OÜ AL hagi OÜ Horobyna ja Aivar Ausi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
111 002.25 krooni
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aivar Ausi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (kostja II): Aivar Aus, esindaja Peeter Viirsalu
esindajad
Vastustaja (hageja): OÜ AL (registrikood: 10157139), esindaja Külliki Tammik Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.
RESOLUTSIOON
Tartu Maakohtu 30. aprilli 2010 otsus
Tühistada Tartu Maakohtu 30. aprilli 2010 otsuse resolutsiooni punkt 1.2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „Rahuldada OÜ AL hagi OÜ Horobyna ja Aivar Ausi
vastu täielikult ja mõista OÜ-lt Horobyna ja Aivar Ausilt solidaarselt OÜ AL kasuks välja 111 002.25 krooni (ükssada üksteist tuhat kaks krooni ja 25 senti), millest põhivõlgnevuse katteks 92 552.25 krooni ja viivise katteks 18 450 krooni. Jätta maakohtus kantud menetluskulud solidaarselt OÜ Horobyna ja Aivar Ausi kanda.“
Edasikaebamise kord
Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Aivar Ausi kanda. Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kassatsioonkaebuse Riigikohtusse võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kuis seaduses ei ole sätestaud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OÜ AL esitas maakohtule hagi OÜ Horobyna ja Aivar Ausi vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. OÜ AL loovutas 26.03.2007. a nõude loovutamise lepinguga nr 08009-03-07N nõude OÜ Aus Invest ja A. Ausi vastu OÜ-le Julianus Inkasso. OÜ Julianus Inkasso loovutas nõude OÜ-le AL ja viimane volitas OÜ-t Julianus Inkasso esindama ennast tsiviilvaidluses kostja I ja kostja II vastu. Hageja nõue kostja I ja kostja II vastu tulenes 31.10.2006. a sõlmitud kokkulepe-maksegraafikust ning hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingust. Maksegraafiku kohaselt kohustus kostja I tasuma hagejale võlgnevuse 111 002.25 krooni maksegraafiku alusel. Nimetatud võlgnevusest tasuti esimene osamakse täies ulatuses ja teine osamakse osaliselt summas 9200 krooni. Kokku on maksegraafiku järgsest kogunõudest tasutud summa 18 450.00 krooni. Kokkulepemaksegraafikust tulenevate kostja I kohustuste täitmist käendas kostja I juhatuse liige A. Aus. Käenduslepingu p 1 kohaselt kohustus käendaja tagama hageja ees hageja ja kostja I vahel 31.10.2006. a sõlmitud „kokkulepe-maksegraafikust" tulenevate kõigi kostja I kohustuste kohase ja täieliku täitmise; p 2 kohaselt käendaja vastutab võlausaldaja ees solidaarselt võlgnikuga. Käendaja vastutab samuti tekkinud kahju hüvitamise eest ning sissenõudega seotud kulude hüvitamise ja käenduslepingu rakendamisega kantud kulude või tasude eest. OÜ Julianus Inkasso saatis 01.06.2007. a kostjale II teatise nõude pööramisest käendaja vastu, kuid kostja II ei ole käenduslepinguga võetud kohustusi täitnud.
Samuti ei ole käesoleval juhul tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 mõttes ja kostja II ei ole tarbija VÕS § 34 mõttes. Tarbijakäenduse või juhatuse liikme käenduse tõlgendamisel on oluline teha kindlaks, milline oli kostja II huvi ja eesmärk käenduslepingu sõlmimisel. Kostja II oli äriühingus, mille kohustusi ta käendas asutaja, osanik ja juhatuse liige. Seega sai ta otsuste vastu võtmisel olla otseselt huvitatud äriühingu edukast majandustegevusest ja sellest, et tema osa väärtus ei langeks ning teha tehinguid üksnes eeltoodud eesmärkidega seonduvalt. Asjaolu, et kostja II sõlmis äriühingu juhatuse liikmena 31.10.2006. a kokkulepe-maksegraafiku eesmärgiga tagada tasumata arvete näol tekkinud võlgnevuse tasumise, näitab kostja II selget huvi eduka majandustegevuse vastu ja eesmärki edendada äriühingu majandustegevust. Kostja II sõlmis ka käenduslepingu huvist äriühingu tegevuse vastu ja eesmärgiga tagada kostja II kui juhtorgani liikme majandustegevusega seotud kohustusi. Kostja II oli teadlik 31.10.2006. a kokkuleppe-maksegraafiku sisust ja mittetäitmise tagajärgedest. Hageja ja kostja I vahel 31.10.2006. a sõlmitud kokkulepe-maksegraafik sisaldas maksegraafikut, mille alusel kostja I kohustus tasuma kokkuleppes tunnistatud võlgnevust. Hageja on selgelt üles öelnud üksnes maksegraafiku ehk osa lepingust. Ülejäänud osas on kokkulepe-maksegraafik kui leping kehtiv ja hageja kogunõue sissenõutav. Hageja palus mõista kostjalt I ja kostjalt II välja OÜ AL kasuks solidaarselt põhivõlgnevuse summas 92 552.25 krooni ja viivised summas 19 386.37 krooni, kokku 111 938.62 krooni; mõista kostjalt I ja kostjalt II välja hageja kasuks solidaarselt viivised kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgse viivisemääraga 0,028% päevas; mõista kostjalt I ja kostjalt II välja hageja kasuks solidaarselt hageja menetluskulud.
2.A. Aus vaidles hagile vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist. Vastuse kohaselt puudub hagejal nõue kostja II vastu, kuna temaga sõlmitud käendusleping on tühine. Kostja II ja hageja vahel sõlmitud käenduslepingu näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 lg 1 mõttes ja kostja II on tarbija VÕS § 34 mõttes. Kostja II on sõlminud käenduslepingu, millega ta käendas äriühingu kohustusi teise äriühingu ees füüsilise isikuna ning väljaspool oma majandus- ja kutsetegevust. Kostja II oli küll üks äriühingu (OÜ Aus Invest) juhtorgani liikmetest, kelle kohustuse täitmist kolmanda isiku (hageja) ees kostja II käendas, kuid kostja II käendas äriühingu ja mitte enda kui äriühingu juhtorgani liikme majandustegevusega seotud kohustusi. VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Tulenevalt käenduslepingu p-st 1 kohustus kostja II vastutama kõigi OÜ Aus Invest kohustuste kohase ja täieliku täitmise eest hageja ees. Käenduslepingus ei ole kokku lepitud kostja II kui tarbijast käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat. Kostjal II puudus sisuliselt igasugune ülevaade tema suhtes käenduslepingu alusel esitada võidavate nõuete suurusest. Seega on kostja II sõlmitud käendusleping tühine VÕS § 143 lg 2 alusel. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega puudub hagejal käenduslepingust tulenev nõue kostja II vastu, kuna hageja ja kostja II vahel ei eksisteeri kehtivat käenduslepingut. Kuna poolte vahel ei ole kehtivat võlasuhet puudub hagejal kostja II vastu ka viivisenõue. Samuti puudub käendusega tagatav hageja nõue. Hageja on oma 18.05.2007. a tahteavaldusega lepingu tervenisti üles öelnud. Hageja väide, et ta on üles öelnud vaid maksegraafiku ning mitte lepingut tervikuna, ei vasta tegelikkusele. 31.10.2006. a sõlmitud lepingu graafik moodustab
lepingu sisu. Lepingu ülejäänud tekst käsitleb vaid lepingu poolte andmeid ning faktiliste asjaolude kirjeldust. Seega on selge, et poolte eesmärk oli lepinguga reguleerida seda, kuidas ning millistel tingimustel (graafik) toimub rahasummade maksmine hagejale. Käesoleval juhul oli hageja tahe suunatud sellele, et lõpetada lepingu see osa, mis käsitles poolte kokkulepet rahasummade tasumise osas (graafik). Vastavalt VÕS § 186 p-le 6 lõppeb võlasuhe ülesütlemisega. Seega on leping ja sellest tulenev käendusega tagatud kohustus lõppenud. Vastavalt käenduslepingu p-le 1 käendas kostja II üheselt vaid kohustusi, mis tulenesid lepingust. Olukorras, kus puudub käendusega tagatud võlausaldaja nõue, ei ole hagejal kostja II vastu käendusest tulenevat nõuet. Hageja viivisearvestus on ebaõige. Hageja on nõudnud kostjalt II seadusjärgset viivist. Hageja leidis, et alates 2007. aastast kuni hageja poolt hagi esitamiseni on seadusjärgse viivise määraks 0,028% päevas. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määr muutub 2 korda aastas. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise suurus ei ole perioodil 10.01.2007. a – 23.07.2009. a püsinud samana. Kuna viidatud viivise suurus on kõnealusel ajavahemikul muutunud, on seetõttu muutunud ka viivisemäär. Samas on hageja kasutanud ainult ühte viivisemäära (s.o 0,028%). Isegi kui oleks võimalik asuda seisukohale, et hagejal on kostja II vastu viivisenõue (mis antud juhul nii ei ole), siis tuleb hageja poolt esitatud viivisearvestus jätta ikkagi tähelepanuta, kuna see on ebaõige.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 30. aprilli 2010 otsusega hagi ja mõistis solidaarselt OÜ-lt Horobyna ja Aivar Ausilt OÜ AL kasuks välja võlgnevuse 111 002.25 krooni, millest põhivõlgnevus moodustab 92 522.25 krooni ja solidaarselt viivise alates hagi esitamisest 27.07.2009. a põhinõudelt (92 552.25 krooni) kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt pooled ei vaidle selle üle, et võlgnevus on tekkinud. Hageja oli seisukohal, et käendusleping ei ole VÕS § 143 lg 2 kohaselt tühine ning kostja II ei ole tarbija VÕS § 34 kohaselt. Kostja II asus seisukohale, et käesoleval juhul puudub kehtiv käendusleping ja puudub käendusega tagatav hageja nõue. Hageja on oma 18.05.2007. a tahteavaldusega lepingu üles öelnud ja sellest tulenevalt võlasuhe on lõppenud. Seega on leping ja sellest tulenev käendusega tagatud kohustus lõppenud. Kohus leidis, et kostja II suhtes ei ole tegemist tarbijakäenduslepinguga. Kohus nõustus hageja seisukohtadega kostja II käenduslepingu olemuse kohta. Kohus leidis, et kostja II väited ei ole õiged. Kohus nõustus hageja väitega, et 18.05.2007. a võlateatisega on hageja üles öelnud üksnes maksegraafiku. Hageja ja kostja I vahel 31.10.2006. a sõlmitud kokkulepe-maksegraafik sisaldas maksegraafikut, mille alusel kostja I kohustus tasuma kokkuleppes tunnistatud võlgnevust ning selle mittetäitmisel soovis hageja maksegraafiku üles öelda ja nõuda kokkuleppes kinnitatud kogu võlgnevuse tasumist. Lähtuvalt kokkulepe-maksegraafiku sisust kinnitas kostja I selles muuhulgas ka oma võlgnevust ja arvete tasumise kohustust. Kuna nimetatud kokkulepe-maksegraafik kui leping tervikuna muutis hageja jaoks kostjalt I kohustuse sissenõudmise lihtsamaks ja selles sisaldub õiguslikult siduv kohustus, ei oleks hagejal mõistlik üles öelda kokkulepe-maksegraafikut kui lepingut tervikuna. Seega kuna hageja on selgelt üles öelnud üksnes maksegraafiku ehk osa lepingust, on ülejäänud osas kokkulepe-maksegraafik kehtiv ja hageja kogunõue sissenõutav.
Hagi rahuldamise õiguslikuks aluseks on VÕS §-d 76 ja 82. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga vastutama kolmanda isiku võlausaldaja ees põhi võlgniku kohustuste täitmise eest. Käendaja võttis endale käenduslepingu sõlmimisega kohustuse tasuda kostja I võlgnevus. Selle kohustuse mittekohase täitmisega rikkus aga kostja poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS § 100 mõttes. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ja VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist. Hageja on osaliselt loobunud viiviste nõudmisest ja sellepärast kohus ei rahuldanud kostja II taotlust veelgi viiviste vähendamiseks.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A. Aus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 30. aprilli 2010 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega OÜ AL hagi jäetakse rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja II määrata võimaliku kohtuotsuse täitmisel OÜ-l AL tasutavate osamaksete suurus ning täitmise tähtaeg. Alternatiivselt palub kostja II vastavalt A. Ausi poolt 13.11.2009. a esitatud taotlusele vähendada A. Ausilt väljamõistetavat viivist mõistliku suuruseni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja II ja hageja vahel sõlmitud käendusleping on kehtiv. Käesolevas asjas on tegemist tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 mõttes ja A. Aus on sõlminud käesoleva käenduslepingu tarbijana VÕS § 34 tähenduses. Poolte vahel sõlmitud käendusleping on VÕS § 143 lg 2 nõude rikkumise tõttu tühine. Kostja II on sõlminud käenduslepingu, millega ta käendas äriühingu kohustusi teise äriühingu ees füüsilise isikuna ning väljaspool oma majandus- ja kutsetegevust. Kostja II oli küll üks äriühingu (OÜ Aus Invest) juhtorgani liikmetest, kelle kohustuse täitmist kolmanda isiku (vastustaja) ees kostja käendas, kuid ta käendas äriühingu ja mitte enda kui äriühingu juhtorgani liikme majandustegevusega seotud kohustusi. Tuginedes Riigikohtu lahendile 3-2-1-8-06 on kostja II seisukohal, et tänane kohtupraktika ning kehtiv õigus seob äriühingu juhtorgani liikme poolt antud tarbijakäenduse sisuliselt küsimusega, kas kõnealusel juhtorgani liikmel oli käenduse andmise ajal valitsev mõju äriühingu üle. Kostja II ei ole kunagi olnud OÜ Aus Invest ainus juhatuse liige ega ole tal ka kunagi olnud valitsevat mõju nimetatud äriühingu üle. Kostja II kõrval on alati olnud teine juhatuse liige, kes on kostja noorem x M. A. Neil olid võrdsed osad ja seega nende mõju oli võrdne. A. Aus töötas äriühingus projektijuhina ning äriühingu tegevjuhina tegutses M. A. Vaidlusalust käendust andes ei lähtunud kostja II mitte äriühingu huvidest, vaid oma x huvidest, kes oli OÜ Aus Invest juhatuse liige ning ka osanik. Kostja II oleks vaidlusaluse käenduse andnud ka siis, kui ta ei oleks olnud OÜ-ga Aus Invest kuidagi seotud ja seega käenduse andmine ei ole seostatav kostja II majandus- või kutsetegevusega. Järelikult ei ole võimalik väita, et kostja II kui füüsilise isiku ja OÜ Aus Invest majanduslikud huvid oleksid olnud kokkulangevad või, et kostja II oleks omanud valitsevat mõju ja kontrolli nimetatud äriühingu üle. Käenduslepingus endas ei ole kokku lepitud kostja II kui tarbijast käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat. Kostjal II puudus sisuliselt igasugune ülevaade tema suhtes käenduslepingu alusel esitada võidavate nõuete suurusest. Vastavalt VÕS § 143 lg-le 2 on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi;
2) puudub hagejal nõue kostja II vastu lepingu ülesütlemise tõttu. Hageja on käenduslepingu selle kehtivuse ajal üles öelnud. Kostja II on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et käenduslepingu ülesütlemine hageja poolt ei mõjuta kostja II võimalike kohustuste mahtu hageja ees. Hageja on oma 18.05.2007. a tahteavaldusega pooltevahelise käenduslepingu üles öelnud. Vastavalt VÕS § 186 p-le 6 lõppeb võlasuhe ülesütlemisega. Seega on leping ja sellest tulenev käendusega tagatud kohustus lõppenud. Kostja II on seisukohal, et käesoleval juhul puudub lisaks kehtivale käenduslepingule ka käendusega tagatav hageja poolt esitatud nõue. Käendus on oma olemuselt aktsessoorne. Käendusega tagatavat kohustust alates 18.05.2007. a enam ei eksisteeri. Olukorras, kus puudub käendusega tagatud võlausaldaja nõue, ei ole hagejal kostja II vastu käendusest tulenevat nõuet ulatuses, milles hageja selle käesolevas menetluses kostja II vastu esitanud on; 3) on maakohus rikkunud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtet. Kostja II esitas 13.11.2009. a taotluse viivise vähendamiseks. Maakohus vähendas viivist ja põhjendades seda sellega, et hageja on osaliselt loobunud viiviste nõudmisest. Rohkem maakohus ei ole kostja II taotluse rahuldamata jätmist lahendis põhjendanud. Maakohus on jätnud kostja II taotluse viiviste vähendamiseks sisuliselt lahendamata. Kohus ei ole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, mis võimaldaks hageja poolt nõudest osalise loobumise korral jätta kostja II taotluse viiviste vähendamiseks sisuliselt lahendamata ja rahuldamata. Kohus on jätnud kostja II taotluse lahendamata ilma seadusliku aluseta. Maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks kostja II taotlust viiviste vähendamiseks sisuliselt kaalunud. Maakohus ei ole esitanud ühtegi materiaalõiguslikku alust, millele tuginedes jättis maakohus kostja II taotluse rahuldamata. Veelgi enam, maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta fakti, et ainus põhjus, miks hageja oma nõudest kostja II vastu osaliselt loobus, seisnes selles, et hageja oli oma viivisenõude ebaõigesti arvutanud; 4) on maakohus ebaõigesti mõistnud kostjalt II välja viiviseid kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on oma 26.10.2009. a menetlusdokumendis piiritlenud oma nõude kostja II vastu ja palunud välja mõista mitte rohkem kui 111 002.25 krooni. Sellest lähtuvalt on selge, et hageja loobus oma nõudest mõista kostjalt II välja viiviseid kuni põhinõude täitmiseni, kuna see tähendaks, et kostjalt II tuleks välja mõista rohkem, kui hageja seda nõudis. Ka maakohus on oma otsuses märkinud, et hageja nõude suuruseks jääb 111 002.25 krooni. Kuigi hageja loobus oma nõudest mõista kostjalt II välja viiviseid kuni põhinõude täitmiseni, mõistis kohus kostjalt II hageja kasuks viiviseid kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 438 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-120-08 leidnud, et kohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Kostja II leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust (TsMS § 438), kuna on rahuldanud vastustaja nõude, millest viimane on menetluse käigus loobunud; 5) on maakohus ebaõigesti jaotanud menetluskulud poolte vahel. Hageja esitas kostja II vastu algselt hagi summas 111 938.62 krooni. Menetluse kestel vähendas hageja oma nõuet 111 002.25 kroonini. Maakohus rahuldas hagi summas 111 002.25 krooni. Seega 936.37 krooni väiksemas summas, kui hageja poolt algselt nõutud. Lähtudes eeltoodust rahuldas maakohus vastustaja hagi osaliselt. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus on menetluskulude jaotamisel lähtunud TsMS § 162 lg-st 1. Kostja II on seisukohal, et maakohus on menetluskulude
jaotamisel lähtunud ebaõigest alusest, millest tulenevalt on maakohus rikkunud menetlusõiguse normi; 6) palub kostja II tema vastu esitatud nõude rahuldamise korral määrata võimaliku kohtuotsuse täitmisel hagejale tasuvate osamaksete suurus ning täitmise tähtaeg, lähtudes mõistlikkuse põhimõttest, arvestades seejuures kostja halba majanduslikku olukorda.
5.OÜ AL vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist osas, kus kostja II arvates on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja II ning hageja vahel sõlmitud käendusleping on kehtiv; hagejal puudub nõue kostja II vastu esitatud ulatuses lepingu ülesütlemise tõttu; maakohus on rikkunud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtet; maakohus on ebaõigesti jaotanud menetluskulud poolte vahel ning kostja II palub kohtul määrata kindlaks otsuse täitmise kord ja viis. Hageja palub tühistada kohtuotsuse p 1.2, s.o otsuse osas, kus maakohus mõistis kostjalt II välja viivised põhinõudelt kuni selle täitmiseni ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Vastuse kohaselt: 1) on maakohus õigesti leidnud, et hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping ei ole tarbijakäendusleping ning, et kostja II käendas äriühingu kohustusi teise äriühingu ees oma majandus- ja kutsetegevuses. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja II sai äriühingu asutaja, osaniku ja juhatuse liikmena ainuisikuliselt otsuste vastuvõtmisel olla otseselt huvitatud ja seotud äriühingu edukast majandustegevusest ja sellest, et tema osa väärtus ei langeks ning teha tehinguid üksnes eeltoodud eesmärkidega seonduvalt. Tarbijakäenduse tõlgendamisel tulenevalt tarbijakaitseseaduse § 2 lg-st 1, oli kostja II eesmärk käenduse andmisel seotud tema majandusja kutsetegevusega. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-8-06 lähtunud tarbijakäenduse tõlgendamisel sellest, kas isiku eesmärk tehingu tegemisel oli seotud huviga äriühingu majandustegevuse vastu või mitte ega ole asunud seisukohale nagu väiksema või võrdse osalusega juhatuse liikme tehingud ei ole seotud juhatuse liikme majandus- ja kutsetegevusega. Riigikohtu lahendist ei tulene, et väiksema osalusega juhatuse liige, kes ei ole ainus juhtorgani liige, ei või omada olulist mõju äriühingu üle või et väiksema osalusega juhatuse liige ei saa teha tehinguid, mis on seotud äriühingu majandustegevusega. Hageja on seisukohal, et kostja II, olles äriühingu, mille kohustusi ta käendas, asutaja, osanik ja juhatuse liige ning isik, kellel oli õigus esindada osaühingut üksinda, omas valitsevat mõju äriühingu üle ning andis käenduse seonduvalt kostja II majandus- ja kutsetegevusega ja mitte oma x huvidest lähtuvalt nagu kostja oma kaebuses märgib. Kuna tegemist oli x ettevõttega, pidi kostjal II olema veelgi suurem huvi äriühingu majandustegevuse edendamise vastu ning kostja II sai sõlmida vaidlusaluse käenduse üksnes kõrgendatud huvist äriühingu majandustegevuse vastu ning seonduvalt otseselt kostja II majandus- ja kutsetegevusega; 2) ei nõustu hageja kostja II seisukohaga, et hagejal puudub nõue kostja II vastu esitatud ulatuses lepingu ülesütlemise tõttu. Poolte vahel 31.10.2006. a sõlmitud kokkulepe-maksegraafik ei ole tervikuna VÕS § 186 lg 6 kohaselt üles öeldud. Hageja on oma 18.05.2007. a teatises üles öelnud maksegraafiku kui ühe osa OÜ Aus Invest ja OÜ AL vahel 31.10.2006. a sõlmitud kokkuleppe-maksegraafikust, mitte 31.10.2006. a kokkulepe-maksegraafikut kui tervikut. Seega kuna hageja on selgelt üles öelnud üksnes maksegraafiku ehk osa lepingust tervikuna, on ülejäänud osas kokkulepe-maksegraafik kui leping tervikuna kehtiv ja hageja nõue sissenõutav; 3) ei ole maakohus rikkunud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse põhimõtet. Kostja II on oma 12.11.2009. a vastuses esitanud alternatiivse taotluse viiviste vähendamiseks ning põhjendanud
seda üksnes VÕS § 113 lg-ga 8 ja § 162 lg-ga 1 ning märkinud, et kostja II on lihttööline. Kostja II ei ole põhistanud, miks on hageja viivise nõue ebamõistlikult suur. Kostja II sissetulekute kohta on esitatud tõendid alles apellatsiooni astmes ning ei ole põhjendatud, miks kostja II ei saanud nimetatud tõendeid esitada maakohtus. Seega palub hageja nimetatud tõendid jätta apellatsioonimenetluses hindamata. Põhjendamata on kostja II väide, et maakohus ei ole kaalunud kostja II taotlust viiviste vähendamiseks. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, et kuna hageja on viiviste nõudmisest osaliselt loobunud, ei rahulda kohus kostja II taotlust viiviste vähendamiseks. Samuti leiab hageja, et viivise nõue ei ole ebamõistlikult suur. Ainuüksi asjaolu, et kostja II on lihttööline, ei ole viiviste vähendamise põhjuseks; 4) on maakohus ebaõigesti mõistnud kostjalt II välja viivised kuni põhinõude täitmiseni, kuna hageja on tõepoolest esitanud taotluse kostjalt II välja mõista mitte rohkem kui 111 002.25 krooni. Nimetatud asjaolu arvesse võttes on maakohus oma otsuses õigesti välja mõistnud kostjalt II kokku 111 002.25 krooni, sh põhisumma vastavalt hagis taotletule 92 552.25 krooni ja viivised 18 450 krooni ning on valesti mõistnud kostjalt II täiendavalt välja viivised põhinõudelt kuni selle täitmiseni. Kuigi maakohus on oma otsuses märkinud, et hageja on osaliselt loobunud viiviste nõudmisest, on maakohus tõepoolest jätnud tähelepanuta hageja taotluse, et kostjalt II mitte välja mõista rohkem kui 111 002,25 krooni; 5) on maakohus õigesti jaotanud menetluskulud poolte vahel, kuna kohtus on hagi rahuldanud osaliselt ja välja mõistnud 936.37 krooni väiksema summa kui hageja taotles. Maakohus ei ole hagi rahuldanud osaliselt, vaid hageja ise palus oma 26.10.2009. a vastuses kostjalt II välja mõista mitte rohkem kui 111 002.25 krooni. Kuigi hageja ei märkinud, millises osas ta oma nõuet vähendada soovib, on kohus selle ise lahendanud ja vähendanud 936.37 krooni võrra viiviseid, kuid kogu ulatuses on maakohus siiski mõistnud välja hageja poolt taotletud vähendatud summa 111 002.25 krooni, mitte ei ole hageja nõuet osaliselt rahuldanud nagu kostja II seda väidab; 6) palub hageja jätta rahuldamata taotluse otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks. Hageja on seisukohal, et taotluse otsuse täitmise korra määramiseks on võimalik üksnes maakohtu astmes. Kui kostja II oleks nimetatud taotluse maakohtus esitanud, kuid maakohus oleks jätnud selle rahuldamata, on sellise taotluse läbivaatamine apellatsioonimenetluses hiljem küll võimalik, kuid käesoleval juhul ei ole kostja II vastavat taotlust maakohtu menetluses esitanud ning vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus mõistis A. Ausilt ja OÜ-lt Horobyna solidaarselt OÜ AL kasuks välja viivise kuni põhinõude täitmiseni (kohtuotsuse resolutsiooni p 1.2). Muus osas (s.o millega mõisteti A. Ausilt ja OÜ-lt Horobyna solidaarselt OÜ AL kasuks välja 111 002.25 krooni, s.h põhivõlgnevus 92 552.25 krooni ja viivis 18 450 krooni) tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
7.27.10.2009 avalduses (t.l 68) hageja täpsustas oma nõuet ja palus kostjatelt välja mõista 111 002.25 krooni, s.h põhinõue 92 552.25 krooni ja viivised 18 450 krooni. Hageja kinnitas vastuses apellatsioonkaebusele, et ta nõudis kostjatelt kokku 111 002.25 krooni väljamõistmist ning ta ei nõua kostjatelt viivise väljamõistmist rohkem kui 18 450 krooni ulatuses.
Seetõttu on põhjendatud apellatsioonkaebuse see seisukoht, et kohtuotsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti kostjatelt välja viivis kuni täitmiseni (kohtuotsuse p 1.2). Maakohus on selles osas rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamiskohustust.
8.Muus osas on maakohtu vaidlustatud otsus seaduslik ja põhjendatud ning nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 sätestatuga vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest väidetest ei anna põhjust vaidlustatud otsuse tühistamiseks.
8.1.Maakohus on õigesti leidnud, et A. Aus ei ole tarbija VÕS § 34 mõttes ning vaidlusalune käendusleping tarbijakäendusleping VÕS § 143 lg 1 tähenduses. A. Aus sõlmis vaidlusaluse käenduslepingu huvist äriühingu majandustegevuse vastu ning põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumise tõttu vastutab ta VÕS § 145 järgi. Maakohtu sellekohane järeldus on kooskõlas Riigikohtu 23.03.2006 otsuses nr 3-2-1-8-06 väljendatud seisukohaga. A. Aus oli käenduslepingu sõlmimise ajal OÜ Aus Invest osanik (50 %) ja juhatuse liige ning ta võis esindada äriühingut üksinda. 31.10.2006 sõlmis ta äriühingu juhatuse liikmena kokkulepemaksegraafiku ning käenduslepinguga võttis endale kohustuse tagada kokkulepe-maksegraafiku täitmist. Eelneva alusel on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et A. Aus OÜ Aus Invest omaniku ja juhatuse liikmena omas valitsevat mõju äriühingu üle, nende majanduslikud huvid olid kokkulangevad ning apellatsioonkaebuse vastupidine väide on ekslik. Asjaolust, et äriühingu teine osanik ja juhatuse liige oli A. Ausi x, ei saa järeldada, et käendust andes ei lähtunud ta huvist äriühingu majandustegevuse vastu. Apellandi seisukoht, et käenduse oleks ta andnud ka siis, kui ta ei oleks olnud OÜ-ga Aus Invest kuidagi seotud, ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. Kuivõrd tegemist ei olnud tarbijakäenduslepinguga, siis ei saa ka väita, et see oleks tühine VÕS § 143 lg 2 järgi.
8.2.Põhjendatud, ei ole apellandi väide, et hagejal puudub lepingu ülesütlemise tõttu nõue tema vastu. 18.05.2007 teatisest (t.l 9) nähtuvalt ütles hageja üles 31.10.2006 sõlmitud maksegraafiku, s.t apellandi poolt võlgnevuse tasumise igakuuliste maksetena kuni 10.11.2007 (t.l 10). Märgitud teatises on hageja pärast maksegraafiku ülesütlemist märkinud, et OÜ Aus Invest võlgnevus moodustab kokku 125 699.21 krooni (s.h põhivõlgnevus 92 552.25 krooni) ning OÜ-le Aus Invest on antud tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni 25.05.2007. Samuti on teatises märgitud, et võlgnevuse tähtajaks tasumata jätmise korral esitatakse nõue käendaja vastu. Eelnevast on maakohus teinud õige järelduse, et hageja ütles üles 31.10.2006 kokkulepe-maksegraafikust ühe osa, s.o võlgnevuse tasumise graafiku alusel, kuid mitte lepingut tervikuna. Seega on hagejal kehtiv nõue (111 002.25 krooni) võlgniku vastu ning käenduslepingust tulenevalt õigus nõuda täitmist apellandist käendajalt. Apellandi seisukoht, et hageja on öelnud üles ka pooltevahelise käenduslepingu, on tõendamata.
8.3.Kohtuotsusega mõisteti kostjatelt solidaarselt välja põhivõlgnevus 92 552.25 krooni ja viivis 18 450 krooni. Tulenevalt VÕS § 162 lg-st 1 on leppetrahvi (viivise) vähendamise eelduseks selle ebamõistlik suurus. Antud juhul on väljamõistetud viivise suurus 18 450 krooni üle nelja korra väiksem põhivõlast ning apellant ei ole tõendanud viivise suuruse ebaproportsionaalsust. Apellandi poolt viivise vähendamise taotluses (t.l 76) märgitud asjaolud, et ta ei ole põhivõlgnik, vaid käendaja, ning töötab lihttöölisena, ei tõenda viivise suuruse ebaproportsionaalsust. Seega puudub alus apellandilt väljamõistetud 18 450 krooni suurust viivist vähendada.
Ringkonnakohus möönab, et maakohus põhjendus viivise vähendamise taotluse rahuldamata jätmisel on lakooniline, kuid see asjaolu iseenesest ei anna alust väljamõistetud viivise vähendamiseks. Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta apellandi poolt koos apellatsioonkaebusega esitatud A. Ausi 2009. a tuludeklaratsiooni.
8.4.TsMS § 445 lg 1 annab kohtule õiguse otsuses poole taotlusel määrata kindlaks täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Apellant on apellatsioonkaebuses muu hulgas märkinud, et soovib otsuse täitmist osamaksetena. Samas ei ole apellant märkinud võimaliku osamakse suurust ega osamaksete tasumise ajaperioodi. Vastustaja vaidles taotlusele vastu. Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlus otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks tuleb jätta rahuldamata. Apellant ei ole piisavalt oma taotlust põhistanud ning osamaksete suuruse kindlaksmääramine oleks antud hetkel ennatlik. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu, et TMS § 45 alusel on võimalik täitemenetlust ajatada ja pikendada.
8.5.Maakohus jättis põhjendatult kõik menetluskulud kostjate kanda. Apellandi väide, et maakohus rahuldas hagi 936.37 krooni võrra väiksemas suuruses kui hageja algselt nõudis ning seetõttu tulnuks hagi osalise rahuldamise tõttu kohaldada TsMS § 163 lg 1 sätteid, ei ole põhjendatud. Hageja vähendas nõuet 111 002.25 kroonini ning hageja nõue rahuldati täielikult.
9.Kuigi ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt (vt käesoleva otsuse p 7), ei anna nimetatud osas kohtuotsuse tühistamine alust apellatsiooni astmes kantud menetluskulude osaliseks jätmiseks vastustaja kanda. TsMS § 171 lg 1 alusel tuleb apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jätta A. Ausi kanda.
Andra Pärsimägi
Viivi Tomson
Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.