Võlaõigus › Töövõtulepingud

Vaatamata sellele, et nimetatud dokumendid on hageja valduses, ei ole ta neid hagiavaldusele lisanud ja kohtule esitanud ning kostja hinnangul on hageja käitumine selles menetluses pahatahtlik ja kohut eksitav. Esimese astme kohtuotsus ja selle põhjendused Maakohus rahudlas hagi ja mõistis OÜ-lt History & Heraldry Europe välja Skanska EMV AS kasuks põhivõlgnevuse 965 632 krooni ja viivise 965 631 krooni ning viivise alates 14.09.2009 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni määras 0,1 % tasumata võlgnevuselt iga maksmisega viivitatud päeva eest. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Vaidlustamata asjaolude kohaselt leppisid pooled kokku hoonekarbi valmimise ja tellijale üleandmise tähtajaks 14.04.2005, hoone ja välisrajatised pidid olema valmis 24.05.2005. Vaatamata kohtu korduvatele ettepanekutele ei pidanud pooled vajalikuks esitada lepingu lisa seoses kokkulepitud tähtaegadega, mistõttu kohus määratles tähtajad tulenevalt muudest tõenditest ning poolte selgituste usutavusest. Hageja väidete kohaselt juba 31.03.2005 allkirjastasid pooled lao siseosa vastuvõtu akti, millega tellija kinnitas, et ehitustööd on teostatud vastavalt ehituse töövõtulepingus toodud tingimustele ja mahtudele. Samuti osutas hageja sellele, et valminud ehitise ülevaatuse akti kohaselt, mille allkirjastas ka kostja esindaja, on ehitise valmimise ajaks määratud 14.04.2005. Seega pidi olema valmis ka hoone karp, muidu ei oleks võimalik olnud siseosa valmimine ja ülevaatuse akti allkirjastamine. Kostja on esitanud hagile vastuväited, leides, et VÕS § 636 lg 1 sätestab, et töövõtja peab tööna valmistatud asja tellijale üle andma ning kui töövõtja on tarbijatöövõtu puhul jätnud asja tellijale õigeaegselt üle andmata, loetakse seda oluliseks lepingurikkumiseks. Kohtu hinnangul 14.04.2005 koostatud valminud ehitise ülevaatuse akt ei ole tööde üleandmisvastuvõtu akt VÕS §-de 636 ja 637 tähenduses, vaid kujutab endast ehituse ülevaatuse akti ehitusseaduse § 33 mõttes. Kostja vastuväited on põhjendamatud ning tööd saab lugeda vastuvõetuks 14.04.2005. 28.03.2006 Riigikohtu lahendist nähtub, et tulenevalt VÕS § 636 lg-st 1 peab töövõtja tööna valmistatud asja tellijale üle andma. Vastavalt VÕS §-le 638 on tellija kohustatud töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus 12.02.2004 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-13-04 seisukohale, et õigust jätta töö vastu võtmata võib tunnustada üksnes juhul, kui tehtud töö on täiesti kasutuskõlbmatu ja tuleb tervikuna asendada. Kostja on leidnud, et ei ole põhjust lugeda töid valminuks, kui hageja teostas töid edasi. Poolte vahel sõlmitud kokkuleppest nähtuvalt on hoone karbi üleandmise tähtajaks 14.04.2005 ja hoonest välja jäävate platside ja teede üleandmise tähtaeg jätkuvalt 24.05.2005. Arvestades seda, et 31.03.2005 anti üle sisetööd, 30.05.2005 andis kohaliku valla ehitusjärelevalve spetsialist nõusoleku kasutusloale ning samas aktis on fikseeritud, et ehitustööd ehitusel on lõpetatud 14.04.2005, saab sellest järeldada, et ehitustööd on tähtaegselt lõpetatud sel määral, et puuduvad alused oletada tööde vastuvõtmisest keeldumise alust kostjal Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-13-04 alustel. 28.06.2005 on allkirjastatud teostatud lisatööde üleandmise vastuvõtmise akt, mille kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale lisatööde eest kokku 3 133 985 krooni (sisaldab käibemaksu 18 %). Täiendavate lisatööde tegemise tähtaega eraldi kokku lepitud ei ole, mistõttu ei saa lugeda kostja vastavasisulisi väiteid, et lisatööde tähtaeg oli samuti 14.04.2005, põhjendatuks. Nagu nähtub aktist endast, on osad lisatööd tellitud/kokku lepitud kas vahetult enne väidetavat üleandmise tähtaega (14.04.2005) või koguni omajagu hiljem, mistõttu ei ole mõistlik oletada kokkulepet lisatööde valmimise tähtaeg kattuks kogu ehitise tähtajaga. Kuivõrd hageja ei ole rikkunud vaidlusalust lepingut, puudub alus lepingu punkti 12.2 sisalduvate sanktsioonide rakendamiseks.

Üleantud tööde eest esitas hageja kostjale 20.09.2005 arve summas 3 133 985,60 krooni maksetähtajaga 04.10.2005. Osaliselt on kostja poolt arve tasutud ning maksmata on arve summas 965 632 krooni. Kuna tööd saab lugeda vastu võetuks, kohustus kostja tasuma viivist. Poolte vahel puudus vaidlus viivise osas summas 229 388,54 krooni. Kuivõrd hageja ei ole lepingut rikkunud, puudus kostjal alus tasu maksmata jätmiseks ja arvestades VÕS § 162 lg 1 aluseid, tuleb kostjalt välja mõista seni kogunenud viivise arvelt summa 965 631 krooni ning alates hagi esitamisest (s.o 14.09.2009) kuni põhinõude kohase täitmiseni viivisemääras 0,1% võlgnetavalt summalt. Apellatsioonkaebuse põhjendused Kostja palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi esimesele astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus on ühelt poolt leidnud, et hoonekarbi valmimise tähtaegade osas ei ole vaidlust, teiselt poolt on kohus otsustanud ise tähtajad määratleda tulenevalt muudest tõenditest ning poolte selgituste usutavusest. Kui kohus leidis, et ehitise valmimise tähtaegu ei ole vaidlustatud, siis ei olnud kohtul seaduslikku alust hakata ise tähtaegu tuvastama. Samuti on arusaamatu ja põhjendamatu kohtu etteheide, et vaatamata kohtu korduvatele ettepanekutele ei ole pooled pidanud vajalikuks esitada lepingu lisa seoses kokkulepitud tähtaegadega. Ometi on kohtutoimikus hagiavalduse lisa 3 “14.04.2005 „Kokkulepe tähtaja pikendamise kohta” (tl 27). Rohkem kokkuleppeid lepingutähtaja pikendamise kohta lepingupoolte vahel sõlmitud ei ole ja pooltel ei olnud enam midagi rohkem kohtule esitada. Seega on kohtuotsuse põhjendused vastuolulised ega põhine tõenditel. Poolte vahel sõlmitud töövõtuleping ei tunne mõistet “hoone karp”. Seega on kohus jätnud vaidluses kõige olulisema tõendi – töövõtulepingu – analüüsimata ja kasutanud mõisteid, mida töövõtulepingus ei ole. Meelevaldse sõnakasutuse tõttu on kohus eksinud asjaolude tuvastamisel ja teinud ebaõigeid järeldusi. Kohus peab otsuses märkima tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused (TsMS § 442 lg 8). Samuti peab kohus uurima tõendeid vahetult ja hindama neid lahendi tegemisel (TsMS § 243 lg 1). Kohus on rikkunud menetlusnormi, kui rajas otsuse hageja väidetele ja jättis igasuguse tähelepanuta kohtule tõendina esitatud 31.03.2005 akti ja selle väga olulise tähtsusega lisa 1 (vaegtööde nimekiri). Kohus jättis tõendid analüüsimata ja järeldused tegemata. Nimelt leppisid pooled 31.03.2005 dokumendis kokku, et lepingu objekti üleandmise uueks tähtajaks on 14.04.2005, mida kinnitab lepingupoolte poolt allkirjastatud kokkulepe. Uueks tähtajaks 14.04.2005 ehitis valmis ei saanud, mida kinnitab asjaolu, et sel kuupäeval ehitise üleandmist-vastuvõtmist ei toimunud. Alles 30.05.2005 allkirjastasid lepingupooled objekti üleandmise-vastuvõtmise akti koos vaegtööde nimekirjaga akti lisas 1 ja puuduvate või puudustega dokumentide loeteluga akti lisas 2. Kohus andis ebaõige õigusliku hinnangu töövõtja poolt 28.06.2005 koostatud dokumendile, mis kannab pealkirja “Teostatud lisatööde üleandmise-vastuvõtmise akt” (tl 32), mille alusel esitati tellijale 20.09.2005 arve summas 3 133 985 krooni (tlk 33). 28.06.2005 aktis märgitud tööd ei olnud täiendavad lisatööd – need olid kõige tavalisemad töövõtulepingus kokkulepitud tööd, mis kajastusid töövõtulepingu lisaks olevas ajakavas ja mida kinnitab 31.03.2005 laoosa sisetööde vastuvõtuakti vaegtööde nimekiri. Lepingupoolte vahel ei ole kunagi sõlmitud täiendavate tööde ega paranduste kokkulepet väljaspool töövõtulepingut. Samuti on kohus meelevaldselt hinnanud tööde üleandmise 28.06.2005 akti sisu. Kohus märgib, et aktist endast nähtub, et osad lisatööd on tellitud/kokku lepitud kas vahetult enne väidetavat üleandmise tähtaega (14.04.2005) või koguni omajagu hiljem, mistõttu ei ole mõistlik oletada kokkulepet lisatööde valmimise tähtajaks kogu ehitise tähtajaga. Tööde, mille üle käesolev vaidlus käib, hinnakokkulepped sõlmiti ajavahemikus

20.12.2004-31.01.2005. Millist “omajagu hiljem” tähtaega kohus otsuses silmas peab, jääb selgusetuks. 01.05.2005 kohaliku omavalitsuse töötaja poolt koostatud valminud ehitise ülevaatuse akt ei ole tööde-üleandmise vastuvõtmise akt ja selles haldusaktis viidatud ehitustööde lõpetamise aeg 14.04.2005 on paljasõnaline ega ole kooskõlas teiste kohtule esitatud tõenditega. Töövõtja andis valminud töö tellijale üle alles 30.05.2005 ja pärast seda tegi töövõtja töid edasi vähemalt kuni 28.06.2005. Kohus leidis, et hageja ei rikkunud lepingut ja kostjal ei olnud alust kohaldada lepingu p-st 12.2 tulenevat sanktsiooni ehk pidada viimaste tööde eest esitatud arvest kinni viivist lepingutähtaja rikkumise eest. Samas kontori- ja laohoone ei olnud 14.04.2005 niimoodi valmis, et seal oleks saanud tööd teha. Kostjal oli viivise nõudeõigus, ta teatas hagejale kavatsusest seda õigust kasutada. Kuna viivise suurus ja arvutamise kord on töövõtulepingus sätestatud, siis ei saanud viivise suurus olla hagejale üllatuseks. Kostja arvutas viivise üksnes ajavahemiku eest 14.04.2005-30.05.2005, vaatamata sellele, et ikka veel askeldasid kõikjal töömehed ja kostja majandustegevus oli häiritud. Töövõtja on viivisearvestuse teinud põhivõlalt 965 632 krooni ehk arvutatuna alates 04.10.2005 - 11.09.2009, kokku 1283 päeva. Seejuures ei ole töövõtja häbenenud arvutada viivist aja eest, millal ta ise oli tellija kompromissettepanekule vastamisega viivituses (809 päeva). Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 15.06.2010 otsus tuleb tühistada menetlusnormide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. TsMS § 442 lg 8 kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega, kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Eeltoodust tuleb kohtul otsust tehes analüüsida kõiki faktiliste asjaolude kohta esitatud ja vastuvõetud tõendeid ning tegema järeldused poolte esitatud faktiliste asjaolude olemasolu või puudumise kohta, kusjuures nii tõendi analüüs kui ka järeldused peavad olema kohtuotsuses kirjas. Käesoleval juhul ei nähtu kohtuotsusest, et kohus oleks hinnanud kõiki poolte esitatud tõendeid. Tõendeid on hinnatud valikuliselt, kuid otsusest ei selgu, miks kohus ühe või teise menetlusosalise esitatud tõendeid või vastuväiteid ei arvestanud. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15.10.2004 ingliskeelse projekteerimise ja ehitamise töövõtulepingu, mille punkti 2.1 kohaselt kohustus hageja projekteerima ja ehitama kontori- ja laohoone asukohaga Põrguväljal Jüris (t.l. 6-26 koos tõlkega). Hiljem sõlmisid pooled ka kokkuleppe töö tähtaja kohta, mille järgi hoone karbi tellijale üleandmise tähtajaks oli 14.04.2005 ning hoonest väljajäävate platside ja teede üleandmise tähtajaks oli 24.05.2005. Töövõtuleping on tasuline leping. Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö (valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Need kohustused on omavahel vastastikuses (sünallagmaatilises) suhtes. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu maksmist. Selle nõude rahuldamiseks tuli kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7 mõttes) ja kas kostja on esitanud sellele nõudele

vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. Et rahuldada lepingulise tasu nõue, tuleb minimaalselt selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti. Maakohtu otsest nimetatud asjaolud ei nähtu. Põhjendatud on kaebuses toodud väide, mille kohaselt on maakohtu otsus vastuoluline. Maakohus leidis, et vaidlustamata asjaolude kohaselt leppisid pooled kokku hoone karbi valmimise ja tellijale üleandmise tähtajaks 14.04.2005, hoone ja välisrajatiste puhul aga tähtajaks 24.05.2005. Kuid seejärel leidis maakohus, et vaatamata kohtu korduvatele ettepanekutele ei pidanud pooled vajalikuks esitada lepingu lisa seoses kokkulepitud tähtaegadega, mistõttu kohus määratles tähtajad tulenevalt muudest tõenditest ning poolte selgituste usutavusest. Seega puudus maakohtul vajadus hakata eraldi tuvastama nimetatud tähtaegu. Ka ringkonnakohtu istungil kinnitasid pooled, et muid kokkuleppeid tähtaegade osas ei ole sõlmitud, kui poolte kokkuleppes (t.l. 27). Põhjendatud ei ole siinjuures kaebuses toodud väide, mille kohaselt on maakohus meelevaldselt kasutanud terminit „hoone karp“, mida lepingus kasutatud ei ole. Pooled on just sellist terminit kasutanud tähtaja pikendamise kokkuleppes (t.l.27). Põhjendatud on apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt maakohus ei ole andnud hinnangut pooltevahelisele töövõtulepingule. Eelnevast tulenevalt ei ole maakohus tuvastanud vaidluse lahendamiseks keskset tähendust omavaid asjaolusid, mida hageja pidi lepingute alusel tegema ja kui palju selle eest tasu saama, ega ka seda, mida hageja tegelikult tegi ja mille eest on kostja talle tasunud. Hageja väidab, et 28.06.2005 teostatud lisatööde üleandmise-vastuvõtu aktis nimetatud tööd on lisatööd, mis on eraldi kokku lepitud väljaspool põhilepingut (t.l.32). Kostja seda eitab ja kinnitab, et kokkulepped lisatööde kohta puudusid ja ka need tööd on tehtud tulenevalt põhilepingust. Hageja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et nende tööde maksumuse võrra ei suurenenud lepingu kogumaksumus. Hageja nõue aga tuleneb just 28.06.2005 aktis nimetatud tööde teostamisest. Maakohtu otsus on nimetatud osas vastuoluline. Kui nimetatud aktis toodud tööd olnuks lisatööd, siis nende tööde maksumuse võrra pidanuks suurenema ka kogu lepingu maksumus. Seda aga pooled eitasid. Kostja väidete kohaselt sisaldas 15.10.2004 leping kõiki ehitustöid kuni hoone täieliku valmimiseni, n.ö „võtmed kätte“ variandis, mis iseenesest välistaks lisatööd samal ehitusobjektil. Enamusele kostja vastuväidetest hagile ei ole maakohus hinnangut andnud. Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas hageja nõue tuleneb poolte vahel 15.10.2004 sõlmitud lepingu alusel teostatud töödest või muudest kokkulepetest. Samuti tuleb tuvastada, kas hageja teostas lepingujärgsed tööd tähtaegselt, kas kostja on keeldunud võtmast vastu lepingukohaseid valmistöid põhjendamatult. Hageja väited selle kohta, et kostja kasutas hoonet juba aprillis 2005, ei tõenda iseenesest tööde vastuvõtmist võlaõigusseaduse mõttes. Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Seega ei tõenda see asjaolu hoone valmimist lepingus nimetatud mahus. Lähtudes ülaltoodust on võimalik tuvastada, kas kostja oli õigustatud kasutama lepingu p-s 12.2 nimetatud sanktsioone. Kuivõrd maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, jätnud hindamata esitatud tõendid ja asjaolud, tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et

tõendite hindamisel ja asjaolude tuvastamisel peab olema tagatud põhiseaduse §-ga 24 lg 5 ja TsMS §-ga 688 lg 3 ja 4 antud edasikaebusõigus kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Reet Allikvere

Ülle Jänes

Iko Nõmm

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.