanduse palumisest. Apellandil jäi mulje, et R. L. püüdis 21.10.2010 kohtusse kutsutud tunnistaja K. L. abil oma vastutust olematuks muuta, ehk selle oma tütre kaela veeretada.

Arvestades summasid, mida noored on tänapäeval võimelised pankadele tagasi maksma näiteks eluasemelaenude näol, ei ole kohtupraktikas sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid hüvitismäärasid loetud ebamõistlikult suurteks summadeks. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 08.02.2001 otsuses nr 3-2-1-1-01 selgitanud, et mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks objektiivsed kriteeriumid puuduvad. Moraalse kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. Senine kohtupraktika on korduvalt ühe isiku surma põhjustamisele vastavaks hüvitisemääraks lugenud 1 000 000 krooni. Mõistetavalt esineb kohtupraktikas ka juhtumeid, kus õiglases ja põhjendatud mittevaralise kahju hüvitise määraks ühe hukkunu kohta on loetud väiksemad summad, näiteks 600 000 krooni ja 200 000 krooni. Kahe hagejale väga lähedase inimese ehk tema mõlema vanema surma põhjustamisel suureneb üldteadaolevalt kaotusvalu, hingeline piin ja sellest tulenev mittevaraline kahju oluliselt. Eeltoodud põhimõtetest tulenevalt jättis apellant temale tekitatud mittevaralisele kahjule vastava õiglase hüvitise kohtu määrata. Kohtupraktikas esineb arvukalt juhtumeid, kus kohus aktsepteerib mittevaralise kahju hüvitamist ka lemmiklooma hukkumise tagajärjel tekkinud hingeliste üleelamiste tõttu. Apellant, tajudes ja tunnetades ühtsust kõige elavaga ning soovides loomi mitte kuidagi alavääristada, peab kohatuks arutleda edasi selle üle, kas ainuüksi lapse kahe vanema surma üheaegne põhjustamine kuriteoga vääriks mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist või mitte. Hagiavaldusega nõudis apellant vastustajatelt solidaarselt apellandi kasuks mittevaralise kahju õiglast hüvitis kohtu poolt määratud suuruses ja viivist tekitatud mittevaralise kahju tekitamisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 94 lg 1 ja § 113 kohases määras. Käesoleval juhul oli kahju tekitajatel ehk vastustajatel vähemalt kannatanu ja kahju olemasolu teada, mistõttu puudub alus viivise arvutamiseks alates hetkest, mil kahju tekitaja ehk vastustajad said kahju hüvitamise nõudest teada või viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Apellandi poolt esitatud mittevaralise kahju nõudele lisaks viivise nõue peaks vastustajaid motiveerima ja distsiplineerima täitma oma kohustust võimalikult kiiresti ja korrektselt. Vastus apellatsioonkaebusele Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist, seda ka tõendite hindamise osas. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium alljärgnevat. Hageja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude, tuginedes VÕS § 130 lg-le 2. VÕS § 130 sätestab kahju hüvitamise tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral. Seejuures nimetatud paragrahvi lõike 2 kohaselt isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele VÕS § 130 lg 2

järgi, kui on täidetud kahju hüvitamise kohustuse üldised eeldused ning esinevad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 järgi. Vaidlus puudub selles, et hageja kui liiklusavariis hukkunud vanemate poeg saab esitada mittevaralise kahju olemasolu korral nõude kostjate vastu, kuid sel juhul peab ta tõendama ja põhistama, et talle on tekitatud mittevaraline kahju ning see on põhjuslikus seoses kostjate õigusvastase käitumisega. Maakohtus tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas hagejal esineb mittevaraline kahju ja kas esinevad selleks hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes. Maakohus ei tuvastanud õiguslikku alust hagi rahuldamiseks ning sellise aluse olemasolu ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Kolleegium saab hinnata üksnes vaidlustatud tsiviilasjas olevaid asjaolusid ning sellest tulenevalt anda hinnangu, kas esinevad erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes või mitte. Maakohus on õigesti kohaldanud VÕS § 134 lg 3, mis annab iseseisva mittevaralise kahju hüvitamise nõude ka kannatanu või surmasaanu isiku lähedastele isikutele, kuid seda lisaeelduse olemasolul, nimelt erandlike asjaolude olemasolul. Otsuses on põhjendatud, miks kohus ei nõustunud hageja väidetega ning miks ei pidanud hageja poolt esiletoodud asjaolusid VÕS § 134 lg 3 mõttes erandlikeks. Kolleegium nõustub apellandiga, et seaduses ei ole sätestatud, millist asjaolu loeb seadusandja erandlikuks ning igal konkreetsel juhul tuleb arvesse võtta konkreetses asjas olevaid faktilisi asjaolusid. Erandlike asjaolude esinemist peab hageja põhistama ja tõendama ning kohus võtma seisukoha, kas esiletoodud asjaolusid saab lugeda erandlikeks asjaoludeks VÕS § 134 lg 3 mõttes või mitte, mida on ka antud juhul maakohus teinud. Otsuses viidatud Riigikohtu 9.04.2008 otsuses nr 3-2-1-119-08 p-s 16 on asutud seisukohale, et erandlike asjaolude esinemine on põhjendatud esmajoones kahju tekitajale mõistlikus ulatuses oma teo ettenähtavuse tagamiseks, aga ka kahju tekitajate määratlemata hulga nõuete koormamisega maksejõuetuks muutumise vältimiseks. VÕS § 134 lg 3 mõttes ei saa erandlikuks asjaoluks olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Apellatsioonkaebuses on apellant märkinud, et käesoleval juhtumil on erandlikud asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes kostja J. L. poolt hageja mõlema vanema enneaegse surma põhjustamine kuriteoga, vanemate välimuse ebainimlik moonutamine brutaalsel viisil ning hageja poolt sellise vaatepildi vahetu ja korduv nägemine ning selle mällu sööbimine. Asjaolu, et hageja vanemad hukkusid J. L. kuritegeliku käitumise tagajärjel, ei ole piisav alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kuriteo toimepaneku eest on J. L. karistatud kriminaalkorras. Kolleegium nõustub maakohtuga, et erandlikuks asjaoluks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning lein ja kaotusevalu. Selliseks asjaoluks ei saa pidada ka hageja väidetud perekonna kaotamist edasiseks eluks ja elukvaliteedi langust. Need asjaolud kaasnevad lähedase kaotusega tihti ( Riigikohtu 19.04.2008 otsus nr 3-2-1-19-08 p-d 16 ja 17). Kolleegium ei tuvastanud otsuses vastuolu esinemist, kuid nõustub apellandiga selles, et kostja märkuse selle kohta, et hageja võinuks vältida tutvumist kriminaalasja materjalidega, oleks tulnud kohtul jätta tähelepanuta, mitte seda otsuses refereerida. Õige on, et hagejal oli õigus kannatanuna tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega, milles olid ka fotod hageja hukkunud vanematest. Täiesti arusaadav on, et kannatanu soovib saada objektiivset infot kuriteo asjaolude

kohta ja selleks ongi seadus andnud kannatanule õiguse tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega. Kahtlemata liiklusavarii läbi hukkunud vanemate moonutatud välimuse nägemine fotodelt võib mõjuda rusuvalt ning seejuures ei ole oluline lapse vanus ning asjaolu, kas ta elas vanematega koos või mitte. Samas on eksperdid hagejaga vesteldes tuvastanud, et ta näeb vanemaid elavatena, igapäevase tööga saab hageja hakkama rahuldavalt ning uinub ilma ravimiteta (t. lk. 206). Seega ekspertiisiaktist ei ilmne, et hageja mällu on sööbinud sündmuskohas tehtud fotodel olev vaatepilt. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõigusnorme, tuginedes otsuses ekspertiisiarvamusele, mis on tõendiks TsMS § 230 lg 2 mõttes ning on otsuses põhjendanud, miks on eksperdiarvamus usaldusväärsem tunnistaja R. L. ütlustest. Ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ja- psühholoogiline kompleksekspertiis viidi läbi kahe erapooletu eksperdi poolt, kes on arvamuses tuginenud meditsiinilisele dokumentatsioonile hageja tervise kohta. Eksperdid kohtupsühhiaatria alal J. A. ja psühholoog M. T. andsid arvamuse, et hagejal esineb ärev- depressiivne seisund, mis kõigub kerge ja mõõduka astme vahel. Nimetatud seisund sisaldab meeleolu languse kõrval ka leppimatust ja viha antud olukorraga ning kujutab endast üsna tavapärast psüühilist seisundit Psühhiaatri poole on hageja pöördunud ajavahemikul 01.04.10- 10.05.10, so hagiavalduse esitamise järgselt. Ekspertide arvamuse kohaselt tervislikke kaebusi ei saa nimetada tõsisemaks kui raskeks psüühiliseks seisundiks. Hageja hingeline ja vaimne kannatus suurenes vaid teatud ajaks, tutvumisel kriminaalasjas menetletud materjalidega (I kd lk.200-208). Riigikohtu tsiviilkolleegium on 9.04.2008 otsuses nr 3-2-1-119-08 asunud seisukohale, et tervisekahjustuseks ei saa lugeda ainuüksi raske psüühilise seisundi tekkimist. Maakohus, määrates ekspertiisi, andis hagejale võimaluse esitada eksperdile omapoolsed küsimused. Asjaolu, et hageja ei nõustu ekspertide arvamusega, ei anna alust tõendiga mittearvestamiseks. Kolleegium nõustub vastustaja seisukohtadega, et kohus analüüsis nii R. L. ütlust, kompleksekspertiisi tulemusi kui ka hageja väiteid ning selle põhjal kujunes kohtul siseveendumus. Apellatsioonkaebuses märgitud seljahäda seotus vanematega surmaga ei ole kohtumenetluses tuvastamist leidnud. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et südamelihase infarkt, mille hageja elas läbi kolm aastat pärast vanemate hukkumist, oleks põhjuslikus seoses kostja J. L. õigusvastase teoga. Arvestades eeltoodut, et hageja poolt esiletoodud asjaolud ei anna ka kogumis alust lugeda neid erandlikeks asjaoludeks VÕS § 134 lg 3 mõttes, puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Kuivõrd kolleegium ei tuvastanud alust hagi rahuldamiseks J. L. osas, siis puudub vajadus analüüsida apellandi väiteid teise kostja, s.o R. L. solidaarvastutuse kohta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda.